Katoliku kirik Eestis
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2011) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
Rooma-Katoliku Kirik Eesti, varem Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis, on roomakatoliku kiriku Eesti alal tegutsev struktuur.
Katoliku kirik Eestis on tänapäeval väike, kuid kasvav organisatsioon. Ajavahemikus 1999–2002 kasvas kiriku liikmeskond algselt 3500 liikmelt 5745 liikmeni 2000. aasta rahvaloenduse järgi. Hinnanguliselt on 2006. aastal Eestis ligi 6000 katoliiklast, moodustades nõnda 0,4% Eesti elanikkonnast. 2011. aasta rahvaloenduse järgi pidas 15-aastastest ja vanematest Eesti elanikest end katoliiklaseks 4501 ja Ukraina Kreekakatoliku Kirikusse kuuluvaks 124 küsitletut.
Tegutseb kaheksa kogudust, ametis on kaheksa diötseesipreestrit, kaks ordupreestrit, kaks personaalprelatuuri vaimulikku. Lisaks elab Eestis 18 nunna. Suurim klooster on Pirita klooster Tallinnas, kus tegutsevad birgitiinide ordu õed. Ka Halastuse Misjonäride Ordu õed tegutsevad Tallinnas. Tartus on pärast taasiseseisvumist oma tegutsemist jätkanud Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise õdede kongregatsioon, kes elavad frantsisklaste ordureegli järgi. Kloostris on 2 õde Tšehhist ja 1 õde Slovakkiast. Ida-Virumaal elavad 4 õde püha Franciscuse III Regulaarordu püha Kantaliitsia Feliksi Kongregatsioonist, kes on pärit Poolast. 1993. aastast tegutseb Tartu Katoliku Hariduskeskus, kus on lasteaed ja põhikool. 2020./2021. õppeaastal alustas Tartu Katoliku Hariduskeskuse esimene gümnaasiumiklass[1][2].
Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Tallinna piiskopkond
Katoliku kiriku preestrid Eestis on praegu enamuses poolakad või lõunamaadest (Tšiili, Itaalia, Hispaania, Honduras), kolm vaimulikku on Eesti päritolu, nunnad pärinevad enamikus Indiast. Sellele vaatamata moodustavad eestlased suurima osa koguduse liikmetest, suuruselt järgmised rühmad on poolakad, valgevenelased, leedulased ja ukrainlased.
1924. aastal moodustati ja 1992. aastal taastati siinne apostellik administratuur. Ametis on piiskop, Opus Dei liige Philippe Jourdan (apostellik administraator alates 1. aprillist 2005; pühitseti piiskopiks sama aasta 10. septembril Oleviste kirikus toimunud tseremoonial).
2024. aasta septembris loodi Tallinna piiskopkond.
Eesti apostellikud administraatorid
[muuda | muuda lähteteksti]- Antonino Zecchini SJ (1924–1931)
- Eduard Profittlich SJ (1931–1942)
- Justo Mullor García (1992–1997)
- Erwin Josef Ender (1997–2001)
- Peter Stephan Zurbriggen (2001–2005)
- Philippe Jean-Charles Jourdan (alates 2005)
Generaalvikaarid
[muuda | muuda lähteteksti]Asendasid kohapeal aastatel 1992–2005 Vilniuses resideerinud apostellikku administraatorit.
- Guy Barbier (1992–1996)
- Philippe Jourdan (1996–2005)
Kogudused ja kloostrid
[muuda | muuda lähteteksti]- Püha Antoniuse kogudus Narva Püha Antoniuse kabeliga Narvas
- Püha Apostel Johannese kogudus Pärnu Püha Apostel Johannese kabeliga Pärnus
- Püha Joosepi kogudus Ahtme Püha Joosepi kirikuga Ahtmes
- Püha Jüri ja Püha Adalberti kogudus Sillamäe Püha Jüri ja Püha Adalberti kirikuga Sillamäel
- Püha Miikaeli kogudus Rakveres
- Püha Clara kogudus Kiviõli Püha Clara kirikuga Kiviõlis
- Püha Vaimu kogudus Valga Pühavaimu kirikuga Valgas
- Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kogudus Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirikuga Tartus
- Tallinna Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kogudus Tallinna Peeter-Pauli katedraaliga Tallinnas
- Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku Kolmekäelise Jumalaema Kogudus Tallinnas
- Dominikaani Vendade Ordu Püha Katariina klooster Tallinnas
- Halastuse Misjonäride Ordu klooster Tallinnas
- Püha Kantaliitsia Feliksi Kongregatsiooni klooster Ahtmes
- Püha Kantaliitsia Feliksi Kongregatsiooni klooster Narvas
- Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Õdede Kongregatiooni klooster Tartus
- Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu klooster Pirital
Ordud, kongregatsioonid ja muud ühendused
[muuda | muuda lähteteksti]- Vähemate Vendade Ordu
- Püha Franciscuse III Regulaarordu püha Kantaliitsia Feliksi Kongregatsioon
- Jeesuse Püha Vere Õdede Kongregatsioon
- Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kleerikute Mariaanide Kongregatsioon (1993–1998)
- Opus Dei
- Neokatehumenaalne Tee
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Roomakatoliku kirik on Eestis tegutsenud üle 800 aasta. Eestis algas katoliikluse ajalugu juba enne maa vallutamist 13. sajandi alguses, kuid tänapäevaks säilinud andmed selle kohta on hõredad ja vaieldavad.
13. sajandil alanud Roomakatoliku kiriku juhtide Rooma paavstide suunamisel toimunud Läänemere ristisõdade käigus vallutati Roomakatoliku kiriku vaimuliku rüütliordu Mõõgavendade ordu poolt Eesti ning jagati piiskopkondadeks ja ordu valdusteks. Vana-Liivimaal, kuhu kuulusid tänapäeva Eesti ja Läti alad, moodustati:
- Roomakatoliku kiriku Lundi peapiiskopkonna Tallinna diötsees ehk Tallinna piiskopkond (1219),
- Roomakatoliku kiriku vaimuliku rüütliordu Saksa ordu haru Liivi ordu valdused,
- Roomakatoliku kiriku Riia peapiiskopkond ning piiskopkonnad: Tartu (1224) ja Saare-Lääne (1228).
Eesti muistsete kihelkondade asemele asutati kirikukihelkonnad, 1520. aastaks oli Eesti alal 85 katoliku kiriku maakogudust. Kõik tänaseni säilinud keskaegsed kirikuhooned Eestis (peale Petserimaa) olid algselt katoliku kirikud.
Piiskopkonna maa-alad jagunesid:
- stiftialadeks, mis oli piiskopkonna ilmaliku võimu ala, peapiiskopile alluv maavaldus (lään), mida reaalselt haldas stiftifoogt. Piiskopkonna maavaldused olid suuremalt jaolt läänistatud ordule ja piiskopi vasallidele, kelle olulisimaks kohustuseks oli teenistus piiskopi sõjaväes
- diötseesialaks, mis oli piiskopi vaimulik valdus, mis kuulus tema kirikliku võimu piirkonda.
Lisaks kogudustele tegutsesid Eestimaal tsistertslaste, dominiiklaste, birgitiinide ja frantsisklaste ordud, Eesti territooriumile rajati 12 kloostrit.
Reformatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Katoliikluse õitsenguks Eesti alal tuleb aga lugeda keskaega. 16. sajandi algul toimunud reformatsiooni jooksul sai valdavaks protestantism, 1554. aastal kuulutati Liivimaal kehtivaks usuvabadus, 1555. aastal kirjutas Augsburgi usurahule alla ka Liivimaa ordumeistri volinik.
Põhja-Eestis tehti katoliiklusega lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses ja Rootsi kuninga Karl XI poolt 30. novembril 1692. aastal Eestimaa piiskopkonna jaoks välja antud Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse täienduse tagajärjel muutus Eestimaa territoriaalkirik Rootsi territoriaalkiriku üheks piiskopkonnaks.
Vastureformatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Roomakatoliku kiriku poolt viidi läbi 16. sajandi teisel poolel vastureformatsioon Poolale kuulunud Eesti aladel. Alade minemisel Rootsi võimu alla pärast Rootsi-Poola sõda, katoliiklus Eestis keelustati – Rootsi kuningriigis ja tema dominioonides oli riigiusuks luteri usk –, arvatavasti olid katoliiklased vaid üksikud Poola või Leedu aadlisuguvõsade esindajad või juhuslikud sisserändajad. Kogudusi, piiskoppe ega preestreid ei olnud, kloostrid olid sõjategevuse ajal hävitatud.
Venemaa keisririigi aeg
[muuda | muuda lähteteksti]18. sajandil pärast Põhjasõda liideti Eesti ala Venemaa keisririigiga, kus oldi katoliikluse vastu sallivam, vaatamata Venemaa riigiusule õigeusule. Alates 1766. aastast tegeles katoliku kiriku asjadega Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi juures asuv Liivi-, Eesti- ja Soomemaa asjade justiitskolleegium. 1783. aastal asutati kogu Venemaad hõlmav Mogiljovi peapiiskopkond, kuhu kuulusid ka Eesti- ja Liivimaa. 1786. aastal taastati katoliku kogudus Tallinnas. 1797. aastal moodustati katoliku usu ja vaimulike asjadega tegelemiseks roomakatoliku usuasjade departemang (департамент римско-католического исповедания). Aastatel 1832–1917 allus Katoliku kiriku organisatsioon Venemaa keisririigi Siseministeeriumile[3]. Tallinnas tegutses Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kogudus ja koguduse matmispaik Siselinna nekropolis, (tänapäeva Poolamäel, kus kalmistu likvideeriti ja hävitati 1950. aastate algul).
Katoliku kiriku taastamine Eestis algas 19. sajandil. Sajandi lõpul kujunesid kogudused Tallinnas, Tartus ja Narvas, liikmed olid peamiselt poolakad ja leedulased. Ehitati Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik Tallinnas (1845) ja Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik Tartus (1899). 1835. aastal asutati katoliku kogudus Narvas, 1849. aastal kogudus Tartus ja 1915. aastal kogudus Valgas.Neist esimene on praegu ka piiskopliku kiriku staatuses.
Eesti Vabariigi aeg
[muuda | muuda lähteteksti]1. novembril 1924 lahutati katoliku kirik Eestis Riia peapiiskopkonnast ja Eesti alal moodustati omaette apostellik administratuur: Eesti Apostellik Administratuur. Esimeseks apostellikuks administraatoriks nimetati Püha Tooli diplomaatiline esindaja – nuntsius – asukohaga Tallinnas.
1930. aastal saabus Eestisse preester Eduard Profittlich SJ, aasta hiljem nimetati ta apostellikuks administraatoriks. 1936. aasta 27. detsembril pühitseti Profittlich piiskopiks – tegu oli esimese katoliiklikuks piiskopiks pühitsemisega Eestis pärast ligi viiesaja-aastast vaheaega.
Katoliku kirik kannatas Eestis rängalt stalinistlike repressioonide all – teiste seas suri 1942. aastal vangistuses ka piiskop Profittlich. Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamiseks käib protsess Moskvas. Ka saksa okupatsiooni ajal ametisse nimetatud ajutine (1941–1945) apostellik administraator Henri Werling vangistati 1945. aastal, saadeti Siberisse ja vabanes alles 1956. aastal.
Tänapäeval on Roomakatoliku kogudused Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas, Valgas, Ahtmes, Sillamäel, Kiviõlis ja Valgas, ametis on kaheksa diötseesipreestrit. Suurim klooster on Pirita klooster Tallinnas.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Katoliku kirik Eestis |