Emakala: erinevus redaktsioonide vahel
P robot lisas: pcd:Loqhéte |
korduvviidete ühendamine |
||
| (ei näidata 11 kasutaja 28 vahepealset redaktsiooni) | |||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{Taksonitabel |
|||
{{Taxobox |
|||
| |
| värvus = loomad |
||
| |
| nimi = Emakala |
||
| |
| pilt = Tanglake_ugglan.gif |
||
| riik = [[Loomad]] ''Animalia'' |
|||
| image_width = 220px |
|||
| |
| hõimkond = [[Keelikloomad]] ''Chordata'' |
||
| |
| klass = [[Kiiruimsed]] ''Actinopterygii'' |
||
| |
| selts = [[Ahvenalised]] ''Perciformes'' |
||
| |
| sugukond = [[Emakalalased]] ''Zoarcidae'' |
||
| |
| perekond = [[Emakala (perekond)|Emakala]] ''Zoarces'' |
||
| |
| liik = '''Emakala''' |
||
| |
| binaarne = ''Zoarces viviparus'' |
||
| binaarse_autor = [[Carl von Linné|L.]], 1758 |
|||
| binomial = ''Zoarces viviparus'' |
|||
| binomial_authority = ([[Carolus Linnaeus|Linnaeus]], 1758) |
|||
}} |
}} |
||
'''Emakala''' ehk '''euroopa emakala''' ehk '''kiviluts''' (''Zoarces viviparus'') on [[ahvenalised|ahvenaliste]] seltsi [[emakalalased|emakalalaste]] sugukonda kuuluv [[kalad|kala]], kes on Eesti vetes ainus elussünnitaja ([[vivipaarsus|vivipaarne]]). |
|||
'''Emakala''' ehk '''euroopa emakala''' ehk '''kiviluts''' (''Zoarces viviparus'') on [[ahvenalised|ahvenaliste]] [[Selts (bioloogia)|selts]]i [[emakalalased|emakalalaste]] [[Sugukond (bioloogia)|sugukond]]a kuuluv [[kalad|kala]], kes on [[Eesti]] vetes ainus elussünnitaja ehk [[Vivipaaria|vivipaarne]]<ref name=":0">{{Netiviide|url=https://www.kalapeedia.ee/emakala.html|pealkiri=Emakala (Zoarces viviparus)|väljaanne=Kalapeedia|vaadatud=15.12.2021|keel=eesti keeles}}</ref>. Tänu oma vivipaarsusele on ta eluaeg [[Põhjaelustik|põhjaeluviisiga]] [[röövkala]], kes sööb seda mis kätte saab. |
|||
Emakala elab jahedamaveelistes meredes, ka [[Läänemeri|Läänemeres]]. Tema keha on võrdlemisi pikk. Keha dorsaalne piirkond on kollakast rohekaspruunini, ventraalne aga enamasti kollakas. Kala suu on suur. Keha pikkus kuni 52 cm, kaal kuni 510 g. Valdavalt tegutseb vee põhjakihtides: [[sublitoraal]]is umbes 40 meetri sügavusel. |
|||
== Kirjeldus == |
|||
Emakala on omapärane selle poolest, et ta on elussünnitaja ehk vivipaarne kala. [[Viljastamine]] on kehasisene. [[Loode|Looteid]], mis arenevad emakala [[munasari|munasarjas]], on 10...400, maimud sünnivad umbes 4 cm pikkustena. |
|||
Emakala on saba suunas aheneva ja pikliku [[luts]]ukujulise kehaga. [[Seljauim|Selja]]- ja saba[[uim]] on kokkukasvanud ning see ulatub peast sabani. Anaaluim on ka kasvanud sabauimega kokku ja kulgeb kogu saba ulatuses liitudes sabal seljauimega kokku<ref name=":1" />. Emakalal pole ,,klassikalist” sabauime võimalik eristada<ref name=":2">{{Netiviide|autor=Tuvikene, Arvo|url=http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,58,1494|pealkiri=MEIE VETE PÜÜGIKALU Elussünnitaja emakala|väljaanne=Kalastaja|vaadatud=15.12.2021|keel=eesti keeles|täpsustus=nr 58}}</ref>. Emakalal on suured ümardunud rinnauimed ning kõhuuimed on väikesed ja paiknevad pigem kurgu all. Emakalale on iseloomulik avar paksude huultega suu ja suur punnispõskne pea<ref name=":1">{{netiviide|url=https://luontoportti.com/en/t/2005/viviparous-blenny|pealkiri=Viviparous blenny Zoarces viviparus|väljaanne=NatureGate|vaadatud=09.12.2021|keel=inglise keeles|väljaandja=NatureGate}}</ref>. Nahal on harva asetsevad väikesed [[Soomused|tsükloidsoomused]] ning tundub sile ja limane<ref name=":3">{{netiviide|url=https://britishseafishing.co.uk/eelpout/|pealkiri=Eelpout|keel=inglise keeles|väljaandja=British Sea Fishing|vaadatud=12.12.2021}}</ref>. Ainult keha eesotsas on [[küljejoon]]t näha. Isaste üks äratuntavamaid tunnuseid on väike paaritumisnäsa [[Pärak|pärakuava]] taga. Emakalal ei ole [[Ujupõis|ujupõit]]<ref name=":2" />. |
|||
Värvus emakalal on varieeruv ja sõltub isendi elupaigast. Kõige tihedamini on ta värvus hallikas- või rohekaspruun ja mainida tasub, et kõht on heledam ja pigem kollakas ning selg on tumedam. Külgedel leidub korrapäratute laikude rida. Pärakuuim on punakaskollane nagu ka kõhu- ja rinnauimede alaosad. Seljauimel on 10–20 põikivööti. Pulmarüüks tulevad seljauime välisservale punased toonid, rinnauimed muutuvad üleni punaseks ja ka lõugadel leidub seda. Nagu on ka tuulehaugil, on ka emakalal rohekad luud, mida põhjustab vivianiid. See on [[Fosfaadid|raudfosfaad]]i [[keemiline ühend]].<ref name=":2" /> |
|||
[[20. sajand]]i teisel poolel oli ta üpris tähtis [[töönduskala]], praegu on nende arv tugevasti langenud. |
|||
== Levik ja elupaik == |
|||
Emakala elab [[Parasvööde|parasvöötme]] kliimavöötme [[Atlandi ookean]]i kirdeosas. Lisaks on ta [[Läänemeri|Lääne]]-, [[Barentsi meri|Barentsi]], [[Iiri meri|Iiri]], [[Põhjameri|Põhja]]- ja [[Valge meri|Valgemere]]s. Ta elab ka vähese soolsusega vetes näiteks, kus [[Somme'i jõgi]] kohtub [[La Manche]]'i väinaga. Elupaigana on soodsad talle kivise ja liivase põhjaga rannikumeri, kus leidub taimestikku. Need alad võivad tõusu-mõõna ajal veest välja jääda ning see sobib emakalale, sest ta on kohastunud elama mõnda aega veest väljas veetaimede sees ja kivide all. Sel ajal hingab ta otsest õhuhapnikku. Võrreldes teiste kalaliikidega on emakala väga paikse eluviisiga, ta veedab oma elu maksimaalselt 50 km² suurusel alal. Enamasti elavad nad 2–20 m sügavusel, aga vahetevahel on leitud isendeid ka 40–60 m sügavusel. Emakala on erühaliinne, mis tähendab et ta talub suuri soolsuse muutusi, millest tuleneb ta võime elada nii mere- kui ka riimvees. Eestis elab ta arvukamalt Riia ja Pärnu lahes. Kõige harvemini kohtab teda [[Väinameri|Väinamere]]s, aga [[Soome laht|Soome lahes]] võib üksikuid isendeid veel kohata.<ref name=":2" /> |
|||
== |
== Toitumine == |
||
Emakala toidulaud on lai. Peamiselt sööb ta põhjaloomi ehk [[Bentiline organism|bentilisi organisme]], mis enamus on [[selgrootud]]: [[molluskid]], [[Surusääsklased|surusääse]] vastsed, [[koorikloomad]] aga ka [[kalamari]], -vastsed ja -maimud<ref name=":3" />. Üheks suurimaks kevad- ja sügisräime marjahävitajaks peetakse just emakala. Nagu ka [[ahven]]al, ei ole ka emakalal haruldane nähtus [[kannibalism]]. Juba siis kui vastsed kõhus on, toituvad nad surnud liigikaaslastest<ref name=":2" />. |
|||
*[[Eesti kalade süstemaatiline nimestik]] |
|||
== Paljunemine == |
|||
| ⚫ | |||
Enamasti saavad emakalad suguküpseks 2 aastasena, kui nad on saanud 16–18 cm pikkuseks. Koetakse ainult kord aastas, mis toimub [[august]]is-[[September|septembris]]<ref name=":2" />. Viljastamine toimub sisemiselt<ref name=":4">{{netiviide|autor=Walker, Matt|url=http://news.bbc.co.uk/earth/hi/earth_news/newsid_9039000/9039805.stm|pealkiri=Pregnant European eelpout fish suckles young embryos|väljaanne=BBC: Earth News|aeg=28.09.2010|vaadatud=15.12.2021|keel=inglise keeles}}</ref>. [[Embrüo]]d arenevad [[Munasari|munasarja]] õõnes ning arenemine toimub sisekesta erititiste arvel<ref name=":4" />. Kolm nädalat hiljem toimub koorumine ema sees ning toitutakse oma rebukotist veel 5 nädalat. Pärast seda ,,imetab" ema vastseid enda poolt eritatud madalmolekulaarsetest orgaaniliste ainete rikkaste eritisega<ref name=":4" />. Poegade söögilaual on ka surnud vastsed, mari ja marjakestad<ref name=":2" />. |
|||
| ⚫ | |||
Ajavahemikus [[Detsember|detsemb]]rist [[veebruar]]ini ehk nelja kuni viie kuu möödudes sünnitab ema 10–400 täiesti välja arenenud maimu<ref name=":2" />. Sündides on nad 4–6 cm pikkused<ref name=":1" /> ning siirduvad kohe põhjaeluviisile<ref name=":5">{{Netiviide|autor=Räägel, Alvar|url=https://core.ac.uk/download/pdf/79105497.pdf|pealkiri=Kalade toksiloogiliste biomarkerite võrdlus Eesti rannikumeres|väljaanne=Tartu Ülikool, Ökoloogia ja Maateaduste Instituut, Zooloogia osakond, Zooloogia õppetool|aeg=2014|vaadatud=15.12.2021|failitüüp=pdf|koht=Tartu|keel=eesti keeles|täpsustus=ptk 2.5, lk 17}}</ref>. Mida rohkem maime sünnib, seda väiksemad nad tavaliselt on. [[Kalamari|Marja]] ja [[Vastne|vastse]]te suremus kõhus on pigem kohastumus, et ülejäänud poegadel oleks piisavalt energiat normaalseks arenguks. Lisaks võib negatiivselt mõjuda vastsete arengule ka merepõhja halvenenud hapnikuolud<ref name=":2" />. Tasub ka mainida, et teiste kalade seas on tal üks pikemaid aegu, kui järglased on ema kõhus ja lisaks on ta ainuke kala, kes imetab oma poegi kõhus<ref name=":4" />. |
|||
[[ca:Zoarces vivípar]] |
|||
[[de:Aalmutter]] |
|||
Huvitav on see, et [[18. sajand]] keskel arvati, et emakala [[Kalamaim|maim]]udest arenevad [[Angerjas|angerjad]], sest angerja elutsüklist ja [[Sargasso meri|Sargasso merest]] ei teadnud keegi midagi. Sellest tuleneb ka emakala [[Saksa keel|saksakeel]]ne nimi ''Aalmutter'' – angerja ema<ref name=":2" />. |
|||
[[en:Viviparous eelpout]] |
|||
[[es:Zoarces viviparus]] |
|||
== Kasv ja vanus == |
|||
[[fr:Zoarces viviparus]] |
|||
Emakala on suhteliselt aeglase kasvuga kala. Nagu eelnevalt mainitud, sündides on ta 3,5–4,5 cm pikk, suguküpseks saades, tavaliselt 2 aastaseks saades on ta 16–18 cm pikkused. Kolme aastasena on nad 17–19 cm pikkused ja kaaluvad 20–30 g, viieaastastel on vastavalt 22–24 cm ja 48–65 g, seitsmeaastastel 26–28 cm ja 80–100 g ning kümneaastastel 30–32 cm ja 120–150 g. Suurimaks pikkuseks on loetud 60 cm, aga nii pikka isendit pole [[Läänemeri|Läänemere]]st leitud, vähemalt andmeid pole selle kohta<ref name=":6">{{Netiviide|autor=Mae, Ralf|url=http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,18,108|pealkiri=Emakala|väljaanne=Kalastaja|vaadatud=15.12.2021|keel=eesti keeles|täpsustus=nr 18}}</ref>. Eesti vetes on pikim teada antud pikkus emakalal olnud 35 cm ning raskeim on olnud 510 g. Atlandi ookeanis elava emakala pikkuseks on märgitud 70 cm<ref name=":2" />. |
|||
[[it:Zoarces viviparus]] |
|||
[[lt:Paprastoji gyvavedė vėgėlė]] |
|||
Emakalad kasvavad madalamas ja soojemas vees natuke kiiremini kui sügavamas vees<ref name=":2" />. Emakala kohta saab öelda, et ta on pikaealine, sest ta iga keskmiselt küündib 9 aastani<ref name=":5" />, aga vanusepiiriks seatakse 14 aastat. |
|||
[[nl:Magge]] |
|||
[[no:Ålekvabbe]] |
|||
== Kasutusalad == |
|||
[[pcd:Loqhéte]] |
|||
Emakala kasutatakse [[Akvaariumikalad|akvaariumikalana]]<ref>{{netiviide|url=https://www.fishbase.se/summary/479|pealkiri=Zoarces viviparus (Linnaeus, 1758) Eelpout|väljaanne=FishBase|vaadatud=15.12.2021|keel=inglise keeles}}</ref>, toid]una ja [[Indikaatorliik|indikaatorliigina]]. Emakalal on [[Kulinaaria|kulinaarselt]] lähenedes väga [[Tingitud maitse-eelistus|maitsev]], tihe [[liha]] ja huvitaval kombel lähevad ta luud keetes roheliseks<ref name=":1" /> vivianiidi tõttu, mis on ta luudes. Emakala hautatakse, temast tehakse sülti ja öeldakse, et ta liha on väga hea suitsetatult. Eestis küll emakala lihast lugu ei peeta, aga Euroopas esikohal tema kulinaarsete külgede nautimises on [[lätlased]], kelle köögis on ta hinnatud vägagi palju<ref name=":6" />. |
|||
[[pl:Węgorzyca]] |
|||
[[ru:Бельдюга]] |
|||
Aastal [[2010]] püüti Eestis rannapüügil emakala 0,8 tonni, aga see on väike number. Teda püüti sihipäraselt [[NSVL]]-i kalurite poolt, kes tegid suurima väljapüügi 1974. aastal 18 615 tonniga. Sajandivahetusel püüdis [[Läti]] kõige rohkem, aga palju väiksemates kogustes, 20–40 tonni. Nüüd lähevad emakalad kalapüügil juba kaaskaladena kirja, sest tõenäoliselt enam sihipärast püüki ei toimugi.<ref name=":0" /> |
|||
[[fi:Kivinilkka]] |
|||
[[sv:Tånglake]] |
|||
Emakala kasutatakse tihti merebioindikaatorina, sest ta on [[Läänemeri|Läänemere]] ainuke poegiv kalaliik ja väga paikse eluviisiga. Ta arvukus pole ka just väikseim ja ta on laialt levinud tänu erühhaliinsusele. Tänu elussünnitamisele on ta kogu elu põhjas elav kala, sest teised [[Bentose elustik|bentosekala]] vastsed läheksid kõrgematesse veekihtidesse toituma, aga emakalal sünnivad maimud, kes kohe lähevad põhjatoidule. Tema kasuks räägivad ka vähene migratsioon ja kõrge eluiga. Tänu kõikidele nendele tunnustele on teda kasutatud [[Biomarker|biomarkerina]] [[Saksamaa]]l, [[Taani]]s ja [[Rootsi]]s.<ref name=":5" /> |
|||
== Viited == |
|||
{{viited}} |
|||
== Välislingid == |
|||
{{commonskat-tekstina}} |
|||
| ⚫ | |||
| ⚫ | |||
Viimane redaktsioon: 20. august 2024, kell 07:20
| Emakala | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Ahvenalised Perciformes |
| Sugukond |
Emakalalased Zoarcidae |
| Perekond |
Emakala Zoarces |
| Liik |
Emakala |
| Binaarne nimetus | |
|
Zoarces viviparus L., 1758 | |
Emakala ehk euroopa emakala ehk kiviluts (Zoarces viviparus) on ahvenaliste seltsi emakalalaste sugukonda kuuluv kala, kes on Eesti vetes ainus elussünnitaja ehk vivipaarne[1]. Tänu oma vivipaarsusele on ta eluaeg põhjaeluviisiga röövkala, kes sööb seda mis kätte saab.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Emakala on saba suunas aheneva ja pikliku lutsukujulise kehaga. Selja- ja sabauim on kokkukasvanud ning see ulatub peast sabani. Anaaluim on ka kasvanud sabauimega kokku ja kulgeb kogu saba ulatuses liitudes sabal seljauimega kokku[2]. Emakalal pole ,,klassikalist” sabauime võimalik eristada[3]. Emakalal on suured ümardunud rinnauimed ning kõhuuimed on väikesed ja paiknevad pigem kurgu all. Emakalale on iseloomulik avar paksude huultega suu ja suur punnispõskne pea[2]. Nahal on harva asetsevad väikesed tsükloidsoomused ning tundub sile ja limane[4]. Ainult keha eesotsas on küljejoont näha. Isaste üks äratuntavamaid tunnuseid on väike paaritumisnäsa pärakuava taga. Emakalal ei ole ujupõit[3].
Värvus emakalal on varieeruv ja sõltub isendi elupaigast. Kõige tihedamini on ta värvus hallikas- või rohekaspruun ja mainida tasub, et kõht on heledam ja pigem kollakas ning selg on tumedam. Külgedel leidub korrapäratute laikude rida. Pärakuuim on punakaskollane nagu ka kõhu- ja rinnauimede alaosad. Seljauimel on 10–20 põikivööti. Pulmarüüks tulevad seljauime välisservale punased toonid, rinnauimed muutuvad üleni punaseks ja ka lõugadel leidub seda. Nagu on ka tuulehaugil, on ka emakalal rohekad luud, mida põhjustab vivianiid. See on raudfosfaadi keemiline ühend.[3]
Levik ja elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Emakala elab parasvöötme kliimavöötme Atlandi ookeani kirdeosas. Lisaks on ta Lääne-, Barentsi, Iiri, Põhja- ja Valgemeres. Ta elab ka vähese soolsusega vetes näiteks, kus Somme'i jõgi kohtub La Manche'i väinaga. Elupaigana on soodsad talle kivise ja liivase põhjaga rannikumeri, kus leidub taimestikku. Need alad võivad tõusu-mõõna ajal veest välja jääda ning see sobib emakalale, sest ta on kohastunud elama mõnda aega veest väljas veetaimede sees ja kivide all. Sel ajal hingab ta otsest õhuhapnikku. Võrreldes teiste kalaliikidega on emakala väga paikse eluviisiga, ta veedab oma elu maksimaalselt 50 km² suurusel alal. Enamasti elavad nad 2–20 m sügavusel, aga vahetevahel on leitud isendeid ka 40–60 m sügavusel. Emakala on erühaliinne, mis tähendab et ta talub suuri soolsuse muutusi, millest tuleneb ta võime elada nii mere- kui ka riimvees. Eestis elab ta arvukamalt Riia ja Pärnu lahes. Kõige harvemini kohtab teda Väinameres, aga Soome lahes võib üksikuid isendeid veel kohata.[3]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Emakala toidulaud on lai. Peamiselt sööb ta põhjaloomi ehk bentilisi organisme, mis enamus on selgrootud: molluskid, surusääse vastsed, koorikloomad aga ka kalamari, -vastsed ja -maimud[4]. Üheks suurimaks kevad- ja sügisräime marjahävitajaks peetakse just emakala. Nagu ka ahvenal, ei ole ka emakalal haruldane nähtus kannibalism. Juba siis kui vastsed kõhus on, toituvad nad surnud liigikaaslastest[3].
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Enamasti saavad emakalad suguküpseks 2 aastasena, kui nad on saanud 16–18 cm pikkuseks. Koetakse ainult kord aastas, mis toimub augustis-septembris[3]. Viljastamine toimub sisemiselt[5]. Embrüod arenevad munasarja õõnes ning arenemine toimub sisekesta erititiste arvel[5]. Kolm nädalat hiljem toimub koorumine ema sees ning toitutakse oma rebukotist veel 5 nädalat. Pärast seda ,,imetab" ema vastseid enda poolt eritatud madalmolekulaarsetest orgaaniliste ainete rikkaste eritisega[5]. Poegade söögilaual on ka surnud vastsed, mari ja marjakestad[3].
Ajavahemikus detsembrist veebruarini ehk nelja kuni viie kuu möödudes sünnitab ema 10–400 täiesti välja arenenud maimu[3]. Sündides on nad 4–6 cm pikkused[2] ning siirduvad kohe põhjaeluviisile[6]. Mida rohkem maime sünnib, seda väiksemad nad tavaliselt on. Marja ja vastsete suremus kõhus on pigem kohastumus, et ülejäänud poegadel oleks piisavalt energiat normaalseks arenguks. Lisaks võib negatiivselt mõjuda vastsete arengule ka merepõhja halvenenud hapnikuolud[3]. Tasub ka mainida, et teiste kalade seas on tal üks pikemaid aegu, kui järglased on ema kõhus ja lisaks on ta ainuke kala, kes imetab oma poegi kõhus[5].
Huvitav on see, et 18. sajand keskel arvati, et emakala maimudest arenevad angerjad, sest angerja elutsüklist ja Sargasso merest ei teadnud keegi midagi. Sellest tuleneb ka emakala saksakeelne nimi Aalmutter – angerja ema[3].
Kasv ja vanus
[muuda | muuda lähteteksti]Emakala on suhteliselt aeglase kasvuga kala. Nagu eelnevalt mainitud, sündides on ta 3,5–4,5 cm pikk, suguküpseks saades, tavaliselt 2 aastaseks saades on ta 16–18 cm pikkused. Kolme aastasena on nad 17–19 cm pikkused ja kaaluvad 20–30 g, viieaastastel on vastavalt 22–24 cm ja 48–65 g, seitsmeaastastel 26–28 cm ja 80–100 g ning kümneaastastel 30–32 cm ja 120–150 g. Suurimaks pikkuseks on loetud 60 cm, aga nii pikka isendit pole Läänemerest leitud, vähemalt andmeid pole selle kohta[7]. Eesti vetes on pikim teada antud pikkus emakalal olnud 35 cm ning raskeim on olnud 510 g. Atlandi ookeanis elava emakala pikkuseks on märgitud 70 cm[3].
Emakalad kasvavad madalamas ja soojemas vees natuke kiiremini kui sügavamas vees[3]. Emakala kohta saab öelda, et ta on pikaealine, sest ta iga keskmiselt küündib 9 aastani[6], aga vanusepiiriks seatakse 14 aastat.
Kasutusalad
[muuda | muuda lähteteksti]Emakala kasutatakse akvaariumikalana[8], toid]una ja indikaatorliigina. Emakalal on kulinaarselt lähenedes väga maitsev, tihe liha ja huvitaval kombel lähevad ta luud keetes roheliseks[2] vivianiidi tõttu, mis on ta luudes. Emakala hautatakse, temast tehakse sülti ja öeldakse, et ta liha on väga hea suitsetatult. Eestis küll emakala lihast lugu ei peeta, aga Euroopas esikohal tema kulinaarsete külgede nautimises on lätlased, kelle köögis on ta hinnatud vägagi palju[7].
Aastal 2010 püüti Eestis rannapüügil emakala 0,8 tonni, aga see on väike number. Teda püüti sihipäraselt NSVL-i kalurite poolt, kes tegid suurima väljapüügi 1974. aastal 18 615 tonniga. Sajandivahetusel püüdis Läti kõige rohkem, aga palju väiksemates kogustes, 20–40 tonni. Nüüd lähevad emakalad kalapüügil juba kaaskaladena kirja, sest tõenäoliselt enam sihipärast püüki ei toimugi.[1]
Emakala kasutatakse tihti merebioindikaatorina, sest ta on Läänemere ainuke poegiv kalaliik ja väga paikse eluviisiga. Ta arvukus pole ka just väikseim ja ta on laialt levinud tänu erühhaliinsusele. Tänu elussünnitamisele on ta kogu elu põhjas elav kala, sest teised bentosekala vastsed läheksid kõrgematesse veekihtidesse toituma, aga emakalal sünnivad maimud, kes kohe lähevad põhjatoidule. Tema kasuks räägivad ka vähene migratsioon ja kõrge eluiga. Tänu kõikidele nendele tunnustele on teda kasutatud biomarkerina Saksamaal, Taanis ja Rootsis.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Emakala (Zoarces viviparus)". Kalapeedia (eesti keeles). Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Viviparous blenny Zoarces viviparus". NatureGate (inglise keeles). NatureGate. Vaadatud 09.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 Tuvikene, Arvo. "MEIE VETE PÜÜGIKALU Elussünnitaja emakala". Kalastaja (eesti keeles). Nr 58. Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 4,0 4,1 "Eelpout" (inglise keeles). British Sea Fishing. Vaadatud 12.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Walker, Matt (28.09.2010). "Pregnant European eelpout fish suckles young embryos". BBC: Earth News (inglise keeles). Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 6,0 6,1 6,2 Räägel, Alvar (2014). "Kalade toksiloogiliste biomarkerite võrdlus Eesti rannikumeres" (pdf). Tartu Ülikool, Ökoloogia ja Maateaduste Instituut, Zooloogia osakond, Zooloogia õppetool (eesti keeles). Tartu. Ptk 2.5, lk 17. Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 7,0 7,1 Mae, Ralf. "Emakala". Kalastaja (eesti keeles). Nr 18. Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Zoarces viviparus (Linnaeus, 1758) Eelpout". FishBase (inglise keeles). Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Emakala – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis