Herbert Laan: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 15. veebruar 2010, kell 19:42

Herbert Laan (9. veebruar 1907 – 26. mai 1988) oli eesti viiuldaja ja vioolamängija.

Järgnev on kokkuvôte Ines Rannapi raamatust "Meie interpreete", Eesti Raamat (1989):

Koolitarkust kogus H. Laan Tallinna II algkoolis, III klassist alates Reaalkoolis ja Tallinna Kõrgeimas Muusikakoolis. Tema esimeseks viiulipedagoogiks oli Saksa okupatsiooni päevil Eestisse sattunud Eddy Bullerian, kes töötas paralleelselt "Estonia" orkestri kontsertmeistrina. Mõni aasta hiljem jätkas H. Laan õppinguid Sofia Lemba ja viimased neli aastat prof. Johannes Paulseni juures. Viimase käe all mängis ta kooli keelpilli- ja sümfooniaorkestris, tegutses kammeransamblites ja õppis obligatoorpillina alti. Kahtlemata sai nendest oskuslikult juhendatud tundidest alguse H. Laane viljakas tegevus orkestrites ja ansamblites, altviiuliga solistikarjäärini jõudmisest rääkimata. Alates 1927. a. sügisest mängis H. Laan "Estonia" teatri orkestris, algul teises, aasta pärast juba esimeses viiulis. Isegi ühe ajalehe ristsõnamõistatus nõudis lugejalt viiuldaja nime. Paralleelselt õppides ja töötades jõudis kätte konservatooriumi lõpetamine praktiliselt koos V lennuga 1929. a., kuid diplom jäi sekretariaati hoiule 1931. aastani - alles siis õiendas H. Laan võlgu jäänud klaverieksami. Konservatooriumi lõpuaktusel mängis ta Edward Elgari viiulikontserdi I osa.

Peale ajateenistust jätkas H. Laan tööd "Estonia" teatri orkestris, aastail 1938-1942 I viiuli kontsertmeistrina; mängis II viiulit 1932. a. loodud Eesti Akateemilise Helikunstnike Seltsi keelpillikvartetis; ja andis alates 1935. aastast viiulitunde Tallinna Konservatooriumis. Aastal 1936 sõitis ta Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Ungarisse prof. E. Zathurecky ja L. Weineri juurde ennast täiendama. Õpingute ajal jagas ta mõnda aega elamispinda Eduard Tubinaga. Ungarist edasi suundus H. Laan õppima Pariisi George Enescu rahvusvahelisele viiulikursusele ja mõni aasta hiljem Saltzburgi V. Prihoda juurde täienduskursustele.

Teise maailmasõja järgseil aastail jagas H. Laan oma energia kolme tegutsemisliini vahel: soleeris, mängis orkestris ja ansamblites ning töötas pedagoogina. Tema väljapaistvamaid õpilasi on Mati Kärmas, Rein Mälksoo, Tõnu Reimann, Ants Toomingas, Imbi Kuusi, Peep Tõldsepp, Andrus Järvi, Arvo Haasmaa. Tallinna Riikliku Konservatooriumi keelpillikateedri juhatajana oli H. Laan 25 aastat (1947-1971). Dotsent omistati talle 1947. a., ENSV teenelise kunstniku aunimetus 1957.a. ja professori nimetus 1984. a. Maestro Laan töötas Kultuuriministeeriumi keelpillifondi ekpertiisikomisjoni esimehena, omandades vôimalikult kvaliteetseid pille ja laenutades neid kôige väärikamatele muusikaôppuritele. H. Laan osales aastaid viiuldajate konkurssi zhüriides endises NL-is ja Baltiriikides, mitmel pool esimehena.

ENSV Kõrgema ja Keskerihariduse Ministeeriumi Teaduslik-Metoodilise Kabineti väljaandena ilmus kaks H. Laane brozhüüri: "Tööst heliredelitega" (1969) ja "Metoodilisi märkusi P. Rode 24 kapriisi kohta" (1966). Konservatooriumi poolt väljaantava kogumiku tarvis valmis H. Laanel artikkel "Harjutamisest" (1984), kus ta seadis esikohale närvitsentrumite juhtiva osa tehnikaelementide omandamisel. Maestro H. Laane abi on vajanud ka ENE toimetus.

H. Laane ansamblitegevus on olnud äärmiselt ulatuslik. Tema abiga on lavale toodud kôik eesti autorite 60-ndate aastate keskpaigani loodud keelpillikvartetid ja klaverikvintetid. Esimene aldiôhtu eesti kontserdielu ajaloos toimus 1958. aastal, millal H. Laan andis sellele pillile iseseisva koha kontserdilaval. Kontserttegevus koguni aktiviseerus aastatega. Oma 70. sünnipäeva tähistas maestro ôpilastest koosneva kammerorkestri saatel mängides Johann Sebastian Bachi Aldikontserdi.

Aastal 1944 abiellus H. Laan Leida Veikeniga, kes pärines muusikahuvilisest perekonnast. Kaks aastat hiljem sündis poeg Andres Laan, kes jätkab isa elutööd ja on diplomeeritud viiulikunstnik.

Välislingid

YouTube: HerbertLaan

Viited

"Meie interpreete", autor Ines Rannap, Eesti Raamat, 1989

"Herbert Laan 100", koostaja Tõnu Reimann, Eesti Kultuurikapital ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2009

@@ 8. rida: / 8. rida: @@
 Peale ajateenistust jätkas H. Laan tööd "Estonia" teatri orkestris, aastail 1938-1942 I viiuli kontsertmeistrina; mängis II viiulit 1932. a. loodud Eesti Akateemilise Helikunstnike Seltsi keelpillikvartetis; ja andis alates 1935. aastast viiulitunde Tallinna Konservatooriumis. Aastal 1936 sõitis ta Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Ungarisse prof. '''E. Zathurecky''' ja '''L. Weineri''' juurde ennast täiendama. Õpingute ajal jagas ta mõnda aega elamispinda '''Eduard Tubinaga'''. Ungarist edasi suundus H. Laan õppima Pariisi '''George Enescu''' rahvusvahelisele viiulikursusele ja mõni aasta hiljem Saltzburgi '''V. Prihoda''' juurde täienduskursustele.
-Teise maailmasõja järgseil aastail jagas H. Laan oma energia kolme tegutsemisliini vahel: soleeris, mängis orkestris ja ansamblites ning töötas pedagoogina. Tema väljapaistvamaid õpilasi on '''Mati Kärmas, Rein Mälksoo, Tõnu Reimann, Ants Toomingas, Imbi Kuusi, Juhan Schütz, Peep Tõldsepp, Andrus Järvi, Arvo Haasmaa'''. Tallinna Riikliku Konservatooriumi keelpillikateedri juhatajana oli H. Laan 25 aastat (1947-1971). Dotsent omistati talle 1947. a., ENSV teenelise kunstniku aunimetus 1957.a. ja professori nimetus 1984. a. Maestro Laan töötas Kultuuriministeeriumi keelpillifondi ekpertiisikomisjoni esimehena, omandades vôimalikult kvaliteetseid pille ja laenutades neid kôige väärikamatele muusikaôppuritele. H. Laan osales aastaid viiuldajate konkurssi zhüriides endises NL-is ja Baltiriikides, mitmel pool esimehena.
+Teise maailmasõja järgseil aastail jagas H. Laan oma energia kolme tegutsemisliini vahel: soleeris, mängis orkestris ja ansamblites ning töötas pedagoogina. Tema väljapaistvamaid õpilasi on '''Mati Kärmas, Rein Mälksoo, Tõnu Reimann, Ants Toomingas, Imbi Kuusi, Peep Tõldsepp, Andrus Järvi, Arvo Haasmaa'''. Tallinna Riikliku Konservatooriumi keelpillikateedri juhatajana oli H. Laan 25 aastat (1947-1971). Dotsent omistati talle 1947. a., ENSV teenelise kunstniku aunimetus 1957.a. ja professori nimetus 1984. a. Maestro Laan töötas Kultuuriministeeriumi keelpillifondi ekpertiisikomisjoni esimehena, omandades vôimalikult kvaliteetseid pille ja laenutades neid kôige väärikamatele muusikaôppuritele. H. Laan osales aastaid viiuldajate konkurssi zhüriides endises NL-is ja Baltiriikides, mitmel pool esimehena.
 ENSV Kõrgema ja Keskerihariduse Ministeeriumi Teaduslik-Metoodilise Kabineti väljaandena ilmus kaks H. Laane brozhüüri: '''"Tööst heliredelitega"''' (1969) ja '''"Metoodilisi märkusi P. Rode 24 kapriisi kohta"''' (1966). Konservatooriumi poolt väljaantava kogumiku tarvis valmis H. Laanel artikkel '''"Harjutamisest"''' (1984), kus ta seadis esikohale närvitsentrumite juhtiva osa tehnikaelementide omandamisel. Maestro H. Laane abi on vajanud ka '''ENE''' toimetus.