Papagoilised

Papagoilised
	; Soldat-aara
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Papagoilised Psittaciformes;
	; Levikukaart (punasega)

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Papagoilised (Psittaciformes) on linnuselts, mis on levinud peamiselt neotroopilises, paleotroopilises ja austraalses kliimavöötmes.^[1]^[2]

Papagoiliste seltsi kuulub 372 liiki ja 82 perekonda. Neid iseloomustavad suur ja tugev nokk, püstine kehahoiak ja tugevad jalad. Paljud papagoid on värvikirevad.

Papagoid elavad peamiselt ekvatoriaalsetes vihmametsades, ent ka mägipiirkondades (nt kea) ja asulates (nt kaeluspapagoi).

Papagoide tavatoidu alla kuuluvad seemned, puuviljad, pähklid, taimenektar ja noored taimed. Papagoid pesitsevad enamasti puuõõnsustes.

Nad on üldiselt väga targad, näiteks suudavad papagoid jäljendada hääli.

Peamiselt ohustab papagoisid üha suurenev lemmikloomakaubandus. Kuna papagoid on väga populaarsed lemmiklinnud, on neil suur oht langeda röövpüügi ohvriks. Samuti püütakse papagoisid selleks, et nende sulgedest valmistada ehteid ja kostüüme.

Süstemaatika

Papagoiliste seltsi kuulub kolm sugukonda järgmiste triibustega.

Sugukond Strigopidae: Uus-Meremaa papagoid

Nestorini – üks perekond kahe liigiga – kea ja kaaka
Strigopini – kakkpapagoi

Sugukond Cacatuidae kakaduulased: kakaduud

Sugukond Psittacidae papagoilased:

Psittacini – afrotroopika papagoid, tosin liiki kahes perekonnas
Arini – neotroopika papagoid, 160 liiki 30 perekonnas
Psittrichadini – neli liiki kolmes perekonnas
Psittaculini – paleotroopika papagoid, Indiast Austraaliani
Platycercini – rosellapapagoid ja lähedased liigid, 20 liiki kaheksas perekonnas
Melopsittacini – üks perekond ühe liigiga viirpapagoi
Lorini – 50 liiki 12 perekonnas – nestepapagoid
Cyclopsittacini – kaks perekonda

alamsugukond Micropsittinae – kuus liiki ühes perekonnas
alamsugukond Agapornithinae (sealhulgas perekonnad Loriculus, Agapornis – lembelinnud, ja Bolbopsittacus)

Välimus

Papagoide selts on väga mitmekesine. Väikseim ja ühtlasi ka kergeim papagoi on sinikiird-kääbuspapagoi (8 cm ja 10 g) ja suurim hüatsint-siniaara (1 m). Kakkpapagoi ehk kakapo on papagoide seast kõige raskem (4 kg). Samuti on nad väga värvilised. Papagoide kõige iseloomulikum joon on tugev, kõver ja lai nokk. Ülanoka tipp meenutab teravat konksu ja see küünib üle alanoka, seega on alanokk ülanokast märksa lühem.

Papagoid kasutavad oma võimast nokka kõvade puuviljade ja seemnete purustamiseks – mida kergem toit, seda väiksem nokk.

Papagoidel on tugevad teravate ja piklike küünistega jalad, mida kasutatakse ronimiseks ning okstest haaramiseks. Mõni liik kasutab neid ka toidu haaramiseks ja purustamiseks.

Kakaduudel on peas liikuv tutt.

Levik ja elupaigad

Papagoid on küllaltki laia levikuga. Nad elavad peamiselt soojades piirkondades, nagu Amazonase vihmametsad, Aafrika keskosa, Madagaskar, Okeaania saarestik ja Austraalia. Papagoide seas on palju endeeme, puuduvad kosmopoliidid. Mõni liik (nt kaeluspapagoi) on toodud sisse ka Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse.

Eluviis

Vabas looduses elavaid papagoisid on väga keeruline uurida, sest neid on raske kinni püüda. Papagoid on head lendajad ja nad lendavad sirgjooneliselt. Enamik liike veedab siiski suurema osa päevast oksal istudes või puuladvas ronides. Tihti kasutavad nad ronimiseks nokka. Maapinnal elavad papagoid on öise eluviisiga ja tugevate jalgadega.

Toitumine

Papagoid toituvad enamasti puuviljadest, seemnetest, pähklitest, õietolmust, taimenektarist ja pungadest. Oma suure ja tugeva nokaga suudavad nad purustada suuri ja kõva koorega vilju. Paljud liigid Ameerikas, Aafrikas ja Uus-Guineas neelavad savi, millest nad saavad mineraale ja mis eemaldab nende soolestikust mürgiseid aineid.

Uus-Meremaal elavad kead söövad noori tormipääsusid ja võivad rünnata isegi täiskasvanud lambaid.

Paaritumine

Papagoid on enamjaolt monogaamsed. Papagoide ja kakaduude paarid on tihedalt seotud ka väljaspool paaritumisaega, eriti tugev on side lembelindude paaridel. Pesad tehakse enamasti puuõõnsustesse, vaid lennuvõimetud papagoid (nt kakaa, kakkpapagoi ja kea) teevad pesa maapinnale ning munkpapagoi ja lembelinnud puudele. Mõni liik elab koloonias (nt kaldapapagoi), kuid see on papagoide seas küllaltki haruldane nähtus.

Munad on neil valged. Enamikul liikidel hauvad mune emased, vaid kakaduudel, ametüst-nestepapagoidel ja India ripplindudel hauvad mõlemad vanemad.

Haudumine kestab 17–35 päeva (mida suurem lind, seda pikem inkubatsioon). Olenevalt liigist veedavad pojad pesas kolm nädalat kuni neli kuud. Pojad on koorudes abitud.

Nagu k-strateegidele kohane, annavad aarad ja teised suured papagoid vähe järglasi. Nad saavad mõne aastaga suguküpseks, saavad ühe või mõne järglase aastas ega pea vajalikuks iga aasta paarituda.

Õppimisvõime

Papagoid on intelligentsed linnud. Uurimused hallpapagoiga on näidanud, et nad on väga hea õppimisvõimega ning suudavad õppida sõnu ja lauseid. Koos vareste, ronkade ja harakatega on nad maailma intelligentseimad linnud.

Lemmikloomana

Papagoid, eriti viirpapagoid, on maailma populaarseimad lemmiklinnud. Neid on lihtne pidada, nad pole toidu suhtes eriti nõudlikud ning suudavad pika kordamise tulemusena õppida ära mõne sõna või lause. Papagoid on ka väga seltsivad ja rõõmsameelsed.

Loomaaedades

Papagoilisi leidub enamikus loomaaedades. On loomaaedu, kus tegeldakse lindude paljundamisega ning mis osalevad looduskaitseprogrammides. Mõnes loomaaias õpetatakse lindudele ka trikke. Tallinna loomaaias leidub kaeluspapagoisid, ararauna ja kollatutt-kakaduusid.

Kaitse

Tänaseks on paljud papagoiliigid välja surnud. 350 liigist on 130 ohulähedases või veelgi halvemas seisundis. Peamised ohuallikad on elupaikade kadumine ja hävitamine ning salaküttimine, mõnele liigile ka salakaubandus. Papagoisid jahitakse ka nende värvikirevate sulgede tõttu.

Lemmiklindudeks püüdmine on suurim oht haruldasematele ja aeglasematele liikidele, enamiku papagoiliste probleem on aga elupaikade kadumine. Suur oht on ka pesapaikade vähenemine, sest papagoid on nende suhtes väga valivad. Isoleeritud liikidele (nt kea, kakkpapagoi) on saanud saatuslikuks inimese ja tema kaaslaste (nt rändrott, kass) saabumine eraldatud piirkondadesse. Mõnele liigile on ohuks ka selliste vanade puude kadumine, mis ei ole majanduslikult enam kasulikud, kuid on elutähtsad liikide pesitsemise jaoks. Kontroll koduloomade ja muude sissetoodud liikide üle aitab tihti päästa endeemseid ja hävimisohus liike.

Tänapäeval on palju aktiivseid organisatsioone, mis tegelevad papagoide kaitsmisega nii ex situ kui ka in situ. Loomaaedadel on selles veidi väiksem osa kui kaitsealadel, kuigi loomaaiad on tähtsad loodusharidusasutused. Tihti peetakse loomaaedades vaid üldtuntud (viirpapagoid, aarad jne) ja mitte nii haruldasi liike, kuid selles reeglis esineb ka erandeid.

Mitmekesisus

Papagoid võivad ka elupaiga ja toitumise alusel suuresti erineda (kakkpapagoi ja hüatsint-siniaara näitel).

	Kakkpapagoi	Hüatsint-siniaara
Pilt
Nokk	Väike, sale, suhteliselt sirge	Suur, massiivne, kõver
Tiivad	Taandarenenud → lennuvõimetu	Suured ja laiad → väga hea lendaja
Värvus	Rohekas, veidi pruune/musti triipe	Meresinine, silma ümber ja noka juures veidi kollast
Elupaik	Uus-Meremaa metsade maapinnal	Lõuna-Ameerika vihmametsades

Viited

↑ Forshaw, Joseph M. 2006. Parrots of the World: An Identification Guide. Princeton University Press.
↑ Parr, Mike; Juniper, Tony 1998. Parrots: A Guide to Parrots of the World. London: Christopher Helm Publishers.

[1] Forshaw, Joseph M. 2006. Parrots of the World: An Identification Guide. Princeton University Press.

[2] Parr, Mike; Juniper, Tony 1998. Parrots: A Guide to Parrots of the World. London: Christopher Helm Publishers.

[1]

[2]