Urve Varik

Urve Varik (sündinud Salumaa; 4. november 1940 – 9. detsember 2021) oli eesti nahakunstnik.

Ta lõpetas 1959. aastal Keila Keskkooli ja 1966. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi nahakunsti erialal.

Kunstniku diplomitööd säilitatakse tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogus. Noor kunstnik kasutas diplomitöös nahavooli ja -põletust ning tõlgendas kiviaegseid kaljujooniseid. Pärast kunstiinstituudi lõpetamist hakkas ta näitustel osalema, samuti esindas ta Eesti tarbekunsti Ungaris, Saksamaal ja Norras. Urve Varik astus Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 1969. aastal.

Urve Variku peamiseks tehnikaks kujunes töömahukas nahavool, kus tuleb esile väljendusrikaste reljeefide modelleerimisoskus. 1970ndatel ja1980ndatel aastatel kasutas kunstnik nii mõneski töös nahavooli koos metalliga: esiletõstmist väärivad galvanoplastiliste vaskpanustega köide "Vanem Edda" (1972, ETDM) ja põneva, lausa irriteeriva kujundikeelega päevik "Sarvekandja" (1971, ETDM).

Urve Variku eeskujul sai meie nahakunstis menukaks aparaadiga põletamine, seda võtet hakati kasutama laiemalt väikeseeriate puhul. 1980. aastate nahakunstist tõuseb esile köide "Nibelungide laul" (1988, ETDM), kus nahavooli kõrval on kasutatud kuldamist. Urve Variku loomingus on ka mastaapseid nahakompositsioone.

Kombinaadis Ars tegeles Varik albumite, märkmike, külalisraamatute, karpide, rahakottide ja teiste nahktoodete kavandamisega. Urve Varikul oli ka arvukalt eratellimusi, nahkesemed olid tollal armastatud kinkeobjektid ja kunstnike unikaaltöid osati hinnata.

Isiklikku

Tema abikaasa oli skulptor Matti Varik, neil on kolm last. Kahest lapsest on samuti saanud kunstnikud: Kerttu Varikust tekstiilikunstnik ja Kattri Taklajast keraamik.