Alexander von Benckendorff

Alexander von Benckendorff
Alexander von Benckendorff
	Krahv Alexander von Benckendorff. George Dawe maal
Sünniaeg	23. juuni 1781; Tallinn Eestimaa kubermang Venemaa keisririik
Surmaaeg	23. september 1844; Peterburi Peterburi kubermang Venemaa keisririik
Teenistus	Venemaa keisririik
Auaste	jalaväekindral
Juhtinud	Moskva linna komandant; 2. tragunidiviisi ülem; Kaardiväekorpuse staabiülem; 1. kürassiiridiviisi ülem; Kolmanda osakonna ja Sandarmi Üksikkorpuse ülem
Sõjad/lahingud	Napoleoni sõjad; Dekabristide ülestõus
Autasud	Venemaa ordenid:; Püha Anna ordeni 3. järk (1804); Püha Vladimiri ordeni 4. järk (1804); Püha Anna ordeni 2. järk (1807); Püha Georgi ordeni 4. järk (1812); Püha Georgi ordeni 3. järk (1813); Püha Anna ordeni 1. järk (1813); Püha Vladimiri ordeni 2. järk (1814); Püha Anna ordeni 1. järk briljantidega (1814); Välisriikide ordenid:; Preisimaa Pour le Mérite (1807); Preisimaa Punase Kotka ordeni 1. klass (1813); Rootsi Põhjatähe orden (1813); Rootsi Mõõgaorden (1813);

Krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff (vene keeles Александр Христофорович Бенкендорф; 23. juuni (vkj)/ 4. juuli 1781 Tallinn^[1]^[2] – 11. september (vkj)/ 23. september 1844 Peterburi^[2]) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane.

Ta on tuntud Venemaa keisririigi salapolitsei Üksiku Sandarmikorpuse (vene keeles Отдельный корпус жандармов) loojana ja riikliku julgeolekuasutuse – kolmanda osakonna juhina aastatel 1826–1844.

Elukäik

Alexander von Benckendorff sündis jalaväekindral Christoph von Benckendorffi (1749–1823) ja Württembergi õuemarssali tütre, vabapreili Charlotte Auguste Johanna Schilling von Canstadti ^[3] (1744–1797) pojana.^[2] Tema vend Konstantin von Benckendorff (1784–1828) oli Venemaa sõjaväelane (kindralleitnant) ja diplomaat ning tema õde Dorothea (1785–1857), kes oli abielus Venemaa diplomaadi vürst Christopher Heinrich von Lieveniga (1774–1839), oli tuntud seltskonnategelane Pariisis ja Londonis.^[2]

Alexander von Benckendorff õppis Peterburis jesuiitide koolis, mida juhatas abt Dominique Charles Nicholas.

Sõjaväeteenistus

1798. aastal alustas Alexander von Benckendorff väeteenistust allohvitserina Semjonovi ihukaitseväepolgus. Sama aasta detsembris oli ta juba praporštšik ja sai Paul I tiibadjutandiks.

1803. aastal osales ta sõjategevuses Kaukaasias, kus paistis silma vaprusega. Ta osales 1806.–1807. aasta sõjakäigus, sealhulgas Preussisch Eylau lahingus. 1807. aastal ülendati ta polkovnikuks. Ta osales Vene-Türgi sõjas. 1811. aastal lõi ta Ruse lahingus tagasi Venemaa keisririigi vägede tagaosa ohustanud Türgi väed, mille eest ta ülendati kindralmajoriks ja teda autasustati Püha Georgi 4. järgu ordeniga.^[4]

Hilisema sõjategevuse käigus paistis ta silma andeka väejuhina. Ta juhatas 1812. aastal rünnakut Veliži all, mille käigus võeti vangi 8000 vastase sõdurit ja 3 kindralit. Ta oli Moskva linna komandant enne selle vallutamist, linnast taandumise ajal ja pärast vabastamist määrati ta uuesti sealse garnisoni ülemaks. Benckendorff lõi Prantsuse vägesid Tempelbergi all, mille eest sai Georgi ordeni 3. järgu, ja oli esimeste Venemaa sõjaväelaste hulgas, kes sisenesid Berliini. Ta osales Leipzigi lahingus ja seejärel Amsterdami vallutamises.^[4]^[5]

1816. aastal määrati ta 2. tragunidiviisi ülemaks ning 1819. aastal Kaardiväekorpuse staabiülemaks. Samal aastal sai ta ka kindraladjutandiks. 1821. aastal ülendati Benckendorff kindralleitnandiks ja määrati 1. kürassiiridiviisi ülemaks.^[4]

Töö riigiametites

1821. aastal andis Benckendorff keiser Aleksander I-le enda algatusel koostatud ettekande, milles teavitas keisrit opositsioonilise Hüvanguliidu olemasolust ning soovitas nende suhtes kiiresti ja otsustavalt tegutseda. Keiser jättis raporti tähelepanuta.^[4]

Benckendorff osales dekabristide ülestõusu mahasurumises 1825. aastal ning Nikolai I määras Benckendorffi vastloodud Kolmanda osakonna ja Sandarmi Üksikkorpuse ülemaks, neile ametikohtadele jäi ta kuni oma surmani 1844. aastal.^[4]

1827. aastal nimetati Benckendorff Keiserliku Teaduste Akadeemia auliikmeks.^[4]

1829. aastal ülendati ta jalaväekindraliks ning 1831. aastal arvati ta Riiginõukogu ja ministrite komitee liikmeks.^[4]

1832. aasta 27. oktoobril andis Nikolai I Benckendorffile krahvi tiitli. Meessoost pärijate puudumise tõttu lubas keiser 15. novembril 1832, Benckendorffi palvel erandkorras laiendada krahvitiitli kandjate ringi tema venna Konstantin von Benckendorffi pojale Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph Maximilian von Benckendorfile (1817–1858) ja tema järeltulijatele.^[4]

1834. aastal autasustati teda Venemaa kõrgeima, Andreas Esmakutsutu ordeniga. Nikolai I hea sõbrana saatis ta sageli keisrit tema visiitidel.^[4]

Krahv Benckendorff suri 23. septembril (vkj. 11. septembril) 1844 teel Badenist, kus ta oli viibinud ravil, koju Peterburi. Kuulnud uudist krahvi surmast, öelnud keiser Nikolai I: "Ta ei ajanud mind kellegagi tülli, kuid lepitas paljudega."^[6]

Alexander von Benckendorffil oli veider komme unustada oma nimi, mille meeldetuletamiseks pidi ta vaatama oma visiitkaarti.^[6]