Lehekülje Rooma vabariik lähteteksti vaatamine

{{Viitamata|kuu=mai|aasta=2018}}
{{see artikkel|räägib Rooma riigist aastatel 509 eKr – 27 eKr, teiste tähenduste kohta vaata [[Rooma vabariik (täpsustus)]].}}
{{Endine riik
 |nimi       = Rooma vabariik
 |lipp       = 
 |lipp-tekst = 
 |vapp       =
 |vapp-tekst = 
 |asendikaart   = Roman Republic Empire map.gif
 |asendikaart-tekst = Rooma riigi alade laienemise protsess
 |algusaasta    = [[509 eKr]]
 |lõppaasta     = [[27 eKr]]
 |valitsusvorm  = [[vabariik]] (509–27 eKr)
 |osa      =
 |ajalugu1 =
 |sündmus1 =
 |ajalugu2 =
 |sündmus2 =
 |ajalugu3 =
 |sündmus3 =
 |ajalugu4 =
 |sündmus4 =
 |ajalugu5 =
 |sündmus5 = 
 |riigikeel = 
 |peamised-keeled = 
 |pealinn   = [[Rooma]]
 |riigipea     = 
 |riigipea-nimi  = 
 |riigipea2      = 
 |riigipea-nimi2 = 
 |religioon = 
 |pindala   = 
 |rahvaarv  = 
 |rahvaarv-aasta = 
 |rahvastikutihedus = 
 |rahaühik  = 
 |eelnes    = 
 |järgnes   =
 |hümn      = 
 |deviis    = 
}}
'''Rooma vabariik''' ([[ladina keel]]es '''Res publica Romana''') oli [[Rooma riik|Rooma riigi]] [[vabariik]]lik ajajärk, mis kestis aastast [[510 eKr]] aastani [[30 eKr]] või aastani 27 eKr. 
{{Sisukord paremale}}

==Varane vabariik==
Varane vabariik kestis ajavahemikul 509–[[265 eKr]]. See sai alguse, kui pärast viimase etruskist kuninga Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestati Roomas vabariiklik riigikorraldus. Pärast viimase [[Rooma kuningas|Rooma kuninga]], 535–509 eKr valitsenud [[Tarquinius Superbus]]e pagendamist kehtestasid [[patriits]]id [[Aristokraatia|aristokraat]]liku [[vabariik|vabariigi]]. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]it. Konsulid juhatasid [[Vana-Rooma armee|sõjaväge]]. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks [[diktaator (Vana-Rooma)|diktaatorile]]. Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas [[plebeid]]e ja [[patriitsid]]e vaheline võitlus. [[496 eKr]] alistasid roomlased [[Regilluse järv]]e juures [[latiinid]] ning 493 eKr sõlmisid nad latiinidega võrdõiguslikkusel põhineva liidulepingu. 
[[Pilt:Etruscan civilization map.png|pisi|vasakul|[[Etruuria]] alad]]
[[5. sajand eKr|5. sajandil eKr]] olid [[etruskide linnriigid]], [[Etruski kaheteistkümne linna liit]] Apenniini poolsaare valitsev jõud. Etruuriast laiendasid etruskid oma võimu [[Po madalik]]ule ning lõuna poole Roomast edasi [[Latinum]]isse, [[Campania]]sse ning [[Korsika]] ja [[Elba]] saarele. Umbes [[540 eKr]] võitsid etruskid liidus [[Kartaago]]ga kreeklasi merelahingus [[Alalia]] juures. Pärast seda valitses etruskide laevastik mõnda aega kogu [[Vahemeri|Vahemere]] loodeosa merekaubandust, kuid etruskide langus sai alguse pärast [[474 eKr|474. aastat eKr]], kui [[Sürakuusa|sürakuuslased]] [[Hieron]]i juhtimisel purustasid [[Kyme]] lähedal etruski laevastiku. Etruskide võimsuse murdsid latiinide tõus [[Latinum]]is ja [[samniidid|samniitide]] tõus [[Campania]]s. Põhja-Itaalias surusid etruskidele peale [[gallid]], lõunast tungis peale tugevnev Rooma ja aastaks [[283 eKr]] suutsid roomlased etruskid täielikult alistada.

===Latiini liit===
[[Pilt:Ligue-latine-carte.png|pisi|vasakul|Latiinide liit ja Liidu alade põhilised linnad]]
{{vaata|Latiinide liit}}, ''[[Latiini sõda]], [[Regilluse järve lahing]]''
[[4. sajand eKr|4. sajandil]] eKr ajasid roomlased Lõuna-Latiumist välja sõjaka [[volskid]]e hõimu, [[396 eKr]] vallutasid etruskidelt [[Veji]] linna ja lõid latiinide hõimudega liidu. Latiinide liit oli ligikaudu 30 muistse Rooma lähedal asunud Latiumi piirkonna küla ja hõimu vastastikuseks kaitseks organiseeritud konföderatsioon. Liit loodi algselt kaitseks ümbritsevalt aladelt pärinevate vaenlaste (etruskide) vastu ja selle juhtrolli kandis [[Alba Longa]] linn [[keldid|keltidest]] gallide uue [[invasioon]]i oht soodustas latiini liidu tugevnemist.

Rooma kasvav võim viis selleni, et Rooma hakkas liidus järk-järgult domineerima. Liitlased polnud rahul Rooma ülemvõimuga ja nad nõudsid, et üks konsulitest ja pooled senaatorid valitaks liitlaste hulgast. [[340 eKr]] puhkes nn liitlaste sõda Rooma ja [[Latium]]i liitlaste vahel, kes nõudsid võrdseid õigusi. Pärast Rooma võitu saadeti liit laiali [[338 eKr]] ja Rooma võttis liitlased enda alla. [[Campania]] liideti Rooma riigiga. Pärast Latiinide liidu lõppu aastal 338 eKr nimetas Rooma liitu kuulunud linnad [[munitsiipium]]ideks (''municipia'') ja rajas neisse [[Rooma koloonia|kolooniad]] (''coloniae''). See tähendas, et linnu valitses nüüd Rooma ja seal elanud inimesi peeti edaspidi Rooma kolonistideks. Ladina liit saadeti laiali ja endised liitlased pidid alistuma Roomale.

4.–[[3. sajand eKr|3. sajandil eKr]] toimunud sõdades allutas Rooma riik endale [[Kesk-Itaalia]]. 265. aastaks eKr oli kogu [[Apenniini poolsaar]] alistatud Rooma ülemvõimule.

===Gallide sissetung===
[[Pilt:Celtic Expansion.svg|pisi|vasakul|Keltide ekspansioon Euroopas [[6. sajand eKr]] – 3. sajand eKr]]
[[Pilt:Servian Wall-Termini Station.jpg|pisi|Rooma Termini raudteejaama lähedal asuv [[Serviuse müür]]i säilinud osa]]
{{vaata|Gallid}}, ''[[Gallia]]''
Ootamatu tagasilöögi andis Rooma võimsuse kasvule gallide sissetung, 4. sajandi algul eKr tungisid [[Po]] jõe orust [[Etruuria]]sse gallid. Läbinud Etruuria, ründasid nad Roomat. Aastal [[390 eKr]] purustasid gallid Rooma armee [[Brennus]]e juhtimise all [[Allia lahing]]us, ja vallutanud elanike poolt maha jäetud linna, purustasid selle peaaegu tervenisti.

Pärimus kõneleb, et ainult väike salk noorukeid varjas end Rooma ligipääsematus linnuses [[Kapitoolium]]is. Gallide katse vallutada Kapitoolium ei õnnestunud ning nad asusid seda piirama. Ühel ööl hakkas gallide väesalk üles ronima mööda Kapitooliumi nõlva. Gallid liikusid nõnda vaikselt, et keegi ei kuulnud neid. Ühel gallil õnnestus pääseda isegi päris üles. Selle peale tõstsid hirmsat kisa haned, kes jumalatar [[Juno]] pühade lindudena elasid Kapitooliumil templis. Roomlased ärkasid ja paiskasid gallialaste väeüksuse kuristikku. (Siit ongi pärit väljend "[[haned päästsid Rooma]]".)

Saanud roomlastelt määratu suure lunaraha, 1000 naela kulda, gallialased lahkusid. Ka hiljem ründasid nad mitmel korral Rooma territooriumi, kuid neil ei õnnestunud enam linna vallutada. Pärast gallide rünnakut üles ehitatud Rooma sai endale tugevad kindlustused, [[380 eKr|380. aastaks eKr]] ümbritseti Rooma [[Serviuse müür]]iga, tänu millele püsis linn kaitstuna ligi 800 aastat. Müür oli kohati kuni 10 meetri kõrgune ja jalamil 3,6 meetri laiune. Arvatakse, et 11 kilomeetri pikkusel müüril oli 16 peaväravat, kuigi neist mitmest pole säilinud jälgegi ja neist teatakse vaid kirjalike dokumentide põhjal.

===Samniidi sõjad===
[[pilt:Ancient Samnium.png|pisi|vasakul|Samniitide alad, [[Lõuna-Itaalia]]s. Samnium William R. Shepherdi "Ajalooatlase" ([[1911]]) järgi]]
{{vaata|Samniidi sõjad}}, ''[[Samniidid]]'', ''[[Sentinumi lahing]]''
Samniidi sõjad said alguse rikka ja viljaka Campania maakonna pärast ja jätkusid vaheaegadega aastatel [[343 eKr|343]]–[[290 eKr]]. Kui [[samniidid]] hõivasid Roomast lõuna pool asuva [[Campania]] ja [[Capua]] linna, pöördusid sealsed elanikud abi saamiseks roomlaste poole. Sellest kasvas välja esimene samniidi sõda, mis kestis 343–[[341 eKr]] ja lõppes Rooma võiduga.

Roomlaste tugevnenud positsioon võimaldas neil end Campanias paremini sisse seada, mis viis uue samniidi sõjani – [[327 eKr|327]]–[[304 eKr]]. Võitlus oli tasavägine, esialgne edu asendus raske lüüsaamisega. Rooma suutis end koguda alles pärast täielikku vägede reorganiseerimist. Samniidi föderatsioon jäi püsima ja Rooma sõlmis sellega lepingu.

Kolmas samniidi sõda puhkes gallide ja [[etruskid]]e vägede [[invasioon]]ist Rooma piiridesse, mida kasutas ära ka samniidi [[föderatsioon]]. Sõja algul elasid roomlased üle raske lüüasaamise. Samniidid piirasid Rooma armee metsaga kaetud Caudiumi kitsustikus sisse ning sundisid häbistavail tingimustel alistuma. Roomlased pidid läbi minema "ikke alt": maasse pisteti kaks [[oda]] ja üles oli põiki seotud kolmas. Relvadeta Rooma sõdurid pidid ükshaaval minema odade vahelt läbi vaenlase pilkerahe all. Olukorra tegi eriti raskeks see, et roomlaste vastu tõusid üles nii etruskid kui gallid, kuid kuna erinevad hõimud polnud liitunud, väljus Rooma sõjast võitjana. [[296 eKr]] saavutasid roomlased otsustava võidu [[Sentinumi lahing]]us, mille tulemusena sõlmiti etruskidega rahu, samniidi riigid aga liideti Rooma riigiga. Hiljem alistas Rooma endale ka Põhja-[[Etruuria]]. Pärast samniidi sõdu jäi kogu [[Kesk-Itaalia]] ja osa [[Põhja-Itaalia]]st roomlaste kätte. Pärast võitu [[Sentinumi lahing]]us ulatus Rooma territoorium [[Napoli laht|Napoli lahest]] [[Aadria meri|Aadria mereni]].
[[Pilt:MacedonEmpire.jpg|pisi|Aleksander Suure impeeriumi piirid [[334 eKr|334]]–[[323 eKr]]]]
[[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] kuninga [[Aleksander Suur]]e vallutused (334–323 eKr) olid suunatud itta, ta vallutas Pärsia, [[Vahemeri|Vahemere]] idakalda, [[Vana-Egiptus|Egiptus]]e. Seejärel vallutas ta [[Mesopotaamia]], [[Meedia]], [[Kesk-Aasia]]s [[Baktria]] ja [[Sogdiana]], [[India]]. Tema maailmariik piirnes [[Doonau]], Aadria mere, Egiptuse, [[Kaukasus]]e ja Indusega. Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma [[Kreeka]] ja Makedoonia, [[Egiptus]]e ([[Ptolemaios I]]), [[Väike-Aasia]] ja [[Aasia]] osaks.

===Lõuna-Itaalia alistamine===
[[Pilt:Magna Grecia 280aC.jpg|pisi|Suur-Kreeka umbes 280 eKr]]
Lõuna-Itaalias asuvaist [[Vana-Kreeka|kreeka]] kolonistide [[Suur-Kreeka]] linnadest oli tugevaim rikas [[Taranto|Taras]]. Roomlaste tegevus Tarentiumi mõjualal sai piisavaks põhjuseks sõja alustamiseks. Tarentiumlased pöördusid abi saamiseks selle aja võimsaima Aadria mere idaranniku [[Kreeka]] [[Epeiros]]e kuninga [[Aleksander Suur]]e sugulase, [[Pyrrhos]]e poole.
[[Pilt:Map of the Pyrrhic War (280–275 BC) (English).jpg|pisi|vasakul|[[Phyrrose sõda|Phyrrose sõja]] (280–275 eKr) sõjategevuse kaart]]
Pyrrhos maabuski 280. aastal eKr Itaalias, tema armee koosnes 20 000-mehelisest jalaväest, 3000 ratsaväelasest ja hulgast sõjaelevantidest. Roomlased purustati juba esimeses lahingus [[Heracleia]] all. Kaalukeeleks said lahinguelevandid, keda Rooma sõdurid kartsid. Järgmisel aastal kohtusid roomlased uuesti Pyrrhosega. Äge [[Asculumi lahing]] vältas kaks päeva. Roomlased purustati uuesti, kuid ka Pyrrhos kandis nii suuri kaotusi, et hüüdis: "Ἂν ἔτι μίαν μάχην νικήσωμεν, ἀπολώλαμεν" ("Veel üks selline võit ja ma olen kadunud"!) Siit ongi tulnud väljend [[Pyrrhose võit]].

[[275 eKr]] kaotas Phyrros [[Beneventumi lahing]]u ja Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks, kuid tema jõud on lõppemas. Ta otsustas mõneks ajaks Itaaliast lahkuda. Samal ajal olid gallialased sõjakäigul lõunasse, läbi praeguse [[Serbia]] ja [[Albaania]] Makedooniasse. Kui ta tagasi pöördus, koondasid roomlased oma jõud ja lõid ta puruks. Pärast seda oli roomlastel juba lihtne vallutada kogu Lõuna-Itaalia, laiendades oma võimu [[Messina väin]]ani. [[272 eKr]]. aastal vallutas Rooma [[Taranto|Taras]]i.

Kogu [[Apenniini poolsaar]], välja arvatud [[Po jõgi|Po jõe]] org ja [[Sitsiilia]], läks Rooma kätte ja Lõuna-Itaalia kreeka linnriigid jäid Rooma ülemvõimu alla.

==Keskmise vabariigi periood==
[[Pilt:Roman conquest of Italy.PNG|pisi|Itaalia alade alistamine Rooma poolt koos Puunia sõdadega]]
265. aastaks eKr oli Rooma viinud lõpule Itaalia allutamise ning Rooma kujutas endast [[Aristokraatia|aristokraat]]likku vabariiki, kus suur osa rikkusest ja peaaegu kogu poliitiline võim koondus kitsa, nii [[patriits]]i- kui ka [[plebei]]suguvõsasid hõlmava aristokraatia kätte, mida nimetati [[Nobiliteet|nobilitee]]diks. Roomat iseloomustas varasemaga võrreldes silmatorkav seesmine ühtsus ja stabiilsus. Keskmise või klassikalise vabariigi perioodi Rooma ajaloos (265–[[133 eKr]]) oli nobiliteedi võimupositsioon oli vaidlustamatu. Nobiliteedi juhtimisel võitis Rooma Vahemere suurvõimu [[Kartaago]]t [[Puunia sõjad|Puunia sõdades]] ja tõusis lakkamatute vallutussõdadega suurimaks jõuks kogu [[Vahemere maad|Vahemer]]e ruumis. Ajajärku võib pidada Rooma vabariigi hiilgeajaks.
Rooma oli olemuselt [[linnriik]], riigi territoorium moodustas suhteliselt väikese osa Itaaliast, hõlmates peamiselt [[Latium]]i ja selle lähiümbrust. Enamus Itaalia kogukondi olid Rooma liitlased ja väljaspool Itaaliat tekkinud provintse käsitati mitte riigi osana, vaid allutatud territooriumidena.Võim Roomas kuulus täieõiguslikele [[kodanik]]ele, kelle tuumiku moodustasid Rooma linna ja Latiumi elanikud, kes otsustasid tähtsamad küsimused [[rahvakoosolek]]utel, valisid riigi etteotsa väärikamad endi seast riigiametnikena – [[magistraat]]idena ja järgisid otsuste langetamisel aristokraatliku riiginõukogu – [[senat]]i – autoriteetset nõu. [[Hortensiuse seadus]] ([[287 eKr]]) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia [[nobiliteet]], kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.

Riigi ametlikuks nimetuseks sai "Senat ja Rooma rahvas" (''senatus populusque Romanus'' – tähistatud lühendina [[SPQR]]). Akronüüm leidis kasutust müntidel, kivisse või metalli kirjutatud teadete lõpus, ausammastel, ühiskondlikel hoonetel ja paljude [[leegion|Rooma leegionide]] [[standart]]itel.

===Vabariiklik valitsemiskorraldus===
[[Pilt:SPQRomani.svg|pisi]]
Vabariigi ajajärgul kujunes ka välja Rooma riigi vabariiklik valitsemiskorraldus:
:Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust ''res publika'' ([[ladina keel]]es 'ühiskondlik asi'), kuna enamik ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa. 3. sajandil eKr said plebeid patriitsidega võrdsed õigused, [[Hortensiuse seadus]]ega (287 eKr) ja nad kõik kokku moodustasid Rooma kodanikkonna (ld k ''populus romanus'' – Rooma rahvas). Rooma riik oli aga oma valitsemisviisilt [[Aristokraatia|aristokraat]]lik – riigiametitesse kuulusid peamiselt patriitside ja rikaste plebeide esindajad ehk [[nobiliteet]] (ld k ''nobilis'' – tuntud). Vabariigi ametlikuks nimetuseks sai "Senat ja Rooma rahvas" (''senatus populusque Romanus'' – tähistatud lühendina [[SPQR]]), kuid sageli tähistati Rooma riiki ka terminiga ''res publica polpuli romani'' (rooma rahva avalikud asjad). Riigikord oli kujunenud pika aja jooksul ega olnud paljudes punktides seadusandlikult fikseeritud, suurel määral toimis ta [[tavaõigus]]e (''mos maiorum'' – esivanemate komme) järgi.
{{Rooma poliitika külgriba}}
*[[Magistraat (Vana-Rooma)|Magistraadid]] – [[rahvakoosolek]]ul valdavalt üheks aastaks valitud kollegiaalsed [[riigiametnik]]ud, kellele palka ei makstud, ilma kohese tagasivalimise õiguseta.
*[[Konsul (Vana-Rooma)|Konsul]]id (2 tk) – kõrgeimad magistraadid ja sõjaväe juhid, täitsid eeskätt väejuhi ülesandeid, kuid omasid ka kohtunikuvõimu ja olid rahvakoosoleku ning senati eesistujad. Konsulite järgi tähistati ka aastat.
*[[Preetor]]id (8 tk) – kõrgeimad õigusemõistjad, kandsid hoolt riigi õigusemõistmise korraldamise eest ja kes tohtisid vajaduse korral asendada konsuleid ja juhtida sõjaväge.
*[[Ediil]]id (4 tk) – madalamad ametnikud, kes kandsid hoolt Rooma linna heakorra ja ehitustegevuse eest.
*[[Kvestor]]id (8 tk) – madalamad ametnikud, kes hoidsid [[riigikassa]]t.
*[[Tsensor (Vana-Rooma)|Tsensor]]id (2 tk) – nende 5 aastaks valitud ametnike ülesanne oli korraldada kodanike loendust ([[tsensus]]t), koostada senaatorite nimekirju ja valvata kodanike elukommete järele.
*[[Diktaator (Vana-Rooma)|Diktaator]] (1) – määrati ametisse senati ja konsulite vahelise kokkuleppe tulemusena juhul, kui riiki valitses mingi suurem hädaoht. Pooleaastase ametisoleku ajal oli diktaatoril piiramatu võim, kuid oli pärast selle lõppu aruandekohustuslik.
*[[Rahvatribuun]]id (10 tk) – plebeisid esindav ametnik, kelle peakohustus oli kaitsta nende huve patriitside vastu. Rahvatribuunid võisid kokku kutsuda rahvakoosolekuid ning nad võisid panna senati otsustele peale keelu (ld k ''[[veto]]''), kui see rikkus lihtrahva huve.
*[[Senat]] (liikmeid 300–600) – Rooma riiki valitsev [[riiginõukogu]], mis koosnes senaatoritest (ld k ''senex'' – vanamees, rauk). Senaatoriteks olid endised ja ametis olevad magistraadid, kes kujundasid riigi [[sisepoliitika|sise-]] ja [[välispoliitika]]t, juhtisid sõjandust ja rahaasju ning esitasid rahvakoosolekule [[seaduseelnõu]]sid.
*Rahvakoosolek – ühtne rahvakoosolek puudus (hääletati sõja[[väeosa]]de või elamispiirkondade kaupa); rahvakoosolekul valiti magistraate ning hääletati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid.
{{Vaata|Rooma Senat}}, ''[[SPQR]]''

Kõik Itaalia kogukonnad olid ühel või teisel moel Roomale allutatud, kuid nende allumistingimused olid erinevad ja vastavad lepped sõlmitud igaühega eraldi. [[Poliitika]]ga "[[jaga ja valitse]]" (''divide et impera'') püüti vähendada alistatute suutlikkust moodustada Roomale ühist vastasrinda. Osa Apenniini poolsaare kogukondi (nt [[latiinid]]) oli saanud kas täielikud või piiratud Rooma kodanikuõigused ja kuulusid [[munitsiipium]]itena (''municipium'') Rooma kui linnriigi koosseisu.

===Rooma armee===
Kõigi Itaalia kogukondade mehed teenisid [[Rooma kodanik]]ena Rooma armees. Ülejäänud ja enamus Itaalia linnu ja rahvaid olid Rooma liitlased (''socii''), välispoliitilise sõltumatuse ja osa territooriumi loovutamisega ning oma sõjajõudude andmist roomlaste käsutusse. Liitlastelt võõrandatud territooriumil rajasid roomlased oma kodanike asulaid ehk [[koloonia]]id (''colonia''), mille asukad säilitasid Rooma kodakondsuse ja toimisid allutatud aladel Rooma [[garnison]]idena. Liitlaste ja alistatud maade lojaalsust edendas kiire romaniseerumine ja samuti roomlaste suutlikkus tagada Itaalia turvalisus, sõjalise võimekuse abil.

Ülemvõim Apenniini poolsaarel andis roomlaste käsutusse kogu Itaalia sõjajõud. Rooma armee koosnes nüüd kahest enamvähem võrdsest jaost: Rooma enda armeest ja liitlaste sõjajõududest. Kõik [[Rooma kodanik]]ud (mehed alates 17. eluaastast) olid sõjaväekohuslased Roomas ja pidid end vastavalt jõukusele ise relvastama ning [[sõjaväeteenistus]]e ajal maksti neile väikest tasu – ''stipendium''i. Rooma liitlasväed koondusid igaüks oma traditsioonilisel alusel, kasutasid traditsioonilist relvastust ja võitlusviisi.
{{vaata|Vana-Rooma armee}}, ''[[Leegion]], [[Maniipul]]''

===Esimene Puunia sõda===
[[Pilt:Carthaginianempire.PNG|pisi|vasakul|Kartaago valdused Puunia sõdade ajal]]
{{vaata|Puunia sõjad}}
Ajavahemikul 265–133 eKr kujunes Rooma ülemvõim [[Vahemeri|Vahemere]] piirkonnas ja toimunud I (264–241 eKr) ja II (218–201 eKr) Puunia sõjas löödi sõjaliselt Kartaagot ja Rooma tõusis Vahemere lääneosa tugevaimaks suurriigiks. [[2. sajand eKr|2. sajandil eKr]] toimus [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] ja Kreeka [[linnriik]]ide allutamine ja Kartaago lõplik purustamine (146 eKr). Sõdade alguses oli [[Foiniikia]] riigi (foiniiklased – roomapäraselt puunlased) järglane [[Kartaago]], suurvõim [[Vahemeri|Vahemere]] lääneosas ja Rooma vabariik alles tugevnemas. Natuke rohkem kui sada aastat hiljem oli Kartaago purustatud ja Rooma asunud tema kohale.

[[264 eKr|264]]–[[241 eKr]] [[Esimene Puunia sõda]]
Esmalt oli kartaagolastel merel edu, neil oli senikuulmatult suurte mõõtmetega lahinglaevu – viie aerupingi ja hiigelrammiga [[galeer]]id. Aastatel [[260 eKr]] [[Mylae merelahing]]us ja [[256 eKr]] võitsid roomlased Kartaago laevastikku. Kartaago väed lõid küll tagasi roomlaste maabumiskatse [[Kartaago]] lähedal, kuid said raskesti lüüa Palermo juures ja viimaseid Kartaago merejõude lõid roomlased 241 eKr merelahingus [[Egadi saared|Egadi saarte]] juures ja Kartaago palus rahu ning Rooma sai endale Sitsiilia lääneosa. Sitsiiliast, välja arvatud Sürakuusa kuninga valitsusalad, sai esimene [[Rooma provintsid|Rooma provints]]. 241. aastal eKr sõja lõpetanud rahulepinguga jäi [[Pürenee poolsaar|Ibeera poolsaar]] kuni [[Ebro]] jõeni, Kartaago võimu alla aga pidi maksma Roomale [[tribuut]]i. Rahu kestis 22 aastat. Järgnevalt hõivasid roomlased ka [[Sardiinia]] ja [[Korsika]] ning moodustasid neist ([[231 eKr]]) teise [[Rooma provintsid|Rooma provintsi]] Sitsiilia järel.
{{Vaata|Sürakuusa}}, ''[[Messina]], [[Sitsiilia ajalugu#Rooma ajastu]]''
[[Pilt:Gallia Cisalpina-fr.svg|pisi|Rahvad Põhja-Itaalias 4. ja 3. sajandil eKr]]

===Gallia Cisalpina===
{{Vaata|Gallia Cisalpina}}
Pärast [[Esimene Puunia sõda|Esimest Puunia sõda]] survestas Rooma vabariik gallialaste võimuala. I ja II Puunia sõja vahelisel ajal tungisid [[gallia]]lased taas Rooma peale, gallialased löödi tagasi ja Rooma tungis edasi kuni Alpideni. [[225 eKr]] toimunud [[Telamoni lahing]]u järel käis gallialaste võim alla, [[223 eKr|223. aastal eKr]] vallutas Rooma gallidelt Põhja-Itaalia ([[Gallia Cisalpina]]). Gallia Cisalpina hõlmas [[Po madalik]]u läänepoolset osa ehk tänapäeva [[Itaalia]] [[Lombardia]] ning [[Emilia (Itaalia)|Emilia]] alasid. Seda Gallia Cisalpina osa, mis jäi [[Po]] jõe ning Alpide vahele nimetati [[Gallia Transpadana]]. Provintsi lõunapiiri Itaaliaga tähistas [[Rubico jõgi]]. Gallia Cisalpina provints loodi [[203 eKr]]. Tema keskuseks oli Mutina (tänapäeva [[Modena]]). 

===Illüüria===
[[Pilt:Illyrians (English).svg|pisi|[[Illüürlased|Illüüria hõimud]] enne Rooma vallutust]]
I ja II Puunia sõja vahelisel ajal laiendas Rooma oma valitsusalasid mööda Aadria mere idarannikut [[Illüüria]]s praeguse [[Serbia]] aladeni. 3. sajandil eKr olid illüürlased tuntud mereröövlitena. Nad rüüstasid [[Itaalia]] ja Kreeka rannikualasid ning röövisid Aadria merel liikuvaid kaubalaevu. Kreeklased palusid Roomalt abi, kuid illüürlased lükkasid roomlaste hüvitusnõuded tagasi. Illüürlased siiski alistusid pärast kaht [[Rooma-Illüüria sõjad|Rooma-Illüüria sõda]] (229–228 eKr ja 220–219 eKr). Samuti annekteeriti [[Korsika]] ([[238 eKr]]) ja [[Sardiinia]] (238 eKr), [[Vahemeri|Vahemeres]].
{{Vaata|Rooma-Illüüria sõjad}} ''229–228 eKr, 220–219 eKr ja 168–167 eKr''

===Teine Puunia sõda===
[[Pilt:Map of Rome and Carthage at the start of the Second Punic War.svg|pisi|vasakul|Vahemere ümbruse maad enne teist Puunia sõda]]
[[218 eKr|218]]–[[201 eKr]] [[Teine Puunia sõda]]. 
[[219 eKr]] toimus [[Pürenee poolsaar]]e idarannikul asuvas [[Saguntum]]is linnas Rooma toetatud võimuhaaramine, [[Kartaago]] väejuht [[Hannibal]] vallutas 219 eKr Rooma liitlaslinna [[Saguntum]]i ja ületanud [[Püreneed]] ja [[Alpid]], kihutas [[gallia]]lased üles roomlaste vastu ja jõudis 218. aastal eKr [[Apenniini poolsaar]]ele ning nurjas sellega roomlaste plaani paisata oma sõjavägi Aafrikasse. Ta võitis Rooma [[leegion]]e [[Ticinuse lahing]]us [[Ticino jõgi|Ticino jõel]], [[Trasimenuse lahing]]us, [[Trebia lahing]]us ning kontrollis [[Põhja-Itaalia]]t, kus ta ka talvitus. 
[[Pilt:Hannibali sõjakäik.png|pisi|vasakul|Hannibali sõjakäigu teekond [[Saguntum]]ist [[Apenniini poolsaar]]ele]]
[[Pilt:Mommsen p265.jpg|pisi|See rooma [[büst]] Hannibalist on leitud [[Capua]]st (Rahvusmuuseum, Napoli). Tõenäoliselt tehti see tema auks juba tema eluajal]]
218 eKr võitis ta Rooma leegione, mida juhtisid [[Gaius Flaminius]] ja [[Servilius Geminus]]. Uus Rooma väejuht [[Fabius Verrucosus]] kasutas Hannibali vastu kurnamistaktikat ning Hannibal vallutas roomlaste moonalaod [[Cannae]]s ja paigutas oma väed roomlaste varustusteedele, et provotseerida roomlasi. [[Cannae lahing]]u võidu järel [[konsul (Vana-Rooma)|konsulite]] [[Lucius Aemilius Paulus]]e ja [[Caius Terentius Varro]] juhitud Rooma vägede üle, [[Lõuna-Itaalia]]s Cannae linna lähedal [[Apuulia]]s [[216 eKr]] veetis Hannibal Itaalias veel 14 aastat. Roomlaste olukorda raskendas [[Balkani poolsaar]]el, 216. aastal eKr [[Illüüria]]sse tunginud [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] [[Makedoonia kuningas|kuningas]] [[Philippos V]]. Sõjas jõudsid Hannibali väed Roomani, kuid ei suutnud seda vallutada ressursside puudusel. 
[[Pilt:NE 200bc.jpg|pisi|vasakul|Vahemere ümbruse maad pärast teist Puunia sõda]]
[[209 eKr]] vallutas Rooma väepealik [[Publius Cornelius Scipio Africanus]] [[Pürenee poolsaar]]e idarannikul asuva [[Cartagena (Hispaania)|Cartagena]] ning [[207 eKr]] said [[Kartaago]] väejuhi [[Hasdrubal]]i ([[Hannibal]]i noorem vend) väed [[Metauruse lahing]]us lüüa konsulite [[Gaius Claudius Nero|Claudius Nero]] ja [[Marcus Livius Salinator]]i juhitud vägedelt [[Metauro]] jõe juures. [[205 eKr]] alustas Publius Cornelius Scipio Africanus invasiooni [[Sitsiilia]]st Aafrika mandrile. Ta sõlmis liidu [[Numiidia]] kuningaga ja vallutas [[Cap Boni poolsaarel]] [[Utica]] ning suundus [[Kartaago]] poole. 203 eKr kutsuti Hannibal Aafrikasse tagasi [[Publius Cornelius Scipio Africanus]]e vastu sõdima, kuid sai temalt [[Zama lahing]]us aastal [[202 eKr]] otsustavalt lüüa. Kartaago alistus, loovutades oma sõjalaevastiku ja Hispaania, makstes suurt [[kontributsioon]]i ning nõustudes Hannibali väljaandmisega roomlastele. Sellest kuulnud, põgenes Hannibal Aasiasse. Järgmise poole sajandi jooksul oli Rooma ja Kartaago vahel rahu.
{{Vaata|Hannibal}}

II ja III Puunia sõja vahelisel ajal hõivas Rooma killustatud Kreeka, tungis Väike-Aasiasse ning tegi Egiptuse ja enamuse [[Väike-Aasia]] riikidest oma [[protektoraat|protektoraadi]] all olevaiks.

===Idaalade vallutamine===
[[Pilt:Mediterranean at 218 BC-en.svg|pisi|Vahemereümbruse alad 218. aastal eKr]]
===Kreeka ja Makedoonia===
{{Vaata|Vana-Makedoonia}} ''[[Antigoniidide dünastia]]''
[[Pilt:Karte Makedoniens 200 vC-de.svg|pisi|[[Antigoniidide dünastia]] [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] (oranž) aastal 200 eKr ja [[Aitoolia Liit|Aitoolia Liidu]] ning [[Ahhaia liit|Ahhaia Liidu]] alad [[Balkani poolsaar]]el, [[Pergamon]]i kuningriik ja [[Seleukiidide riik]] [[Väike-Aasia]]s]]
216 eKr tungis [[Illüüria]]sse [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] [[Antigoniidide dünastia]] [[Makedoonia kuningas|kuningas]] [[Philippos V]], millest sai alguse Makedoonia sõda Roomaga. [[Aleksander Suur]]e surma järel valitses Kreeka aladel [[Diadohhide sõjad|segaduste aeg]], kuid 276. aastaks eKr oli haaranud Makedoonia üle kontrolli [[Antigoniidide dünastia]], mis põlvnes Aleksandri väejuhist [[Antigonos Monophthalmos]]est. Nad suutsid kehtestada oma ülemvõimu enamikus Kreeka linnriikides. Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma, kes sõdis korduvalt Makedooniaga.

[[Makedoonia sõjad|Makedoonia]] ehk [[Illüüria sõjad|Illüüria sõdadega]] ([[215 eKr|215]]–[[168 eKr]]) alustas Rooma idapoolsete [[Vahemere maad]]e allutamist. [[Vana-Makedoonia#Makedoonia sõjad|Kolmes sõjas (215–168 eKr)]] võideti [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]].

202 eKr sõlmis [[Philippos V]] lepingu [[Seleukiidide riik|Seleukiidide]] [[Antiochos III]] jagamaks [[Vana-Egiptuse ajalugu|Egiptuse]] [[Ptolemaioste dünastia|Ptolemaios]]te valdusi [[Egeuse meri|Egeuse meres]]. [[Rhodose saar|Rhodoslased]], toetatuna [[Pergamon]]i ja Rooma poolt, kuulutasid Makedooniale [[Kreeta sõda|sõja (205–200)]]. Makedoonia laevastik purustas lahingus 201 eKr Lada saare juures liitlaste laevastiku ja laastas [[Pergamon]]i.
{{vaata|Kreeta sõda}}
[[Philippos V]] sai [[197 eKr]] [[Kynoskephalai lahing]]us [[Põhja-Kreeka]]s [[Tessaalia]]s lüüa Rooma vägedelt [[Titus Quinctius Flamininus]]e juhtimisel ja ta kaotas Kreekas ülemvõimu. [[196 eKr]] kuulutas Titus Quinctius Flamininus [[Isthmia]] [[Panhelleni mängud]]el pidulikult välja kõigi Kreeka riikide vabaduse, kuid 148 eKr muudeti Makedoonia [[Rooma provintsid|Rooma provints]]iks. Makedoonlaste lüüasaamine [[Pydna lahing]]us märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas. Pärast [[Aitoolia Liit|Aitoolia Liidu]] (189 eKr) ja [[Ahhaia liit|Ahhaia Liidu]] purustamist (146 eKr) allutati [[Vana-Kreeka|Vana-]][[Kreeka linnriigid]]. Kreeka vallutamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser [[Augustus]] annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle [[Ahhaia senatiprovints|Ahhaia]] [[senatiprovints]]iks. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased [[Kreeka kultuur]]i ja võtsid üle selle saavutusi.

Rooma võimu ajajärgu alguses jäeti Kreeka linnadele [[autonoomia]], kuid nad maksustati ja allutati Rooma Makedoonia provintsi asevalitsejale. [[86 eKr]] vallutas ja rüüstas [[Lucius Cornelius Sulla]] Ateena, mis oli ühinenud [[Pontos (riik)|Pontos]]e kuninga [[Mithridates VI]]-ga Rooma vastu.

{{vaata|Makedoonia sõjad}}, ''[[Esimene Makedoonia sõda]] (214–205 eKr), [[Teine Makedoonia sõda]] (200–197 eKr), [[Kolmas Makedoonia sõda]] (171–168 eKr), [[Neljas Makedoonia sõda]] (150–148 eKr)''. 
[[Pilt:Seleucid-Empire 200bc.jpg|pisi|Rooma vabariik ja [[Seleukiidide riik]] ca 200. aastal eKr]]
===Väike-Aasia===
[[Pilt:Asia Minor 188 BCE.jpg|pisi|[[Väike-Aasia]] [[188 eKr]] pärast Apameia rahulepingut]]
Süüria sõjas (192–188 eKr) võitis Rooma [[Antiochos III]]-t, hellenistliku [[Seleukiidide riik|Seleukiidide riigi]] kuningat [[Seleukiidide dünastia]]st, kes valitses 223–187 eKr ja Rooma pani seega aluse oma mõjuvõimule [[Väike-Aasia]]s. Süüria sõjas ja [[Termopüülide lahing (191 eKr)|Termopüülide]] (191) ja [[Magnesia lahing]]us (190) sai [[Antiochus III]] lüüa, pidi loovutama [[Tauruse mäestik]]ust lääne pool oleva Väike-Aasia osa ja maksma [[Apameia rahuleping]]uga 188. aastal eKr suurt [[tribuut]]i.

Aastal 133 eKr liideti pärandi teel [[Hellenism|hellenistlik]] [[Pergamon]]i riik, [[Väike-Aasia]] loodeosas.
{{vaata|Rooma-Seleukiidide sõda}} ''ehk [[Antiookia sõda]] ehk [[Süüria sõda]] (192–188 eKr)''

===Kolmas Puunia sõda===
[[149 eKr|149]]–[[146 eKr]] [[Kolmas Puunia sõda]], kolmandas Puunia sõjas 146 aastal eKr vallutati [[tormijooks]]uga ja hävitati Kartaago linn. Kartaago vallutati lõpuks 3 aastat hiljem, erakordselt verised tänavalahingud kestsid kuus päeva ja kui linn viimaks kapituleerus, oli 80% elanikkonnast, umbes 200 000 inimest, surnud. Ellujäänud müüdi orjadeks, linn põletati ja lõhuti põhjalikult. Keset varemeid künti ja külvati, muuseas soola, märkides niiviisi tseremoniaalselt Kartaago maa pealt kustutamist.
{{Vaata|Kolmas Puunia sõda|Aafrika (Rooma provints)}}

===Gallia Narbonensis===
[[Pilt:Map Gallia Tribes Towns.png|pisi|[[Gallia]] alad 58 eKr]]
{{Vaata|Gallia Narbonensis}}
6. sajand eKr olid [[Suur-Kreeka|kreeka kolonistid]] rajanud püsiasustuse Massalias, tänapäeva [[Marseille]] kohal, Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid [[antiikmaailm]]as. Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut. 2. sajandil eKr pöördus Massalia rahvas Rooma poole abipalvega [[liguurid]]e vastu. Rooma leegionid sisenesid Provence'i kolmel korral, aastal 181 eKr surusid roomlased maha liguuride ülestõusu [[Genova]] lähistel, alistasid roomlased [[Alpid]]e ja [[Apenniinid]]e vahel elavad [[keldid]] ja aastal 154 eKr alistas Rooma [[konsul (Vana-Rooma)|konsul]] Optimus [[oxybiid]] ja [[decietid]], kes ründasid Antibes'i ning aastal 125 eKr surusid roomlased maha keldi hõimude liidu ülestõusu. Pärast seda lahingut otsustasid roomlased rajada [[Provence]]'is püsiasustuse. Aastal 122 eKr ehitasid roomlased keldi linna Entremonti kõrvale uue linna, [[Aix-en-Provence|Aquae Sextiae]]. Aastal 118 eKr asutasid nad [[Narbonne]]'i ja [[121 eKr]] moodustati Alpide taga, Lõuna-[[Gallia]]s [[Gallia Narbonensis]]e provints ([[Septimaania]] ja [[Languedoc]]i alad, [[Sevennid]]e mäestikust [[Alpid]]eni). 50. aastatel eKr vallutasid Rooma väed kogu [[Gallia]], nn [[Gallia sõjad|Gallia sõdades]].
{{Vaata|Provence'i ajalugu}}

==Hilise vabariigi periood==
Hilise vabariigi periood (133–30 eKr) oli Rooma vabariigis teravate sisevastuolude ja kodusõdade aeg, mil vabariiklik võimukorraldus asendus järk-järgult [[monarhia]]ga.

===Kodusõjad ja vabariigi langus===
Ajavahemikul 133–30 eKr toimusid [[Rooma kodusõjad]], mis viis vabariigi languseni. Eelnevad edukad vallutussõjad laiendasid riigi piire ja uued maadevaldused aitasid kaasa ülikute rikastumisele, samas sõjaväes teenivad talupojad vaesusid ning olid sunnitud oma maavaldusi võlgade katteks suurmaaomanikele müüma. Vabariiklik riigikorraldus ei vastanud maailmariigiks muutunud Rooma vajadustele. [[Liitlassõda|Liitlassõja]] (90–88 eKr) tulemusena anti [[Rooma kodanik]]u õigused kõigile Itaalia elanikele. Vabariiklik riigikorraldus oli loodud omal ajal Rooma linnriigi valitsemiseks ja eeldas, et iga [[kodanik]] saab osaleda [[rahvakoosolek]]u või [[senat]]i töös. Samuti pidid kodanikud moodustama sõjaväe. Suureks kasvanud riigi kodanike enamus ei käinud võib-olla kordagi elus Roomas ega osalenud mingil viisil riigiasjades. Sõjaväe põhiosa moodustasid aga liitlased, kel polnud otsustamisõigust. Rahvakoosoleku enamuse moodustasid [[proletaar]]id, kes polnud sõjaväekohuslased. Nad kasutasid kodanikuõigusi, kuid ei täitnud kodanikukohustusi. Kasvavaid sotsiaalseid probleeme üritati lahendada reformidega: vendadest rahvatribuunide [[Gracchus]]te poolt reformikatse 2. sajandi lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks. 
{{vaata|Rooma vabariigi kriis}}
133. aastal eKr liideti [[Lusitania]] (tänapäeva [[Portugal]]).

===Orjade ülestõusud===
[[132 eKr]] toimus mässajate [[ristilöömine|ristilöömisega]] lõppenud [[Sitsiilia orjade sõjad|orjade ülestõus Sitsiilias]] ja [[104 eKr]] orjade ülestõus Sitsiilias. 74–71 eKr toimus Itaalias [[Spartacus]]e juhtimisel antiikaja suurim [[Spartacuse ülestõus|orjade ülestõus]].

===Numiidia vallutamine===
[[Pilt:Roman provinces of North Africa.jpg|pisi|[[Rooma provintsid]] [[Põhja-Aafrika]]s: [[Mauretaania]], Aafrika (Numiidia), [[Kürenaika]] ja [[Küpros]], Egiptus]]
[[Kolmas Puunia sõda|Kolmandas Puunia sõjas]] (149–146 eKr) Rooma liitlasena osalenud [[Numiidia]] oli kiiresti arenenud ja muutunud väga jõukaks riigiks. Numiidia troonivõitlust ära kasutades alustas Rooma 111 eKr sõda (111–105) [[Konsul (Vana-Rooma)|konsulite]] [[Quintus Caecilius Metellus Numidicus]]e ja Marcus Junius Silanuse juhtimisel Numiidia kuninga [[Jugurtha]] vastu. Jugurthal õnnestus algselt pikka aega ära osta Rooma väepealikke ja need ei pidanud tema vastu otsustavat sõjategevust. 
{{vaata|Jugurtha sõda}}

===Gaius Mariuse sõjaväereformid===
Teist korda konsuliks valitud populaarne [[Gaius Marius]] korraldas [[107 eKr]] ümber Rooma sõjaväe, seni olid teenistuskohustuslikud olnud jõukamad rahvakihid, kes pidid endile ise varustuse hankima. Soovides astuda Vabariigi armeesse, pidid mehed kuuluma teatud klassi ja omama maavaldust, mille väärtus vähemalt üle 3000 [[sesterts]]i. Talupoegade, sõdurite põhiosa, arvu järsk vähenemine põhjustas sõjaväe nõrgenemise. Sõjaväereformi tulemusel lubati kõikidel [[Rooma kodanik]]el armeesse astuda, hoolimata nende sotsiaalsest taustast ja klassist. Rooma armeele tõid Mariuse reformid suurt kasu, kuna hääleõigusest ilma olnud ja tööpuuduses kannatavad rahvamassid leidsid nüüd koha armees. Vaesemad kodanikud olid värvatud eluaegsesse teenistusse, kuna neid tasustati maalapiga vallutatud maal. See "romaniseeris" samuti populatsiooni äsja alistatud provintsides. Uus Rooma armee, mille suurust kergitati märkimisväärselt alamklassist pärit kodanike poolt, oli alati võimeline tagama reservvägesid hukatuslikel aegadel. Varasemalt maakaitseväe süsteemilt mindi üle elukutselistest sõduritest palgaarmeele ning leegionid, kes varem olid sõltunud senati ja rahvakoosoleku otsustest, olid nüüd palju lojaalsemad oma väepealikule. Rooma leegionid koosnesid suuremas osas vaesematest kodanikest, kelle tulevik pärast teenistust sõltus sellest, kui edukas oli nende kindral ja kui palju ta oma sõduritele maad jagas. Kasutades enda selja taga seisvat relvajõudu, hakkasid väepealikud taotlema suuremat poliitilist võimu. Mariusega algas faas Rooma arengus, mil palgaleegionide juhid võitlesid valitseja koha pärast Rooma riigis.

Rahvakoosoleku poolt vastu senati tahet konsuliks valitud talupojaseisusest [[Gaius Marius]]el saabus Numiidiasse 107 eKr lõpupoole ja nii sel kui ka järgmisel aastal surus ta Jugurtha lõunasse ning seejärel lääne poole [[Mauretaania]] suunas. 105 eKr muretses Mauretaania kuningas [[Bocchus]] (kes oli samuti Jugurtha äi ja vastumeelne liitlane) lähenevate roomlaste pärast. Bocchus reetis Jugurtha ning viimane ulatati [[Sulla]]le üle, Gaius Mariusel õnnestus kiiresti võita Jugurthat, kes viidi Rooma ja hukati seal. Numiibia kuninga Jugurtha ahelais Rooma toonud [[Gaius Marius]] jäi vastloodud leegionide toetusel illegaalselt edasi [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]ikohale, kuigi tema ametiaeg lõppes. [[Gaius Marius]] saavutas võite ka [[Kimbrid|kimbri]]te ja [[teutoonid|teutoon]]ide üle ning valiti konsuliks koguni viiel aastal järjest (104&ndash;[[100 eKr]]). 100 eKr otsustas Marius avalikust elust tagasi tõmbuda.

===Sõjategevus germaanlaste ja keltidega===
[[Pilt:Gaul, 1st century BC.gif|pisi|[[Gallia]] [[1. sajand eKr|1. sajandil eKr]]]]
{{Vaata|Alemannid}}, ''[[sueebid]], [[kimbrid]], [[teutoonid]]''
[[113 eKr|113]]&ndash;[[101 eKr]] toimusid roomlaste esimesed kokkupõrked [[kimbrid|kimbrite]] ja [[germaanlased|germaanlastega]] nende sõjakäikude ajal [[Gallia]] piirialadel. [[109 eKr]] saabusid [[kimbrid]], [[Germaani hõimud]]est [[Gallia]]sse ja nad võitsid [[Marcus Junius Silanus]]t.

107 eKr võitsid [[Lõuna-Gallia]]s roomlaste poolt alistatud [[keldid|keldi hõimud]]e [[tiguriinid]]e klanni väed konsul [[Lucius Cassius Longinus]]t. 106 eKr aastal marssis teine konsul [[Quintus Servilius Caepio]] Galliasse ja vallutas ebalojaalse [[Toulouse|Tolosa]] kogukonna.

Kimbrid ja teutoonid ilmusid seejärel [[Rhone]]'i jõele. Germaanlased purustasid esmalt [[Quintus Servilius Caepio]] väed ja seejärel hävitasid Malliuse armee 6. oktoobril 105 eKr [[Arausio lahing]]us ja 80 000 roomlast tapeti. Kimbrid marssisid seejärel Hispaaniasse ja teutoonid asusid Põhja-Gallias.

[[102 eKr]] liikusid kimbrid Hispaaniast Galliasse ja otsustasid seejärel koos teutoonidega Itaaliasse tungida. Plaani kohaselt pidid teutoonid suunduma lõuna poole ja liikuma mööda Vahemere rannikut Itaaliasse. Kimbrid üritasid [[Alpid|Alp]]e ületada ning liikuda läbi Itaaliat ja [[Kesk-Euroopa]]t ühendava [[Brenneri kuru]] loodesuunast Itaaliasse. Tiguriinid, liitlastest keldi hõim, pidid Alpe ületama kirdesuunast.

[[Teutoonid]] marssisid Alpide suunas [[Gallia Narbonensis|Narbonensis]]e provintsist, Rooma väed [[Gaius Marius]]e juhtimisel taandusid [[Aix-en-Provence|Aquae Sextia]]sse, keeldudes teutoonidega lahingusse astumast. Marius soovis valida enda jaoks sobiva lahinguplatsi ja võitlusaja. Germaanid ründasid ilma abivägesid ootamata roomlaste positsiooni, kuid läbimõtlemata rünnak läks neile maksma 30 000 sõdalase elu. Peagi saabus lahinguväljale kogu germaanlaste sõjavägi ning asus roomlasi ründama, siis tormasid varitsusest välja 3000 Rooma leegionäri ning ründasid germaanlasi ootamatult tagant. Teutoonid sattusid sellest segadusse ning nad hävitati täielikult. Väidetavalt hukkus lahingus üle 100 000 teutooni.
{{vaata|Aquae Sextia lahing}}
[[Quintus Lutatius Catulus]] ei suutnud 102 eKr Brenneri kuru enda juhtimise all hoida ja sama aasta lõpus lasi kimbridel liikuda Põhja-Itaaliasse. 101 eKr marssis Gaius Marius Roomast põhja suunas, et liituda Catulusega. Sama aasta suvel saavutati otsustav võit kimbride üle [[Vercellae]]s Lõuna-Alpi Gallias. Roomlased võitsid oma paremate taktikate, relvastuse ning väljaõppega suuremat barbarite väge. Vähemalt 65 000 kimbrit (võimalik, et ka 100 000) olid tapetud ja ellujäänud vangistati. Tiguriinid loobusid seepeale sissetungiplaanidest.

===Rooma kodusõjad===
{{vaata|Rooma kodusõjad}}
====Liitlassõda====
100 eKr toetas [[tribuun]]iks olnud [[Lucius Appuleius Saturninus]] reforme, mis pidid andma koloniaalmaid äsja võidetud sõja veteranidele ja alandama riigi poolt laiali jagatud nisu hinda. [[Rooma Senat]] oli taolisele tegevusele vastu, misjärel puhkes vägivald. Senat andis [[Gaius Marius]]ele käsu [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]ina mäss maha suruda. Hoolimata sellest, et Gaius Marius toetas samu ideid mida Saturninuski, täitis ta senati käsku ning surus mässu rahva huvides maha. Pärast rahu tagamist läks Marius itta ning taandus poliitikast.

Rooma andis [[95 eKr]] välja dekreedi, millega heideti linnast välja kõik elanikud, kes polnud [[Rooma kodanik]]ud. 91 eKr valiti tribuuniks [[Marcus Livius Drusus]], kes pakkus välja riigimaade suurema jagamise, senati laiendamise ja Rooma [[kodakondsus]]e andmise kõikidele Itaalia vabatmeestele. Drusus mõrvati enne kui seadused teoks said ja Itaalia linnad tõstsid seejärel Rooma vastu mässu, millest kasvas välja liitlassõda (91–88 eKr), Rooma ja mitme selle Itaalia liitlase vahel, tulemuseks oli Rooma võit. Sõjas haaras Gaius Marius juhtimise ja võitles koos [[Lucius Cornelius Sulla]]ga mässavate linnade vastu.
{{vaata|Liitlassõda}}

====Sulla esimene kodusõda====
[[Pilt:1stMithritadicwar89BC.png|pisi|vasakul|[[Väike-Aasia]] ja [[Lähis-Ida]] enne 1. Mithridatese sõda, 89 eKr]]
Pärast Liitlassõda alustas Pontose kuningas Mithridates Rooma idapoolsete provintside vallutamist ning tungis Kreekasse. [[Lucius Cornelius Sulla]] ([[138 eKr]]–[[78 eKr]]) valiti ta 88 eKr senati poolt [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]iks ning pidi juhtima armeed [[Pontose kuningriik|Pontose]] kuninga [[Mithridates VI]] vastu, kes oli Rooma idaprovintsidesse tunginud. Kuid Gaius Marius tahtis ise armeed juhtida ning kahe väejuhi vahel puhkes konflikt. Seaduslikult oleks väge juhtima pidanud konsul Sulla, ent kuna Gaius Mariusel oli palju toetajaid, siis kinnitas rahvakoosolek armeejuhiks just Gaius Mariuse. Sulla keeldus Assamblee teguviisi tunnustamast ning ta liikus itta, [[Nola]]sse, kus teda ootas Mithridatese vastu võitlemiseks mõeldud armee. Sulla käskis leegionidel Assamblee käske eirata ja tunnustada teda armee õige juhina. Leegionid nõustusid antud käskudega ning kohale saabunud Assamblee esindajad loobiti sõdurite poolt kividega surnuks. Seejärel võttis Sulla endaga kuus [[leegion]]i ning marssis nendega Rooma, et alustada [[kodusõda]]. Ükski Rooma armee polnud kunagi varem Rooma peale marssinud, see oli seadusega ning vana traditsiooni kohaselt keelatud. Sulla vallutas [[88 eKr]] Rooma ning Marius pidi Aafrikasse maapakku minema.
{{vaata|Sulla esimene kodusõda}} ''(88–87 eKr)''

====Sulla teine kodusõda====
Pärast Rooma vallutamist Sulla jätkas peagi sõjakäigu juhtimisega Mithridatese vastu ning viis oma leegionid Roomast välja. Sellel ajal kui Sulla Kreekas sõdis, puhkes Roomas Sulla konservatiivsete toetajate ja konsul [[Lucius Cornelius Cinna]] populaaridest toetajate vahel võitlus. Gaius Marius saabus koos oma [[Gaius Marius Noorem|pojaga]] ja Aafrikas kogutud armeega Rooma tagasi. Võitluses astus ta Cinna poolele ning ühiselt võideti konservatiive ning nende juhti, Sulla toetaja [[Gnaeus Octavius]]t. Senat andis välja seaduse, millega saadeti Sulla maapakku ja Marius määrati idapoolse sõja uueks komandöriks. Cinna ja Gaius Marius valiti konsuliteks. Vaid kuu pärast Rooma naasmist Marius aga suri äkitselt, olles 71-aastane. Sulla väed naasid Itaaliasse 83 eKr, sellega algas teine kodusõda. [[Gaius Marius Noorem]] sai surma [[Praeneste]] linna kaitstes ning Sulla liikus Rooma poole. Pärast Rooma jõudmist algatas Sulla uue hirmuvalitsuse, mis oli varasematest kõige hullem. 
{{vaata|Sulla teine kodusõda}} ''(82–81 eKr)''
====Sertoriuse sõda====
[[Pilt:Hispania during Sertorian War ru.png|pisi|[[Ibeeria poolsaar]] Sertoriuse sõja ajal]]
81 eKr puhkes Hispaanias ülestõus Rooma vastu, mida juhtis Sulla jälitamise eest Hispaaniasse põgenenud [[Quintus Sertorius]]. Sertorius kogus mitmesuguste hispaania suguharude keskelt kokku suure sõjaväe. Rooma saatis Sertoriuse vastu tugevaid sõjajõude eesotsas parimate väejuhatajatega. Quintus Sertorius pidas Hispaanias kolm aastat edukalt sõda ühe Sulla parima kindrali, [[Quintus Caecilius Metellus Pius]]e vastu. Pompeius sõdis Hispaanias viis aastat (76–71 eKr.), kuid sellest hoolimata ei suutnud ei tema ega Metellus Sertoriuse üle otsustavat võitu ega eelist saavutada. [[Pompeius]]e silme all vallutas Quintus Sertorius ühe linna teise järel. Sõdides rooma väejuhtidega, võitles Sertorius tema poolt vihatud Sulla [[diktatuur]]iga. Sertorius sõlmis liidu Pontose kuninga Mithridatesega, kes astus samuti Rooma vastu välja.

Grupp vandeseltslasi tapsid 72 eKr Sertoriuse peol, Hispaania sõjavägedes algasid korratused ja Rooma kasutas seda ning 71 eKr summutati ülestõus lõplikult. Sertorius mõrvati ühe omaenda ohvitseri Marcus Perperna Vento poolt, Pompeius võitis Perpernat aga mängleva kergusega ning aastaks 71 eKr alistati kogu Hispaania. Kui Pompeiuse väed naasid 71 eKr Itaaliasse, lõid nad puruks [[Spartacus]]e [[Spartacuse ülestõus|orjavägede laialipillutud riismed]]. 
{{vaata|Sertoriuse sõda}} ''(83–72 eKr)''

{{vaata|Lepiduse mäss}}, (77 eKr) ehk konsul [[Marcus Aemilius Lepidus]]e mäss Sulla režiimi vastu. Mäss suruti maha.
{{vaata|Catilina vandenõu}}, (63–62 eKr) senati ja poliitik [[Lucius Sergius Catilina]] toetajate vahel, tulemuseks senati võit.

===Pontose kuningriigi vallutamine===
[[Pilt:1stMithritadicwar89BC.png|pisi|Väike-Aasia ja Lähis-Ida enne 1. Mithridatese sõda, 89 eKr]]
[[Pilt:PonticKingdom.png|pisi|vasakul|Pontose kuningriigi alad, enne kuningas [[Mithridates VI]] valitsusaega (tumelilla), pärast [[Mithridatese sõjad|tema vallutusi]] (lilla), tema vallutused [[Esimene Mithridatese sõda|Esimeses Mithridatese sõjas]] (89–85 eKr) (roosa) ja Pontuse liitlase [[Suur-Armeenia kuningriik|Suur-Armeenia kuningriigi]] alad (roheline)]]
[[302 eKr]] oli Pärsia ülikusoost [[Mithridates I]] rajanud [[Pontos (riik)|Pontose riigi]], mis sai [[281 eKr]] kuningriigiks ja mille pealinn oli [[Amaseia]]. Kui Rooma oli [[Seleukiidide dünastia|Seleukiidid]] [[Väike-Aasia]]st välja tõrjunud, alustas [[Pharnakes I]] (u 185 – u 170 eKr) vallutussõdu; kuningriigi uueks pealinnaks sai [[Sinope]]. Suurima ulatuse ja võimsuse saavutas Pontos Mithridates VI ajal (89–63 eKr), kuid sai kolmes sõjas Roomalt lüüa ja Rooma hõivas uusi maid Aasias.
{{Vaata|Esimene Mithridatese sõda}} ''(89–85 eKr), [[Teine Mithridatese sõda]] (83–81 eKr), [[Kolmas Mithridatese sõda]] (73–63 eKr)'' 
Sõjas [[Pontos (riik)|Pontos]]e kuninga [[Mithridates VI]]-ga, suutis [[Pompeius]] ta [[Krimm]]i suunas tagasi tõrjuda. Mithridatese riigi tegi Pompeius ''[[Bitüünia ja Pontus (Rooma provints)|Bithynia et Pontus]]'''e [[Rooma provintsid|Rooma provintsiks]].

===Süüria ja Juudamaa vallutamine===
[[64 eKr]] marssis Gnaeus Pompeius Magnus Süüriasse ning kõrvaldas troonilt [[Seleukiidide riik|Seleukiidide riigi]] kuninga [[Antiochos XIII]] Asiaticuse, kelle Rooma väepealik [[Lucius Licinius Lucullus]] oli 69 eKr aastal kuututanud Süüria kuningaks. Pompeius kuulutas ka selle territooriumi Rooma [[Süüria (Rooma provints)|Süüria]] [[Rooma provintsid|provintsiks]]. 63 eKr marssis ta edasi lõuna suunas, soovides kindlustada Rooma ülemvõimu ka [[Foiniikia]]s, Süüria lõunapoolses regioonis ning samuti [[Juudamaa]]l. Juudamaal toimunud kodusõjas, mille algatasid kaks venda, otsustas Gnaeus Pompeius Magnus toetada [[Hyrcanus]]t ning roomlaste ja juutide ühendvägi asus Jeruusalemma piirama. Kolme kuu pärast võeti linn Aristobuluselt ära ning Hyrcanusest sai kuningas. [[Gnaeus Pompeius]] vallutas Jeruusalemma ja [[Palestiina (ajalooline)|Palestiina]]. Sellega algas Juudamaal Rooma aeg. Pompeius kaotas [[monarhia]], pani Hyrkanose ülempreestriks ning andis talle [[etnarh]]i tiitli. Aastal [[57 eKr]] kaotas too siiski kogu poliitilise võimu Rooma [[prokonsul]]ile Süürias. Too pani sõjalisteks [[asehaldur]]iteks [[Juudamaa]] üle [[Phasael]]i ja [[Galilea]] üle Herodese ([[Herodes Suur]]). Herodes tegi [[Hasmoneide dünastia]]le lõpu. [[Herodes|Herodes Suure]] valitsejaks kuulutamine aastal 37 eKr tegi Juudamaa ametlikult Rooma [[klientriik|klientriigiks]] ning lõpetas Hasmoneide valitsusaja. Aastal 6 pKr liitsid roomlased Juudamaa, Samaaria ja [[Edom|Idumea]] alad [[Juudamaa (Rooma provints)|Juudamaa provintsiks]]. Pärast Herodese surma valitsesid tema pojad [[Tetrarhia|tetrarhi]]na (nelikvürstina) [[Galilea]]d ning etnarhina Juudamaad (sealhulgas [[Samaaria]]maad ja [[Edom|Idumead]]). Samal aastal vallutas Gnaeus Pompeius Magnus hilisema ''[[Arabia Petraea]]'' provintsi [[nabatealased]].
{{Vaata|Süüria (Rooma provints)|Juudamaa (Rooma provints)}}
===Rooma-Pärsia sõjad===
{{vaata|Rooma-Pärsia sõjad}}, ''[[Seleukiidide riik]]''
[[Pilt:Seleucid-empire-323BCE.png|pisi|Seleukiidide riik ([[312 eKr]]–[[63 eKr]]) kõrghetkel]]
Seleukiidide riigi ehk Süüria kuningriigi keskuseks oli [[Antiookia]]. Lagunedes tekkisid [[Pergamon]]i, [[Baktria]], [[Partia]] jt riigid. [[141 eKr]] loovutati eraldunud [[Partia]]le veel ka [[Mesopotaamia]] alad. {{kas|64 eKr}} muudeti piirkond Rooma impeeriumi [[Rooma provintsid|provints]]iks.

===Esimene triumviraat===
{{vaata|Triumviraat}}
{{vaata|Esimene triumviraat}}, ''[[Gaius Julius Caesar]], [[Marcus Licinius Crassus]] ja [[Gnaeus Pompeius Magnus]] 59 eKr–53 eKr''
{{vaata|Teine triumviraat}}, ''[[Octavius|Gaius Octavius Thurinus]], [[Marcus Aemilius Lepidus]] ja [[Marcus Antonius]] 43 eKr-33 eKr''

===Gallia sõjad===
[[Pilt:Gaul, 1st century BC.gif|pisi|Gallia 1. sajandil eKr]]
[[Julius Caesar]] vallutas [[Gallia]] ja oli esimene rooma väejuht, kes üritas [[Britannia]]t vallutada. Kuni Gallia vallutamiseni oli Gallia [[keldid|keltide]] asuala, mis oli killustatud umbkaudu 80 alaks (civitas’eks). Piirkonda asustas 4 [[hõim]]u: [[belgid]], [[gallid]], [[akvitaanlased]] ja [[liguurid]], kellel ei olnud ühtset riiki.

Caesari ametiaja järel konsulina, määrati ta [[Gallia Cisalpina]] ([[Põhja-Itaalia]]) ja [[Illüürikum]]i provintsi (Lääne-[[Balkan]]) kuberneriks, hiljem ka [[Gallia Transalpina]] ehk [[Gallia Narbonensis]] ([[Lõuna-Prantsusmaa]]) kuberneriks. Caesari juhtimise all oli neli leegioni ja Illüürikum ja Gallia Narbonensis jagasid piiri seni vallutamata territooriumiga. [[Gallia]] oli ebastabiilne, roomlaste liitlased keltidest [[aeduid]] olid Gallia [[keldid|keltide]] ja [[germaanlased|germaanlastest]] [[sueebid]]e poolt võidetud, sueebid asusid elama vallutatud aeduide maale. [[Alpi mäed|Alpi mägedest]] põhja pool asunud [[Helveedid|Helvetiid]]e hõim valmistus samuti massiliseks migratsiooniks, Caesar võitis esmalt [[58 eKr|58. aastal eKr]] helveete ja seejärel [[sueebid|sueebe]] [[Ariovistus]]ega, jättes seejärel oma armee talvituma [[sequanid]]e territooriumile. 57. aastal eKr võitis alistas [[belgid]] [[Axona lahing]]us ja seejärel vallutas Caesar Kirde-Gallias asuvad [[Belgia]] hõimud ükshaaval ning [[Reini jõgi|Reini jõest]] lõunas asuvad [[Madalmaad]]e territooriumid kuulusid järgnevalt Rooma Impeeriumi ''Gallia Belgica'' provintsi koosseisu. Caesari ja [[Pompeius]]ega koos [[Esimene triumviraat|esimese triumviraadi]] moodustanud [[Marcus Licinius Crassus Dives]]i poja [[Publius Licinius Crassus|Publiuse]] juhtimise all alustas üks [[leegion]] Armorica ja [[Bretagne'i poolsaar]]e vallutamist.
[[Pilt:Armorica.png|pisi|Armorica ja Bretagne'i poolsaar]]
[[56 eKr|56. aastal eKr]] viidi lõpule Armorica vallutus, võiduga [[venetid|veneetide]] üle merelahingus, samal ajal vallutas Publius Licinius Crassus edelas asuvad [[akvitaanid]]. Järgnevalt ulatus Rooma provints [[Akvitaania]] (''Gallia Aquitania'') [[Püreneed]]est [[Garonne]]'i jõeni.

[[55 eKr|55. aastal eKr]] lõi Caesar tagasi Galliasse tunginud [[Germaani hõimud]], ehitas ta silla üle Reini ja marssis armeega [[Germaania]] territooriumile. 55. aastal eKr suvel seilas Caesar pärast Madalmaade rannikul asunud morinide ja menapiide alistamist [[Britannia]]sse, uskudes, et [[bretoonid]] olid abistanud eelmisel aastal venetisid tema vastu. Caesaril õnnestus hankida Kenti rannikul sillapea, kuid võimalused sügavamale võõrale territooriumile sissetungimiseks puudusid ja ta naasis talveks Galliasse.

[[54 eKr|54. aastal eKr]] suundus Caesar Britanniasse tagasi, ta tungis sisemaale, tõstes [[Mandubracius]]e trinovantese hõimust nende õiguspäraseks kuningaks ja oma liitlaseks ning alistas tolle rivaali, Cassivellaunuse. Samal ajal aga Gallias, viis kehv viljasaak laialdase ülestõusuni, mida juhtis hõimupealik Ambiorix. Caesar oli sunnitud tema vastu kogu talve ja ka järgmise aasta alguse sõdima. [[52 eKr|52. aastal eKr]] vallandus Gallias teine suur ülestõus, mida juhtis arverni hõimupealik Vercingetorix, kel õnnestus Gallia hõimud oma juhtimise alla ühendada. Vercingetorix võitis Caesarit mitmes kokkupõrkes, kaasa arvatud Gergovia lahingus, kuid Caesari lõpuks sundis hõimud alistuma ning Gallia oli otsustavalt võidetud.
{{vaata|Gallia sõjad}} ''(58–50 eKr)''

===Caesari kodusõda===
{{vaata|Julius Caesar}}
Julius Caesar alustas [[49 eKr]] [[Rubico]]t ületades [[Rooma kodusõjad|kodusõda]], mille ta võitis ja kuulutas ennast eluaegseks Rooma [[diktaator]]iks. [[Caesari kodusõda]] (49–45 eKr), peeti Julius Caesari ja senati [[optimaadid|optimaatide]] [[Fraktsioon (institutsioon)|fraktsiooni]], mida esialgu juhtis [[Gnaeus Pompeius Magnus]], vahel ja lõppes Caesari võiduga.

Caesar ületas [[Rubico]], piirijõe tema provintsi ''Gallia Cisalpinaga'', millega puhkes kodusõda, kuna provintsi valitsejal oli keelatud sõjaväega oma valitsemispiirkonnast lahkuda. Senat tegi Pompeiusele ülesandeks [[Rooma]] linna kaitsmise. 49. aasta lõpus eKr anti Pompeiusele ülemjuhataja volitused, ent lõhestatus tema leeris jätkus. Jaanuaris [[48 eKr]] maabus Caesar Kreekas ning mõlemad armeed marssisid [[Dyrrhachium]]i, kus Caesar [[Dyrrhachiumi lahing]]us oleks äärepealt kaotanud. [[Pharsalose lahing]]us [[Tessaalia]]s sai Pompeius [[9. august]]il 48 eKr hävitavalt lüüa.

46 eKr vallutati Caesari vägede poolt Ida-[[Numiidia]], kuna Numiidia kuningas toetas Caesari kodusõjas [[Pompeius]]t.
{{vaata|Caesari kodusõda}} ''(49–45 eKr)'', ''[[Rubico ületamine]]''
Rahulolematud [[senaator]]id mõrvasid Caesari märtsi [[iidid]]e ajal 44 eKr.

===Teine triumviraat===
[[Pilt:Roman-Empire-43BC.png|pisi|Rooma riigi alad 43. aastal eKr. [[Teine triumviraat|Teise triumviraadi]] liikmete valitsetud alad: [[Marcus Aemilius Lepidus]] (pruun), [[Octavius]] (punane) ja [[Marcus Antonius]] (roheline)]]
{{vaata|Teine triumviraat}}, ''[[Octavius|Gaius Octavius Thurinus]], [[Marcus Aemilius Lepidus]] ja [[Marcus Antonius]] 43 eKr-33 eKr''
{{Pooleli}}

==Välislingid==
* {{Commonsi kategooria tekstina}}

[[Kategooria:Vana-Rooma| ]]