Konsulaarasutus
Konsulaarasutus on riigi välisesindus, mis allub saatkonnale ja esindab selle huvisid asukohariigi territooriumil. Erinevalt saatkondadest asuvad konsulaarasutused tavaliselt väljaspool pealinna nendele määratud tegevuspiirkonnas ehk konsulaarpiirkonnas ning puutuvad asukohamaa keskvõimuga vähem kokku. Vaid eriolukorras ning asukohariigi ja lähetajariigi nõusolekul võivad konsulaarasutuste juhid töötada väljaspool ettenähtud piirkonda.[1]
Konsulaarasutuste liigid on peakonsulaat, konsulaat (karjääri- või aukonsulaat), asekonsulaat ja konsulaaresindus.[1]
Aukonsulaat
Üldiselt täidavad konsulaarülesandeid konsulaarametnikud, kellel on konsulaarametniku kutse või erikutse.[2] See nõue ei kehti aga aukonsulaatide esindajate – aukonsulite kohta.[3] Aukonsulaadid täidavad oma konsulaarpiirkonnas konsulaarülesandeid, mis on kirja pandud iga riigi õigusaktides. Enamjaolt toetuvad need õigusaktid 1963. aastal vastu võetud konsulaarsuhete Viini konventsioonile.[4]
Eestis on aukonsulaatide ülesanded kirja pandud Eesti Vabariigi konsulaarseaduses.[5]
Üks aukonsulite eripäradest võrreldes teiste diplomaatilise korpuse teenistujatega on, et nad ei saa töötasu.[6]
Vaata ka
Viited
- ↑ 1,0 1,1 "Konsulaarsuhete Viini konventsioon". Riigi Teataja II, 1993, 23, 53. Ülemnõukogu. 1993. Vaadatud 16.09.2013.
- ↑ "Konsulaarseadus". Riigi Teataja I, 09.10.2013, 5. Riigikogu. 9. oktoober 2013. § 9. Vaadatud 14.11.2013.
- ↑ Örn, Torsten 2004: "Milleks diplomaatia? Kultuuriajalooline käsitlus". Olion, Tallinn. lk 61-62
- ↑ "Konsulaarseadus". Riigi Teataja I, 09.10.2013, 5. Riigikogu. 9. oktoober 2013. § 2, 26. Vaadatud 14.11.2013.
- ↑ "Konsulaarseadus". Riigi Teataja I, 09.10.2013, 5. Riigikogu. 9. oktoober 2013. Vaadatud 14.11.2013.
- ↑ "Konsulaarseadus". Riigi Teataja I, 09.10.2013, 5. Riigikogu. 9. oktoober 2013. § 15. Vaadatud 14.11.2013.