Lehekülje Eesti esiajalugu lähteteksti vaatamine

{{ToimetaAeg|kuu=november|aasta=2015}} {{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2018|kuu=mai}}
[[File:Aakre linnamäe arheoloogilised kaevamised (Archaeological excavations at the Aakre hillfort).jpg|thumb|[[Arheoloogilised väljakaevamised]]]]
'''Eesti esiajalugu''' ehk '''Eesti muinasaeg''' on [[esiajalugu|esiajalooline]] periood [[Eesti ajalugu|Eesti ajaloos]] teadaoleva [[inimene|inimasustuse]] tekkimisest [[Eesti]] alal (umbes 9000 [[eKr]]) kuni [[13. sajand]]ini, mil algas [[ajalooline aeg|ajaloolise aja]] esimene periood, [[Eesti keskaeg]]. 

Eesti esiajalugu on jaotatud [[Eesti keskmine kiviaeg|keskmiseks kiviajaks]] (9600–3900 a eKr), [[Eesti noorem kiviaeg|nooremaks kiviajaks]] (3900–1800 a eKr), [[Eesti pronksiaeg|pronksiajaks]] (1800–500 eKr) ja [[Eesti rauaaeg|rauaajaks]] (500 eKr – 13. sajand) ning need omakorda alaperioodideks.

Teave esiajaloo kohta pärineb peamiselt [[arheoloogia|arheoloogilisest]] materjalist.

==Allikad==
Peamiseks [[Ajalooallikad|allikmaterjaliks]] Eesti esiajaloo kohta on arheoloogilised [[muistis]]ed. Kirjalikke allikaid (nt [[Põhjamaade saagad]]e kogu "[[Heimskringla]]", [[Saxo Grammaticus]]e [[Gesta Danorum]], [[Bremeni Adami kroonika]], [[Vana-Vene]] kroonikad – eriti "[[Jutustus möödunud aegadest]]", [[Henriku Liivimaa kroonika]], [[Taani hindamisraamat]]) on vähe ja need pärinevad esiajaloo lõpuperioodist.<ref>[[Lembit Jaanits]], [[Silvia Laul]], [[Vello Lõugas]] ja [[Evald Tõnisson]] (1982). Eesti esiajalugu. [[Tallinn]], kirjastus [[Eesti Raamat]]. Lk 6, 255, 313–314.</ref> Taimejäänuste, eriti [[õietolm]]u uurimine annab aimu [[taim]]ede ajaloost, kajastades ühtlasi ka inimmõju ja [[maakasutus|maakasutusviise]]. [[Paleozooloogia]] abil saab infot [[loom]]ade, sh [[jahiloom|jahi]]- ja [[koduloom]]ade kohta. Abiks on ka [[paleogeograafia|paleogeograafilised]], [[geoloogia|geoloogilised]] ja [[pedoloogia|pedoloogilised]] uuringud, mis võimaldavad määrata [[pinnamood|pinnamoe]] ja [[veerežiim]]i muutusi, [[mullastik]]u arengut jms.<ref>[[Aivar Kriiska]] (2004). Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust. Tallinn. Lk 158.</ref> Lisateavet on andnud ka [[keeleteadus]], [[füüsiline antropoloogia]], [[populatsioonigeneetika]], vana [[DNA]] uurimine,<ref>[[Valter Lang]] (2018). Läänemeresoome tulemised. ''Muinasaja teadus 28''. [[Tartu]]: [[Tartu Ülikooli Kirjastus]]. Lk 90–102.</ref> [[etnograafia]], [[numismaatika]], [[rahvaluule]].<ref>[[Küllo Arjakas]], [[Mati Laur]], [[Tõnis Lukas]] ja [[Ain Mäesalu]] (1991). Eesti ajalugu. Õpik 11. klassile. Tallinn, Koolibri. Lk 7.</ref>

==Dateerimine==
Puhtalt arheoloogilise uurimisviisiga, kasutades ennekõike [[Stratigraafia|stratigraafilist]] meetodit, on võimalik kindlaks teha vaid muististe ja ajaloosündmuste omavahelist suhtelist vanust. Inimtegevuse tulemusel kuhjuvad aja jooksul üksteise peale pinnasekihistused, moodustades [[Kultuurikiht|kultuurikihi]], kus alumistes kihtides asuvad muinasesemed on reeglina vanemad kui pealmiste kihtide leiud.<ref>[[Aivar Kriiska]], [[Andres Tvauri]] (2002). Eesti muinasaeg. [[Tallinn]]: [[Avita]]. Lk 11.</ref>

Muististe [[Absoluutne vanus|absoluutse vanuse]] määramiseks kasutati algselt kirjalike allikate kaudu saadud infot. Kuna kirjaoskusega piirkondadest levis esemeid ka väljaspool asuvatesse leiurühmadesse, sh Eesti alale, siis oli selle abil võimalik hinnata nendegi vanust.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 12.</ref>

Suureks abiks arheoloogiale oli [[loodusteadus|loodusteaduslike]] [[Dateerimine|dateerimismeetodite]] väljatöötamine.<ref name=Kriiska20021213>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 12–13.</ref> Eesti esiajaloo uurimisel kasutatakse alates 1950. aastate lõpust<ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 20.</ref> eelkõige [[radiosüsinikumeetod]]it, mis mõõdab taimedesse ja loomadesse kogunenud [[Süsinik-14|radioaktiivse süsiniku isotoobi aatomimassiga 14 (<sup>14</sup>C)]] lagunemise määra, võimaldades kindlaks teha organismi suremise aja. Hiljem avastati, et radioaktiivse süsniku ladestumise tempo on aja jooksul muutunud, mis tähendab, et kasutusele võetud [[radiosüsinikuaasta]] ei vasta täpselt [[päikeseaasta]]le. Kasutades objekte, mille vanus on määratav ka teistel viisidel (kirjalike allikate, [[dendrokronoloogia]] ja aastarõngaliste [[korall]]ide kaudu), kalibreeriti radiosüsinikuaastad tegelikesse päikeseaastatesse, mis tähendab, et senised dateeringud hinnati ümber vanemaks, eriti kaugemate ajaperioodide osas.<ref name=Kriiska20021213 />

==Periodiseerimine==
Eesti esiajaloo alaperioodid ja nende dateerimine on aja jooksul muutunud radiosüsinikuaastate kalibreerimise, perioodide ümberdefineerimiste (nt neoliitikumi alguseks loeti varem keraamika kasutuselevõttu, praegu aga üleminekut püügimajanduselt viljelevale majandusele) jm põhjustel. Järgnev tabel toob välja mõned näited erinevatest periodiseeringutest aastatel 1982 (enne radiosüsinikuaasta kalibreerimist),<ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982.</ref> 2001,<ref>[[Valter Lang]], [[Aivar Kriiska]] (2001). [https://www.researchgate.net/publication/285012982_Eesti_esiaja_periodiseering_ja_kronoloogia Eesti esiaja periodiseering ja kronoloogia]. [[Eesti Arheoloogia Ajakiri]], 5, 2.</ref> 2002<ref>Aivar Kriiska & Andres Tvauri 2002.</ref> ja 2003/2017.<ref name=Lang2003>[[Valter Lang]] (2003). [http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad.pdf Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale].</ref><ref name="Kriiska2017kogu">[[Aivar Kriiska]], [[Ain Mäesalu]], [[Anti Selart]], [[Inna Põltsam-Jürjo]], [[Pärtel Piirimäe]], [[Marten Seppel]], [[Andres Andresen]], [[Ago Pajur]], [[Tõnu Tannberg]] (2017). ''Eesti ajalugu'', toimetaja [[Ursula Vent]]. [[Avita]] kirjastus.</ref>
{| class="wikitable"
|+
!
!Jaanits ''et al'' 1982
!Lang &
Kriiska 2001
!Kriiska &
Tvauri 2002
!Lang 2003/
Kriiska 2017
|-
|Keskmine kiviaeg
|7500 – 3000 eKr
|9000 – 4900 eKr
|9600 – 5000 eKr
|9600 – 3900 eKr
|-
|Noorem kiviaeg
|3000 – 1500 eKr
|4900 – 1800 eKr
|5000 – 1800 eKr
|3900 – 1800 eKr
|-
|Vanem pronksiaeg
|1500 – 1000 eKr
|1800 – 1100 eKr
|1800 – 1100 eKr
|1800 – 1100 eKr
|-
|Noorem pronksiaeg
|1000 – 600 eKr
|1100 – 500 eKr
|1100 – 500 eKr
|1100 – 500 eKr
|-
|Varane/eelrooma rauaaeg
|600 – 0/100 pKr
|500 eKr – 50 pKr
|500 eKr – 50 pKr
|500 eKr – 50 pKr
|-
|Vanem/rooma rauaaeg
|0/100 – 5. saj II pool pKr
|50 – 450 pKr
|50 – 450 pKr
|50 – 450 pKr
|-
|Keskmine rauaaeg
|5. saj II pool – 900 pKr
|450 – 800 pKr
|450 – 800 pKr
|450 – 800 pKr
|-
|Noorem rauaaeg
(viikingiaeg ja hilisrauaaeg)
|900 – 13. saj algus pKr
|800 – 1200/1250 pKr
|800 – 1210/1250 pKr
|800 – 1200/1250 pKr
|}

Praegu kasutatav Eesti esiajaloo periodiseerimine on järgmine:<ref name=Lang2003 /><ref name=Kriiska2017kogu />
*[[Kiviaeg]]
**[[Vanem kiviaeg]] (kuni 9600 eKr)
**[[Keskmine kiviaeg]] (9600 – 3900 eKr)
**[[Noorem kiviaeg]] (3900 – 1800 eKr)
*[[Eesti pronksiaeg|Pronksiaeg]]
**[[Vanem pronksiaeg]] (1800 – 1100 eKr)
**[[Noorem pronksiaeg]] (1100 – 500 eKr)
*[[Eesti rauaaeg|Rauaaeg]]
**[[Vanem rauaaeg]]
***[[Eelrooma rauaaeg]] (500 eKr – 50 pKr)
***[[Rooma rauaaeg]] (50 – 450 pKr)
**[[Keskmine rauaaeg]]
***[[Rahvasterännuaeg]] (450 – 600 pKr)
***[[Eelviikingiaeg]] (600 – 800 pKr)
**[[Noorem rauaaeg]]
***[[Eesti viikingiaeg|Viikingiaeg]] (800 – 1050 pKr)
***[[Hilisrauaaeg]] (1050 – 1200/1250 pKr)

==Vanem kiviaeg (kuni 9600 a eKr)==
Eesti ala vanema kiviaja ehk [[paleoliitikum|paleoliitilise]] inimasustuse kohta otseseid tõendeid pole leitud. Siiski on võimalik, et esimesed [[inimlased]] saabusid juba enne viimast, [[Weichseli jääaeg]]a, või isegi selle mõõdukama [[kliima]]ga perioodil 30 000 a eKr, mil tingimused olid sobivad näiteks [[mammut]]ite eluks. Sel ajal asustas ''[[Homo sapiens]]'' suurema osa [[Euroopa]] elamiskõlbulikest piirkondadest.<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 158–159.</ref> Eesti alal on [[mandrijää]] aga kõik potentsiaalsed märgid sellest hävitanud.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 17.</ref><ref name=Jaanits26>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 26.</ref>

[[File:Siberian tundra 02.jpg|thumb|Metsatundra. Samalaadne maastik oli iseloomulik jääajajärgsele perioodile]]
[[File:Finnish Reindeer (178137137).jpeg|thumb|Põhjapõder, üks esimesi Eesti alale jõudnud loomi]]
Pärast Weichseli jäätumise maksimumi (umbes 22 000–20 000 aastat eKr) alanud kliima soojenemine tõi kaasa Euroopa põhjaosa katnud jäämassiivi taandumise, mis Eesti alal algas umbes 13&nbsp;000 a eKr.<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 61.</ref> Kuna [[liustik]] taganes [[Skandinaavia mäestik]]u suunas, siis vabanesid jää alt esimesena kagupoolsed piirkonnad, viimasena Loode-Eesti, [[Hiiumaa]] ja Lääne-[[Saaremaa]]. Kokku võttis see protsess Eesti alal aega umbes 2000 aastat. Mandrijää ja selle sulamisveed kujundasid ümber maastikku nii [[Kulutus|kulutades]] kui kuhjates materjali. Sulaveed kogunesid madalamatele aladele, eriti [[Peipsi]] ja [[Võrtsjärv]]e nõkku, ning ujutasid üle kogu Loode- ja Lääne-Eesti, saared ning suure osa Kirde-Eestist. Jääserva ette tekkis [[Balti jääpaisjärv]], mis hõlmas praeguse [[läänemeri|Läänemere]] lõunaosa koos [[Soome laht|Soome lahe]] ja [[Laadoga]] järvega. Kliima oli [[Arktiline kliima|arktiline]] ja [[Lähisarktiline kliimavööde|lähisarktiline]], lagedapoolsel maastikul levis [[tundra]]laadne taimestik, liikusid [[põhjapõder|põhjapõtrade]] ja [[Metshobune|metshobuste]] karjad, leidus ka mammuteid, [[Karvane ninasarvik|karvaseid ninasarvikuid]] ja [[Euroopa piison|ürgpiisoneid]]. [[Allerødi kliimaperiood]]il (12 000–10 700 a eKr) toimus kliima ajutine soojenemine ja kuivenemine (keskmine temperatuur u 6° tänapäevasest madalam), mis tõi kaasa lõuna poolt tulnud [[Parasvööde|parasvöötme]] taimede ([[kask|kase]]- ja [[mänd|männi]]metsad, [[vaevakask]], [[rohttaim]]edest [[maltsalised]], [[Harilik drüüas|drüüas]], [[võtmehein]], [[palderjan]] jt) ja loomade (tõenäoliselt [[hunt]], [[ilves]], [[kobras]], [[pruunkaru]], [[punarebane]], [[põder]], [[saarmas]], [[valgejänes]]) saabumise, kuid [[Dryas'e kronotsoon]]is (10 700–9600 a eKr) jahenes kliima järsult ja valitsevaks sai jälle tundra- ja [[stepp|stepi]]ilmeline maastik koos külmalembeste rohttaimede, [[sammal|sambla]], vaevakase, [[paju]] ja [[kadakas|kadakaga]]. Väikestes allesjäänud metsades kasvas mänd või kask. Metsloomad taandusid lõunasse ja Eesti alale liikus taas põhjapõtru ja mammuteid.<ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 24–25.</ref><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 161–163.</ref>

Kindlad tõendid inimeste kohalolust [[Baltimaad]]es pärinevad ajast 11&nbsp;000 a eKr. Läänemere idapiirkonna asustus tekkis ilmselt kahe [[ränne|rände]] tulemusel: kõigepealt Kesk-Euroopa põhjaosast [[Hamburgi ajajärk|Hamburgi ajajärgust]] lähtunud [[Bromme kultuur]]i (alates 11&nbsp;000 eKr) inimesed, mille põhjalt kujunes [[Ahrensburgi kultuur]], ja 1000 aastat hiljem [[Poola]] alalt lähtunud [[Świdry kultuur]]i asustuslaine.<ref name=Kriiska38>Aivar Kriiska 2004, lk 38.</ref> Need kaks [[arheoloogiline kultuur|arheoloogilist kultuuri]] eksisteerisid mõnda aega paralleelselt ja teineteist mõjutades. Lõpuks integreeris Świdry kultuur Ahrensburgi kultuuri inimesed endasse.<ref name=Kriiska45>Aivar Kriiska 2004, lk 45.</ref> Jääaja lõpu aegseid [[asula]]kohti on Baltikumis avastatud üle 100: enamik Lõuna-[[Leedu]]s, kõige põhjapoolsemad Kesk-[[Läti]]s [[Daugava]] ääres. Kuna ka Eesti ala oli tollal juba enamjaolt jäävaba ja asustamiskõlbulik, siis peetakse usutavaks, et inimesed jõudsid ka sinna, ehkki seni pole nii varaseid märke inimtegevusest avastatud.<ref name=Kriiska38 /><ref>[http://epl.delfi.ee/news/kultuur/arheoloogid-lammutavad-ajalooopikute-arusaamu?id=50989575 Arheoloogid lammutavad ajalooõpikute arusaamu.] ''Eesti Päevaleht online'', 31. juuli 2004.</ref>

==Keskmine kiviaeg (9600–3900 a eKr)==
[[File:Baltic History 7500-BC.svg|thumb|[[Antsülusjärv]]]]
===Loodusolud===
Keskmine kiviaeg on Eesti esiajaloo pikim järk, kestes peaaegu niisama kaua kui kõik hilisemad ajalooperioodid ühtekokku. Umbes 9600 a eKr oli mandrijää sedavõrra taandunud, et jääpaisjärvel tekkis Kesk-[[Rootsi]] kohal väljapääs [[ookean]]i ([[Billingeni katastroof]]). Selle tagajärjel langes veetase paarkümmend meetrit, ajutiselt võib-olla isegi alla tänapäevase taseme, ja Läänemere nõos kujunes [[riimvesi|riimveeline]] [[Joldiameri]]. Jää raskuse alt vabanenud [[Glatsioisostaasia|maakoore aeglane kerge]] katkestas aga umbes 9000 a eKr Kesk-Rootsi ühenduse ning Läänemerest sai uuesti mageveekogu ([[Antsülusjärv]]). Kuna Skandinaavia sulavate liustike vett voolas jätkuvalt juurde, siis hakkas veetase taas tõusma, ujutades üle rannaalad. 8300–8200 a eKr saavutas Antsülusjärv nii kõrge taseme, et hakkas [[Taani väinad|Taani väinade]] kohal ookeani voolama, mis tõi kaasa veetaseme languse. Umbes 7000. a eKr algas järgmine Läänemere arengufaas – [[Litoriinameri]]. Siis tungis Taani väinade kaudu omakorda peale ookeanivesi ja muutis Läänemere nõos vee soolaseks. Algul veetase tõusis ja ujutas üle laiad alad, kuid seejärel hakkas vesi aegamisi taanduma ning see protsess kestab tänapäevani.<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 60–62, 77, 165.</ref><ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 25, 43.</ref>

Joldiamere tekkimise järel toimus kiire soojenemine. Eesti alal kujunes niiske ja tänapäevaga võrreldes mõnevõrra jahedam [[preboreaalne kliima]] (9600–8200 a eKr). Levisid hõredad kasemetsad, liivastes piirkondades, eriti äsja vee alt vabanenud saartel ja mandri lääneosas ka männikud. Hiljem lisandus seni mitteesindatud liike nagu [[sarapuu]], [[lepp]] ja teised [[lehtpuu]]d, [[põõsarinne|põõsarindesse]] [[astelpaju]], [[puhmarinne|puhma]]- ja [[rohurinne|rohurindesse]] [[kõrrelised|kõrrelisi]], [[lõikheinalised|lõikheinalisi]], [[sõnajalg]]u, randadesse-kallastele [[puju]]. Avamaastike loomad nagu põhjapõder ja mammut lahkusid või surid välja. Metshobune ilmselt säilis. Sisse rändasid põder, pruunkaru, kobras, ilves, hunt, punarebane, valgejänes ja teised [[metsavöönd]]i loomad. [[Põhja-Jäämeri|Põhja-Jäämerest]] saabusid Joldiamerre [[viiger|viigerhülged]]. Hakkasid kujunema [[soo]]d.<ref name=Jaanits26 /><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 167.</ref>

Järgnev [[boreaalne kliima|boreaalne kliimaperiood]] (8200–7200 a eKr) oli kuivem ja keskmine temperatuur võis olla juba kõrgemgi kui nüüdisajal. Perioodi lõpuosa muutus niiskemaks, mis soodustas metsade mitmekesistumist. Puuliikidest domineeris mänd, vähem oli kaske. Esindatud olid ka lepp, [[jalakas]], [[pärn]], [[tamm]], [[Harilik saar|saar]], [[vaher]], [[künnapuu]] ja [[sarapuu]]. Tekkisid [[lammimets]]ad, veekogude kallastel lepikud. Ka loomastik muutus liigirikkamaks ja arvukamaks, varasemast sagedamini leidus [[metssiga]], lisandusid [[tarvas]], [[metskits]] ja [[hirv]]. Üle merepinna ulatusid Saaremaa ja Hiiumaa kõige kõrgemad osad, praeguse [[Tõstamaa poolsaar]]e kõrgemad osad moodustasid saarestiku. Sisemaal oli rohkelt järvi. Võrtsjärv oli tänasest märksa suurem. Boreaalse aja lõpus tekkis Võrtsjärve nõo loodeosa suhteliselt kiirema maakerke tõttu väljavool [[Emajõgi|Emajõe]] kaudu Peipsisse ja Võrtsjärv taandus veetaseme languse tõttu umbes praegustesse piiridesse. Peipsi lõunaosa oli tänasest kitsam ja [[Pihkva järv]]e olemasolu küsitav, kuna järve lõunasse valgumine toimus alles hiljem Kirde-Eesti suhteliselt kiirema maakerke tagajärjel. Nõgudes toimus ulatuslik [[soostumine]].<ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 33.</ref><ref name=Kriiska2004167>Aivar Kriiska 2004, lk 165–167.</ref>

[[File:Altnurga saarik, 2012-10.jpg|thumb|Soojal atlantilisel kliimaperioodil levisid laialehised metsad. Pildil tänapäevane [[Altnurga saarik]]]]
Keskmise kiviaja ehk [[mesoliitikum]]i teisel poolel oli soe [[Mereline kliima|mereline]] ja niiske [[atlantiline kliimaperiood]] (7200–3800 a eKr). Keskmine temperatuur oli paar kraadi tänasest kõrgem. Talved olid pehmed ja taimede [[vegetatsiooniperiood]] pikenes. Kõik see soodustas [[Laialehised metsad|laialehiste puude]] levikut. Veekogude juures kasvasid [[sanglepp|sanglepikud]] või kaasikud, kuivematel aladel esines tamme, jalakat, künnapuud, pärna, [[pöök]]i. On hinnatud, et lehtpuid oli sel ajal kolm korda rohkem kui [[okaspuu|okaspuid]]. Eriti Ranniku-Eestis leidus endiselt rohkelt männikuid, tõusis [[kuusk]]ede osakaal. Lopsakates metsades elanud loomastik oli rikkalik, varasematele liikidele lisandusid [[metskass]] ja [[sookilpkonn]] ning arvatavasti ka [[orav]] ja mitmed [[hiir]]eliigid. Niiske ilmastik ja kõrge [[põhjavesi]] tõukas tagant soostumist ja ilmselt hakkasid kujunema [[raba]]d. Looduslikku avamaastikku leidus väga vähe, kuid perioodi lõpus hakkas metsadesse tekkima lagedaid alasid koos [[Mailaselised|mailaseliste]], [[Nelgilised|nelgiliste]], [[Oblikas|oblikate]] ja [[Robirohi|robirohuga]], võimalik, et inimese kaasabil.<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 168.</ref><ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 43.</ref>

===Asustus ja elatusviis===
Arvatavasti Śvidry kultuuri baasilt kujunes välja keskmise kiviaja kultuur, mida on tuntud [[Kunda kultuur]]ina ja mis hõlmas kõiki Baltimaid, Põhja-[[Valgevene]]t, Kirde-Poolat, Loode-[[Venemaa]]d, [[Karjala]]t ja [[Soome]]t. Ühe seletuse kohaselt kujunes see välja Lõuna-Leedus ja Kirde-Poolas, jõudes sealt Läti ja Eesti alale koos uusasukate saabumisega. Teise versiooni järgi tekkis Kunda kultuur laiemal alal, mis hõlmas ka Eestit.<ref name=Kriiska45 /> Uuemas arheoloogilises käsitluses piirkonna kogu mesoliitilist ajajärku enam Kunda kultuuriks ei nimetata, vaid Eestis räägitakse selle raames [[Pulli asula|Pulli]] (9600–8500 eKr), [[Kunda kultuur|Kunda]] (8500–7000 eKr), [[Sindi-Lodja asulakohad|Sindi-Lodja]] (7000–5200 eKr) ja [[Narva kultuur|Narva etapist]] (5200–3900 eKr).<ref>[[Aivar Kriiska]] (2017). Püügimajanduslik kiviaeg Eesti alal. Peatükk raamatus: ''Eesti ajalugu'', toimetaja [[Ursula Vent]]. [[Avita]] kirjastus. Lk 10–11.</ref> Eesti alale jõudnud inimesed säilitasid mõnesaja aasta jooksul tihedad sidemed rände lähtealade inimestega, mida näitab kivi- ja luutöötlemise tehnikate ning esemete sarnasus.<ref name=Kriiska45 /><ref name=Kriiska9>Aivar Kriiska 2017, lk 9.</ref> Peagi aga Ida- ja Põhja-Euroopa laiaulatuslik sotsiaalvõrgustik lagunes ning kujunesid eriilmelised kultuuripiirkonnad. Kasvanud rahvaarvu tõttu said kogukondade säilimiseks vajalikud abieluvõrgustikud kujuneda ka märksa väiksematel territooriumitel. Tööriistu hakati valmistama peaaegu ainult kohalikust materjalist.<ref name=Kriiska9 />

[[File:Kunda Lammasmägi.jpg|thumb|Kunda Lammasmägi tänapäeval]]
Eesti alalt on leitud üle 200 keskmise kiviaja asulakoha ja 4 [[matmispaik]]a. Mesoliitikumi esimesel poolel eelistasid inimesed elupaigana [[jõgi|jõgede]] ja [[järv]]ede kaldaid, mis olid soodsad paigad jahipidamiseks ja kalastamiseks. Veekogudel sai ühtasi kiiremini liigelda kui metsasel maismaal. Mesoliitikumi teisel poolel jõudis asustus ka [[meri|mere]]rannikule ja -saartele.<ref name=Kriiska201710>Aivar Kriiska 2017, lk 10.</ref> Eesti ala rahvaarv kasvas kogu keskmise kiviaja vältel, jõudes perioodi lõpuks hinnanguliselt 2500–5500 inimeseni.<ref name=Kriiska13>Aivar Kriiska 2017, lk 13.</ref>
 
Vanim teadaolev jälg inimtegevusest Eestis on [[Pulli asula]]koht, mis on [[radiosüsiniku meetod]]il dateeritud aega u 9000–8550 eKr.<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 56.</ref> [[Kunda Lammasmägi|Kunda Lammasmäel]], (selle järgi sai nime ''Kunda kultuur'') toonasel järvesaarel, peatusid inimesed alates 9. aastatuhande keskpaigast eKr korduvalt.<ref name=Kriiska11>Aivar Kriiska 2017, lk 11.</ref> Palju asustusjälgi on teada ka Võrtsjärve vesikonnast (nt [[Siimusaar]]el, [[Kivisaar]]el, [[Moksi]]s, [[Umbusi asulakoht|Umbusis]]), [[Pärnu jõgi|Pärnu]] ([[Sindi-Lodja asulakohad|Sindi-Lodja]], [[Jälevere]] ja [[Lepakose]] asulakohad), [[Emajõgi|Emajõe]], [[Narva jõgi|Narva]] ([[Riigiküla asulakohad]]) ja [[Jägala jõgi|Jägala]] jõgikonnast.<ref name=Kriiska201710 /><ref name=Jaanits40>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 40–48.</ref> Mesoliitikumist pärit [[juhuleid]]e on välja tulnud aga pea üle kogu Eesti.<ref name=Kriiska200415>Aivar Kriiska 2004, lk 15.</ref> 

Umbes 7100 eKr hakkas asustus levima ka mererannikul, kus tegeleti [[hülgeküttimine|hülgeküttimisega]].<ref name="Eesti kronoloogia, 2007" /> Tõenäoliselt just hülgeküttide retkete käigus avastati ja võeti kasutusele ka rannikust mitukümmend kilomeetrit eemal asunud saared.<ref name=Kriiska201710 /> Umbes 5800 eKr jõudsid esimesed hülgekütid Saaremaale, kuhu ilmselt tekkis mesoliitikumis ka püsiasustus, 5700 eKr Hiiumaale ja 5300 eKr [[Ruhnu]] saarele, kus peatuti hooajalistel küttimisretkedel.<ref name="Eesti kronoloogia, 2007" /><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 164.</ref>

Inimesed elasid arvatavasti kuni paarikümneliikmelistes rühmades, sest suured kogukonnad polnud toonastes tingimustes vajalikud ega võimalikudki. Kogukonna püügi- ja korilusterritoorium pidi olema piisavalt suur, et rahuldada aastaringse toiduvajaduse, samas hävitamata kogu selle ala loomastikku. Algselt muudeti ilmselt igal jahi-, kalapüügi- ja korjehooajal oma elukohta vastavalt teatava saaklooma parimale püügiajale või taime parimale korjeperioodile. Igale rühmale kujunes välja oma piirkond, mille sees liiguti. Aja jooksul selliste territooriumite suurus vähenes ja püügimajandus mitmekesistus. Jäädi paiksemaks ja kohati võidi kasutada ka aastaringseid külasid. Elu- ja peatuskohad olid tõenäoliselt lagedamatel aladel: mererannas rohurinde piiril, siseveekogude ääres metsastumata kaldaterrassil. Eluasemete kuju, suurus ja ehitusviis varieerusid vastavalt vajadusele, kasutusajale ja traditsioonidele. Mesoliitikumi lõpust pärinevad vanimad avastatud hoonejäänused, mille põhjal on nende põrandapindalaks hinnatud kuni 50 m².<ref name=Kriiska201710 /><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 168–170.</ref>

Elatist hangiti [[küttimine|küttimise]], [[kalastamine|kalastamise]] ja [[korilus]]ega. Jahiti peaaegu kõiki sel ajal elanud metsloomi ja suuremaid linde. Mesoliitikumi esimesel poolel olid peamised jahiloomad põder ja kobras, hiljem ka metssiga ja tarvas. Suurem osa saagist püüti ilmselt [[püünis]]te ja [[lõks (püünis)|lõks]]ude abil, kasutati ka [[varitsusjaht|varitsus]]- ja [[ajujaht]]i. Kalastamine toimus [[kalatõke]]te, [[kalavõrk|võrkude]], [[mõrd]]ade, [[õng]]ede ja [[ahing]]utega. Mesoliitikumi teisel poolel sai rannikupiirkonnas tähtsaks jahiobjektiks [[hüljes]]. Kuigi ainsaks märgiks korilusest on asulakohtadest leitud [[sarapuupähkel|sarapuupähkli]] koored, söödi ilmselt teisigi taimi. Ainus koduloom oli [[koer]].<ref name=Kriiska11 /><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 169–170.</ref>

===Töö- ja tarberiistad===
[[Pilt:KundaCultureTools.jpg|pisi|[[Kunda kultuur]]ile iseloomulikud tööriistad]]
[[Pilt:Narva-vessel.jpg|pisi|[[Narva keraamika]] näide]]
[[tööriist|Töö]]- ja tarberiistu valmistati [[kivi]]st, [[luu]]st, [[sarv]]est, [[puit|puust]] ja teistest looduslikest materjalidest. Töö- ja tarberiistu tehti reeglina vaid endale või oma perele kasutamiseks. Väikesi tugevat ja teravat serva vajavaid [[lõikeriist|lõike]]- ja kaaperiistu (nt [[kõõvits]]aid, [[uurits]]aid ja [[nuga|nuge]]) tehti enamasti [[tulekivi]]st.<ref name=Kriiska12>Aivar Kriiska 2017, lk 12.</ref> Kuna Võrtsjärvest põhja pool leidub looduslikku tulekivi, siis olid sellest materjalist esemed eriti omased just tollele piirkonnale.<ref name=Jaanits40 /> Kasutati ka [[kvarts]]i,<ref name=Kriiska12 /> mis nt Kundas oligi ülekaalus.<ref name=Jaanits40 /> Tugevust ja sitkust vajavate raieriistade ([[kirves|kirved]] ja [[talb|talvad]]) valmistamiseks kasutati ennekõike kohalikke [[rändkivi|rändkive]]. Luust ja sarvest tehti [[nool]]e-, [[oda]]-, [[ahing]]u- ja [[harpuun]]iotsi, [[pistoda]]sid, [[naaskel|naaskleid]], kirveid, [[õngekonks]]e, õmblus[[nõel]]u, [[ehted|ehteid]] jm. Puit oli ehitusmaterjal, sellest valmistati liiklusvahendeid ([[suusad]], [[regi|reed]], [[paat|paadid]]), ka tööriistu. [[Niin]]est tehti nööri, nahast rõivaid. Hiljemalt 5000 a eKr õpiti ilmselt idapoolsetelt naabritelt valmistama põletatud savinõusid ehk [[keraamika]]t, mida sai kasutada nii keetmiseks kui toiduainete hoidmiseks.<ref name=Kriiska12 /> Leiukohtade järgi on seda nimetatud [[Narva keraamika|narva tüüpi keraamikaks]].<ref name=Kriiska200415 /> Umbes aastast 7000 eKr on pärit Narva lähedalt [[Siivertsi]]st leitud kalastajate [[võrgukäba]] ja -[[võrgukivi|kivi]] ning niinenöör, mis näitavad kalapüügitehnika arengut.<ref name="Eesti kronoloogia, 2007" />

===Inimeste välimus ja eluiga===
On arvatud, et Eesti ala esmaasukad olid suhteliselt pikad – Euroopa idaosa varasest mesoliitikumist pärit luustike põhjal olid [[mees|mehed]] sel ajal keskmiselt 174 cm ja [[naine|naised]] 160 cm pikkused. Hiljem paistab kasv olevat vähenenud – 6.–5. aastatuhandest eKr pärit Eesti vanimate inimsäilmete järgi otsustades oli meeste keskmine pikkus sel ajal 164 cm ja naistel 157 cm. Mesoliitilised inimesed olid pika- või keskpealised, laia ja kõrge näoosa ning etteulatuva ninaga.<ref name=Kriiska13 />

Inimeste eluiga ulatus harva üle 30–40 aasta. Seda tingisid nii [[haigus]]ed kui jahil ja omavahelistes konfliktides saadud vigastused. Taoliste küttide-kalurite-korilaste ühiskondade analüüsimise põhjal on oletatud, et konfliktide tõttu võis surra isegi kuni veerand rahvastikust. Kuigi naised sünnitasid sagedamini kui tänapäeval, oli laste suremus väga suur.<ref name=Kriiska13 />

===Ühiskond===
Ühiskonnakorraldus oli ilmselt suhteliselt egalitaarne, ehkki mingid [[sotsiaalne sugu|soost]], vanusest, isiklikest võimetest jm lähtunud erinevused eksisteerisid. Arvatavasti kehtisid [[tava]]d ja [[tööjaotus]] – jahil käisid tavaliselt mehed, koriluse ja majapidamistöödega tegelesid naised. [[Kooselu]] oli ilmselt reguleeritud ja kogukonnasisesed [[abielu]]d võisid olla keelatud. Kui elukaaslased pärinesid teistest kogukondadest, siis oli see ühtlasi laiemaid alasid ühendav, kultuuri[[traditsioon]]e kandev ja säilitav ning uusi ideid ja oskusi levitav tegur.<ref name=Kriiska13 /> [[Sugukond|Sugukonnas]] jagunes töö soo ja vanuse järgi. Meeste ülesandeks oli küttimine, kalapüük ja kogukonna kaitsmine. Naiste põhitöö oli taimtoidu korjamine, toidu ja kehakatte valmistamine ning laste kasvatamine. Naiste osatähtsus oli suurem, sest mehed olid sageli pikka aega kodust eemal. Sugulust arvestatigi ainult naisliinis, mistõttu seda sugukondliku korra staadiumi nimetatakse emajärgseks ehk [[Matriarhaat|matriarhaadiks]].

===Religioon ja kunst===
Eesti ala esmaasukate [[religioon]]ist pole midagi teada, kuna usundiga seotud leide sellest ajast pole. Küll on mõningat infot mesoliitikumi lõpuperioodist. Matmisel surnule mõnikord loomahammastest [[ripats]]i kaasa panek osutab mingile religioossele tõekspidamisele ja [[rituaal]]ile. Võimalik, et [[surm]]a ei käsitletud kui elu lõppemist, vaid selle vormi muutust. Mesoliitikumi lõpuajast pärinevad sarvest tehtud looma- ja inimkujud olid ilmselt samuti religiooniga seotud. Vee lähedal asunud matmiskohad ja veekogude põhjast leitud figuurid võivad osutada, et sel ajal olid pühakohad seotud veekogudega.<ref name="Kriiska201738">[[Aivar Kriiska]] (2017). Eesti esiajaloolised usundid. Peatükk raamatus: ''Eesti ajalugu'', toimetaja [[Ursula Vent]]. [[Avita]] kirjastus. Lk 38.</ref> Pärnu jõest on leitud inimese ja [[veelind|veelinnu]] pea kujuke, [[Tõrvala]]st Narva jõe ääres (kunagisest merepõhjast) põdrasarvest [[rästik]]u skulptuur. Arvatavasti oli sellisel mesoliitilisel [[kunst]]il vähemalt osaliselt usundiline või rituaalne taust.<ref name=Kriiska12 /> Võimalik, et koos rästikukujuga Tõrvalast avastatud mittekalastusvahendeid (nooleotsad, pistodad) on vette heidetud [[ohvriand|ohvriannina]], tagamaks õnne kalastamisel ja veelindude jahil.<ref name="Eesti kronoloogia, 2007" /><ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 46–47.</ref> On oletatud, et sarnaselt paljude teiste arhailiste religioonidega uskusid Eesti ala elanikud looduse hingestatusesse.<ref name=Kriiska201738 />

===Keel===
Eesti ala mesoliitiliste asukate [[keel]]e kohta kindlaid andmeid pole. Kuna hiljem selles piirkonnas kõneldud [[läänemeresoome keel]]te ühissõnavaras leidub sõnu, millele polnud leitud vasteid kaugematest sugulaskeeltest ega veenvat [[Laensõna|laenu]][[etümoloogia]]t, siis pakkus [[Paul Ariste]] välja, et osa neist võivad olla [[Substraat (lingvistika)|substraatsõnad]], mis pärinevadki Kunda kultuuri ajal, enne [[soomeugrilased|soomeugrilaste]] ja [[indoeurooplased|indoeurooplaste]] saabumist, Eesti regioonis kõneldud ja hiljem hääbunud tundmatust nn [[protoeuroopa keeled|protoeuroopa keelest]].<ref>[[Mari Kendla]], [[Jüri Viikberg]] (2015). [http://kirj.ee/public/ESA/2015/esa_61_2015_135_154.pdf Protoeurooplaste keelepärandist]. ''Emakeele Seltsi aastaraamat'', 61 (1), lk 136–137</ref><ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 53.</ref> [[keeleteadus|Keeleteadlaste]] valdav seisukoht on siiski, et sellise protoeuroopa keele substraati on väga raske või lausa võimatu tuvastada.<ref>Mari Kendla 2015, lk 139.</ref> Küsitav on, kuidas hääbunud keelest tulnud substraatsõnu eristada soome-ugri oma sõnadest, mille vasted teistes sugulaskeeltes on lihtsalt kaduma läinud, ja vanadest indoeuroopa laenudest, mille allikaks olnud sõna indoeuroopa keeltes hiljem kadus.<ref>Mari Kendla 2015, lk 141.</ref> Osadele oletatavatele protoeuroopa päritolu sõnadele on aja jooksul ka muud (peamiselt [[balti keeled|balti]] või (eel)[[germaani keeled|germaani]]) etümoloogiad esitatud.<ref>Mari Kendla 2015, lk 142–148.</ref>

Mõned autorid (eesotsas [[Kalevi Wiik]]iga) on arvanud, et Eesti ja suurema osa põhjapoolse Euroopa esmaasukad rääkisid soome-ugri keeli. Keeleteadlaste seas taoline vaade kanda ei kinnitanud ja ideed peetakse ümberlükatuks. Küll leidis see seisukoht mõningast poolehoidu [[arheoloog]]ide hulgas, kes on täheldanud piirkonna asustuse järjepidevust alates jääaja lõpust kuni [[Ajalooline aeg|ajaloolise aja]] soome-ugri rahvasteni. Teisalt on asustuse järjepidevuse tõlgendamist keelelise järjepidevusena ekslikuks arusaamaks peetud.<ref>Mari Kendla 2015, lk 141–142.</ref><ref>Valter Lang 2018, lk 50, 53–55.</ref>

===Geneetika===
Eesti ala algasukate [[geen]]ide kohta midagi teada pole, kuna ei Eestist ega ka lähiümbruskonnast pole nii vanu inimsäilmeid leitud. Vanimad luud, mille [[DNA]]-d on uuritud, pärinevad [[5. aastatuhat eKr|5. aastatuhandel eKr]] elanud Narva kultuuri inimestelt. Nende [[Mitokondriaalne DNA|mitokondriaalse DNA]] ehk emaliinis päranduva DNA-järjestuse variant kuulub [[haplogrupp]]i [[Haplogrupp U (mtDNA)|U]] ja on mesoliitilise Euroopa elanikkonnale tüüpiline. Muud pärilikkusaine koostisosad näitavad sarnasust Baltikumis samal ajal ja veidi varem elanud inimestega, kes omakorda laiemas plaanis on lähedased [[Lääne kütid-korilased|Lääne-Euroopa kütt-kalur-korilastega]], ehkki leidub ka toona ida pool elanud inimestele iseloomulikke tunnuseid.<ref name=vanadna>[https://novaator.err.ee/908203/vana-dna-uus-sonumitooja-eesti-rahvastiku-ajaloo-kohta Vana DNA – uus sõnumitooja Eesti rahvastiku ajaloo kohta], [[ERR Novaator]], 09.02.2019.</ref>

==Noorem kiviaeg (3900–1800 a eKr)==
===Loodusolud===
[[File:Kuusimetsä1.jpg|thumb|Neoliitikumis tõusis metsades kuuse osakaal]]
Noorema kiviaja ehk [[neoliitikum]]i alguses muutus kliima [[kontinentaalne kliima|kontinentaalsemaks]] ja algas [[subboreaalne kliima|subboreaalne periood]] (3800–700 a eKr). Keskmine temperatuur püsis esialgu suhteliselt kõrge, kuid hakkas hiljem tasapisi langema. Kliima kuivenemine mõjutas aga metsi: viljakatel muldadel hakkas laialehiseid puid aina rohkem asendama kuusk, arvukamalt säilis vaid tamme, saart ja vahtrat. Vähem viljakatel ja soistel muldadel kasvasid männikud, Lääne- ja Põhja-Eesti õhukestel muldadel olevates hõredates metsades männid ja tammed. Loomadest lisandus Eesti alale [[ahm]]. Paljud sood olid arenenud rabadeks. Jõeorgude [[lamm]]id ja rabad olid osaliselt [[lodumets]]a all. Peipsi põhjaosas toimunud maakerge põhjustas järve valgumise ja suurenemise lõuna suunas ning sinna suubunud jõgede veetaseme tõusu. Neoliitikumi lõpupoolel oli kliima juba märgatavalt jahenenud ja samas veidi niiskemaks muutunud. Kuuse osakaalu suurenemine jätkus, jõudes haripunktis u 40%-ni kõigist metsapuudest. Talved olid arvatavasti külmad ja paksu lumega. See koos lehtmetsade vähenemisega halvendas tarva, metshobuse ja metssea elutingimusi ning nende arvukus vähenes. Kliimamuutus raskendas ka põlluharimist ja loomakasvatust. Suhteliselt pehmem kliima jäi püsima saartel ja rannikul.<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 173.</ref><ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 58–59, 120.</ref> Umbes 2500 a eKr algas Läänemere nõos [[Limneameri|Limneamere]] faas. Taani väinad olid muutunud madalamaks, ookeanist sissevoolav veehulk ja mere soolasus vähenes. Maakerke tõttu jätkus veetaseme langus.<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 179.</ref>

===Kammkeraamika kultuurid (3900–1800 a eKr)===
[[File:European Middle Neolithic.gif|thumb|Kammkeraamika kultuuri levikuala (''Comb ceramic Pottery'', märgitud lilla värviga)]]
[[Pilt:CombCeramicPottery.jpg|pisi|[[Kammkeraamika]] killud, u 4000–2000 eKr ([[Eesti Ajaloomuuseum]])]]
Neoliitikumi alguses toimus Eesti alal ainelises kultuuris, rahvastikus ja ilmselt ka ühiskonnakorralduses suur muutus. Läänemere ja [[Valge meri|Valge mere]] vahelisel alal (Eestis, Lätis, [[Novgorod]]i ja [[Peterburi]] piirkonnas, suuremas osas Karjalast, Soomes kuni [[Rovaniemi]]ni ja kohati Põhja-Rootsis), kus varem leidus mitmeid erinevaid arheoloogilisi kultuure ja nende allrühmi, kujunes nüüd välja ulatuslik paljude ühisjoontega kultuuripiirkond. Seda uut arheoloogilist kultuuri nimetatakse [[tüüpilise kammkeraamika kultuur]]iks, kuna selle rahvastik kasutas [[kammkeraamika]]t – savinõusid, millel oli kammilaadse templiga tehtud ornament. Kammkeraamika kultuuriala inimeste laialdast omavahelist suhtlust näitavad oma looduslikust leiupiirkonnast või valmistamisalalt sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kauguse levinud esemed (nt Venemaa Euroopa-osa keskaladelt ja Valgevenest pärit tulekivid, Läti ja Leedu ranniku [[merevaik]], Karjala [[vask]] ja kvaliteetsed lihvitud [[kivikirves|kivikirved]]).<ref name="Kriiska201714">[[Aivar Kriiska]] (2017). Üleminek viljelevale majandusele. Peatükk raamatus: ''Eesti ajalugu'', toimetaja [[Ursula Vent]]. [[Avita]] kirjastus. Lk 14.</ref><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 171–172</ref><ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 54, 67.</ref><ref>Valter Lang & Aivar Kriiska 2001, lk 90–92.</ref> Varsti (alates 3700–3600 eKr) kultuuriline ühtsus aga vähenes ja hakkasid eristuma ennekõike keraamikavalmistamises kajastuvad piirkondlikud erijooned, Eestis eriti saarte ja mandri vahel. Seda perioodi nimetatakse [[hilise kammkeraamika kultuur]]iks.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 55.</ref><ref>Valter Lang & Aivar Kriiska 2001, lk 92.</ref>

On arvatud, et tüüpilise kammkeraamika kultuuri väljakujunemise keskus võis olla Karjalas, mis omakorda sai mõjutusi [[Volga]] jõe ülemjooksu piirkonnast.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 54.</ref> Ühetaolise kultuuri enneolematult laia leviku taga polnud vaid kultuurilaenud – kammkeraamika kultuuri matmispaikadest saadud DNA kinnitab ida poolt tulnud uusasukate saabumist.<ref name=Lang2018197>Valter Lang 2018, lk 197.</ref><ref name="Saag201939">[[Lehti Saag]] (2019). [https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/64633/saag_lehti.pdf?sequence=1&isAllowed=y The prehistory of Estonia from a genetic perspective: new insights from ancient DNA]. [[Tartu Ülikooli Kirjastus]]. Lk 39.</ref><ref name=vanadna />

Nelja Eesti kammkeraamika kultuuri inimese säilmete DNA analüüs näitas, et kõik 3 naist kuulusid emaliini haplogruppi [[haplogrupp U|U]] – see tulemus sobib teiste Euroopa varast neoliitikumi hõlmanud uuringutega. Üks testitud mees kuulus isaliini haplogruppi [[haplogrupp R1a5|R1a5]]. Sarnaseid isaliine on leitud ka [[Ida kütid-korilased|idapoolsete küttide-korilaste]] seas. Kui Läänemere idakalda mesoliitiliste asukate [[genoom]]iülesed analüüsid näitasid suurimat lähedust [[lääne kütid-korilased|lääne küttide-korilastega]], siis Eesti neoliitilise kammkeraamika kultuuri indiviidid olid kõige sarnasemad Läti samasse kultuuri kuulunud inimeste ja idapoolsete küttide-korilastega, mis osutab, et kammkeraamika saabumine tõi Eestisse ida poolt geneetilist materjali juurde.<ref name=Saag201939 />
===Põllumajanduse algus===
Eestisse jõuab maaviljelus 4000–3000 eKr. Vanim [[kaer]]a [[õietolm]] on leitud Põhja-Eestist, pärinedes aastast u 4000 eKr. Veidi hilisemast ajast on esimesed märgid [[Oder|odrast]] Hiiumaalt [[Kõpu poolsaar]]elt ja [[nisu]]st [[Põhja-Eesti|Põhja-]] ja [[Lääne-Eesti]]st u 3500 eKr. Umbes samal ajal algab maaviljelus ka Lõuna-[[Skandinaavia]]s. Tolleaegne põllupidamine jäi aga siiski erandlikuks tegevuseks, ilma, et oleks nimetamisväärselt mõjutanud asustust ja ainelist kultuuri. Pikaajalisi asulaid ei tunta, arvatavasti liiguti palju ringi. Rohkem tõendeid põlluharimise kohta on [[nöörkeraamika kultuur]]i ajajärgust – umbes [[3. aastatuhat eKr|3. aastatuhat]] enne Kristust. Matmispaikadest ja asulakohtadest on [[koduloomad]]e luid ja söestunud odra teri.
===Nöörkeraamika kultuur (2800–2000 a eKr)===
[[File:Map Corded Ware culture-en.svg|thumb|Nöörkeraamika (''Corded Ware'') ja Jamnaja (''Yamna'') kultuuride levikupiirkond]]
Ida-Euroopa [[Pontose-Kaspia stepp|Pontose-Kaspia]] [[stepp|stepialadelt]] lähtunud [[Jamnaja kultuur]]i [[karjakasvatus|karjakasvatajate]] ulatusliku rände tulemusel tekkisid [[Kesk-Euroopa|Kesk-]], [[Põhja-Euroopa|Põhja-]] ja [[Ida-Euroopa]]s [[3. aastatuhat eKr|3. aastatuhande alguses eKr]] uued arheoloogilised kultuurid ja ühiskonnad. Iseloomuliku ornamendiga savinõude ([[nöörkeraamika]]) järgi kutsutakse neid [[nöörkeraamika kultuur]]ideks, paadi- ehk [[venekirves|venekujuliste kivikirveste]] järgi ka ''venekirveste kultuurideks''. Venekirveste kultuuri hõimud tõid kaasa [[koduloom]]ade
pidamise ja [[maaviljelus]]e alged, tehnilise uuendusena kivipuurimise. Üks omalaadsete tunnustega kultuuripiirkond kujunes Eesti, [[Põhja-Läti]], [[Kagu-Soome]] ja nendega piirnevatel Venemaa aladel, kuid kõiki nöörkeraamika kultuure ühendas põhiliste esemetüüpide sarnasus.<ref name=vanadna /><ref name=Kriiska201714 /><ref name=Lang2018197 /><ref name=Saag201939 />

Geeniuuringud on kinnitanud, et nöörkeraamika kultuur levis koos rahvarändega.<ref name=vanadna /> Eesti alale kammkeraamika kultuuri rahvastiku kõrvale elama asunud nöörkeraamika inimesed saabusid arvatavasti [[Kesk-Euroopa tasandik|Kesk-Euroopa]] kaudu.<ref name=Lang2018197 /> Mõnede Eesti nöörkeraamika kultuuri indiviidide säilmete DNA analüüs näitas, nad kuulusid emaliinidesse U, [[haplogrupp T|T]], [[haplogrupp J|J]] ja [[haplogrupp H|H]] ning isaliini [[haplogrupp R1a-Z645|R1a-Z645]]. See isaliin on ka Kesk-Euroopa nöörkeraamika kultuurides kõige levinum. Naiste emaliinid vastavad teistele Euroopa nöörkeraamika kultuuri põlluharijaid hõlmanud uuringute tulemustele.<ref name=Saag201939 />

Nöörkeraamika kultuuri inimeste genoomiülesest analüüsist ilmnes, et nad eristusid selgelt kammkeraamika inimestest, aga olid sarnased hilises neoliitikumis ja pronksiajal mujal Euroopas elanud rahvastikuga.<ref name=Saag201939 /> Nöörkeraamika kultuuri inimeste [[autosoom]]se ja [[X-kromosoom]]i päritolu analüüs näitas, et lisaks Jamnaja kultuuri päritolule kandsid nöörkeraamika Eesti alale toonud inimesed vähesel määral ka [[Anatoolia]]st pärit Euroopa esimeste põlluharijate geneetilist materjali, eriti just emaliinis.<ref>Lehti Saag 2019, lk 40.</ref>

Kuigi kamm- ja nöörkeraamikat valmistanud kogukonnad mõjutasid teatud määral teineteise kultuuri ja segunesid, jäid mõlemad siiski oma eristuva kultuuri ja majandusviisiga püsima ning eksisteerisid kõrvuti järgmised 800 aastat. Vahemikus 2000–1700 a eKr aga mõlemad arheoloogilised kultuurid täpsemalt teadmata asjaoludel kadusid.<ref name=vanadna /><ref name=Lang2018197 />

===Elatusviis===
Noorema kiviaja esimese poole kammkeraamika rahvastiku jaoks oli põhiliseks toidu hankimise viisiks endiselt küttimine, kalastus ja korilus, mis saavutas sel ajal oma kõrgeima arengutaseme. Jahiloomastik mitmekesistus. Sisemaal kütiti peamiselt põtra, tarvast, kobrast ja metssiga, lisaks veel metshobust, hirve, metskitse, jänest, karu, rebast, hunti, [[nugis]]t ja teisi loomi. Mereäärsed inimesed küttisid hülgeid, neoliitikumi teisel poolel ka [[pringel|pringleid]]. Kaladest püüti sisemaal ennekõike [[haug]]i, [[ahven]]at, [[latikas|latikat]] ja [[säga]], rannikul ja saartel lisaks ka [[tursk]]a, [[koha]], [[lest]]a ja teisi merekalu. Kalastamisel kasutati peamiselt võrku, tihti ka õnge. Tõenäoliselt oli tähtsal kohal korilus (marjade, seente, pähklite, linnumunade korjamine), ehkki arheoloogilisi jälgi on selle kohta raske leida. [[Riigiküla asulakoht|Riigiküla asulakohast]] avastatud suur hulk [[jõekarp|jõe]]- ja [[rannakarp]]e osutab ilmselt nende molluskite söömisele.<ref name=Kriiska201716>Aivar Kriiska 2017, lk 16.</ref><ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 68–70.</ref> Ka kammkeraamika kultuuri matmispaikadest saadud inimluude [[Stabiilne isotoop|stabiilsete isotoopide]] analüüs kinnitab, et tegu oli küttide-korilastega.<ref name=saag201930>Lehti Saag 2019, lk 30.</ref>

[[File:Kaskialue Kaavin Telkkämäessä (2013).JPG|thumb|Aletegemise käigus põletatud maa]]
Neoliitikumi esimesest poolest, kammkeraamika kultuuri ajast, pärinevad siiski ka esimesed märgid viljelusmajandusest – soode setetesse ilmuvad [[oder|odra]], [[nisu]] ja [[kaer]]a [[õietolmutera]]d. Naaberalade arengutaset arvestades saadi [[teravili|vilja]] ja õpiti selle kasvatamist Lõuna-Skandinaaviast või Kesk-Euroopa põhjaosast. Skandinaavia suunale osutab asjaolu, et varaseimad tõendid maaviljelusest on leitud Mandri-Eesti rannikult ja saartelt ning samuti pikkade mereretkede tegemise suutlikkus, lõunasuunale aga Eesti ala kammkeraamika inimeste tihedad kontaktid lõunapoolse Baltikumi asukatega ning umbes sama vanad maaviljeluse märgid Ida-Lätis ja Lõuna-Leedus. Arvatavasti rajati põllulapid elupaikade lähedale [[ale]]tades või jõelamme ja rannalähedasi rohumaid kasutades ning pinnast kobestati [[kõblas|kõplalaadse]] tööriista või kivikirvega. Kokkuvõttes jäi viljakasvatus siiski kõrvaliseks tegevuseks.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 73.</ref><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 174–175.</ref>

Nöörkeraamikat kasutav rahvastik tõi Eesti alale märksa laialdasema [[põllumajandus]]tegevuse, millest annavad tunnistust odra, nisu, kaera ja [[rukis|rukki]] (kaks viimast võisid küll olla ka [[umbrohi|umbrohuna]] teiste teraviljade seas) õietolmuterade esinemine soo- ja järvesetetes, söestunud odratera ja viljatera jälg nöörkeraamika potikillul, [[lammas|lamba]] või [[kodukits|kitse]], [[siga|sea]] ja [[veis]]e luud ja neist tehtud esemed matmispaikades ning inimluude stabiilsete isotoopide analüüsi tulemused. Maad hariti ilmselt [[Alepõllundus|aletades]] ja kõplaga. Sel ajal suurenenud puusöeosakeste arv õhus pärinebki tõenäoliselt põllu- ja karjamaade juurdesaamiseks metsa ja võsa põletamisest. Vilja kasvatati väikestel lapikestel, mis mõneaastase tarvitamise järel väljakurnatuna maha jäeti, et nende asemele uusi üles harida. Vabaks jäänud kändudevaheline pind kobestati kõpla või küünega (ridvaga, mille ühte otsa oli jäetud oks). Arvatakse, et küünest on tuletatud sõna [[Kündmine|kündma]]. Säärase algelise [[alepõllundus]]e tõttu ei olnud saagid suured, kuid andsid siiski lisa korjatavale taimtoidule. Nöörkeraamika inimesed käisid põlluharimise ja karjakasvatuse kõrvalt ka jahil ja püüdsid kala ning Läti ja Leedu paralleele arvestades võis püügimajandus anda isegi enamuse toidust.<ref name=Kriiska201716 /><ref name=saag201930 /><ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 78.</ref><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 176–178.</ref>

===Asustus===
Kammkeraamika asulakohti – lühiajalisi peatuspaiku, jahilaagreid, külaasemeid – on Eesti alalt avastatud ligi 50 (nt [[Valma asulakoht|Valma]] Võrtsjärve ääres, [[Akali asulakoht|Akali]] ja [[Kullamäe asulakoht|Kullamäe]] Emajõe suudmes, [[Tamula asulakoht]] [[Võru]] juures, [[Villa (Võru)|Villa]] [[Võhandu]] ääres, [[Naakamäe asulakoht|Naakamäe]], [[Loona asulakoht|Loona]] ja [[Undva]] Saaremaal, [[Riigiküla asulakohad|Riigiküla]], [[Joaoru|Narva Joaoru]] ja [[Kudruküla]] [[Ida-Virumaa]]l). Osa neoliitilisi asulakohti on juba varem kasutusel olnud piirkondades, osa aga uutel aladel, kust varasemaid muistiseid teada pole. Sarnaselt keskmise kiviajaga valiti elupaigaks siseveekogude kaldad ja mererand, mis olid parimad kohad kalastamiseks, küttimiseks ja koriluseks.<ref name=Kriiska201714 /><ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 55–56.</ref>

Asulatest leitud senisest intensiivsema ja mitmekülgsema elutegevuse märgid ning erineva parima püügiajaga loomade luude koosesinemine osutavad aastaringselt kasutusel olevate külade kujunemisele. Külades oli tavaliselt 2–4 elamut ja arvatavasti paarkümmend kuni poolsada inimest.<ref name=Kriiska200275>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 75.</ref> Elamutena kasutati nii maapealse kui maapinda süvendatud põrandaga nelinurkseid maju, mille seinad punuti puitkonstruktsioonide vahele või olid osaliselt [[rõhtpalk]]idest. Lätis ja Leedus väljakaevatud elamujäänuste järgi võib oletada, et majadel olid sageli [[viilkatus]]ed. Elamud ehitati reeglina üksteise kõrvale kaldaga paralleelselt ja ukseavaga veekogu poole. Põhiline elutegevus käis hoonete ja veepiiri vahel. Jahiretkede ajal ja tarbeks rajati ilmselt kergemaid varjualuseid.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 56–59.</ref>

Nöörkeraamika kultuuri asulakohti on Eestist teada samuti umbes 50 (nt [[Ardu neoliitiline kalmistu|Ardus]]) ja nende paiknemine erineb kammkeraamika kultuuri omadest, lähtudes ilmselt [[Maaviljelus|viljeleva majandusviisi]] vajadustest. Nöörkeraamika kultuuri hõimud tõid kaasa [[koduloom]]ade
pidamise ja maaviljeluse alged. Nende elamiskohad ei paikne enam veekogude ääres, vaid tavaliselt [[Pandivere kõrgustik|Pandivere]], [[Sakala kõrgustik|Sakala kõrgendikul]], ja üldse kõrgemates kohtades, mille läheduses leidus looduslikke rohumaid. Nöörkeraamika kultuuri hõimudest on järele jäänud õhuke [[Kultuurikiht|kultuurkiht]] ja väikesed [[kalmistu]]d. Sellest järeldatakse, et elati väikeste kogukondadena, kes uute karjamaade ja võibolla ka viljakasvatuseks sobivate maalappide otsingul aegajalt asukohta muutsid. Leidude põhjal otsustades võib väita, et kasvatati peamiselt lambaid, kitsi ja sigu, vähem [[veis]]eid. Asulakohad pole otse mererannas ja kohati mitte isegi suurte jõgede-järvede kallastel. Hiiumaal, Saaremaal ja [[Riigiküla asulakohad|Riigiküla]]s on elupaik valitud rannast 1–1,5 km kaugusele, kus ilmselt leidus [[Looduslik rohumaa|looduslikke rohumaid]] [[karjakasvatus]]eks ja sobiv pinnas põlluharimiseks. Esmakordselt asustati [[Põhja-Eesti]] paepealsed ja sisemaa kõrgustike servaalad. Põhja-Eestis elati kergesti haritava [[huumus]]rikka õhukese [[loomuld|loomullaga]] [[lavamaa]]l. [[Ida-Eesti|Ida-]] ja [[Edela-Eesti]]s oli asustus seotud jõekallastega ilmselt sealsete [[lamminiit]]ude tõttu, mis olid muidu metsases ja soises maastikus ühed vähesed kohad, kus sai põldu harida ja karja kasvatada. Nöörkeraamika kultuuri ühiskonnas oli domineerivaks asustusvormiks ilmselt üksik[[talu]] – see seletab nende asulakohtade suhteliselt väikest territooriumi ning õhukest ja leiuvaest [[kultuurikiht]]i. Sarnaselt kammkeraamika kultuuriga olid nendegi majad nelinurksed ning maapealse või maa sisse süvendatud põrandaga.<ref>Aivar Kriiska 2017, lk 15.</ref><ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 78–79.</ref>

Eesti ala kiviaja lõpu rahvaarvuks on hinnatud kuni 10 000 inimest.<ref name=Kriiska201717>Aivar Kriiska 2017, lk 17.</ref>

===Töö- ja tarberiistad===
[[Pilt:CordWareBoatAxe.jpg|pisi|[[Nöörkeraamika]] ja [[venekirves|venekirved]] ([[Eesti Ajaloomuuseum]])]]
Töö- ja tarberiistu tehti endiselt kivist, luust, sarvest, puust jm looduslikust materjalist, kuid täiustus nii lõhestus- kui lihvimistehnika. Nöörkeraamika inimesed võtsid kasutusele hästi lihvitud ja sissepuuritud varreauguga kivikirved, mille kasutamine muutus kiviaja lõpuks üleüldiseks, sh kammkeraamika kultuuri rahvastiku seas. [[Valdai kõrgustik]]u piirkonnast jõudis Eesti ala kammkeraamika inimesteni kvaliteetne tulekivi, millest tehti peamiselt nooleotsi. Umbes 2300 eKr tihenesid Mandri-Eesti rannikuäärsetel ja Saaremaa elanikel suhted [[Skandinaavia]]ga, kust jõudsid Eestisse mitmed kvaliteetsed tulekivist pistodad, kirved ja talvad. Kammkeraamika savinõud olid peamiselt suured ümara või terava põhjaga potid, nöörkeraamika oli mitmekesisem, valmistati nii lamedapõhjalisi potte kui väiksemaid [[peeker|peekreid]]. Pringli ja [[grööni hüljes|grööni hülge]] küttimine näitab, et püük pidi toimuma avamerel ning kasutati avamerekindlaid paate, mis naaberalade leidude põhjal otsustades võisid olla nahkpaadid. Talvel kasutati arvatavasti regesid ja suuski. Rõivad valmistati tõenäoliselt nahast, ehkki sel ajal õpiti juba ka [[kangas|riiet]] [[kudumine|kuduma]]. Alates 3. aastatuhandest eKr on leitud savinõude pinnale vajutatud riidekoe jäljendeid; nii kaunistatud keraamikastiili nimetatakse [[tekstiilkeraamika]]ks. Arvatakse, et need kangad olid valmistatud [[nõges]]e- või [[niin]]e[[kiud]]udest.<ref>Aivar Kriiska 2017, lk 16, 18.</ref><ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 64–70, 81–83, 86, 90.</ref><ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 10" />

===Ühiskond===
Tulenevalt eri majandusviisidest olid kammkeraamika kultuuri küttide-korilaste ja põllumajandusega tegeleva nöörkeraamika kultuuri ühiskonnad ilmselt erinevalt korraldatud. Nöörkeraamika kultuuri viljelusmajandus tõi ilmselt kaasa üksikpere rolli kasvu nii majanduslikus kui sotsiaalses mõttes, kammkeraamika kultuuri keskne üksus võis olla aga [[külakogukond]].<ref name=Kriiska201717 /> Kuna sellised suuremad inimrühmad eeldavad juhtimise teatavat tsentraliseeritust, siis on tänapäeva loodusrahvaste analoogide põhjal võib oletada, et kammkeraamika kogukondadel olid [[pealik]]ud.<ref name=Kriiska200275 /> Kummagi kultuuri rahvastiku kaugemad kultuurikontaktid on mõneti erinevad. Nöörkeraamikutel oli palju vähem idapoolseid mõjutusi ja sealt saadud materjale.<ref name=Kriiska201717 />

===Matmiskombed===
[[File:01957 Zlota-Kultur der schnurkeramischen Kultur, Złota.jpg|thumb|Nöörkeraamika kultuuris maeti inimesi sageli külili ja konksus jalgadega]]
Eestist on teada kaheksa kammkeraamika ja paarkümmend nöörkeraamika kultuuri matmispaika.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 59, 80.</ref> Matmispaikade vähesus näitab ilmselt seda, et neisse ei sängitatud kõiki kogukonna liikmeid – maetud võisid olla teatava eristaatusega isikud. Ülejäänud inimesi koheldi surma järel kuidagi teisiti, võib-olla sarnaselt paljude teiste loodusrahvaste tavaga heideti nad veekogusse, jäeti metsas maapinnale või pandi puude otsa.<ref name=Kriiska201717 />

Kammkeraamika inimesed matsid sageli eluasemete juurde ja isegi elamute sisse, kuid üksikud matmispaigad, peamiselt Eesti lääneosas, jäid ka neist eemale. Surnud pandi madalatesse maahaudadesse selili väljasirutatult, käed rinnal või külgedel. Mõnel juhul on mehed ja naised asetatud paarishauda vastassuunaliselt. Kohati on päitsiosa jäetud kõrgemaks või pandud sinna puuront. Ühes Valma lapse hauas on pea kohal olnud tulease. Tamula asulakoha hästisäilinud haudades oli põhja peale asetatud oksi ja kasetohtu. Mõnikord on hauda riputatud [[ooker|ookrit]]. Surnud maeti luust, hammastest ja merevaigust ripatsitega ehitud rõivastes, sageli pandi neile kaasa tööriistu ja töötlemata loomaluude esinemise põhjal osutades ka liha.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 59–62.</ref>

Nöörkeraamika kalmed asusid üldjuhul elamutest eemal ja sageli kõrgematel küngastel. Matmispaigas oli tavaliselt 1–2 hauda, harva rohkem. Surnu pandi sinna kägarasendis ja tihti külili, naised parema ja mehed vasaku külje peale, kusjuures üks või mõlemad käed võisid olla pea all. [[Sope maa-alune kalmistu|Sope matmispaiga]] kohta on teade ka istuli matmisest. Tamulas oli üks surnu maetud kasetohu sisse mässituna, Tartus Karlovas kaetuna [[lubjakivi]]plaatidega. Ühes Sope naisehauas olid tuleasemed ja õla alla pandud väiksed kivid. Hauapanuseks olid tavaliselt venekujulised kivikirved, lisaks veel muud tööriistad, savinõud ja ahinguotsad.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 80–81.</ref>

===Religioon===
[[Pilt:Båtformig skafthålsyxa, Nordisk familjebok.jpg|pisi|Venekirvestel oli ilmselt ka religioosne funktsioon]]
Kunst ja [[kultus]] olid kiviajal ilmselt väga tihedalt seotud ja kunstil oli lisaks esteetikale ka [[usund]]iline tähendus. Kammkeraamika kultuuri muististe seas palju luust, merevaigust ja kivist ripatseid, sh hammasripatseid, [[helmes|helmeid]], looma- ja inimkujulisi või lihtsate geomeetriliste kujunditega vorme. Enamik ripatseid on ühe või mitme kinnitusauguga ja neid kanti kaelas või rõivaste, sh peakatte, küljes. Ilma kinnitusauguta ripatseid võidi kanda kotikeses. Vähem on leitud [[skulptuur]]e. Tüüpilise kammkeraamika ajal hakati valmistama keraamilist [[pisiplastika]]t, mis kujutasid tugevasti stiliseeritud inimesi, loomi või veelinde. Ripatseid ja skulptuure on seostatud [[totemism|totemistlike]] arusaamade, [[hing]]ekujutelmade või [[maagia|maagiliste]] toimingutega. Linnud ja ussid võisid sarnaselt hilisemate loodusrahvastega ka kammkeraamika inimeste jaoks olla [[hingeloom]]ad. Surma ja lindude usundilisele seosele osutab matus, kus lapse mõlemasse kätte oli pandud osa [[sookurg|sookure]] tiivast. Valmas olnud karumatus, kus loom oli sängitatud tuleaseme alla (nagu mõnikord ka inimesed), oli ilmselt seotud totemismiga.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 73–75.</ref>

On arvatud, et kammkeraamika kultuuris võidi inimeste elupaika või selle lähedale matmisega taotleda nende kui mõjuvõimu omanud isikute soosingut ja kaitset.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 62.</ref> Teisalt on asulasiseste matuste toimumises kaheldud: asulat meenutav kultuurikiht võis kujuneda ka kalmistule, kus regulaarselt [[riitus]]i läbi viidi, või toodi mingil [[rituaal]]sel või maagilisel põhjusel asulasse vaid osa surnukehast, nt mõni luu.<ref>[[Tõnno Jonuks]] (2009). [http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/9494 Eesti muinasusund.] Doktoritöö. Tartu Ülikool, 2009, lk 128–130.</ref>

Varase neoliitikumi [[kosmoloogia]]s, mis ilmselt sarnanes varasema ajajärguga, võis olla tähtsal kohal (vee)linnuga seonduv [[loomismüüt]]. Põtra ja karu võidi käsitleda kui mütolooglisi tegelasi, kes olid (jahi)loomade isandad. Nende austamiseks võidi korralda kollektiivseid rituaale, mida juhtisid [[šamanism|šamanistlikku]] tehnikat ning maailmavaadet kandvad isikud. Riiete külge kinnitatud ripatsid ja kujukesed kujutasid ilmselt [[šamaan]]i abistavaid [[vaim]]e. Neoliitikumi esimesel poolel olid arvatavasti endiselt tähtsad veega seotud pühad paigad, millele osutab matmiskohtade paiknemine ning samasse kultuuriruumi kuulunud Soome ja Karjala kaljumaalingud ja -raiendid, mis samuti asusid veekogude kallastel.<ref name=Kriiska201739>Aivar Kriiska 2017, lk 39.</ref><ref>Tõnno Jonuks 2009, lk 121–136.</ref>

Hilisneoliitikumiga algas Eestis periood, millest otseselt usundiga seotud leide on vähe või puuduvad need üldse. Varem väga levinud figuuridega ripatsid kaovad ja hammasripatsite hulk väheneb tunduvalt. Ilmselt indikeerib see muutust usundis.<ref>Tõnno Jonuks 2009, lk 146.</ref> Näivad kaduvat ka spetsiaalsed usundiga seotud isikud ja nende asemele astuvad indiviidid, kel oli juhtiv ühiskondlik positsioon ja kes kontrollisid nüüd rituaalseid praktikaid. Võib oletada [[päike]]sega seotud kujutelmi [[teispoolsus]]est.<ref>Tõnno Jonuks 2009, lk 157–158.</ref>

Avastatud nöörkeraamika muististe ja matuste põhjal on arvatud, et seal olid endiselt tähtsal kohal [[animism|animistlikud]] arusaamad, aga võib-olla austati juba ka inimkujulisi loodusvaime ja eksisteerisid [[viljakusmaagia]]ga seotud riitused. Mõned tugevas kägarasendis maetud inimeste luustikud võivad olla märgiks sellest, et surnud maeti kinniseotult, kuna kardeti laiba tagasipöördumist.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 81.</ref>

Kiviaja lõpus olid religioosse taustaga ilmselt ka osa kivikirveid, mida on tahtlikult jäetud või maetud viljelusmaadele või ka märgaladele. Tõenäoliselt kasutati neid viljakuse ja viljastamise ideega või päikesega seotud rituaalides, mida viidi läbi kollektiivselt.<ref name=Kriiska201739 /> Kirveid on mõnikord tõlgendatud kui taeva ja [[äikesejumal]]aga seotud kultusesemeid.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 83.</ref>

===Keeled===
[[Kammkeraamika teooria]] kohaselt märkis tüüpilise kammkeraamika kultuuri levik [[soomeugrilased|soomeugrilaste]] või täpsemalt varaste [[läänemeresoomlased|läänemeresoomlaste]] rännet Läänemere äärde, kus assimileeriti seal varem elanud tundmatut keelt kõnelenud rahvastik. Teooria lähtekohaks oli arusaam, et alates kammkeraamika kultuuri perioodist on selle piirkonna arheoloogilises aineses näha ilma oluliste katkestusteta arengut kuni ajaloolisest ajast tuntud [[soome-ugri keeled|soome-ugri keeli]] kõnelenud rahvasteni. Nöörkeraamika kultuuriga arvati Baltikumi läänemeresoomlaste sekka saabuvat [[indoeurooplased|indoeurooplasi]] või [[baltlased|baltlasi]]. Daugava jõest põhja pool jäid nad arvulisse vähemusse ja sulandusid aegamisi läänemeresoomlastesse. Alates 1990. aastatest on idee soomeugrikeelsest kammkeraamika kultuuri rahvastikust toetust kaotanud, kuna [[keeleteadus]]likult on soome-ugri keelte hargnemine paigutatud märksa hilisemasse aega kui kammkeraamika levik ning arheoloogilise kultuuri samastamist teatud keelega ja asustuse järjepidevuse tõlgendamist keelelise järjepidevusena peetakse alusetuks eelduseks. Lisaks on asustuse arengus hakatud nägema järjepidevust lausa alates jääajajärgsetest esmaasukatest või vastupidi, asustuse katkestust pärast kammkeraamika kultuuriperioodi.<ref>Valter Lang 2018: lk 33–118.</ref><ref name=Lang2014>Valter Lang (2014). [http://www.vikerkaar.ee/archives/936 Eestlaste juured Eestimaal]. ''[[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]]'', 2014, nr 7–8, lk 78–92.</ref>

[[Petri Kallio]] on uue mõttena välja pakkunud, et kammkeraamika kultuuriga levis [[Volga]]-[[Oka]] regioonist Läänemere äärde [[eeluurali keel]]. Tema hinnangul sobib see kokku asjaoluga, et kunagisel kammkeraamika alal hiljem kõneldud [[uurali keeled|Uurali keeltes]] on [[Substraat (lingvistika)|substraadi]] tuvastamine keeruline – eeluurali keelest lähtunud keelekujude substraat olekski Uurali keeltega sarnane ja raskesti eristatav. Väljaspool kammkeraamika ala kõneldavates Uurali keeltes (nagu [[saami keeled|saami]]) on mitteuuralipärane substraat aga selgelt identifitseeritav.<ref>[[Petri Kallio]] (2015). [https://www.academia.edu/20252178/The_Language_Contact_Situation_in_Prehistoric_Northeastern_Europe The Language Contact Situation in Prehistoric Northeastern Europe]. Kogumikus: [[Robert Mailhammer]], [[Theo Vennemann]] gen. Nierfeld, [[Birgit Anette Olsen]] (toim.), The Linguistic Roots of Europe: Origin and Development of European Languages. Lk 82–83.</ref> [[Valter Lang]]i meelest aga ei saa läänemeresoome keeltes märkimisväärse substraadi olemasolu eeldadagi, kuna nende kujunemine toimus väga hõreda varasema asustusega piirkonnas, ja ta piirdub nentimisega, et kammkeraamika kultuuris räägiti tundmatut keelt.<ref>Valter Lang 2018, lk 198–199, 309.</ref> [[Jaakko Häkkinen]]i hinnangul ei kõneldud eeluurali keelt sel ajal üldse Volga piirkonnas, vaid [[Uuralid|Uuralitest]] kaugel ida pool, [[Jenissei]] ja [[Leena]] veelahkme ning [[Mongoolia]] lähedal, oletuslikult kusagil [[Sajaanid]]e piirkonnas, ja seda võib-olla veel 3000 a eKr. Ta põhjendab oma seisukohta [[Siber]]i idaosast pärit [[jukagiiri keeled|jukagiiri keeltes]] leiduvate [[uurali algkeel|alguurali]] [[laensõna]]dega ja [[Mandžuuria]]st pärit idapoolsete [[Altai keeled|Altai keelte]] [[keeletüpoloogia|tüpoloogilise]] sarnasusga [[Uurali keeled|Uurali keeltele]], mis tähendavat, et eeluurali keel pidi nendega kokkupuutumiseks ida pool asuma.<ref>[[Jaakko Häkkinen]] (2012) [http://www.sgr.fi/sust/sust264/sust264_hakkinenj.pdf Early contacts between Uralic and Yukaghir]. ''Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia'' − ''Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 264''. Lk 99.</ref> 

Nöörkeraamika kultuuri puhul ei peeta enam võimalikuks selle sidumist [[balti keeled|balti keeltega]], mis polnud sel ajal veel eristunud, vaid [[indoeuroopa keeled|indoeuroopa keelte]] vanema vormi – [[loode-indoeuroopa keel|loode-indoeuroopa]] keelekujuga. Pole selge, kui kauaks nöörkeraamika kultuuri indoeuroopa keel ja kammkeraamika kultuuri keel Eesti piirkonnas püsima jäid ja kui laialt levisid. Petri Kallio hinnangul võisid mõlemad püsida kuni pronksiajani. Valter Langi arvates kasutasid erinevad nöörkeraamika kultuuri rühmad indoeuroopa keelt kindlasti küll omavahelises suhtluses ''[[lingua franca]]na'', kuid arvestades asjaolu, et nöörkeraamika kultuuri ekspansioon paistab olevat toimunut ennekõike meeste rändena, siis jäi keele levik tema meelest piiratuks ja nad võisid isegi juba paari põlvkonna jooksul keeleliselt assimileeruda.<ref>Valter Lang 2018, lk 57, 197–199, 309.</ref>

===Inimeste välimus===
[[File:ValmaMees.jpg|thumb|Valma kammkeraamika mees]]
Vana DNA analüüs näitab, et nii Läti ja Eesti kiviaegsete küttide-korilaste kui nöörkeraamika inimeste nahk oli enamjaolt tõmmu ning silmad ja juuksed tumedad.<ref>Lehti Saag 2019, lk 43.</ref> Kammkeraamika ja nöörkeraamika inimeste pikkus erines: esimesed olid suhteliselt lühikesed (mehed alla 170 cm ja naised alla 160 cm), teised pikemad (mehed keskmiselt üle 170 cm).<ref name=Kriiska201717 />

[[Füüsiline antropoloogia|Füüsilise antroploogia]] uuringutes on kammkeraamika asula- ja matmispaikadest leitud koljudest enamik liigitatud nn ''protolaponoidsesse'' tüüpi, mida peeti üheks [[uurali rass]]i vanaks vormiks. See tüüp arvati olevat kujunenud [[Mongoliidne rass|mongoliidide]] ja [[Europiidne rass|europiidide]] segunemise või kohaliku arengu tulemusel ning pidi meenutama tänapäeva [[saamid]]ele omast ''laponoidset'' ja idapoolsetele soomeugrilastele omast ''sublaponoidset'' ja ''subuurali'' tüüpi. Nöörkeraamika koljud esindasid aga europiidset tüüpi. Kiviaja lõpul ja pronksiajal olevat toimunud nende kahe tüübi segunemine, kus lõpuks sai domineerivaks europiidne tüüp.<ref>Valter Lang 2018, lk 75.</ref>

Antropoloog-arheoloog [[Mihhail Gerassimov]] rekonstrueeris Valma kammkeraamika kultuuri ja Ardu nöörkeraamika kultuuri matmispaigast leitud luude põhjal kummagi kultuuri meeste büstide näited (''Valma mees'' ja ''Ardu mees''). [[Tanel Moora]] andmetel lisas Gerassimov ''Valma mehele'' [[mongoli kurd|mongoli kurru]] aga vaid sellepärast, et lihtinimestel oleks kuju vaadates kergem selle mongoliidseid jooni märgata. Aivar Kriiska hinnangul pole need kaks skulptuuri kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuuri rahvastikule tunnuslikud, sest antropoloogiline tüüp varieerus mõlema rühma sees:<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 47–49.</ref> leidus nii lühi- või keskpealisi madala ja laia näoosaga kui ka pikapealisi ja kõrge näoosaga isikuid.<ref name=Kriiska201717 />

2019. aastal rekonstrueeriti [[Venemaa Teaduste Akadeemia]] Etnograafia ja Antropoloogia Instituudis ühe Sopele maetud nöörkeraamika kultuuri naise nägu. [[Kolju]] [[kraniomeetria|kraniomeetriline]] uuring näitas, et naine oli suhteliselt madala ja laiemapoolse näo ning terava horisontaalse profiiliga kõrge ja kitsa ninaga. Need tunnused on üldjoontes omased ka teistele nöörkeraamika kultuuri inimestele Eestis ja mujal Euroopas.<ref>[https://novaator.err.ee/986319/nagu-4500-aasta-tagant Nägu 4500 aasta tagant]. [[ERR Novaator]], 28.09.2019.</ref>

==Pronksiaeg (1800–500 eKr)==
{{vaata|Pronksiaeg|Eesti pronksiaeg}}
===Vanem pronksiaeg (1800–1100 a eKr)===
[[vanem pronksiaeg|Vanemast pronksiajast]] pärit arheoloogilist materjali on avastatud vähe: 2007. aasta seisuga mitte ühtegi matmispaika,<ref>Hiljem on kivikirstkalmete rajamise algus siiski dateeritud juba vanema pronksiaja lõppu, 1200 a eKr (Valter Lang 2018, lk 166).</ref> üksikud asulakohad ning juhuleidudena [[pronks]]ist ja kivist esemeid. Samuti on muististe dateerimine just vanemasse pronksiaega sageli ebakindel. Kasutusele võisid jääda mitmed neoliitikumi asulakohad ([[Akali asulakoht|Akali]] ja [[Kullamäe asulakoht|Kullamägi]] Emajõe suudmes, [[Kivisaar]]e Võrtsjärve lähistel, [[Kääpa asulakoht|Kääpa]] ja [[Villa (Võru)|Villa]] Kagu-Eestis, [[Loona asulakoht|Loona]] ja [[Kuninguste]] Saaremaal, [[Joaoru]] ja [[Riigiküla asulakohad|Riigiküla]] Narve jõe juures) – sellele võimalusele viitab hilise kamm- ja nöörkeraamika kõrval leitud tekstiilkeraamika, varasele metalliajale omased riibitud pindadega savinõud ja hilised kiviriistad. Ainus radiosüsinikumeetodiga kindlalt vanemasse pronksiaega dateeritud asula paiknes [[Assaku]]l. Asulakoht oli ilmselt ka [[Järveküla (Rae)|Järvekülas]] [[Tallinn]]a juures – sealt on saadud pronkskirves, arhailisi savinõukilde ja kvartsitükke. Assakul ja Järvekülas on kultuurikiht olnud aga väga nõrk ja piiratud ulatusega.<ref>Valter Lang (2007). Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. [[Tartu Ülikooli Kirjastus]]. Lk 26–27.</ref>

2007. aasta seisuga oli avastatud 16 vanemast pronksiajast pärit pronkseset. Neist vanimad on [[oda]]ots [[Muhu]]st (jõudnud Eestisse Uurali lähedalt [[Seima-Turbino kultuurinähtus]]e piirkonnast; ajaloolis-kultuurilise võrdluse teel naaberalade kultuuridega dateeritud 17.–15. sajandisse eKr) ja Kivissaare [[sirp]] (võib-olla toodud Ukrainast). Ülejäänud pronksesemed on [[putkkirves|putk]]-, [[õlgkirves|õlg]]- ja [[rantkirves|rantkirved]], mis enamjaolt pärinevad ilmselt Skandinaaviast. Peaaegu üle kogu Eesti on välja tulnud varreauguga eri tüüpi kivikirveid (kokku rohkem kui 820), mis kuuluvad hilisneoliitikumi või vanemasse pronksiaega. Neid kasutati ilmselt peamiselt metsa põllumaaks raadamisel ja põllu harimisel, aga võib-olla endiselt ka staatust, prestiiži või rühmaidentiteeti näitavate rituaalsete sümbolitena. Leitud on ka kivikõplaid.<ref>Valter Lang 2007, lk 22, 27–30.</ref><ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 94–95.</ref>

Selle ajajärgu keraamikat on teada vähe.<ref name=Lang200729>Valter Lang 2007, lk 29.</ref> Arheoloogilise ainese põhjal otsustades kadus nii kamm- kui nöörkeraamika,<ref name=Lang2018197 /> kuid on peetud tõenäoliseks, et need traditsioonid, ennekõike hiline nöörkeraamika, jätkusid siiski ka vanemal pronksiajal.<ref name=Lang200729 /> Soodest ja järvedest leitud õietolmu setted osutavad inimtegevuse mõjule, kuid need mõjufaasid on jäänud enamasti lühiajaliseks.<ref name=Lang2018197 />

Olemasolev arheoloogiline aines osutab seega, et Eesti ala (nagu ka Läti ja lõunapoolne Soome) oli vanemal pronksiajal hõreda ja ebastabiilse asustusega. Valter Langi hinnangul asustasid piirkonda väikesed ning üksteisest ilmselt kultuuri ja keele poolest erinevad inimrühmad, kusjuures pole selge, kas need keeled võisid pärineda nöörkeraamika kultuuri indoeurooplastelt või kammkeraamika kultuuri keelest.<ref>Valter Lang 2018, lk 198–199.</ref>

===Noorem pronksiaeg (1100–500 a eKr)===
[[Pilt:StoneCistGraves.jpg|pisi|[[Kivikirstkalme]]d [[Jõelähtme]]s]]
[[Fail:Rebala kivikalmed 2021.ogv|pisi|Droonivideo Rebala kivikalmetest 2021. aasta kevadel]]
[[Pilt:Kaali linnus 4.jpg|pisi|[[Kaali kindlustatud asula]] rauasulatuskoht]]

Pronksiajal levisid Eestisse peamiselt kaugematest maadest pärinevad [[pronks]]esemed, sest pronksi tootmiseks vajalikku [[vask]]e ja [[inglistina]] Eesti alal ei leidu. Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained, siis vahetati seda [[nahk]]ade ning [[teravili|teravilja]] vastu [[Skandinaavia maad]]est või Ida-[[Preisimaa|Preisist]]. Üksikute imporditud pronksriistade kõrval edasi valdavalt kivi-, sarv- ja luuesemeid. Eesti ala vanimate pronksist (vase ja [[inglistina]] sulam) esemetena tuntakse [[Muhu]]st saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt [[Kivisaar]]est leitud [[sirp]]i, mille valmistamisaeg paigutatakse vahemikku 2000–1770 eKr. Kohapeal hakati pronksi töötlema alles 1. aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki.<ref name="Lang" />

Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi [[laev]]u, mis liikusid edasi [[aerud]]e abiga. [[Purjelaev]]u ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega [[kirves|kirveid]], odaotsi ja ehteid.

Eriti Eesti rannikualal levisid kindlustatud asulad, kus tegeleti ka pronksi töötlemisega (peamiselt välismaiste purunenud esemete ümbersulatamisest saadud pronksist uute esemete sepistamisega). Põhja-Eesti rannikualalt, Tallinna lähedalt [[Kadriorg|Kadriorust]]<ref name="OKeHY" /> ja [[Jõgevamaa]]lt <ref name="2KzJw" /> on leitud pronksiaegseid tööriistu. Asulaid hakati kindlustama ([[Kaali kindlustatud asula]], Saaremaal).

Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks [[karjakasvatus]]. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada [[lammas|lambaid]], [[veis]]eid, [[kodukits]]i, [[siga|sigu]], [[hobune|hobuseid]]. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena.

Elatuslisa andsid [[küttimine]] ja [[kalapüük]]. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks [[hülged]]. 9/10 leitud ulukiluudest pärinevad just neilt. Hülgeid kütiti tavaliselt kevadtalvel, kui sügisel kogutud toiduvarud lõppemas. Õnneliku jahi puhul saadi rohkesti liha, vettpidavat [[karusnahk]]a ja rasva, mida kasutati ka ruumide valgustamiseks.

Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai [[põlluharimine]]. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt [[kõblas]]tega. Uut põldu saadi alepõletamisega. [[Ale]]põletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja [[võsa]] maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. [[Tuhk]], mis oli hea [[väetis]], aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud [[seemned]] künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, [[nisu]] ja [[lina]]. Eesti vanimad põlispõllud pärinevad [[1. sajand eKr|1. sajandist eKr]] ja need asuvad [[Harjumaa]]l [[Jõelähtme vald|Jõelähtme valla]] [[Rebala]] külas<ref>[[Vello Lõugas]], Eesti vanimal põllupeenral, [[Horisont (ajakiri)|Horisont]], 1985, nr. 6, lk. 28–30.</ref>. Saak lõigati luu[[sirp]]idega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Naised hõõrusid odra- ja nisuterad jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati [[puder|putru]] ja [[karask]]it. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi.

Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti [[palk]]idest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti [[savi]]ga. [[Püstkoda]]sid kasutati mõnikord [[suveköök]]idena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama [[paekivi]]dest laotud [[tara]]ga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli [[Asva]] asula Saaremaal, mis pärineb 8.–6. sajandist eKr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri [[Asva kultuur]]iks.

Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Arheoloogilised leiud viitavad, et selliseks varaks võisid olla loomakarjad ja pronks. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada. Selleks kasutati katkiseid või kulunud esemeid. Valmistati küllalt keerulisi putkega kirveid ja odaotsi. Leitud ehenõelte, kaela- ja [[käevõru]]de valuvormide tükid näitavad, et pronksi oli piisavalt ja jätkus isegi ehete valmistamiseks.

Sissetoodava metallihulga suurenemine viitab kaubavahetuse arengule. Arenes kaubavahetus Skandinaaviaga. Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed [[Kesk-Rootsi]], [[Ojamaa]] ja Edela-[[Soome]]ga. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljapoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku [[keraamika]] esinemine ülemere asulates.

Matusekommetes, [[kivikalme]]d ([[Tuulingumäe]], [[Jõelähtme kivikalmed]]<ref name="W8RqH" />), [[Hundikangrud]]). Saaremaal tekkis [[Kaali kraater]].

Umbes [[900 eKr]] on pärit Saaremaal [[Lülle]] külas rajatud kaks [[laevkalme]]t. Hiljem on üks laevkalme leitud ka Tallinna lähedalt [[Väo]]lt<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 11" />.

==Rauaaeg (500 eKr – 13. sajand)==
{{vaata|Rauaaeg}}, ''[[Eesti rauaaeg]]''
[[Pilt:Scythia-Parthia 100 BC.png|pisi|[[Uurali rahvad|Uurali rahvaste]] ja [[sküüdid|sküütide]] [[Sküütia]] alad, u 100 eKr]]
===Rauaaja periodiseering===
*'''[[Vanem rauaaeg]]''' 500 eKr – 450 pKr 
**Varane ehk [[eelrooma rauaaeg]] 500 eKr – 50 pKr 
**[[Rooma rauaaeg]] 50–450 pKr 
***Vanem rooma rauaaeg 50–200 pKr 
***Noorem rooma rauaaeg 200–450 pKr 
*'''[[Keskmine rauaaeg]]''' 450–800 pKr 
**[[Suur rahvasterändamine|Rahvasterännuaeg]] 450–600 pKr 
**[[Eelviikingiaeg]] 600–800 pKr 
*'''[[Noorem rauaaeg]]''' 800–1200/1250 pKr 
**[[Viikingiaeg]] 800–1050 pKr 
**[[Hilisrauaaeg]] 1050–1200/1250 pKr

===Vanem rauaaeg===
{{Vaata|Vanem rauaaeg}}

[[Pilt:PtolemyWorldMap.jpg|pisi|300px|[[Ptolemaios]]e (umbes 83–161) maailmakaart "Geographia" 15. sajandi käsikirjalisest eksemplarist]]
[[Pilt:Routes of Barbarian Invasions.jpg|pisi|300px|Euroopa rändeteed]]
[[Pilt:Germanic East Roman.jpg|pisi|300px|6. sajandi riigid ja rahvaste asualad Euroopas]]
Varasel rauaajal ([[6. sajand eKr]] – 1. sajandil pKr), levis Eestisse naaberaladelt üksikuid raudesemeid, mis olid aga raskesti kättesaadavad ja kallid ega suutnud luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Esialgu jätkus elu kindlustatud asulates. Tegeldi põhiliselt [[karjakasvatus]]ega, säilisid tihedad sidemed ülemeremaadega. Levis aletamine ja söödiviljelus. Inimesed muutusid paiksemaks, hakati rajama maapealseid [[kalm]]eehitisi – [[kivikirstkalme]]id. Levisid ka väikeselohulised [[kultusekivi]]d. Õpiti ise rauda tootma ([[soorauamaak]]).

Aastal [[98]] mainib Rooma ajaloolane ja kirjanik [[Publius Cornelius Tacitus]] teoses "[[Germania (raamat)|Germania]]" mitmete rahvaste seas ka "[[Aestii|aeste]]" (''aostii''), mida mõned peavad otseselt [[eestlased|eestlasteks]]<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 12" />.

Vanem rauaaeg ehk [[rooma rauaaeg|rooma rauaajal]], (1.–[[4. sajand]] pKr) oli eesti hõimudele suureks tõusuperioodiks. Peamisteks elatusaladeks oli põlluharimine ja karjakasvatus. Põllundus tõusis teiste majandusharude seas esikohale. Esimese aastatuhande lõpuks asendus tootlike jõudude arengu tulemusena sugukondlik [[kogukond]] küla- ehk territoriaalse kogukonnaga. Et üksikpere suutis juba omal jõul harida talle vajaliku põllumaa, langes see ühiskasutusest välja. Maakasutuses kujunes olukord, kus küla ühiskasutuses ja [[ühisomand]]uses olid karja- ja heinamaad, samuti [[alemaa]] ja mets. Ka põllumaa oli ühisvalduses, kuid oli lappidena jagatud üksikperede vahel ning aeg-ajalt jagati perede vahel ümber. Aegamööda aga hakkasid põlispõllud minema üksikperede eravaldusse, tekkis maaeraomand<ref>[http://agrt.emu.ee/full/1998_teadus_arenguloos.pdf Teadus Eesti põllumajanduse ajaloos. Esimene osa (kuni 1918 aastani)], [[Akadeemiline Põllumajanduse Selts|Akadeemilise Põllumajanduse Selts]]i Toimetised, nr 5, lk 10, Tartu 1998.</ref>. Põlispõlde hariti [[kaheväljasüsteem]]i järgi. Põlispõlde haris iga talu eraldi, kuid külakonna ühise külvikorra järgi, muidu oleks paljudel lappides segamini asetsevate maade harimine kujunenud väga tülikaks. Puhkes õitsele käsitöö (metallitöö), [[Mustmätta peitleid]]). [[Matusekombed|Matusekomme]]tes levisid [[tarandkalme]]d ([[Jabara kalmed]], [[Kojastu kalmed]], [[Adila kivikalme]]).

Toimus rahvusvaheline suhtlus, merevaigukaubandus võis olla algus pronksiaja algamisele nii Skandinaavias kui ka Läänemere idakaldal. Merevaiku leidub kõige rohkem Preisimaa ja Leedu randadel, mõningal määral ka Eestis. [[Merevaigutee]] oli iidne veetee, mida mööda veeti merevaigust tehtud ehteid ehk „Põhjala kulda“ lõunamaadesse, kus seda väga kõrgelt hinnati. Kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel [[Rooma impeerium]]i aladele olid Läänemere kaguranniku asundused [[Visla]] jõe suudme ümbruses. Mööda Visla, [[Morava jõgi|Morava]] ja [[Doonau]] jõge liikusid merevaik ja muud Põhjala kaubad lõunamaadesse ning vastupidi. Merevaigutee põhjapoolsem ots kulges aga Visla suudmest piki [[Preisimaa]], [[Kuramaa]] ja [[Saaremaa]] randu kuni [[Virumaa]]ni. 
{{Vaata|Merevaigutee}}
Pärnu lähedalt on leitud [[Kastna peitleid]] ja Põhja-Eestist ([[Uhtna]]s) on leitud [[Varudi-Vanaküla aardeleid]] [[2. sajand|2.]]–[[3. sajand]]ist [[Vana-Rooma]] münte<ref name="UrChA" />,<ref name="Eq7Ds" />. [[Kriimani]]st ja [[Varnja]]st haruldasi [[Bütsants]]i päritolu hõbenõusid<ref>[[Dieter Quast]] ja [[Ülle Taimla]], [http://aerling.blogspot.com.ee/2011/02/kaks-viienda-sajandi-butsantsi-hobenou.html KAKS VIIENDA SAJANDI BÜTSANTSI HÕBENÕU EESTIST], 17. helmikuuta 2011.</ref>,<ref>[http://www.caitlingreen.org/2017/03/a-very-long-way-from-home.html A very long way from home: early Byzantine finds at the far ends of the world]</ref>. Rauaajast leide on ka [[Villevere]] külas<ref>[[Merili Nikkolo]], [http://jarvateataja.postimees.ee/239191/aardeleidude-rohkus-koneleb-jarvalaste-kurvast-saatusest Aardeleidude rohkus kõneleb järvalaste kurvast saatusest], Järva Teataja, 2. mai 2010.</ref> ([[5. sajand]]i teisest poolest).
{{Vaata|Alulinna sooleid}}

[[Svealand]]i ja [[Götaland]]i kuningas [[Grim]], kes valitses umbes 380 pKr, kehtestas oma maadel raske maksukoorma alluvate jaoks. Samas üritas ta nõuda oma saadikute kaudu maksu ka [[kuralased|kuralastelt]] ja eestlastelt, kuid need kogusid suure väe ja tulid Rootsimaad rüüstama ja okupeerima. Kuningas Grim poodi lõpuks üles rauast keti otsa.<ref name="Rootsi" />

33. Rootsi kuningas [[Tordo]], kogus [[410]]. aastal suure väe kõigist rootslastest ja lõi Rootsimaa randa tulnud suure eestlaste, kuralaste ja holmlaste (tõenäoliselt [[Väina]] Holmi [[liivlased|Väina-liivlased]]) tohutu laevastiku tagasi.<ref name="Rootsi" />

===Keskmine rauaaeg===
{{Vaata|Keskmine rauaaeg}}
Keskmisel rauaajal (5. sajand – [[8. sajand]]), Eestis hakati ehitama [[linnamägi|linnamägedele]] [[asulalinnus|asula]][[linnus]]eid.

Matusekommetes, maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse ([[Maidla kalme]]<ref name="9zo6Y" />), [[kalme]]tesse hakati panustena lisama ka relvi. Tarandkalmetesse maeti surnuid põletamata, mis on teinud võimalikuks vana DNA eraldamise üsna mitmest luustikust. Tarandkalmetesse maetud sarnanevad küllalt palju [[kivikirstkalme]]te inimestega, kuid erinevad neist ühe olulise komponendi poolest. Selleks komponendiks on Y-kromosoomi [[Haplogrupp N3|haplogrupp N3]]a, mida Läänemere äärest eelnevatest aegadest ei teata. See haplogrupp on pärit ida poolt ning seda võib väga sageli kohata praegustel eestlastel, soomlastel, karjalastel ja teistel läänemeresoomlastel, aga ka lätlastel ja leedulastel<ref>[https://novaator.err.ee/908203/vana-dna-uus-sonumitooja-eesti-rahvastiku-ajaloo-kohta Vana DNA – uus sõnumitooja Eesti rahvastiku ajaloo kohta], [[ERR Novaator]], 09.02.2019</ref>.
{{Vaata|Kardla aardeleid}}
Elavnesid taas sidemed Skandinaaviaga (viikingid).

Umbes [[600]] – [[Ynglingrite saaga]] kohaselt olevat Rootsi kuningas [[Ingvar]], silmapaistev sõjamees hakanud laastama ja rüüstama idaalasid. Ühel suvel, kutsunud kokku sõjaväe, läks ta Eestimaale ja korraldas samal suvel rüüstamise kohas, mis kannab nime Stein. Kohale saabunud eesti viikingid (Víkingr frá Esthland) suure väega pidasid lahingu ja et kohaliku rahva vägi oli arvult ülekaalus, ei olnud rootslastel jõudu vastu panna. Sealsamas paigal langes kuningas Ingvar, ta sõjamehed põgenesid. Järgmisel aastal tegi Ingvari poeg [[Qnundr]] vastutasuks retke Eestisse, kus saaga järgi rüüstab laialdaselt maad<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 14" />.

[[650]]–[[675]] – [[Hervariri saaga]] järgi valitses Taani-Rootsi kuningas [[Ivar Vidfamne]] [[Kuramaa]]d, Eestimaad ja kõiki teisi Läänemere idakalda maid<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 14" />. Ilmselt on see legend ja Eestimaa osas arheoloogia materjalid seda ka ei kinnita<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 14" />.

[[750]] – [[Aethicus Ister]]i "[[Kosmograafia (Ister)|Kosmograafia]]s" mainitakse meretee kirjelduses üheks turukeskuseks olnud [[Rifarrica]] saart; mõned ajaloolased peavad Rifarricaks Rävala maakonda ([[Harjumaa]])<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 15" />.

[[Norra]] saagade järgi osalesid eestlased [[Bråvalla lahing]]us [[Rootsi]] kuninga Sigurd Ringi poolel tema onu, [[Taani]] kuninga Harald Hilditönni vastu.

[[8. sajand]]ist on ka Saaremaal avastatud [[Salme muinaslaev]]a [[laevmatus]], milles avastati kokku 42 sõdalase luustikud, kellest paljudel oli näha surmavate lahinguvigastuste jälgi. Väljakaevamistel leiti üks kilbi käepide, vähemalt kuue kammi fragmendid, mõned pandlad ja hulgaliselt nooleotsi, mis arheoloogide arvates kinnitab otsesuhteid skandinaavlastega.
[[Pilt:Northern Europe in 814.jpg|pisi|300px|Põhja-Euroopa 814. aastal]]

===Noorem rauaaeg===
{{Vaata|Noorem rauaaeg|Hilisrauaaeg}}
Nooremat rauaaeg jaotatakse omakorda kaheks alamperioodiks: [[viikingiaeg|viikingiajaks]] ja [[hilisrauaaeg|hilisrauaajaks]], mille vaheline piir on u aasta 1050 juures.

[[Pilt:Europe 1000.jpg|pisi|300px|Euroopa poliitiline kaart, u 1000]]
Nooremal rauaajal (8.–13. sajand) oli elanike peamiseks tegevusalaks maaharimine (oder, [[talirukis]]). Maa suurust määrati [[adramaa]]des, maaviljelemises levis [[kolmeväljasüsteem]]. Põllunduse osakaal võrreldes eelnevate ajaperioodidega suurenes. Läti Henriku sõnul "[[Virumaa]] on viljakas ja väga ilus maa ja tal on avarad, tasased põllud". Süda-[[Järvamaa]] ning eriti [[Paide]] ja Peetri piirkonnad olid põllunduslikult sarnaselt Virumaaga arenenud. Varasem riimkroonika Järvamaa kohta: "Maa ilus oli ja suur ka, kuid siiski ilma metsata". Samuti leidus suuri külasid ja põllumaid ka [[Ugandi]], ning eriti praeguse [[Nõo kihelkond|Nõo kihelkonna]] piires.

Küla ale-, heina-, karja- ja metsamaad olid perede vahel jaotamata. Need moodustasid küla ühismaad ehk ''sarase''. Ühiseid külamaid kasutavaid kogukondi nimetati [[Saraskond|saraskonnaks]]. Suurem osa külasid olid üksteisega suursaraskonna vahekorras. Need kasvasid reeglina välja ühest algsest külast. Kui külast kasvas välja tütarküla, siis soetas see endale uued põllumaad, kuid endisi ühiseid maid kasutas see edasi koos algse külaga. Alemaid haris kogu küla- või saraskond ühiselt. Kord aastas valiti alemaist üks teatud tükk, külvati sellele 3–4 aastat järjest vilja ja jäeti see kurnatuna 15–20 aastaks puhkama. Seejärel võeti see jälle viljuse alla. Sedasi toimus alemaade harimine perioodiliselt mitmete tükkide viisi ja alemaad haarasid enda alla suuremaid maa-alasid kui alalised põllud.

Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja mets[[mesindus]]ega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine ([[Rikassaare relvaleid]]), hiljem ka savinõude valmistamine. Tänu soodsale geograafilisele asendile Läänemere lääne- ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega ([[Kose aardeleid]]). Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna (45), välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks (8). Muinas-Eestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja [[trääl]]e e. orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid. Eestlased säilitasid [[Muinasusund|muinasusu]].

====Eesti viikingiaeg====
[[Pilt:Varangian routes.png|pisi|300px|Varjaagide kaubateed: sinisega on märgitud kaubatee [[Läänemeri]]–[[Laadoga]]–[[Volga]]. Teised maismaa kaubateed on märgitud oranži värviga]]
[[Pilt:Viking towns of Scandinavia 2.jpg|pisi|300px|Viikingiaegsed linnad Skandinaavias]]
{{Vaata|Eesti viikingiaeg|Viikingiaeg}}
[[8. sajand|8.]]–[[11. sajand]]il läbis Läänemerd ja [[Soome laht]]e ning Eestimaad ka [[Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni]]. [[Põhja-Eesti]]s asus viikingiajal terve rida [[linnusasula]]id, mis paiknesid piki rannikut, tavaliselt mõne jõe suudmest paar kilomeetrit ülesvoolu. Need linnusasulad on selgelt seotud [[Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni|Idatee]] peamise haruga. Nii mõnegi Põhja-Eesti ranniku linnusasula kaitse all asus lisaks sadamale ka rahvusvaheliselt tuntud turukoht. Sellised linnusasulad olid näiteks [[Iru]], [[Kuusalu]], [[Pada]] ja [[Purtse]] linnusasulad ja [[Peipsi järv]]e idakaldal. 

[[Iru linnus]] asub vahetult tänapäeva [[Tallinn]]a piiril [[Pirita jõgi|Pirita jõe]] ääres, looduslikult väga hästi kaitstud kohas. Linnuse rajamisajal, [[6. sajand]]il, jäi mererand vaid 2,5–3&nbsp;km kaugusele, seega võisid Pirita jõe suudmesse saabuvad ja sealt lahkuvad laevad olla linnuselt nähtavad.
=== 9. sajand kronoloogiliselt ===
[[850]]–[[860]] – [[Olav Püha saaga]] järgi käis [[Uppsala]] kuningas [[Eirik]] Rootsist igal suvel Soomes, [[Karjala]]s, Eestis ja [[Kuramaa]]l sõjakäikudel, kus alistas kõik need maad<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 15" />. Ilmselt on tegu liialdustega ja Eesti ala kuulumist Eiriku alla ei kinnita ka arheoloogilised materjalid.

[[Vana-Vene]] [[Nestori kroonika]]s kirjeldatakse, kuidas [[862]]. aastal saadeti Põhja-Venemaa ja [[Ingeri]] alade erinevate rahvaste ([[tšuudid]], [[Ilmjärve sloveenid]], [[krivitšid]] ja [[vessid]]) juurest saadikuid Skandinaaviasse (mere taha varjaagide, russide juurde; neid variaage kutsuti russideks, nagu teisi normannideks ja sveadeks, muid angliteks ja veel teisi gotlandlasteks<ref name="e0QQm" />), kes kutsusid varjaage ''neid valitsema'' ([[:ru:Призвание варягов|ru]]). Vene allikate alusel, kuna puuduvad originaalallikad [[rauaaeg|nooremast rauaajast]], esineb erinevaid tõlgendusi kroonikas kasutatud väljendi «земля наша велика и обильна, а наряда в ней нет» kohta ning seda tõlgendatakse nii kutsega valitsema, kui ka kutsega asuda piirkonnas korda looma ja [[hõim]]ude üle, kes elasid sel ajal Põhja-Venemaal (vt [[Venemaa valitsejad]]). Ühise alade valitseja-vürsti kutsumise kohta Põhja-Venemaa ja [[Ingeri]] alade rahvaste (tšuudid, [[Ilmjärve sloveenid]], [[krivitšid]] ja vessid) poolt ühise valitseja kutsumise vastu esitas vastuväite ka [[Arnold Paul Süvalep]], kes esitas versiooni, et võõraid võimumehi vajati ainult kindla korra ja kaitse loomiseks Novgorodi kaubaturgudel ja kaubateedel, mis olid ühtviisi tähtsad kõigile ümbruskonna rahvastele<ref name="pdl2l" />.

=== 10. sajand kronoloogiliselt ===
[[File:LELEWEL(1846) Polen im Jahr 992.jpg|pisi|[[Ida-Euroopa]] ja [[Skandinaavia]] alad [[10. sajand]]i lõpul]]
[[File:Olsbrostenen-w.jpg|pisi|100px|Olsbrostenen, [[Västergötland]]is]]
*[[900]] – [[Harald Kaunisjuukse saaga]] järgi tegid Norra kuninga kaksikpojad [[Halfdan Must]] ja [[Halfdan Valge]] sõjakäigu Eestisse<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 16" />. Sõjakäigul tapeti Halfdan Valge<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 16" />.
*[[968]] – [[Olav Trygvessoni saaga]] järgi võtsid eestlased merel vangi hilisema Norra viikingitejuhi ja kuninga, tollal kolmeaastase [[Olav Trygvesson]]i, ja tema ema Astridi<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 16" />. Kuus aastat hiljem ostab Olavi onu Sigurd ta Eestist vabaks. Hiljem ostab norralane Loden vabaks ka Astridi<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 16" />.
*u [[970]] aastast on Rootsi [[Västergötland]]i [[Falköpingi vald|Falköpingi valla]] [[Åsarp]]i asula lähedal asuv [[ruunikivi]]<ref>[https://www.platabergensgeopark.se/portfolio/olsbrostenen-en/ One of the most beautiful runestones in Västergötland is Olsbrostenen.], www.platabergensgeopark.se.</ref> ({{Coordinate|NS=58.0171|EW=13.55584|type=landmark|region=SE}}) Eestimaal langenud Olavile.
Umbes [[1050]]. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja ja ühtlasi ka Eesti esiajaloo viimane periood: hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini.

=== 11. sajand kronoloogiliselt ===
1000–1150 on teada, et eestlaste kauplemine oli edukas ja Eestisse jõudis palju hõbedat<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 17" />. [[Araabia dirhem]]ite kõrval tulevad kasutusele mitmed Lääne-Euroopa mündid<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 17" />.

11. sajandi algul jäeti paljud väiksemad linnused maha ja umbes 1050–1100 hakati ehitama võimsamaid [[ringvall]]iga linnuseid<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 17" />.

*[[1000]] – [[Njälli saaga]] väitel käisid Eesti alal [[Rävala]]s (''Rafala'') ja Saaremaal (''Eysysla'') islandlased Gunnar ja Koskegg ning norralane Hallvard. Nad olevat pidanud ühe lahingu Revalas kohatud viikingitega ja seejärel rünnanud Saaremaal avastatud viikingite laagrit. On peetud võimalikuks, et nende vastased Saaremaal polnud siiski Skandinaavia viikingid, vaid kohalikud saarlased.<ref name="XY8bh" />
*Umbes 1008 – [[Olav Püha saaga]] järgi ründas hilisem Norra kuningas [[Olav Püha]] tegi ühel kevadel saarlasi, püüdes Saaremaad vallutada. Algselt maksu maksma nõustunud saarlased kogusid sõjaväe ja ründasid omakorda. Olav Püha olevat küll lahingu võitnud, kuid otsustas oma väed ära viia.<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 17" /><ref name="qXSUg" />.
*Enne 1018 – Saxo Grammaticuse "Gesta Danorumi" väitel oli [[Knud I|Taani kuningas Knud]] I-l tegemist [[sembid]]e ja eestlaste "hirmsa piraaditööga" hakkamasaamisega<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 17" />.
*[[1030]] – [[Kiievi suurvürst]]i [[Jaroslav Tark|Jaroslav Targa]] võidukas sõjaretk tšuudide vastu ja [[Tartu]] kohale Jurjevi linnuse asutamine. Tegemist on esimese kindla praegusel Eesti alal tuvastatava paiga kirjaliku mainimisega.<ref name="Cd721" /><ref name="A9ihI" /> 
*[[1032]] – [[Raudvärava lahing]]. Tavaliselt on ajaloolased oletanud selle toimumist Põhja-Venemaal. [[Paul Johansen]]i arvates toimus see aga [[Tallinna laht|Tallinna lahes]] [[Eestlased|eestlaste]] ja Novgorodist saabunud [[Ulf Ragvaldsson]]i juhitud laevastiku vahel.<ref name="Maesalu2012" />
*[[1054]] – Vene kroonikate järgi tegi [[Kiievi suurvürst]] [[Izjaslav I|Izjaslav Jaroslavitši]] väepealik Novgorodi [[possaadnik]] Ostromir sõjakäigu tšuudide vastu, aga sai lüüa. Seejärel läks omakorda Izjaslav ise tšuudide vastu ja vallutas Kedepivi linnuse (arvatavasti [[Keava linnus]] [[Harjumaa]]l). Sündmused võisid tegelikult toimuda kroonikas märgitud aastast hiljem, 1059. või 1060. aastal ja olla samased 1060. aasta retkega sossolite vastu.<ref name="9Yc6g" />
*[[1060]] – Izjaslav korraldas retke "[[sossolid|sossolite]]" (peetakse tavaliselt harjulasteks, saarlasteks või [[sakala]]steks) vastu ja maksustas nad.<ref name="Maesalu2012" /><ref name="tvauri3132" />
*[[1061]] – Sossolid ajasid maksukogujad minema, ründasid [[Jurjev]]i linnust ja põletasid selle maha ning tungisid Pihkvani, kus [[Pihkva lahing (1061)|pidasid pihkvalaste ja novgorodlastega lahingu]]. Sellega lõppes Kiievi võimuperiood Eesti alal.<ref name="Maesalu2012" /><ref name="tvauri3132" />
*{{kas|[[1077]] – [[Smolenski vürstiriik|Smolensk]]i vürst Vladimir ja [[Novgorod]]i vürst Gleb sõdisid üheskoos "tšuudide" vastu.}}
*1080 – [[Saxo Grammaticus]]e "[[Gesta Danorum]]i" väitel hävitas [[Knud IV|Taani kuningas Knud]] põhjalikult ära [[kurelased|kurelaste]], [[semgalid|semgalite]] ja eestlaste riigid. Tegu on ilmselt legendiga.<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 18" />.

=== 12. sajand kronoloogiliselt ===
[[Pilt:LivoniaKnight.jpg|pisi|[[Mõõgavendade ordu]] rüütlite kujutis 1911. aastal ilmunud teatmiku "The Catholic Encyclopedia" artikli "The Military Orders" illustraatori silme läbi]]
[[Pilt:Scandinavia1219.png|pisi|[[Põhjala]] ([[Põhjamaad]]), [[1219]]]]

* [[12. sajand]]i algus – [[Novgorodi vabariik|Novgorodi]] [[Novgorodi vürst|vürsti]] Mstislavi retk "Otšela" vastu (vist [[Adsel]] [[Koiva]] jõel, eestlaste ja lätlaste piirimaal). 
* [[1111]] – [[Novgorodi vabariik|Novgorodi]] [[Novgorodi vürst|vürsti]] sõjaretk.
* [[1113]] – [[Novgorodi vabariik|Novgorodi]] [[Novgorodi vürst|vürst]] Mstislav korraldas Novgorodi allikate põhjal võiduka retke "[[tšuud]]ide" vastu ja võitis neid "Boru peal" (oletatavasti [[Irboska]] või [[Metsepole]]). 
* [[1116]] – Novgorodi vürsti Mstislavi juhtimisel korraldasid novgorodlased ja [[Pihkva vürstiriik|pihkvalased]] sõjakäigu maalaste vastu. 1. novembril langes nende kätte [[Otepää linnus]]. Novgorodlased ja pihkvalased laastasid külasid ja pöördusid tagasi paljude vangidega. 
* [[1130]] – Novgorodi vürst Mstislav saatis oma pojad [[Vsevolod Mstislavitš (Novgorodi vürst)|Vsevolod]]i, [[Izjaslav Mstislavitš|Izjaslav]]i ja [[Rostislav Mstislavitš|Rostislav]]i [[Novgorod]]i, [[Polotsk]]i ja [[Smolensk]]i vägedega eestlaste vastu rüüsteretkele maksude saamiseks. Tapeti mehi, põletati elamuid, naised ja lapsed viidi vangi. 
* [[1131]] – Novgorodi vürsti sõjaretk.
* [[1132]] – Novgorodi vürst Vsevolod teostas oma jõul, ilma vendade abita, sõjaretke eestlaste vastu, kuid sai [[23. jaanuar]]il [[Vaiga]]s (Põhja-Tartumaal) hävitavalt lüüa. "Juhtus hiigla pahandus ja mustus", jutustab Novgorodi kroonika, "palju paremaid Novgorodi mehi löödi maha." 
* [[1134]] – Novgorodi Vsevolodi sõjakäik eestlaste vastu, 9. veebruaril vallutati [[Tarbatu]]. 
* [[1150]] paiku kujunesid eestlastel mitmed vaid neile omased [[ehted|ehte]]tüübid<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 19" />.
* 1170 või 1171 – eestlased ja kurelased rüüstasid Ölandi saart ja Ölandile tulnud Taani kuninga Valdemari laevastik sai esimeses lahingus lüüa, ent teisel päeval toimunud lahingus võitis<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 20-21" />.
* [[1170. aastad|1170. aastatest]] – esimene katse eestlasi [[ristiusk|ristiusustada]]: sel ajal (umbes 1167<ref>[[Riho Saard]], "Ristitud eestlane. Kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani", Kirjastus: Argo, 2018, [https://argokirjastus.ee/wp-content/uploads/2020/06/Ristitud-eestlane.pdf lk 32]</ref>) nimetas [[Rooma-katoliku kirik|roomakatoliku kirik]]u [[Lundi peapiiskop]] (1137–1177) [[Eskil]] ametisse eestlaste piiskopi [[Fulco]].
*1171 või 1172 andis [[Rooma paavst]] [[Aleksander III]] [[Taani kuningas|Taani kuningale]] [[Valdemar I (Taani)|Valdemar I]]-le, [[Norra kuningas|Norra kuningale]] [[Magnus V]]-le ja [[Rootsi kuningas|Rootsi kuningale]] [[Knut Eriksson]]ile [[Tuscolo]]st saadetud [[bulla]]s "[[Non parum animus]]" [[indulgents]]e kõigile neile, kes võitlevad "julmade eestlaste ja teiste paganate vastu" (''feritatem Estonum, et aliorum paganorum''), lubades neile aastase [[patukustutus]]e.
* 1176/77 – vene kroonikates kirjutati, et kogu eestlaste maa läheb Pihkva vastu. Toimus ka lahing, kus eestlased tapsid ka mitmeid nimekaid venelasi ja samas hukkus ka palju eestlasi<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 20" />.
* [[1179]] – Novgorodi vürsti sõjaretk
* 1179/80 – Novgorodi [[Mstislav Rostislavitš]]i laastamisretk lätlaste ja eestlaste piirivahelisele maa-alale Adseli. Kohalikud elanikud lahkusid kodudest ja tõmbusid kuni mereni. 
*[[1184]]. aasta suvel saabus Põhja-Saksamaa Holsteini Segebergi Püha Augustini kloostrist pärit kanoonik [[Meinhard]] kaupmeeste seltsis Väina jõele. Meinhardi pühitses [[Magdeburg]]is [[Üksküla piiskop]]iks [[Hamburg-Bremeni peapiiskop]] [[Hartwig II]] (1184–1207)
* [[1187]] – Läänemere idakaldalt pärit meresõitjate (täpne päritolu on ebaselge) röövretk Rootsi idarannikule, tapeti 2. [[Uppsala peapiiskop]] Johannes ja riisuti ning [[Sigtuna hävitamine|hävitati kaubalinn Sigtuna]], mille järel linna tähtsus kaubanduslinnana hääbus ning tähtsamaks kaubanduskeskuseks muutus [[Visby]] [[Ojamaa]]l.
* [[1190]] – [[Pihkva vürstiriik|pihkvalased]] tapsid salga eestlasi, kes olid sõitnud mööda Narva jõge [[Peipsi]]le. 
* [[1191]] – Eestis on [[päikesevarjutus]] ja nähtuse selgitamiseks süüdistasid eestlased, et sel ajal seal viibinud [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theodorich]] olevat päikese ära söönud<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 21" />.
* 1191/2 – Novgorodi vürst [[Jaroslav Vladimirovitš]] tegi novgorodlaste ja pihkvalastega talvise sõjaretke eestlaste vastu ja vallutas [[Tarbatu]]. 
* [[1192]] – suvel läkitas Jaroslav pihkvalasi Otepääd maha põletama.
* [[1193]] – kuulutas [[paavst]] [[Coelestinus III]] välja ristisõja [[Ida-Euroopa]] [[paganlus|paganate]] vastu ([[Põhjala ristisõjad]]).
* [[1195]] – toimus rootslaste ja koos nendega ojamaalaste ja sakslaste rüüsteretk, väepealik [[Jarl]]i juhtimisel [[Virumaa]]le.
* umbes [[1197]] – sakslased (eesotsas [[Toreida Theodorich]]), rootslased (eesotsas Jarl [[Birger Brosa]]) ja ojamaalased tegid rüüsteretke Virumaa rannikule<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 21" />. Taani allikad räägivad, et 1197 oli [[Knud VI|kuningas Knud]] teinud sõjakäigu Eestisse<ref name="Eesti kronoloogia, 2007" />.

=== 13. sajand kronoloogiliselt ===
{{vaata|Eestlaste muistne vabadusvõitlus}}

* [[1203]] – kevadel korraldasid saarlased 16 laevaga sõjaretke Lõuna-Rootsi<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 22" />. Tagasi tulles peatusid nad Visby sadamas, kus neid ründasid Liivimaale minevad saksa [[ristisõdijad]]<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 22" />.
* [[1206]] – [[Taani kuningas]] [[Valdemar II]] ja [[Lundi peapiiskopkond|Lundi peapiiskopkonna]] [[peapiiskop]]i [[Anders Sunesen]]iga retk Saaremaale.
* [[1207]] – ilmselt [[2. veebruar]]il andis [[Albert (Riia piiskop)|piiskop Albert]] Liivimaa üle Saksa [[Philipp (Saksa kuningas)|kuningale Philippile]] ja sai seejärel Liivimaa [[lään]]ina tagasi<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 22" />.
* [[1208]] – [[Mõõgavendade ordu]] ja [[latgalid]] rüüstasid [[Ugandi]]t ja aasta lõpus ka Sakalat
* 1208 – Ugalaste ja sakalastega sõjaretk latgalite alale, [[Beverini linnus]]e edutu piiramine
* 1208 – latgalite sõjakäik pealike [[Russin]]i ja [[Waridote]] juhtimisel Sakalale
* [[1210]] – [[Novgorodi vürst]]i [[Mstislav Mstislavitš]] Udatõi ja ta venna [[Pihkva vürstiriik|Pihkva]] vürsti [[Vladimir Mstislavitš]]i sõjakäik märtsis eestlaste vastu [[Torma]] ja Ugandisse. Ugalased on sunnitud kaheksapäevase piiramisel järel loovutama oma kindluse [[Otepää]]l, maksma tribuuti ja osa võtma vastu õigeusu. 
* 1210 – [[Ümera lahing]], [[Gauja jõgi|Gauja]] (Koiva) lisajõe [[Jumara jõgi|Jumara]] ([[Ümera jõgi|Ümera]]) suudme lähedal
* [[1211]] – pihkvalaste retk Soontagasse jaanuari esimesil päevil. 
* [[1212]] – jaanuaris või 5. veebruaril siirdub Novgorodi vürst Mstislav ühes oma venna Toropetsi vürsti Davidiga ja Pihkva vürsti Vsevolodiga 15&nbsp;000 mehega läbi Põhja-Tartumaa ja Järvamaa kuni Varbola linnuseni Harjumaal, kusjuures Varbola hõbedaga enda piiramisest lahti ostis.
* 1212 – sõlmiti kolmeks aastaks [[Turaida vaherahu]]
* [[1215]] – toimus eestlaste üks suurimaid ja paremini organiseeritud sõjalisi operatsioone – [[Riia lahing (1215)|Riia piiramine]]
* 1215 – sakalased [[Lembitu]] juhtimisel tungisid Pihkvamaale ja vallutasid ajutiselt Pihkva, saades suure röövsaagi. 
* [[1216]] – Pihkva vürst [[Vladimir Mstislavitš]] tuli sõjaretkega, [[Otepää lahing|vallutas Otepää]] ja hakkas ugalastelt nõudma kõrgeid makse. Vägi rüüstab ja saagitseb ümbruskonnas. 
* [[1217]] – novgorodlaste ebaõnnestunud sissetung Liivimaale. 
* 1217 – [[Madisepäeva lahing]]
* [[1218]] – ordu esimene retk Pihkva ja Novgorodi vastu. Raskuspunkt võitluses Idaga siirdub maalastelt Ordule. 
* [[1219]] – maabusid [[Lindanise]] linnuse juurde [[Taani]] ristisõdijad, [[Lihula piiskop|Eestimaa piiskop]]iks nimetatud [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderich]], [[Rügen]]i lääneslaavlaste [[vürst]]i [[Vitslav I]] ja Taani kuningas Valdemar II juhtimisel, kes vallutasid Tallinna piirkonna ([[Lindanise lahing]]) ja [[Põhja-Eesti]]
* 1219 – novgorodlaste röövretk, vürst Vsevolodi juhtimisel liivlaste alale, [[Pärnu laht|Pärnu lahe]] äärde. Ordu teine retk novgorodlaste alale.
* [[1220]] – suvel tungis [[Läänemaa]]le rootslaste vägi eesotsas [[Rootsi kuningas]] [[Johan I]] 
* [[1221]] – Novgorodi vürsti väed rüüstavad tagasipöördumisel Lätimaalt Ugandit, piirasid [[Venden]]it. [[Ordu 1221. aasta sõjaretked Venemaale|orduvägede kolmas retk]] novgorodlaste vastu. 
* [[1223]] – novgorodlased said lüüa mongoli-tatari väelt Kalka lahingus. Novgorodi vürst Jaroslav, ta vend Suzdali suurvürst Georgi, Pihkva vürst Vladimir ja teised vürstid tulevad 20&nbsp;000-mehelise sõjaväega liitlastena Eestisse, kuid hakkavad seejuures siin ise maad laastama.
* 1223 – [[Viljandi lahing (1223)|Viljandi lahing]]
* 1223 – [[Ümera lahing (1223)|II Ümera lahing]]
* 1223 – [[Tarbatu lahing|Tarbatu linnus]]e piiramine
* 1223 – Taani kuninga Valdemar II vangisoleku ajal, hõivasid sakslased [[1225]]. aastal taanlastelt Virumaa ja [[Järvamaa]]
* 1227 – Valdemar II kaotuse järel Põhja-Saksamaa vürstiriikidega alustasid pealetungi Taani aladele ka sakslaste [[Mõõgavendade ordu]] väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, vallutades ka [[Tallinna linnus]]e
* 1227 – alistas [[Mõõgavendade ordu]] viimase eestlaste tugipunkti – [[Muhu]] linnuse
* [[1228]] – Mõõgavendade ordu ja [[Pihkva vürstiriik]] sõlmisid lepingu, milles ordu lubas abi Pihkvale neid ohustava [[Novgorodi vabariik|Novgorodi vabariigi]] vastu ja Pihkva lubas abi ordule neid ohustava [[Leedu suurvürstiriik|Leedu suurvürstiriigi]] vastu.
* 1228 – ordu loovutas Taani kuningas Valdemar II-le Põhja-Eesti alad: [[Harjumaa]], Virumaa ja [[Alutaguse kihelkond|Alutaguse]].

===Rauaaja ühiskondlik kord, haldus- ja asustussüsteem===
[[File:Eesti ja lähiümbruse muinasaja lõpu maakondade kaart.png|thumb|Eesti ja Põhja-Läti muinasmaakonnad, linnused ja teed]]

Hilisrauaajal (1050 – 13. sajand) toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad, kihelkonnad võisid mingisugusel kujul eksisteerida ka juba varem. Suurem osa viimastest oli 13. sajandi alguseks koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Lisaks nendele võis oluline osa olla ka muistsetel maksustus- ja valitsusüksustel [[vakus]]tel ning [[linnusepiirkond]]adel<ref name="tfLjC" />

Muinas-Eesti koosnes mõnekümnest enam või vähem iseseisvast [[Maakond|maakonnast]] ja [[muinaskihelkond|kihelkonnast]]. Läti Henriku järgi käidi peaaegu Eesti mandri keskel kooskäimistel kord aastas nõu pidamas. Neid kogunemisi, [[Raikküla_kärajad|käraja]]id, võib pidada maakondade liidu otsuseid tegevaks organiks.
[[File:1202 Map of the Prussian and Baltic lands before the arrival of the knightly orders by Putzgers FW Historischer Atlas Bielefeld.jpg|pisi|1202]]
13. sajandi alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvu on hinnatud 150&nbsp;000&nbsp;– 180&nbsp;000 inimesele. Eesti hõimude asustusala oli sel ajal piiratud läänest ja põhjast [[Läänemeri|Läänemerega]]; idapiir kulges mööda [[Narva jõgi|Narva jõge]], [[Peipsi järv|Peipsi]] ja [[Pihkva järv|Pihkva järve]] ning tõenäoliselt mööda [[Petserimaa]] ja [[Võrumaa]] piiri kuni praeguse Läti piirini. Eesti lõunapiir kulges Petserimaa piirilt praeguse Valgani ning sealt Liivi laheni lõuna pool praegusest piirist.<ref name="ELCl9" /> Eesti alal oli kujunenud kaheksa suuremat maakonda, mille ladinakeelsed nimekujud olid ''Revalia'' (Revala), ''Harria'' (Harju), ''Rotalia'' või ''Maritima'' (Ridala ja hilisem Läänemaa), ''Osilia'' (Saaremaa), ''Saccala'' (Sakala), ''Jervia'' (Järva), ''Vironia'' (Viru), ''Ugaunia'' (Ugandi). Lisaks kaheksale suuremale maakonnale olid Eesti keskosas veel neli-viis väikemaakonda, mis peale esimese koosnesid arvatavasti vaid ühest kihelkonnast: ''Vaiga'' või ''Waigele'', ''Moge'' või ''Mocha'' (Mõhu), ''Nurmegunde'' (Nurmekund), ''Alempois'' ja [[Soontagana]]<ref name="BUUuq" />. (Vt ka [[Muinaskihelkondade loend maakonniti]]).

On arvatud, et nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid muinaseestlased esialgu majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete [[sugukond]]adena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni [[1990. aastad|1990. aastateni]] leiti üldiselt, et selline võrdõiguslik ([[egalitaarsus|egalitaarne]]) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste ja arheoloogide tööd viitavad pigem sellele, et aastaks [[1200]] oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii poliitiline võim, maa kui ka tootmisvahendid koondunud väikese hulga ülikute ([[vanem]]ate) kätte.<ref name="WByPX" /> Tõenäoliselt kutsuti kohalikke ülikuid ka paiguti germaani hõimujuhtide eeskujul [[kuningas|kuningateks]]. On oletatud, et eesti ülikud lasid muinasaja lõpul ise püstitada mõningaid kirikuid, {{kas|et sellega ennetada nende vastast ristisõda ja sulandada peamiselt kristlikku Euroopasse.}} Sellele viitab ka see, et paljud vanimad kirikud on püstitatud muistsetele pühapaikadele, ja nende ehituses on ära kasutatud oletatavasti kohalike ülikute haudadel olnud [[trapetsiaalsed hauaplaadid]].<ref name="4s5Tb" /><ref name="oZw8E" />

===Rauaaegseid asundusi===
* [[Alt-Laari]] asula (umbes [[500 eKr]]–[[1300]] pKr) <ref name="1slaM" />
* [[Salme alevik|Salme]]

==Rahvausund==
{{vaata|Eesti rahvausund|Maausk|Paganlus|Tharapita|Animism|Animatism}}

==Vaata ka==
* [[Eesti ajalugu]]
* [[Eesti keskaeg]]

== Viited ==
{{viited|1=2|allikad=
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007">Sulev Vahtre 2007, lk 8.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 10">Sulev Vahtre 2007, lk 10.</ref>
<ref name="Lang">[[Valter Lang]], [http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad.htm Baltimaade metalliaeg]. Õppematerjale. Tartu, 2003.</ref>
<ref name="OKeHY">[http://novaator.err.ee/v/yhiskond/48b37144-9e78-43ef-aa98-c74570ba5eab/kadriorust-tuli-paevavalgele-3000-aastat-vana-kirves Kadriorust tuli päevavalgele 3000 aastat vana kirves], http://novaator.err.ee/, 11. november 2015.</ref>
<ref name="2KzJw">[http://www.vooremaa.ee/poltsamaalt-leiti-haruldane-pronksiaegne-kirves/ Põltsamaalt leiti haruldane pronksiaegne kirves], [[Vooremaa]], 28.05.2009.</ref>
<ref name="W8RqH">[http://www.rebala.ee/?Huviv%E4%E4rsused:Tutvustus:J%F5el%E4htme_kivikalmed Jõelähtme kivikalmed].</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 11">Sulev Vahtre 2007, lk 11.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 12">Sulev Vahtre 2007, lk 12–13.</ref>
<ref name="UrChA">[http://www.virumaateataja.ee/3155743/uhtna-aare-kahekordistas-rooma-muntide-hulga-eestis Uhtna aare kahekordistas Rooma müntide hulga Eestis], Virumaa Teataja, 14.04.2015.</ref>
<ref name="Eq7Ds">[http://www.postimees.ee/4018333/laeaene-virumaalt-leitud-muendiaare-on-pohjamaades-ainulaadne Lääne-Virumaalt leitud mündiaare on Põhjamaades ainulaadne], postimees.ee, 17. veebruar 2017.</ref>
<ref name="Rootsi">Rootsi koguteos ''Historia om alla göternas och svearnas konungar''.</ref>
<ref name="9zo6Y">[[Mari Peegel]], [http://www.epl.ee/news/eesti/laanemaal-tuli-ilmsiks-ebaharilik-muinasaegne-naiste-matmiskoht.d?id=64763980 Läänemaal tuli ilmsiks ebaharilik muinasaegne naiste matmiskoht], Eesti Päevaleht, 2. august 2012.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 14">Sulev Vahtre 2007, lk 14.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 15">Sulev Vahtre 2007, lk 15.</ref>
<ref name="e0QQm">[[Jüri Selirand]]. Urniväljadest Ümarkääbasteni", Tallinn, "Valgus" 1983.</ref>
<ref name="pdl2l">A. Süvalep. [https://web.archive.org/web/20130922011449/http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1610 Muinas-Tallinn ja eestlaste väliskaubandus enne iseseisvuse kaotamist]. III [[Vana Tallinn (raamatusari)|Vana Tallinn]], 1938.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 16">Sulev Vahtre 2007, lk 16.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 17">Sulev Vahtre 2007, lk 17.</ref>
<ref name="XY8bh">Tõnno Jonuks. [http://www.folklore.ee/tagused/nr23/saagad.pdf "Eesti ja kujutlus Eestist Skandinaavia saagades".] ''Mäetagused'' 23, 2005, lk 133.</ref>
<ref name="qXSUg">Tvauri 2012, lk 27.</ref>
<ref name="Cd721">[[Ain Mäesalu]], [http://www.sirp.ee/archive/2001/12.10.01/Sots/sots1-6.html Vene kroonikate Jurjev oli tõenäoliselt siiski Tartu], www.sirp.ee, 1. oktoober 2001.</ref>
<ref name="A9ihI">[[Andres Tvauri]]. [http://www.arheo.ut.ee/EA4_Tvauri_2012.pdf Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012.] Lk 30, 47.</ref>
<ref name="Maesalu2012">[[Ain Mäesalu]]. [http://www.kirj.ee/public/Archaeology/2012/sup_vol_1/arhe-keava-2012-195-200.pdf Could Kedipiv in East-Slavonic Chronicles be Keava hill fort?]. ''[[Estonian Journal of Archaeology]]'', 1, 195–200, 2012.</ref>
<ref name="9Yc6g">Tvauri 2012, lk 30–31.</ref>
<ref name="tvauri3132">Tvauri 2012, lk 31–32.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 18">Sulev Vahtre 2007, lk 18.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 19">Sulev Vahtre 2007, lk 19.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 20-21">Sulev Vahtre 2007, lk 20–21.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 20">Sulev Vahtre 2007, lk 20.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 21">Sulev Vahtre 2007, lk 21.</ref>
<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 22">Sulev Vahtre 2007, lk 22.</ref>
<ref name="tfLjC">Valter Lang, Vakus ja linnusepiirkond Eestis. Lisandeid muistse haldusstruktuuri uurimisele peamiselt Harjumaa näitel. In: Keskus – tagamaa – ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Muinasaja teadus, 11. Tallinn; Tartu, 2002, lk-d 125–168.</ref>
<ref name="ELCl9">Lõuna pool [[Tireli soo]]d ja [[Säde jõgi|Säde jõge]], [[Valmiera]] – [[Asti järv]]e vahel samuti lõuna pool Säde jõge, edasi üle Asti järve ning edasi ligikaudu praeguse [[Salatsi jõgi|Salatsi jõge]] kaudu [[Liivi laht|Liivi laheni]] (VIIDE, ka Uluots?).</ref>
<ref name="BUUuq">[[Jüri Uluots]], [https://web.archive.org/web/20150626121837/http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=18 Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast], [[Looming (ajakiri)|Looming]] nr. 6, 1932. aasta august.</ref>
<ref name="WByPX">Vt näiteks: ''Eesti aastal 1200: [artiklikogumik]''. Koostaja [[Marika Mägi]]. Tallinn: Argo, 2003.</ref>
<ref name="4s5Tb">http://muinas.struktuur.ee/vvfiles/0/trapetsid%20est.pdf {{katkine viide}}</ref>
<ref name="oZw8E">http://muinas.struktuur.ee/vvfiles/1/hauaplaadid.pdf {{katkine viide}}</ref>
<ref name="1slaM">[[Martin Pau]], [https://web.archive.org/web/20080912025224/http://tartu.postimees.ee/120908/tartu_postimees/uudised/341771.php Kongutas paljastus muinasasula], Tartu Postimees, 12.09.2008.</ref>
}}

== Kirjandus ==
;Ülevaated
*Koostanud [[Sulev Vahtre]]. "Eesti ajalugu: kronoloogia". Teine trükk. Kirjastus Olion. 2007
*Koostanud [[Marika Mägi]]. "Eesti aastal 1200", 252 lk, Kirjastus Argo 2003, ISBN 9985949501
*[[Lembit Jaanits]], [[Silvia Laul]], [[Vello Lõugas]], [[Evald Tõnisson]] "Eesti esiajalugu". [[Eesti Raamat]], [[1982]]-
*[[Aivar Kriiska]], [[Valter Lang]], [[Ain Mäesalu]], [[Andres Tvauri]], [[Heiki Valk]] "EESTI AJALUGU I: Eesti esiaeg". Kirjastus: Tü ajaloo- ja arheoloogia instituut, 2020 ISBN-10: 9985412419, ISBN-13: 9789985412411
;Mesoliitikum
*[[Richard Indreko]]. ''Eesti muistsed elanikud'', [[Tartu]] [[1940]].
*Richard Indreko. ''Minevikust tulevikku: Kunda kultuuri päritolust'', [[Stockholm]] [[1954]].
*[[Pärt Peterson]]. Tagasivaade teadmatusse ehk kust me eestlased tuleme? – [[Horisont (ajakiri)|Horisont]] nr 4, [[1999]].
*S. Rava. ''Pulli asula avastus- ja uurimislugu'', [[Pulli]] [[1998]]. 
*[[Anto Raukas]]. Eesti – suurte rändrahnude maa. – ''Eesti Maaparandajate Seltsi Toimetised nr 4'', [[Tallinn]] [[2000]].

==Välislingid==
{{commonskat|Ancient Estonia}}
* Andres Tvauri, [http://tallinn.ester.ee/record=b2743823~S1*est The migration period, pre-viking age, and viking age in Estonia], Tartu Ülikooli Kirjastus, [[2012]]
* Andres Tvauri, [http://www.arheo.ut.ee/05EA1Tvauri.pdf Keskmise rauaaja uurimine], Eesti arheoloogia, 1, Arheoloogiline uurimistöö Eestis 1865–2005
*Valter Lang, [http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad.htm Baltimaade metalliaeg]. Õppematerjale. Tartu, 2003
* Kriiska, Jonuks, [[Peeter Kraas|Kraas]], [http://tutulus.ee/muinasesemed/sisukord.html Eesti muinasesemed] Tutulus

{{Eesti artiklid}}
{{algus}}
{{eelnev-järgnev | eelnev=- | nimi=Eesti esiajalugu | aeg= 9. aastatuhat eKr – 13. sajand | järgnev=[[Eesti keskaeg]]}}
{{lõpp}}

[[Kategooria:Eesti esiajalugu| ]]