Mäemarid: erinevus redaktsioonide vahel
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
Andreas003 (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
| (ei näidata 4 kasutaja 5 vahepealset redaktsiooni) | |||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{Infokast etniline grupp|lipp=Flag of Gornomariysky Raion.png|lipu_alltekst=Mäemari lipp|pop=14 077|piirkonnad={{PisiLipp|Venemaa}}|piirkond1={{PisiLipp|Marimaa}}|pop1=13 953|piirkond2=[[Pilt:Flag of Chuvashia.svg|25px]] [[Tšuvaššia]]|pop2=30|piirkond3=[[Pilt:Flag of Nizhny Novgorod Region.svg|25px]] [[Nižni Novgorodi oblast]]|pop3=22|pop4=11|piirkond4=[[Pilt:Flag of Moscow, Russia.svg|25px]] [[Moskva]]|pilt=Hill mari folk ensemble.jpg|pildi_alltekst=Mäemari rahvaansambel}} |
|||
[[Fail:Flag of Gornomariysky Raion.png|pisi|Mäemari lipp]] |
|||
'''Mäemarid''' (mõnikord |
'''Mäemarid''' (mõnikord kasutatud ka Mägi-Mari) on [[Soome-ugri rahvad|soome-ugri rahvaste]] hulka kuuluva [[Marid|mari rahva]] hõimurühm, kes elab peamiselt [[Mari Eli Vabariik|Mari El Vabariigi]] lääneosas [[Volga]] jõe kaldal [[Mäemari rajoon|Mäemari rajoonis]] ning [[Nižni Novgorodi oblast|Nižni Novgorodi oblastis]]. Enamik mäemarisid räägib [[Mäemari keel|mäemari keelt]]. Nimetuse on nad saanud Volga-äärse künkliku maastiku järgi, kus nad peamiselt elavad.<ref name=":0">{{Netiviide|autor=Jaak Prozes|url=https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevaleht19930325.2.14.2|pealkiri=Marid, kes elavad ”mägedes”|väljaanne=Päevaleht|aeg=25.03.1993}}</ref> |
||
== Rahvastik == |
== Rahvastik == |
||
| ⚫ | Mäemaride arvukus on alati olnud oluliselt väiksem |
||
==== Rahvaarv ==== |
|||
| ⚫ | Mäemari keelt õpetatakse [[Mäemari rajoon|Mäemari]] ja [[Kilemarõ rajoon|Kilemarõ rajooni]] koolides |
||
| ⚫ | Mäemaride arvukus on alati olnud oluliselt väiksem kui nende [[Niidumarid|niidumaridest]] hõimukaaslaste arv. Kui [[Niidumari keel|niidumari keele]] kõnelejaid on umbes 460 000, siis mäemaride arv on kukkunud 36 000 pealt 1989. aasta rahvaloendusel 18 515 peale 2002. aasta loenduseks, samas 2010. aastaks oli rahva arv tõusnud taas 23 559 peale. Üheks põhjuseks võib olla mäemari rahvusliku identiteedi tugevnemine ning asjaolu, et mäemarid on olnud [[Marimaa|Mari Eli Vabariigis]] kaalukatel ametikohtadel. Seevastu [[Mäemari keel|mäemari keele]] valdajate arv on püsivalt vähenenud. Põhjus võib olla selles, et on kadumas kakskeelsus – siiani oskasid paljud niidumarid ka mäemari keelt.<ref name=":0" /><ref name=":1">{{Netiviide |pealkiri=Mäemarid |url=https://fennougria.ee/rahvad/marid/maemarid/ |vaadatud=28.09.2021 |väljaanne=Fennougria}}</ref> Siiski on mäemaride arv languses ja 2021. aasta rahvaloendusel märkis 14 077 inimest ennast mäemariks.<ref>{{Netiviide |pealkiri=Национальный состав населения |url=https://rosstat.gov.ru/storage/mediabank/Tom5_tab1_VPN-2020.xlsx |vaadatud=09.05.2023 |väljaanne=[[Venemaa föderaalne statistikaamet]]}}</ref> |
||
==== Emakeel ==== |
|||
| ⚫ | Mingil määral on tunda teatavat rivaliteeti niidu- ja mäemaride vahel. Kohati on konflikti tekitanud asjaolu, et [[Mäemari rajoon|Mäemari rajooni]] võetakse kui üht [[Marimaa|Mari |
||
[[Fail:Mari language dialect map.svg|vasakul|pisi|Mari murrete kaart. Mäemari keeleala on märgitud punasega]] |
|||
| ⚫ | Mäemari keelt õpetatakse [[Mäemari rajoon|Mäemari]] ja [[Kilemarõ rajoon|Kilemarõ rajooni]] koolides. Maakoolid ja lasteaiad on valdavalt marikeelsed, sest 86,8% rajooni elanikest moodustavad marid. Siiski õpib enamik noori juba maast-madalast selgeks [[Vene keel|vene keele]]. Seetõttu oskavad ka puhastes mari külades juba kolme-nelja aastased marid soravalt vene keelt. Urbanisatsiooni tõttu on viimase kolmekümne aasta jooksul rajooni elanikkond vähenenud poole võrra. Paljud mäemarid elavad nüüd [[Nižni Novgorod|Nižni Novgorodis]], [[Moskva|Moskvas]] ja [[Tšeboksarõ|Tšeboksarõs]]. [[Nižni Novgorodi oblast|Nižni Novgorodi oblastis]] elavatele mäemari lastele emakeelt ei õpetata. Geograafilise asendi tõttu kohtab mäemaride seas palju suuremat vene mõju kui niidumaride seas. [[Venemaa|Vene]] mõju ja võimude poolt ajalooliselt peale sunnitud [[õigeusk]] on mäemaride traditsioone nõrgestanud: vanad traditsioonid on kadumas, keel venestumas ja enam ei kohta avalikus kohas rahvariietes mäemarisid. Hoolimata nii [[Vene keel|vene]] ja [[Tšuvaši keel|tšuvaši keele]] mõjutustest peetakse mäemari keelt [[Eesti keel|eesti]] ja [[Soome keel|soome keelele]] lähedasemaks niidumari omast.<ref name=":0" /><ref name=":1" /> |
||
| ⚫ | Mingil määral on tunda teatavat rivaliteeti niidu- ja mäemaride vahel. Kohati on konflikti tekitanud asjaolu, et [[Mäemari rajoon|Mäemari rajooni]] võetakse kui üht [[Marimaa|Mari Eli]] neljateistkümnest rajoonist, millega kaasneb teatav ebaõiglus mäemaride suhtes. Samuti teravdas pikka aega vastuolusid mäemaride halb keelesituatsioon – nende keelt ei tahetud eraldi riigikeelena ära märkida.<ref name=":0" /> |
||
== Ajalugu == |
== Ajalugu == |
||
==== Vanaajast mongolite ülemvõimuni ==== |
|||
Mäemarid on erinevatel hinnangutel elanud [[Marimaa|Marimaal]] kuni viimased 8000 aastat, sest siiani ei ole leitud jälgi järsust rahvastiku muudatusest. Mari keele jagunemine kahte peamisesse murderühma – [[Niidumarid|niidumari]] idas ja mäemari läänes, võib ulatuda tagasi uuema [[Kiviaeg|kiviaja]] kultuurideni. Raua kasutamine levis Marimaale 2500 aasta eest, samuti [[loomakasvatus]] ja [[põllundus]].<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Rein Taagepera|pealkiri=Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis|aasta=2000|koht=Tartu|kirjastus=Ilmamaa|lehekülg=221–255}}</ref> |
Mäemarid on erinevatel hinnangutel elanud [[Marimaa|Marimaal]] kuni viimased 8000 aastat, sest siiani ei ole leitud jälgi järsust rahvastiku muudatusest. Mari keele jagunemine kahte peamisesse murderühma – [[Niidumarid|niidumari]] idas ja mäemari läänes, võib ulatuda tagasi uuema [[Kiviaeg|kiviaja]] kultuurideni. Raua kasutamine levis Marimaale 2500 aasta eest, samuti [[loomakasvatus]] ja [[põllundus]].<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Rein Taagepera|pealkiri=Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis|aasta=2000|koht=Tartu|kirjastus=Ilmamaa|lehekülg=221–255}}</ref> |
||
Umbes 10. sajandil sattusid marid [[Volga-Bulgaaria|Volga Bulgaaria]] mõju alla ning rahvastik segunes ulatuslikult. Mäemari alad olid ainukesed Volgast lõuna pool asetsevad alad, kus kohalik rahvas ei võtnud üle [[Bulgaari keel|bulgaari keelt]] (tänapäevase [[Tšuvaši keel|tšuvaši keele]] eelkäija). Esmakordselt tungisid [[venelased]] mari |
Umbes 10. sajandil sattusid marid [[Volga-Bulgaaria|Volga Bulgaaria]] mõju alla ning rahvastik segunes ulatuslikult. Mäemari alad olid ainukesed Volgast lõuna pool asetsevad alad, kus kohalik rahvas ei võtnud üle [[Bulgaari keel|bulgaari keelt]] (tänapäevase [[Tšuvaši keel|tšuvaši keele]] eelkäija). Esmakordselt tungisid [[venelased]] mari maadele 12. sajandi lõpupoole. [[Vladimiri-Suzdali vürstiriik|Vladimir-Suzdali vürstiriik]] vallutas vähehaaval [[Volga]] ülemjooksu oru kuni [[Vetluga jõgi|Vütla (Vetluga)]] suudmeni Ida-Marimaal. Kahe võõrvõimu vahele jäänud hõimud katsusid oma sõltumatust säilitada, hoolimata Bulgaari või Vene valitsejate vormilistest omandinõudlustest.<ref name=":2" /> |
||
==== Mongoli-tatari ülemvõim ==== |
|||
[[Mongolite |
[[Mongolite sissetung Volga-Bulgaariasse|Mongoli sissetung]] 1236. aasta paiku alistas [[Marilased|marid]] ja tema naaberrahvad. millest pikapeale koordus tatarikeskne [[Kuldhord]] ja 1443. aastaks [[Kaasani khaaniriik]]. Kuldhordi survel liikusid paljud [[bulgaarid]] põhja poole, enne kui nad [[Tatarlased|tatari]] uustulnukatesse sulanesid, seeläbi kasvas bulgaari mõju mari kultuurile ja [[Mari keel|mari keelepiir]] taandus veelgi. Tatari ülikud jätsid mari ühiskondliku ja kultuurilise koetise üldiselt rahule. [[Islam|Islamit]] peale ei surutud. Marisid haldasid nende endi kohalikud vanemad või vürstid, kelle ülesandeks oli tatari ülemuste jaoks andamit koguda. Mari vürstid ja nende asemikud loeti Kaasani aadlike hulka ja mõned neist olid andamikohustusest vabastatud.<ref name=":2" /> |
||
Ajapikku murenes [[Kaasani khaaniriik|Kaasanis]] valitsevate tatarlaste sõjaline valmidus ja halduse otsustavus. Alates 1460. aastast läks suur osa khaaniriigi kaitsest |
Ajapikku murenes [[Kaasani khaaniriik|Kaasanis]] valitsevate tatarlaste sõjaline valmidus ja halduse otsustavus. Alates 1460. aastast läks suur osa khaaniriigi kaitsest maride kätte. Kui marid 1524. aasta [[Tšalõmi lahing|Tšalõmi lahingus]] hävitasid [[Moskva suurvürstiriik|vene]] laevastiku [[Volga|Volgal]], tõi see kaasa venelaste röövkäigud. Enamik marisid oli vormiliselt Kaasani ülemvalitsuse all, ent tegelikult vabad. Keeleerinevused nõrgestasid mäemaride koostööd [[Niidumarid|niidumaridega]]. [[Vasilsursk|Vassilgradi]] asutamine [[Sura jõgi|Sura]] suudmes 1523. aastal avas mäemaride piirkonna [[Venemaa tsaaririik|Venemaa]] sissetungi ohule. Mäemaride vürst [[Akpars]] käis 1546. aastal [[Moskva|Moskvas]] ja nõustus koos moskvalastega koos sõjaretkele minema, millega mäemarid muutusid [[Moskva suurvürstiriik|Moskva Suurvürstiriigi]] vasalliks. Akpars on praegugi enamiku [[Marid|maride]] jaoks rahvuskangelane. Venelaste lõplik rünnak Kaasani vastu toimus 1552. aastal. Võitluses niidumaridega kasutas [[Ivan Julm]] ka mäemaride vägesid. Enamik niidumarisid jäi kibeda lõpuni [[Tatarlased|Kaasani tatarlaste]] poolele ja niidumaride võitlus [[Moskva vürstiriik|Moskva vürstiriigi]] vastu kestis üle kolmekümne aasta. Nende katsed linnale abi tuua tõid hävitust mari küladele, kuna Vene väesalgad rüüstasid ja põletasid Marimaad, hukates palju vange. 1551. aastal maabus maride kindluse Tšikma juures Ivan Julm, kuhu 1583. aastal asutatud [[Kozmodemjansk]] (mäemari Цикмä) kujuneks mäemari pealinnaks ja keskuseks. Linn nimetati [[Pühakud Kuzma ja Demjanin|pühakute Kuzma ja Demjanini]] järgi, sest Ivan oli kindluse juures nende nimepäeval.<ref name=":0" /><ref name=":2" /> |
||
==== Venemaa Keisririigi aeg ==== |
|||
Vallutuse lõppedes |
Vallutuse lõppedes oli [[Moskva tsaaririik|Venemaa]] võim piirkonnas esialgu detsentraliseeritud ja [[Marimaa|Mari Eli]] aladel oli kohalik haldus edasi peamiselt mari vürstide käes. 17. sajandil moodustasid marid veel praktiliselt kõigis praeguse Mari Eli osades selge enamuse. [[Tatarlased]] moodustasid ehk viiendiku rahvastikust. Kompaktse asuala ja kohaliku eliidi püsimine võimaldasid maridel venelaste survele ägedalt vastu panna. Marid tõusid üles nii aastatel 1609–1611 kui ka 1615–1616, mäemarid liitusid ka 1670. aastal toiminud [[Stenka Razin]]i kasakate suure [[Stepan Razini ülestõus|ülestõusuga]].<ref name=":2" /> |
||
18. sajandi alguses asus [[Venemaa Keisririik|Vene Impeerium]] animistlikke |
18. sajandi alguses asus [[Venemaa Keisririik|Vene Impeerium]] animistlikke tavasid rängalt maksustama ja marisid [[Venemaa Keisririigi sõjavägi|sõjaväkke]] sundima. 18. sajandi algul hakkasid marid oma põlismailt hajuma. 1740. aastatel asus Venemaa tugevalt marisid survestama ristiusku astuma. Eelneva sajandiga võrreldes muutusid ülestõusud harvemaks.<ref name=":2" /> |
||
[[Fail:Mountain Cheremis (Mari).jpg|pisi|280x280px|Mäemarid aastal 1870]] |
|||
| ⚫ | Esimene marikeelne trükitud raamat ilmus teiste [[Volgasoomlased|idapoolsete soomeugri keeltega]] võrreldes hilja. Selleks oli viletsasti tõlgitud mäemari murdes [[Uus Testament]], mille kirjastas 1821. aastal [[Vene Piibliselts]]. Loodi esimesed üldkoolid, milles marid küll väga ei käinud, sest kardeti kooliga kaasnevat [[Ristiusk|ristiusku]]. Võistluses animistlike tarkadega hakkasid aga Vene võimud tundma vajadust marikeelse kristliku kirjanduse ja kooliõpetuse järele. See suund võttis hoogu [[Nikolai Ilminski]] tegevusega, kelle seminar ja misjoniselts trükkisid 1867. aastal mäemari aabitsa.<ref name=":2" /> |
||
==== Nõukogude aeg ==== |
|||
| ⚫ | Esimene marikeelne trükitud raamat ilmus teiste [[Volgasoomlased|idapoolsete soomeugri keeltega]] võrreldes hilja. Selleks oli viletsasti tõlgitud mäemari murdes [[Uus Testament]], mille kirjastas 1821. aastal [[Vene Piibliselts]]. Loodi esimesed üldkoolid, milles |
||
| ⚫ | 1917. aasta [[Veebruarirevolutsioon|veebruarirevolutsioonist]] peale tegid marid katseid autonoomiat saavutada. Konkureerima pidi [[Tatarlased|tatarlastega]], kes nägid mari alasid osana nende ajaloolisest alast. Pärast esmaseid konflikte saavutasid [[marid]] edu ja [[Tšeremissi autonoomne oblast]] loodi novembris 1920. Mari enamus autonoomses oblastis oli napp – 51,4% (1926. aastal). [[Mari keel|Mari]] ja [[vene keel]] kuulutati 1923. aastal riigikeelteks. 1936. aastal korraldati oblast ümber ja loodi [[Mari Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik]].<ref name=":2" /> |
||
[[Fail:Монахи Михаило-Архангельского монастыря.jpg|vasakul|pisi|Õigeusu kirik mäemari aladel]] |
|||
| ⚫ | 1920. aastad – [[Põlismaistamine|põlismaistamise]] (''коренизация'') aeg – oli mäemari kultuuri kuldne aeg. 1920. aastail asutati mäemari kirjastus, mäemari teater, [[Mäemari Pedagoogiline Ülikool]] ja lisaks oli mäemaridel autonoomia oma vabariigis. Passid anti välja mäemari keeles. Mari kirjastuse loomine 1925. aastal aitas suuresti kaasa kirjanduse ning ajakirjanduse arengule. Talurahva küüditamine 1929–1930 paistis marisid suhteliselt vähe tabavat. Mäemari keel sai nautida autonoomiat, kuigi tollane juhtiv mari keeleteadlane [[Valerian Vassiljev]] võitles üheainsa kirjakeele poolt.<ref name=":3">{{Netiviide|autor=Valeri Alikov|url=https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/m-emari-kirjandus-otsib-uusi-teid/|pealkiri=Mäemari kirjandus otsib uusi teid|väljaanne=Sirp|aeg=27.08.2004}}</ref><ref name=":2" /> |
||
| ⚫ | Kuldajastu kestis aastani 1937, pärast mida maride autonoomiat süstemaatiliselt vähendama hakati. 4.-5. augustil 1937 arreteerisid [[Nõukogude Liit|Nõukogude Vene]] võimud 164 mari kirjanikku, õpetajat, teadurit, kunstnikku ja arsti ja hukkasid nad. Kokku mõrvati üle 5000 mari, sealhulgas kõik need, kes olid pannud aluse mäemari kultuuri arengule. Üheks põhjuseks olevat, et mäemarid tahtsid luua oma vabariiki, mis ei tahtnud alluda [[Joškar-Ola|Joškar-Olale]].<ref name=":3" /><ref name=":2" /> |
||
| ⚫ | 1917. aasta [[Veebruarirevolutsioon|veebruarirevolutsioonist]] peale tegid marid katseid autonoomiat saavutada. Konkureerima pidi [[Tatarlased|tatarlastega]], kes nägid mari alasid osana nende ajaloolisest alast. Pärast esmaseid konflikte saavutasid [[marid]] edu ja [[Tšeremissi autonoomne oblast]] loodi novembris 1920. Mari enamus autonoomses oblastis oli |
||
| ⚫ | Pärast [[Teine maailmasõda|II maailmasõda]] tahtsid keeleteadlased kõigile maridele ühise kirjakeele luua. 1953. aasta keelekonverentsil kuulutati mäemari keel koolis sobimatuks. Mäemarisse saadeti niidumari õpikuid, kuid õpilased ei tahtnud kaht võõrkeelt (teine oli vene keel) ja protestisid. Otsus tühistati, kuid mäemari kirjandus oli ebasoosingust puudutatud: kuigi kirjanikke ja luuletajaid jagus, avaldati 1950. aastatel mäemari keeles väga vähe ilukirjandust. Mäemari kirjandust ilmus vaid ajalehtedes ja harvem raamatutes. Samuti piirati mari haridust: 1920. aastatel keskkoolini ulatunud marikeelset haridust hakati vähendama, kuni 1980ndate alguseks salliti mari õppekeelt ainult maakoolide kolmes esimeses klassis. Aastane raamatutoodang kahanes umbes 35 niidumari ja 15 mäemari raamatule ning brošüürile.<ref name=":2" /><ref name=":3" /> |
||
| ⚫ | |||
| ⚫ | |||
| ⚫ | Kuldajastu kestis aastani 1937, pärast mida autonoomiat süstemaatiliselt vähendama hakati. 4.-5. augustil 1937 arreteerisid [[Nõukogude Liit|Nõukogude Vene]] võimud 164 mari kirjanikku, õpetajat, teadurit, kunstnikku ja arsti ja hukkasid nad. Kokku mõrvati üle 5000 mari, sealhulgas kõik need, kes olid pannud aluse mäemari kultuuri arengule. Üheks põhjuseks olevat, et mäemarid tahtsid luua oma vabariiki, mis ei tahtnud alluda [[Joškar-Ola|Joškar-Olale]].<ref name=":3" /><ref name=":2" /> |
||
| ⚫ | Pärast [[Teine maailmasõda|II maailmasõda]] |
||
| ⚫ | |||
== Majandus == |
== Majandus == |
||
| 38. rida: | 47. rida: | ||
== Kultuur == |
== Kultuur == |
||
[[Marimaa|Mari Eli vabariigis]] ilmub mäemari keeles nädalaleht [[Žerä]], mille tiraaž on vaid veidi üle 2000 eksemplari ja mis pole ei paks ega värviline. Üle nädala ilmub värviline lasteleht [[Jämdõli]] tiraažiga 400–500 eksemplari ja kord kvartalis kirjandusajakiri [[U Sem]], mille tiraaž on ligi 300 eksemplari. Pidevat töötavat mäemarikeelset raadio- ja telekanalit ei ole |
[[Marimaa|Mari Eli vabariigis]] ilmub mäemari keeles nädalaleht [[Žerä]], mille tiraaž on vaid veidi üle 2000 eksemplari ja mis pole ei paks ega värviline. Üle nädala ilmub värviline lasteleht [[Jämdõli]] tiraažiga 400–500 eksemplari ja kord kvartalis kirjandusajakiri [[U Sem]], mille tiraaž on ligi 300 eksemplari. Pidevat töötavat mäemarikeelset raadio- ja telekanalit ei ole.<ref name=":1" /> |
||
Esimene [[Mäemari keel|mäemarikeelne]] raamat ilmus 1821. aastal [[Peterburi|Peterburis]] ja see oli [[Matteuse evangeelium]]. Praegu ilmub mäemarikeelseid raamatuid harva |
Esimene [[Mäemari keel|mäemarikeelne]] raamat ilmus 1821. aastal [[Peterburi|Peterburis]] ja see oli [[Matteuse evangeelium]]. Praegu ilmub mäemarikeelseid raamatuid harva, enamasti vaid autorite endi eestvedamisel. Eriti halb on laste- ja noortekirjanduse olukord. Viimane eelarvest rahastatud lasteraamat ilmus kaks aastat tagasi pärast peaaegu kümneaastast vaheaega. Viimase noortele mõeldud raamatu ilmumise aega ei osanud öelda aga isegi emakeele ja kirjanduse õpetajad.<ref name=":1" /> |
||
Muuseume on mäemaridel mitu: kujutava kunsti muuseum |
Muuseume on mäemaridel mitu: kujutava kunsti muuseum, vabaõhu-etnograafiamuuseum [[Kozmodemjansk|Kozmodemjanskis]], [[Nikon Ignatjevi nimeline kirjandusmuuseum]], [[Aleksandr Grigorjev|Aleksandr Grigorjevi]] (1891–1961) nime kandev kunsti- ja koduloomuuseum. Volga jõe kaldal [[Kozmodemjansk|Kozmodemjanskis]] tegutseb [[mäemari vabaõhumuuseum]], mis avati 1983. aastal linna 400. aastapäevaks. Kunagi tegi muuseum koostööd ka [[Eesti Vabaõhumuuseum|Eesti vabaõhumuuseumiga]].<ref name=":1" /> |
||
Mäemaride iseloomulik pill on [[kannel]], niidumarid seda pilli ei kasuta.<ref name=":0" /> |
|||
| ⚫ | |||
| ⚫ | |||
* Vürst [[Akpars]] |
* Vürst [[Akpars]] |
||
* esimese marikeelse romaani kirjutanud kirjanik [[Nikon Ignatjev]] |
* esimese marikeelse romaani kirjutanud kirjanik [[Nikon Ignatjev]] |
||
| 59. rida: | 67. rida: | ||
== Viited == |
== Viited == |
||
{{Viited}} |
|||
<references /> |
|||
{{Uurali rahvad}} |
|||
[[Kategooria:Soome-ugri rahvad]] |
[[Kategooria:Soome-ugri rahvad]] |
||
[[Kategooria:Marimaa]] |
[[Kategooria:Marimaa]] |
||
Viimane redaktsioon: 7. oktoober 2023, kell 15:08
 Mäemari lipp | |
 Mäemari rahvaansambel | |
| Rahvaarv | |
|---|---|
| 14 077 | |
| Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad | |
 Venemaa | |
 Marimaa | 13 953 |
 Tšuvaššia | 30 |
 Nižni Novgorodi oblast | 22 |
 Moskva | 11 |
Mäemarid (mõnikord kasutatud ka Mägi-Mari) on soome-ugri rahvaste hulka kuuluva mari rahva hõimurühm, kes elab peamiselt Mari El Vabariigi lääneosas Volga jõe kaldal Mäemari rajoonis ning Nižni Novgorodi oblastis. Enamik mäemarisid räägib mäemari keelt. Nimetuse on nad saanud Volga-äärse künkliku maastiku järgi, kus nad peamiselt elavad.[1]
Rahvastik
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvaarv
[muuda | muuda lähteteksti]Mäemaride arvukus on alati olnud oluliselt väiksem kui nende niidumaridest hõimukaaslaste arv. Kui niidumari keele kõnelejaid on umbes 460 000, siis mäemaride arv on kukkunud 36 000 pealt 1989. aasta rahvaloendusel 18 515 peale 2002. aasta loenduseks, samas 2010. aastaks oli rahva arv tõusnud taas 23 559 peale. Üheks põhjuseks võib olla mäemari rahvusliku identiteedi tugevnemine ning asjaolu, et mäemarid on olnud Mari Eli Vabariigis kaalukatel ametikohtadel. Seevastu mäemari keele valdajate arv on püsivalt vähenenud. Põhjus võib olla selles, et on kadumas kakskeelsus – siiani oskasid paljud niidumarid ka mäemari keelt.[1][2] Siiski on mäemaride arv languses ja 2021. aasta rahvaloendusel märkis 14 077 inimest ennast mäemariks.[3]
Emakeel
[muuda | muuda lähteteksti]
Mäemari keelt õpetatakse Mäemari ja Kilemarõ rajooni koolides. Maakoolid ja lasteaiad on valdavalt marikeelsed, sest 86,8% rajooni elanikest moodustavad marid. Siiski õpib enamik noori juba maast-madalast selgeks vene keele. Seetõttu oskavad ka puhastes mari külades juba kolme-nelja aastased marid soravalt vene keelt. Urbanisatsiooni tõttu on viimase kolmekümne aasta jooksul rajooni elanikkond vähenenud poole võrra. Paljud mäemarid elavad nüüd Nižni Novgorodis, Moskvas ja Tšeboksarõs. Nižni Novgorodi oblastis elavatele mäemari lastele emakeelt ei õpetata. Geograafilise asendi tõttu kohtab mäemaride seas palju suuremat vene mõju kui niidumaride seas. Vene mõju ja võimude poolt ajalooliselt peale sunnitud õigeusk on mäemaride traditsioone nõrgestanud: vanad traditsioonid on kadumas, keel venestumas ja enam ei kohta avalikus kohas rahvariietes mäemarisid. Hoolimata nii vene ja tšuvaši keele mõjutustest peetakse mäemari keelt eesti ja soome keelele lähedasemaks niidumari omast.[1][2]
Mingil määral on tunda teatavat rivaliteeti niidu- ja mäemaride vahel. Kohati on konflikti tekitanud asjaolu, et Mäemari rajooni võetakse kui üht Mari Eli neljateistkümnest rajoonist, millega kaasneb teatav ebaõiglus mäemaride suhtes. Samuti teravdas pikka aega vastuolusid mäemaride halb keelesituatsioon – nende keelt ei tahetud eraldi riigikeelena ära märkida.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vanaajast mongolite ülemvõimuni
[muuda | muuda lähteteksti]Mäemarid on erinevatel hinnangutel elanud Marimaal kuni viimased 8000 aastat, sest siiani ei ole leitud jälgi järsust rahvastiku muudatusest. Mari keele jagunemine kahte peamisesse murderühma – niidumari idas ja mäemari läänes, võib ulatuda tagasi uuema kiviaja kultuurideni. Raua kasutamine levis Marimaale 2500 aasta eest, samuti loomakasvatus ja põllundus.[4]
Umbes 10. sajandil sattusid marid Volga Bulgaaria mõju alla ning rahvastik segunes ulatuslikult. Mäemari alad olid ainukesed Volgast lõuna pool asetsevad alad, kus kohalik rahvas ei võtnud üle bulgaari keelt (tänapäevase tšuvaši keele eelkäija). Esmakordselt tungisid venelased mari maadele 12. sajandi lõpupoole. Vladimir-Suzdali vürstiriik vallutas vähehaaval Volga ülemjooksu oru kuni Vütla (Vetluga) suudmeni Ida-Marimaal. Kahe võõrvõimu vahele jäänud hõimud katsusid oma sõltumatust säilitada, hoolimata Bulgaari või Vene valitsejate vormilistest omandinõudlustest.[4]
Mongoli-tatari ülemvõim
[muuda | muuda lähteteksti]Mongoli sissetung 1236. aasta paiku alistas marid ja tema naaberrahvad. millest pikapeale koordus tatarikeskne Kuldhord ja 1443. aastaks Kaasani khaaniriik. Kuldhordi survel liikusid paljud bulgaarid põhja poole, enne kui nad tatari uustulnukatesse sulanesid, seeläbi kasvas bulgaari mõju mari kultuurile ja mari keelepiir taandus veelgi. Tatari ülikud jätsid mari ühiskondliku ja kultuurilise koetise üldiselt rahule. Islamit peale ei surutud. Marisid haldasid nende endi kohalikud vanemad või vürstid, kelle ülesandeks oli tatari ülemuste jaoks andamit koguda. Mari vürstid ja nende asemikud loeti Kaasani aadlike hulka ja mõned neist olid andamikohustusest vabastatud.[4]
Ajapikku murenes Kaasanis valitsevate tatarlaste sõjaline valmidus ja halduse otsustavus. Alates 1460. aastast läks suur osa khaaniriigi kaitsest maride kätte. Kui marid 1524. aasta Tšalõmi lahingus hävitasid vene laevastiku Volgal, tõi see kaasa venelaste röövkäigud. Enamik marisid oli vormiliselt Kaasani ülemvalitsuse all, ent tegelikult vabad. Keeleerinevused nõrgestasid mäemaride koostööd niidumaridega. Vassilgradi asutamine Sura suudmes 1523. aastal avas mäemaride piirkonna Venemaa sissetungi ohule. Mäemaride vürst Akpars käis 1546. aastal Moskvas ja nõustus koos moskvalastega koos sõjaretkele minema, millega mäemarid muutusid Moskva Suurvürstiriigi vasalliks. Akpars on praegugi enamiku maride jaoks rahvuskangelane. Venelaste lõplik rünnak Kaasani vastu toimus 1552. aastal. Võitluses niidumaridega kasutas Ivan Julm ka mäemaride vägesid. Enamik niidumarisid jäi kibeda lõpuni Kaasani tatarlaste poolele ja niidumaride võitlus Moskva vürstiriigi vastu kestis üle kolmekümne aasta. Nende katsed linnale abi tuua tõid hävitust mari küladele, kuna Vene väesalgad rüüstasid ja põletasid Marimaad, hukates palju vange. 1551. aastal maabus maride kindluse Tšikma juures Ivan Julm, kuhu 1583. aastal asutatud Kozmodemjansk (mäemari Цикмä) kujuneks mäemari pealinnaks ja keskuseks. Linn nimetati pühakute Kuzma ja Demjanini järgi, sest Ivan oli kindluse juures nende nimepäeval.[1][4]
Venemaa Keisririigi aeg
[muuda | muuda lähteteksti]Vallutuse lõppedes oli Venemaa võim piirkonnas esialgu detsentraliseeritud ja Mari Eli aladel oli kohalik haldus edasi peamiselt mari vürstide käes. 17. sajandil moodustasid marid veel praktiliselt kõigis praeguse Mari Eli osades selge enamuse. Tatarlased moodustasid ehk viiendiku rahvastikust. Kompaktse asuala ja kohaliku eliidi püsimine võimaldasid maridel venelaste survele ägedalt vastu panna. Marid tõusid üles nii aastatel 1609–1611 kui ka 1615–1616, mäemarid liitusid ka 1670. aastal toiminud Stenka Razini kasakate suure ülestõusuga.[4]
18. sajandi alguses asus Vene Impeerium animistlikke tavasid rängalt maksustama ja marisid sõjaväkke sundima. 18. sajandi algul hakkasid marid oma põlismailt hajuma. 1740. aastatel asus Venemaa tugevalt marisid survestama ristiusku astuma. Eelneva sajandiga võrreldes muutusid ülestõusud harvemaks.[4]
.jpg)
Esimene marikeelne trükitud raamat ilmus teiste idapoolsete soomeugri keeltega võrreldes hilja. Selleks oli viletsasti tõlgitud mäemari murdes Uus Testament, mille kirjastas 1821. aastal Vene Piibliselts. Loodi esimesed üldkoolid, milles marid küll väga ei käinud, sest kardeti kooliga kaasnevat ristiusku. Võistluses animistlike tarkadega hakkasid aga Vene võimud tundma vajadust marikeelse kristliku kirjanduse ja kooliõpetuse järele. See suund võttis hoogu Nikolai Ilminski tegevusega, kelle seminar ja misjoniselts trükkisid 1867. aastal mäemari aabitsa.[4]
Nõukogude aeg
[muuda | muuda lähteteksti]1917. aasta veebruarirevolutsioonist peale tegid marid katseid autonoomiat saavutada. Konkureerima pidi tatarlastega, kes nägid mari alasid osana nende ajaloolisest alast. Pärast esmaseid konflikte saavutasid marid edu ja Tšeremissi autonoomne oblast loodi novembris 1920. Mari enamus autonoomses oblastis oli napp – 51,4% (1926. aastal). Mari ja vene keel kuulutati 1923. aastal riigikeelteks. 1936. aastal korraldati oblast ümber ja loodi Mari Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.[4]
1920. aastad – põlismaistamise (коренизация) aeg – oli mäemari kultuuri kuldne aeg. 1920. aastail asutati mäemari kirjastus, mäemari teater, Mäemari Pedagoogiline Ülikool ja lisaks oli mäemaridel autonoomia oma vabariigis. Passid anti välja mäemari keeles. Mari kirjastuse loomine 1925. aastal aitas suuresti kaasa kirjanduse ning ajakirjanduse arengule. Talurahva küüditamine 1929–1930 paistis marisid suhteliselt vähe tabavat. Mäemari keel sai nautida autonoomiat, kuigi tollane juhtiv mari keeleteadlane Valerian Vassiljev võitles üheainsa kirjakeele poolt.[5][4]
Kuldajastu kestis aastani 1937, pärast mida maride autonoomiat süstemaatiliselt vähendama hakati. 4.-5. augustil 1937 arreteerisid Nõukogude Vene võimud 164 mari kirjanikku, õpetajat, teadurit, kunstnikku ja arsti ja hukkasid nad. Kokku mõrvati üle 5000 mari, sealhulgas kõik need, kes olid pannud aluse mäemari kultuuri arengule. Üheks põhjuseks olevat, et mäemarid tahtsid luua oma vabariiki, mis ei tahtnud alluda Joškar-Olale.[5][4]
Pärast II maailmasõda tahtsid keeleteadlased kõigile maridele ühise kirjakeele luua. 1953. aasta keelekonverentsil kuulutati mäemari keel koolis sobimatuks. Mäemarisse saadeti niidumari õpikuid, kuid õpilased ei tahtnud kaht võõrkeelt (teine oli vene keel) ja protestisid. Otsus tühistati, kuid mäemari kirjandus oli ebasoosingust puudutatud: kuigi kirjanikke ja luuletajaid jagus, avaldati 1950. aastatel mäemari keeles väga vähe ilukirjandust. Mäemari kirjandust ilmus vaid ajalehtedes ja harvem raamatutes. Samuti piirati mari haridust: 1920. aastatel keskkoolini ulatunud marikeelset haridust hakati vähendama, kuni 1980ndate alguseks salliti mari õppekeelt ainult maakoolide kolmes esimeses klassis. Aastane raamatutoodang kahanes umbes 35 niidumari ja 15 mäemari raamatule ning brošüürile.[4][5]
1980ndail toimunud ühiskondlikud muutused mõjutasid oluliselt mäemari kultuurielu. Aastal 1990 toimus mari kirjanduses oluline sündmus: pea üle kuuekümne aasta hakkas mäemari keeles ilmuma kirjandusleht U Sem ('uus viis').[5]
Majandus
[muuda | muuda lähteteksti]Mäemari soodsad looduslikud tingimused ja majanduslik-geograafiline asend on eelduseks mäemaride suhtelisele jõukusele. Jõukuse aluseks on kõrgel tasemel põllumajandus, mis on olnud Venemaa statistikas tihti tipus.[1]
Kultuur
[muuda | muuda lähteteksti]Mari Eli vabariigis ilmub mäemari keeles nädalaleht Žerä, mille tiraaž on vaid veidi üle 2000 eksemplari ja mis pole ei paks ega värviline. Üle nädala ilmub värviline lasteleht Jämdõli tiraažiga 400–500 eksemplari ja kord kvartalis kirjandusajakiri U Sem, mille tiraaž on ligi 300 eksemplari. Pidevat töötavat mäemarikeelset raadio- ja telekanalit ei ole.[2]
Esimene mäemarikeelne raamat ilmus 1821. aastal Peterburis ja see oli Matteuse evangeelium. Praegu ilmub mäemarikeelseid raamatuid harva, enamasti vaid autorite endi eestvedamisel. Eriti halb on laste- ja noortekirjanduse olukord. Viimane eelarvest rahastatud lasteraamat ilmus kaks aastat tagasi pärast peaaegu kümneaastast vaheaega. Viimase noortele mõeldud raamatu ilmumise aega ei osanud öelda aga isegi emakeele ja kirjanduse õpetajad.[2]
Muuseume on mäemaridel mitu: kujutava kunsti muuseum, vabaõhu-etnograafiamuuseum Kozmodemjanskis, Nikon Ignatjevi nimeline kirjandusmuuseum, Aleksandr Grigorjevi (1891–1961) nime kandev kunsti- ja koduloomuuseum. Volga jõe kaldal Kozmodemjanskis tegutseb mäemari vabaõhumuuseum, mis avati 1983. aastal linna 400. aastapäevaks. Kunagi tegi muuseum koostööd ka Eesti vabaõhumuuseumiga.[2]
Mäemaride iseloomulik pill on kannel, niidumarid seda pilli ei kasuta.[1]
Tuntud mäemarid
[muuda | muuda lähteteksti]- Vürst Akpars
- esimese marikeelse romaani kirjutanud kirjanik Nikon Ignatjev
- Mari Eli vabariigi esimene president Vladislav Zotin
- esimene mari naisprofessor Lidia Vassikova
- kunstnik-etnofuturist Izmail Jefimov
- luuletaja ja tõlkija Gennadi Matjukovski
- lavastaja Aleksei Majuk-Jegorov
- akadeemik Ksenofont Sanukov
- kirjanik Nikandr Iljakov
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Jaak Prozes (25.03.1993). "Marid, kes elavad "mägedes"". Päevaleht.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Mäemarid". Fennougria. Vaadatud 28.09.2021.
- ↑ "Национальный состав населения". Venemaa föderaalne statistikaamet. Vaadatud 09.05.2023.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Rein Taagepera (2000). Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmamaa. Lk 221–255.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Valeri Alikov (27.08.2004). "Mäemari kirjandus otsib uusi teid". Sirp.