Lev Mõškin

Vürst Lev Nikolajevitš Mõškin (Лев Николаевич Мышкин) on Fjodor Dostojevski romaani "Idioot" peategelane.

Välimus

"...noormees, samuti umbes kahekümne kuue või kahekümne seitsme aastane, kasvult veidi üle keskmise, väga heledate tihedate juustega, aukus põskedega ja väikese kerge, terava, peaaegu täiesti valge habemega. Tema silmad olid suured, sinised ja terased; nende pilgus oli midagi vaikset, kuid rasket, täis seda kummalist ilmet, mille järgi mõned arvavad esimesest pilgust ära tundvat langetõve. Noormehe nägu oli muide meeldiv, peen ja kuiv, kuid ilmetu..."

Tegelane

Dostojevski ütleb: "Romaani peamine mõte on kujutada positiivselt kaunist inimest. Maailmas ei ole midagi sellest raskemat, eriti praegu. Kõik kirjanikud, mitte ainult meie omad, vaid isegi Euroopa omad, kes ka ei oleks nõuks võtnud kujutada positiivselt kaunist, – on alati alla andnud. Sest see on tohutu ülesanne. Kaunis on ideaal, aga ideaal – ei meie ega tsiviliseeritud Euroopa oma, ei ole veel kaugeltki välja kujunenud."

Romaanis on vürst Mõškin kujutatud vaikse, lihtsa, alandliku inimesena; teistele tundub ta veidrikuna. Täiskasvanuna on ta säilitanud lapse maailmatunnetuse. Oma headuse, kõlbelisuse, alandlikkusega vastandub ta romaani teistele tegelastele; faktiliselt on ta kristliku vooruse kehastus või isegi Jeesuse Kristuse kehastus. Dostojevski sõnul on vürsti peamine püüdlus "taastada ja ellu äratada inimest".

Mõned Mõškini jooned ja eluloo üksikasjad on Dostojevski võtnud omaenda elust. Nagu kirjanik ise, nii põeb ka Mõškin epilepsiat. A. S. Dolinin osutab sellele, et mõned episoodid Mõškini elust meenutavad evangeeliumi stseene, mis rõhutab Mõškini ja Kristuse vahelist paralleeli.

Romaani mustandites mainitakse Mõškinit vürst Hristovi nime all.

Tõlgendused

Skaftõmov

Aleksandr Skaftõmov (1972:63–81) annab järgmise tõlgenduse.

Mõškinit tutvustatakse elurõõmu, rõõmsa maailmataju ja õnnelikkuse kaudu. Esimesel Peterburi-päeval Jepantšinite juures räägib ta oma elu kohta Šveitsis: "Ma olin muide peaaegu kogu aeg väga õnnelik." Nagu ütles Aglaja, oskas ta olla õnnelik. See nõuab erilist siseelu seisundit ja vaimu hoiakut. "Alguses mul lihtsalt polnud nukker olla; hakkasin kiiresti paranema; pärast sai mulle iga päev kalliks, ja mida edasi, seda kallimaks, nii et ma hakkasin seda tähele panema. Läksin magama väga rahulolevana, ja tõusin üles veel õnnelikumana." Jutuajamisest selgub, et Mõškin suhtub elusse armastusega. "Alguses, päris alguses ... tekkis mul suur rahutus. Aina mõtlesin, kuidas hakkan elama; tahtsin oma saatust tunda saada... Siis tuligi ette, et kogu aeg kutsub kuskile, ja mulle tundus kogu aeg, et kui minna aina edasi, minna kaua-kaua ja jõuda vaat selle joone taha, sellesama joone taha, kus taevas saab maaga kokku, siis seal ongi kogu mõistatuse lahendus, ja kohe näed uut elu, mis on tuhat korda vägevam ja mühavam kui meil; unistasin kogu aeg niisugusest suurest linnast nagu Napoli, kus on aina lossid, lärm, mürin, elu.. Jah, paljugi millest ma unistasin! Aga pärast mulle tundus, et isegi vanglas võib leida tohutu elu." Jutustades surmamõistetu viimsetest minutitest, räägib ta rõõmust ja õnnest elu üle mis tahes kujul. Jutustuses Mariest ja lastest avab Mõškin, mis teda nukrusest tervendas, kuidas ta end leidis, (armastuse rõõm andestuses ja andestuse kaudu). Armastades vürsti ja lapsi, tundis osatu Marie, keda kõik põlgasid ja kes tundis end viimase elajana, tohutut erutust ja vaimustust ja leidis õnne. Vürsti armastav suhtlemine lastega ühises mures Marie pärast ja armastuses tema vastu liitis neid. Nendelt võttis ta andestuses vastu iseenda ja elu, oma häda jäi tagaplaanile. "Ma hakkasin nendega kohtudes tundma mingit erakordselt tugevat ja õnnelikku tunnet. Ma jäin seisma ja naersin õnnest, vaadates nende väikseid, vilkuvaid ja lõputult jooksvaid jalgu ... ja siis ma unustasin kogu oma nukruse. Pärast aga ei suutnud ma kõik need kolm aastat mõistagi, kuidas inimesed nukrutsevad ja miks nad nukrutsevad." See on kogu romaani proloog. Mõškini vaimuilma algus- ja lõpp-punkt on armastus kui elu viimne õnn ja rõõm, elu õndsuse viimne täius. Elu on rõõmus armastuse tõttu, rõõm elu üle on armastus elu vastu. Kõik elab õnne ja rõõmu pärast, sest kõik elab armastusest ja armastuse pärast. Seda armastust tunnetab Mõškin eriti enne epilepsiahooge, kui "kõik tema elujõud korraga tõmbuvad pingule," "elutunne, eneseteadvuse tunne, on peaaegu kümnekordistunud," "mõistus, süda on ebaharilikus valguses särama löönud ja kõik selle erutused, kõik kahtlused on otsekui ühekorraga vaigistatud, lahenenud mingisse kõrgemasse rahusse, mis on täis selget ja harmoonilist rõõmu ja lootust," "ennekuulmatu ja enneaimamatu täiuse, mõõdu, leppimise ja kõige kõrgema elusünteesiga vaimustatud palvelise ühinemise tunne." "Kas siis tõesti on võimalik olla õnnetu? Oh, mis on minu mure ja minu häda, kui ma suudan olla õnnelik? Teate, ma ei saa aru, kuidas saab minna puust mööda ja mitte olla õnnelik, et seda näed? Rääkida inimesega ja mitte olla õnnelik, et teda armastad?... Kui palju on igal sammul nii kauneid asju, mis on kaunid kõige suuremas segaduseski oleva inimese jaoks? Vaadake last, vaadake Jumala koidikut, vaadake rohuliblet, kuidas see kasvab, vaadake silmadesse, mis teid vaatavad ja teid armastavad..." Armastus on oskus olla õnnelik. Inimene otsib armastust, sest ta otsib rõõmu. Armastus on ülim hüve.

Mõškin avab ka teistes inimestes janu armastada ja olla armastatud, mis on alati elav ja kaasakiskuv, kuid arg ja mahasalatud. Ometi on inimestele tuttavam kustutamatu armastuseigatsus, mis on varjatud, sõnatu, häbenev. Romaani teised tegelased näitavadki, mis on armastuse takistus: see on uhkus, kartlik enesearmastus. See muudab iga armastuse ja õrnuse puhangu isikliku võistluse ahnes põlengus tigeduseks ja vihkamiseks. Armastuse igatsus jääb varjule ning toob õnne ja rõõmu asemel nukrust ja valu. Isiklik pretensioonikus püüab oma ämblikuvõrku kõik elava südamlikkuse vahetud puhangud ja mähib kõik tuhastava, võistleva ja kadeda enesehinnangu sasipuntrasse. See on pais, filter, mis kuivatab ja mürgitab värsked elu allikad. Iga tegelane omamoodi on haavatud ja piinleb türanlikust enesearmastusest moonutatuna. Just nagu ennast jaatades, lakkavad nad olemast need, kes nad tõeliselt on. Rahuldamata vajadus end armastuses avada, janu saada osa teisest kaasatundvast ja vastuvõtvast hingest annavad endast pidevalt märku, ja kui need järjekordselt maha surutakse, annavad need tunda valu ja kannatusena. Et nad ei suuda andestada ega armastust vastu võtta, on tee armastuse ja elurõõmu juurde neile kinni. Kõigile neile on vastandatud vürst Mõškin, kellel pole enesearmastust.

Romaani alguses vagunis astub vürst Mõškin juhuslikku kõnelusse juhuslikke naabritega. Ta ei ole vaoshoitud, nagu sellistel juhtudel tavaks, vaid tuleb vestluskaaslaste uudishimule avatult vastu. "Šveitsi keepi kandva heledapäise noormehe valmidus vastata oma mustaverd naabri kõikidele küsimustele oli imekspandav ja selles puudus igasugune aimus, et nii mõnedki küsimused olid täiesti hoolimatud, kohatud ja tühised." Mõškin ei taju seda nähtamatut hingede duelli, mis kaasneb kõige süütumagi kõnelusega. Ta ei karda vestluskaaslase enesearmastust. Ta ei ründa, ja ka ei kaitse end. Ta laseb end vabalt vaadata. See on usalduslikkus ning vastasseisu ja võistluse puudumine. Ta vaimustub kergesti: "tundus, et ta vaimustus väga ruttu ja usalduslikult." Ta ei peida end, kui räägib endale lähedastest asjadest. Selle poolest ta erineb Jevgeni Radomskist, kes ebatavalisi või liiga avameelseid mõtteid välja öeldes peitub nalja ja naeratuse taha: ta "just nagu ägestub, aga samal ajal otsekui ka naljatab," räägib "otsekui ebatavalise õhina ja innuga ja samal ajal peaaegu naerdes võib-olla omaenda sõnade üle..." Aga "vürstil oli üks eriline joon, mis seisnes ebaharilikus naiivsuses, millega ta alati tähelepanelikult kuulas midagi, mis temas huvi äratas, ja vastas, kui seejuures tema poole küsimustega pöörduti. Tema näos ja isegi tema korpuse asendis peegeldus kuidagi see naiivsus, see usk, mis ei kahtlusta ei pilget ega huumorit." Külalistega õhtul Jepantšinite juures laskis usaldav vürst, kes otsis heatahtlikkust, ent petta välisest viisakusest. "Talle ei võinud pähegi tulla, et kogu see südamlikkus ja õilsus, teravmeelsus ja suur eneseväärikus on võib-olla ainult hiilgav kunstiline töötlus ..." Ta pidas suurilmalikku armastusväärsust südamlikkuseks ning oli ainus, kes ei saanud aru, kui naeruväärne ta oma tulise südamepaatosega on. Enesearmastuseta Mõškin võtab kergelt ka raha laenamist. Võlgu jäädes ei tunne ta alandust. Enesearmastus ei lubaks armuandi vastu võtta, kuid ta ei võistle ja armuannis näeb ta ainult heasüdamlikkust. Teda ei tee pahaseks ka äraütlemine.

Mõškin teab, kuidas inimesed valetavad ja mille pärast nad valetavad, ning ta jätab vale kõrvale kui välise ja juhusliku, mis pole hingega suhtlemisel oluline. Ta ei pahanda mõtete varjamise pärast ja ta vaatab kohmetuseta valest läbi, näeb vale ja kiitlemise taga isiksuse tuuma, kuuleb enesearmastuse ja kiituse otsimise taga seesmist rahutust ja kannatust. Selles, et inimest tõmbab teise inimese poole, on tema jaoks tagatis, et inimesel on püha rahulolematus iseendaga ja puhastumise janu. Ta saab aru, et ülestunnistuse, kahetsuse, pihtimise ja enesepiitsutamisega võib kaasneda eriline edevus ja kiitlemine, kuid andestab selle ja näeb pihtija valu enda pärast ja andestuse janu, pööramata tähelepanu enesearmastusele. Inimene ei armasta teise erakordsust isegi kannatuses; hoolimata valmidusest kaasa tunda ei andesta ta enese esiletõstmist. Kõik tajusid Ippoliti pretensiooni, et temasse suhtutaks kui erilisesse, ning seetõttu võeti ta vastu vihkamisega ning just nagu rõõmustati naeruväärse olukorra üle, kui tuli välja, et revolver pole laetud. Nii hävitab enesearmastus kaastunde, see on vürsti sõnul "kogu inimkonna olemise kõige peamine ja võib-olla ainus seadus." Ainult omakasupüüdmatu eneseunustuse puhul saab teoks teise individuaalsuse pretensioonitu, puhas vastuvõtmine. Kõik teised romaani tegelased põrkuvad vastastikusel lähenemisel isikliku alge nähtamatutes pretensioonides ja on tuimad kannatuse suhtes, mis on igaühe sees; ainult vürst Mõškin, kes ei võistle teise minaga, laseb südamesse ainult kannatuse. Aglaja nägi õigusega Nastasja Filippovnas "vigurdamist" ja poosetamist: "Te lihtsalt kujutate ette, et teete kõigi nende vigurdamistega kõrge vägiteo." Ka Jevgeni Radomski nägi temas ainult uhkust: "Kas siis kõik tema seiklused saavad õigustada tema niisugust talumatut, kuratlikku uhkust, tema niisugust jultunud, ablast egoismi?..." Ka vürst ei eita Nastasja Filippovna uhkust ja poosetamist, kuid näeb selle taga valu: "Mul oleks nagu süda alatiseks läbi torgatud." "Too kuu provintsis, kui ta kohtus temaga peaaegu iga päev, avaldas talle kohutavat muljet, kuni selleni välja, et vürst peletas mõnikord isegi mälestust sellest alles hiljutisest ajast. Juba selle naise näos oli tema jaoks alati olnud midagi piinavat: Rogožiniga kõneldes pööras vürst selle tunde lõputu haletsuse tundeks, ja see oli tõsi: see nägu oli juba portree pealt tema südamest välja toonud terve haletsuse kannatuse; see kaastunde ja isegi kannatuse tunne selle olendi pärast ei lahkunud kunagi tema südamest... Kuid sellega, mis ta Rogožinile ütles, ei jäänud vürst rahule; ja alles nüüd, sel tema äkilise ilmumise hetkel, sai ta aru, võib-olla vahetu tundega, mis tema sõnadest Rogožinile puudu jäi. Puudu jäid sõnad, mis oleks võinud väljendada õudust; jah, õudust! Nüüd, sel hetkel, tundis ta seda täiesti; ta oli kindel, oli oma erilistel põhjustel täiesti vdendunud, et see naine on hullumeelne. Kui mõnd naist üle kõige maailmas armastada või sellise armastuse võimalikkust juba ette nautida, ning siis näha teda järsku ahelates, raudvõre taga, valvuri kepi all, siis selline mulje oleks veidi sarnane sellega, mida vürst nüüd tundis." "Seda naist kirglikult armastada on peaaegu mõeldamatu, oleks peaaegu julmus, ebainimlikkus." Nastasja Filippovna on vürsti jaoks haige inimene, kelle on murdnud ületamatu kannatus. Juba esimesel õhtul ütles ta: "Teie järel tuleb palju käia, Nastasja Filippovna, ma hakkan teie järel käima." Ńagu vürst ise ütleb, on tema armastus "haledusarmastus", "haleduse piin", ohvrimeelne armastus. See on kaastunde motiivi kõige teravam esitus romaanis.

Ka Rogožinis näeb Mõškin eelkõige kannatust. Rogožin on "õnnetu": "Kui süngelt Rogožin hiljuti ütles, et tal "kaob usk". Sellel inimesel peavad olema tugevad kannatused." Rogožini tigeduse taga adub ta sisemist võitlust ja patutunnetust. Patt on hinge ajutine tumestus, patuga isiksus ei kaota end, mõistab patu pärast enese üle kohut. Mõškin kummardab võitluse, patukahetsuse ja ülestõusmisjanu valu ees. Sellepärast tulebki kohe pärast jutustust Rogožini kahtlustest juttu usulisest tundest: "usulise tunde olemus ... ei sobi ... üleastumiste ja kuritegude alla." Sellepärast ta ka hellitab ja haletseb Rogožinit viimases stseenis.

Eriti peenelt väljendub vürsti andestuse motiiv episoodis Burdovskiga. Andestus ei kõrvalda süüdivust, tunnistab isedust ja elavat tahet ka kuriteos (muidu ei saaks olla võitlust, patukahetsust, kahjutunnet omaenda küündimatuse ja madaluse pärast, mis on kõigil, kellele vürst andestab). Andestuses võtab ta inimese vastu koos patuga, sest tal on oma patu pärast valus, mis teebki ta õnnetuks. Sellisele andestusele on vastandatud advokaatide "mehaaniline" andestamine: nad seletavad kuritegu asjaolude ja paratamatusega, õigustavad pattu, kõrvaldavad kurjategija süü. Temalt võetakse isiksus, nii et ta pole enam oma teo tegija. Selline andestus ei saaks rahustada isiksust, kes süü omaks võtab, (Nastasja Filippovna tunnistab end väsimatult süüdi ning piinleb, sest ta ei tunnista end omaks). Tahtetuks tunnistavas andestuses kogetakse uut alandust. Vürst seletas Burdovski ebaausaid pretensioone tema "kaitsetusega", selle "mittemõistmisega", mille peale ta välja läks ("teda peteti, sellepärast ma nõuangi tema õigeksmõistmist"), ja tundis kohe "põletavat patukahetsust valuni välja": Burdovskilt isiksust ära võttes oli ta teda solvanud. Vürst ei tahtnud niimoodi andestada ja taipas oma viga. Ta palus Jevgeni Pavlovitšilt andeks selle eest, et ta ei osanud andeks anda; viimane tõlgendas seda nii, et vürst ei mõista Burdovski teo kui "ideede moonutuse" olemust. Vürst ütleb: "Ärge tuletage mulle meelde minu tegu kolm päeva tagasi! Mul on need kolm päeva väga häbi olnud... Ma tean, et olen süüdi..."

Seoses sellega tundis Mõškin end võimetuna "suurt ideed" väljendama: "mul on teised sõnad, mitte mõttele vastavad..." Seda võimetust pidaski ta oma peamiseks puudulikkuseks. See on seotud tema januga, et talle andestataks. Juba romaani alguses ilmneb Mõškini võime kohmetuda. Nii et ta ikkagi hindab teiste suhtumist endasse, ta vajab sanktsiooni teise inimese hingelt. Ta tajub oma kaugust suurest ideaalist, mida ta teab endas olevat, ning kardab oma südame kõrgemaid juhtmõtteid labastada. Aglaja ütles kord: "Nii pea kui te oma jutustuse lõpetate, te kohe ka häbenete seda, mida jutustasite. Millest see tuleb?" Vastus selgub edasisest. Mõškin kannatab, tundes end halva astjana selle kauni jaoks, mida ta endas aukartusega austab. "Ma tean, et ... loodus on mind andest ilma jätnud ... ühiskonnas olen ma üleliigne ... Ma ei räägi enesearmastuse pärast ... Nende kolme päeva jooksul ma olen palju mõelnud ja otsustanud, et pean teile esimesel võimalusel siiralt ja õilsalt teada andma. On olemas niisugused ideed, kõrged ideed, millest ma ei tohi rääkima hakata, sest ma ajan kindlasti kõigile naeru peale ... Mul ei ole sündsat žesti, pole mõõdutunnet; mul on teistsugused sõnad, mis mõttele ei vasta, aga see alandab neid mõtteid. Ja sellepärast mul ei ole õigust..." (Siin on süüta süü motiiv.) "Mul ei ole õigust oma mõtet väljendada ... Ma kardan alati oma naeruväärse välimusega mõtet ja peamist ideed kompromiteerida." "Oma mõtetest rääkida on kõigil häbi...," ja vürstil ei tule see enesearmastusest, vaid erilisest süütusest ja puhtusest: väljendus võib adekvaatselt kõrget muljet mitte jätta, ja tuleb välja "ebaadekvaatne", "laimatud" mõte.

Ja vürst igatseb, et keegi teda sellisena mõistaks, võtaks omaks, annaks talle andeks, hakkaks armastama. Seda mõistmise ja omaksvõtmise "valgust" ta tundis Aglajas. Tal oli kaksikarmastus, just nagu kahest omavahel kooskõlas olevast hinge allikast: armastus Nastasja Filippovna vastu viib ellu armastava kaastunde ja andestuse motiivi, armastus Aglaja vastu viib ellu endale andestuse janunemise motiivi. Vürst ütles Aglaja vastu: "Oh, ma olen alati uskunud, et ta mõistab." Ta kirjutas: "Te olete mulle vajalik, väga vajalik," ning meenutas teda kui "valgust". "...minu uus elu on alanud." Teadvustades oma naeruväärsust ja vääritust, ei tahtnud ta seda armastust uskuda, tal hakkas "häbi". "Võimalust, et armastatakse teda, niisugust inimest nagu tema, pidas ta koletuks asjaks." Siiski oli tema süda rõõmus. Autor näitab vürsti armastust Aglaja vastu väga platoonilisena: andestuse januga seoses saabki armastus olla ainult ülim vaimne puhastus, mida igatseb alati ebapuhas ja nõrk inimene. Kaksikarmastusest ei tule konflikti vürstis eneses, vaid ainult väljaspool, nõudlejate uhkes rivaalitsemises. Tema tunnete vahel ei ole konflikti, südames jääb ta mõlemaga. See, et ta jäi ainult Nastasja Filippovnaga, ei olnud tema tahe. "Kõigi tundemärkide järgi armastas ta Nastasja Filippovnat siiralt ... tema armastuses tema vastu kätkes tõesti otsekui kiindumus mingi haletsusväärse ja haige lapse vastu, kelle on raske ja isegi võimatu vaba voli anda." Samal ajal püüdis ta palju kordi peaaegu meeleheitlikult Aglajaga kohtuda.

See olukord jätkab vürsti ideaalse lõpuleviiduse motiivi ning samal ajal rivaalide lammutavat uhket tigedust kokkupõrke ainsa allikana ja jätkab uhkuse väljapääsmatu traagika motiivi. (Aglaja pilgus "väljendus nii palju kannatust ja samal ajal lõpmatut vihkamist".) Uhke inimese armastus nõuab, et armastatu keskenduks temale. Kiivusest ideaali vastu saab alguse isoleeritus, vihkamine ja kannatus. Uhke süda on kannatades solvunud armastatust äralõigatuse pärast ja vihkab armastust, kuid vihates kannatab tigeduses tagasilükatu pärast, armastab teda ja igatseb tema järele. Vihkamine kannatuse pärast ja kannatus vihkamise pärast tekitab pideva enesepiinamise ja hingepiinad iseenda ja elu mittevastuvõtmise pärast. Armastuse ideaalne täielikkus andestuses ja andestuse kaudu vastandub karjuvale uhkusele, mille pretensioonides ideaal osutub mõeldamatuks ja võimatuks. Olgu siis tegu vagura armastava eneseandmisega või võõra hinge ennastunustava enesesse võtmisega, kutsuva tungiga vastastikusele kaastundele ja andestusele, või siis rõõmsa kummardamisega südame ülima pühaduse ees, igale poole valab uinumatu uhkus oma mürgi, iga puhangu rõõmsa armastava õndsuse poole mürgitab sünge kannatuse ja tigeda võistlemisega.

"Paradiis on raske asi:" täielik andestus on tegelikust elust kaugel. Kui vürst rääkis vastastikusest andestusest, mida otsis Ippoliti hing ("Kui te ei taha talle andestada, siis ta sureb ilma teietagi...", "On tarvis nii, et ka teie oleksite nõus temalt andestust vastu võtma...", "Ta oleks siis tahtnud ... teid kõiki õnnistada ja teilt õnnistuse saada..."), siis talle tuletati hoiatavalt meelde: ""Armas vürst," haaras vürst Štš. kiiruga kartlikult kinni, vahetades kellegagi kohalviibijatest pilke, "maapealset paradiisi ei ole kerge saavutada, aga teie siiski pisut loodate paradiisi peale; paradiis on raske asi, palju raskem, kui teie kaunile südamele tundub. Jätame parem järele, muidu me võib-olla jälle kõik kohmetume, ja siis ..." Paradiisile seisab alati vastu kartlik enesearmastus. Uhkuse kõrvaldamatus annabki romaanile süžee.

Ka Mõškini "idiotism" teenib andestuse ideaali elava empiirilise kehastumise raskuse motiivi. Idiotismi ei ole: vürsti vaimujõud on kogu aeg täiesti selged ja rikkad. Idioodiks nimetamisel on siiski otstarve. Esiteks, vürst oli haiglane, ta oli olnud ravil, inimestest ära lõigatud. See teeb tõepäraseks ideaalse tegelase vaimse palge täieliku erakordsuse. Teiseks, iga tegelane on avatud nii keskmisest inimlikust vaatevinklist kui ka sügavalt hingepõhjast tuleva teadmise järgi, mis autori meelest igas inimeses on; autor on neutraalne. Nii on avatud ka Mõškin. Sügavamat vaadet esindab tavaliselt Mõškin, avades hingepõhja, mida enesearmastaja võistlev silm ei näe. Temale aga reageerivad ühed ja needsamad inimesed kaheti: hinge ühe punkti jaoks on vürst lähedane ja armas, teise punkti jaoks kauge, tarbetu, naeruväärne ja alandavalt haletsusväärne. Mõškin ei ole imposantne, temaga kaasneb häbi ja kohmetus. Sellepärast suhtutaksegi temasse heasüdamliku, pisut enesega rahul oleva armulikkusega või teatud põlguse ja halvakspanuga, ja need, kes teda kõige rohkem hindavad ja armastavad, on raevukalt rahulolematud, sest tunnevad ise tema pärast häbi ja kohmetust.

Mis ei võimalda tal imposantne olla? Siin tuleb jälle mängu enesearmastus, mille tõttu inimene hoiab endal teiste juuresolekul silma peal. Jutt ei ole siin silmakirjalikkusest, salalikkusest ja politikaanlusest omakasupüüdlikel eesmärkidel ega millegi laiduväärse, pahelise ja madala, oma südametunnistuses taunitu ilmingute tagasihoidmisest, vaid lapselikkuse, naiivsete, lihtsate, usalduslike tunnete peitmisest. Jutt on otsekohesest, ennast mitte märkavast usalduslikust vahetuolekust, kui üleelamised tunduvad eriti lähedased, omad, vallaolevad, kodused ning üksiti eriti süütud ja puhtad. Maha jäävad täiskasvanu asjalik mure ja tark pinge ning asenduvad lihtsameelse lõbususe, "rumalate" unistuste või vaikse enesehaletsuse ja õrna kahjutundega kõikide pärast. Dostojevskil väljendab see tunne tõelist eluhingust, see on tema jaoks kõige elavam loomulikkus, elu seaduste kõige sügavam ja peamine juur, elu juhtiva viimse tarkuse juur. Selles lapselikkuses naaseb inimene enda juurde koju, annab end endale. Tema tegelaste lapselikkus viitab alati südame elavatele allikatele, mida ei summuta eitava aru ja uhkuse kinnitused ja kiusatused. Siin elavad ülekutsed armastusele ja andestusele. See orb oleku tunne, janu end avada, vahetada rõõmsalt teineteist hellitavaid pilke, sulanduda armastuse ühisesse voogu, need mõttetud pisarad mustas, ebapuhtas, kalestunud hinges ei ole tema jaoks mõttetud.

Need tunded, hinge naiivne avatus võõrale, mittearmastavale silmale, on naljakas. koomiline ja igal juhul mitteimposantne. Lihtsameelsus ei ole enesearmastusega kooskõlas. Inimesed otsekui lepivad kokku kanda riideid ja olla sündsad. Seltskonnas on alastiolek alati sündsusetu ning saab ainult alandada. Dostojevski tõi vürst Mõškini hingepõhja seltskonda. Olla riietatute seas alasti on alati alandav. Mõškin on laps. Ta ütleb: "... Šneider ütles mulle ühe oma väga veidra mõtte... ta ütles mulle, et on täiesti veendunud, et ma olen täielik laps, see tähendab täiesti laps, et ma olen ainult kasvult ja näo poolest täiskasvanu sarnane, kuid arengu, hinge, iseloomu ja võib-olla isegi mõistuse poolest ma ei ole täiskasvanu, ja selliseks ma jäängi, isegi kui ma elaksin kuuekümneaastaseks." Mõškin lisab, et täiskasvanutega on tal "millegipärast alati raske", ja ta on kohutavalt rõõmus, kui saab võimalikult ruttu laste juurde minna.

Kõik salajas hoitavalt vagur, usaldavalt hale ja härras, lahke ja lahkust otsiv on ka neis, kes on tema ümber, aga seal on see enesearmastusega alla surutud, kuuldamatu võistlusega kinni müüritud, järjekordsete edu ja efekti taotlustega kunni puistatud. Seal inimene kiitleb patuga, isegi kui ta sisimas tunneb sellest hingepiina, pigem solvub kui heldib, pilkab õrnust tarbetuks ja alandavaks õrnuseks.

"Ja Ganja pahvatas äkki naerma. "Mis te vaatate mind niimoodi?" küsis ta vürstilt. "Ma imestan, et te nii siiralt naerma puhkesite. Teil on tõesti veel lapselik naer. Hiljuti te tulite ära leppima ja ütlete: "Tahate, ma suudlen teil kätt," see on täpselt nagu lapsed lepiksid ära. Nii et te olete veel võimeline sellisteks sõnadeks ja liigutusteks. Ja äkki ta hakkate pidama tervet loengut säherdusest pimedusest ja nendest seitsmekümne viiest tuhandest. See on tõesti kõik nii totter ja uskumatu."" See lapselik laine tungib ülemiste kihistuste koore alt läbi nagu kiir läbi pilvede. Hoolimata kirgedest ja uhkuse deemonist tunneb inimene tänu lapselikkusele ära, et tal pole õigus. Tänu lapselikkusele võtab enesearmastus Aglajal, Lizaveta Prokofjevnal ja Koljal lapselikult heasüdamliku ja kavaluseta kuju.

Uhkuse võlu võimendab uhke nördimuse ja vastupanu ilu. Ilu on romaanis lähedalt seotud uhkusega ning on vastandatud vürsti ebaimposantsele tasadusele. Selline on Nastasja Filippovna ja Aglaja ilu. Dostojevski pidas silmas metsiku mässu võlu. Ka ilusa Ippoliti pihtimus on võluvalt jultunud ja uhkelt allumatu. Kolja vaimustub selle uhkusest, sõltumatust eneseväärikusest, vaimujõust.

Viimane kattev ja lahendav valgus jääb romaanis siiski Mõškini ideaalile. Armastusejanu lainete ees kaotab uhkus jõu. Uhkuse mäss ei tule hingest. Uhke väljakutse ja pilke taga on kurbus enda pärast; elav süda, südametunnistuse tõde ja armastusejanu viivad uhked hinged armastuse ja andestuse teele. Mõškin võtab kõik tegelased vastu ja andestab neile.

Kirjandus

• А. П. Скафтымов. Тематическая композиция романа «Идиот». – Скафтымов А. П. Нравственные искания русских писателей: Статьи и исследования о русских классиках, М.: Художественная литература 1972, lk 23–86. Veebiversioon
• Накамура Кэнноскэ. Мышкин (Лев Николаевич Мышкин). – Словарь персонажей произведений Ф. М. Достоевского, Санкт-Петербург: Гиперион 2011, lk 211–218, ISBN 978-5-89332-178-4.