Epeiros

Epeiros (albaania: Epiri, kreeka: Ήπειρος) on geograafiline ja ajalooline piirkond Kagu-Euroopas, nüüd jagunenud Kreeka ja Albaania vahel. See asub Píndose mäestiku ja Joonia mere vahel, ulatudes Vlorë lahest ja Keraunia mägedest põhjas Amvrakía lahe ja Rooma linna Nikopolise varemeteni lõunas. Praegu jaguneb see Ípeirose piirkonna Loode-Kreekas ning Gjirokastëri, Vlorë ja Berati maakonna vahel Lõuna-Albaanias. Epeirose suurim linn on Ioánnina, Ípeirose piirkonna keskus; Gjirokastër on suurim linn Epeirose Albaania osas.

Karm ja mägine piirkond Epeiros oli Vana-Kreeka loodeosa. Seda asustasid kreeka hõimud haoonid, molossid ja tesprotid ning seal asus Dodone pühamu, vanim Vana-Kreeka oraakel ja Delfi järel kõige hinnatum. Ühendatuna aastal 370 eKr Aiakiidide dünastia poolt ühtsesse riiki, saavutas Epeiros kuulsust Pyrrhose valitsemisajal, kes võitles Rooma vabariigiga reas kampaaniates. Epeirosest sai koos ülejäänud Kreekaga aastal 146 eKr Rooma vabariigi osa, seejärel Rooma keisririigi ja Ida-Rooma keisririigi osa.

Pärast Konstantinoopoli langemist Neljandas ristisõjas sai Epeirosest Epeirose despootkonna keskus, mis oli üks Bütsantsi järglasriike. Vallutatuna 15. sajandil Osmanite riigi poolt, muutus Epeiros Ali paša valitsemise all 19. sajandi alguses pooliseseisvaks, kuid Osmanid taastasid oma kontrolli aastal 1821. Pärast Balkani sõdu ja Esimest maailmasõda sai Lõuna-Epeirosest Kreeka osa, samas kui Põhja-Epeirosest sai Albaania osa.

Nimi ja etümoloogia

Epirootide Liidu münt, millel on kujutatud Zeusi (vasakul) ja välgunoolt sõnaga "ΑΠΕΙΡΩΤΑΝ" – epirootide (paremal)

Nimi Epeiros on tuletatud kreeka keelest: Ἤπειρος, latiniseeritud: Ḗpeiros (dooria murdes: Ἄπειρος, latiniseeritud: Ápeiros), tähendusega "maismaa" või terra firma. Arvatakse, et see pärineb indoeuroopa tüvest *apero- 'rannik' ja algselt kasutati seda maismaa kohta Korfu ja Joonia saarte vastas. Kohalik nimetus löödi Epirootide Liidu mündile: "ΑΠΕΙΡΩΤΑΝ" (vanakreeka keeles: Ἀπειρωτᾶν, latiniseeritud: Āpeirōtân, atika murdes: Ἠπειρωτῶν, latiniseeritud: Ēpeirōtôn, s.o epirootide, vaata kujutist paremal). Albaania nimi piirkonnale, mis tuleneb kreeka keelest, on Epiri.

Piirid ja mõisted

Epeirose ajaloolist piirkonda peetakse üldiselt ulatuvat Keraunia mägede põhjaosast (nüüd Llogara Albaanias), mis asub Auloni (nüüd Vlorë) lahest lõuna pool, Amvrakía (või Árta) laheni Kreekas. Antiik-Epeirose põhjapiir on alternatiivina antud kui Aóosi (või Vjosë) jõe suue, vahetult Vlorë lahest põhjas. Epeirose idapiiri määratleb Píndose mäestik, mis moodustab Mandri-Kreeka selgroo ning eraldab Epeirose Makedooniast ja Tessaaliast. Läänes külgneb Epeiros Joonia merega. Korfu saar asub Epeirose ranniku lähedal, kuid seda ei peeta Epeirose osaks.

Epeirose määratlus on aja jooksul muutunud, nii et tänapäevased halduspiirid ei vasta Antiik-Epeirose piiridele. Ípeirose piirkond Kreekas hõlmab ainult murdosa klassikalisest Epeirosest ega hõlma selle idapoolseimaid osi, mis asuvad Tessaalias. Albaanias, kus Epeirose nime ei kasutata kunagi ametlikus kontekstis, ulatuvad Gjirokastëri, Vlorë ja Berati maakond klassikalise Epeirose põhja- ja kirdepiirist kaugemale.

Loodus

Epeiros on valdavalt karm ja mägine piirkond. See koosneb suuresti Píndose mägedest, reast paralleelsetest lubjakiviseljakutest, mis on jätkuks Dinaari mäestikule. Píndos moodustab Mandri-Kreeka selgroo ning eraldab Epeirose Makedooniast ja Tessaaliast idas. Píndose seljakud on merega paralleelsed ja üldiselt nii järsud, et nendevahelised orud sobivad enamasti karjamaaks, mitte suuremahuliseks põllumajanduseks. Kõrgus kasvab liikumisel itta, rannikust eemale, ulatudes kuni 2637 meetrini Smólikasel, Epeirose kõrgeimal kohal. Teised olulised seljakud on Týmfi (2496 m, Gkamíla), Lýgkos (2249 m), vastavalt Smólikasest läänes ja idas, Grámmos (2523 m) kirdes, Tzoumérka (2356 m) kagus, Tómaros (1976 m) edelas, Mitsikéli Ioánnina lähedal (1810 m), Tsamantás (1806 m) ja Nemërçkë (2485 m) Kreeka ja Albaania vahelisel piiril, ning Keraunia mäed (2000 m) Himara lähedal Albaanias. Suurem osa Epeirosest asub Píndose tuulepoolsel küljel ja valitsevad tuuled Joonia merelt teevad piirkonnast sajuseima Mandri-Kreekas.

Märkimisväärseid madalikke võib leida vaid ranniku lähedal, edelas Árta ja Préveza lähedal, Acheroni tasandikul Paramythiá ja Fanári vahel, Igoumenítsa ja Sagiáda vahel ning ka Sarandë lähedal. Zagóri piirkond on maaliline kõrgplatoo, mida ümbritsevad igast küljest mäed.

Peamine jõgi, mis voolab läbi Epeirose, on Vjosë (kreeka keeles Aóos), mis voolab Píndose mägedest Kreekas loode suunas ja suubub Albaanias Vlorë lahe põhjaossa. Teised olulised jõed on Acheroni jõgi, mis on kuulus oma religioosse tähtsuse poolest Vana-Kreekas ja Nekromanteioni asukoht, Árachthose jõgi, üle mille läheb ajalooline Árta sild, Loúros, Thýamis või Kalamás ja Voïdomátis, Vjosë lisajõgi, mis voolab läbi Víkose kuristiku. Víkose kuristik, üks sügavamaid maailmas, moodustab maalilise ilu poolest tuntud Víkose-Aóose rahvuspargi keskpunkti. Ainus märkimisväärne Epeirose järv on Pamvótida järv, mille kaldal asub Ioánnina linn, piirkonna suurim ja traditsiooniliselt kõige olulisem linn.

Epeirose kliima on piki rannikut vahemereline ja sisemaal alpiinne. Epeiros on tugevalt metsastunud, peamiselt okaspuuliikidega. Epeirose loomastik on eriti rikas ja seal esinevad sellised liigid nagu pruunkaru, hunt, rebane, hirv ja ilves.

Aetomilítsa küla Grámmose mäel Píndoses
Víkose jõgi, Víkose–Aóose rahvuspark
Kõrgjärv Drakolimni (Draakonijärv) Gkamílal Píndoses
Lambad puuvarjus Kónitsa lähedal
Párga laht
Himara piirkond nähtuna Llogara kurult
Aóosi või Vjosë jõgi Tepelenë lähedal

Ajalugu

Varajane ajalugu

Epeirose on alates vähemalt neoliitikumi aegadest hõivanud meremehed piki rannikut ning jahimehed ja karjused sisemaal, kes tõid endaga kaasa kreeka keele. Need inimesed matsid oma juhte suurtesse tumulustesse, mis sisaldasid šahthaudu, sarnaseid Mükeene haudadega, näidates esivanemlikke seoseid Epeirose ja Mükeene tsivilisatsiooni vahel. Epeirosest on leitud arvukalt Mükeene säilmeid, eriti piirkonna kõige olulisemates iidsetes usulistes kohtades, Nekromanteion (surmaoraakel) Acheron jõel ja Zeusi oraakel Dodones.

Keskmisel pronksiajal asustasid Epeirose samad rändavad hellenite hõimud, kes asusid elama ülejäänud Kreekasse. Aristoteles pidas piirkonda ümber Dodone Hellase osaks ja piirkonnaks, kust hellenid pärinesid. Bulgaaria keeleteadlase Vladimir Georgievi sõnul oli Epeiros hilisneoliitikumis algkreeka keeleala osa. 1. aastatuhande alguses eKr olid kõik 14 epirootide hõimu, sealhulgas haoonid Loode-Epeiroses, molossid keskel ja tesprotid lõunas, tugeva läänekreeka murde kõnelejad.

Epeiros klassikalisel ja hellenistlikul ajal

Pikemalt artiklis Epeiros (antiikriik)

Erinevalt enamikust teistest selle aja kreeklastest, kes elasid linnriikides või nende ümbruses, elasid Epeirose elanikud väikestes külades ja nende eluviis oli võõras Lõuna-Kreeka polistele. Nende piirkond asus Kreeka maailma äärealadel ja polnud kaugeltki rahulik; paljude sajandite jooksul oli see piiriala, vaidlustatud põhja pool asuvate illüürlaste poolt. Epeirosel oli siiski palju suurem religioosne tähtsus, kui võis arvata, arvestades selle geograafilist kaugust, pühamu ja oraakli olemasolu tõttu Dodones – mida peeti Delfi kuulsama oraakli järel teiseks.

Epiroodid, loodekreeka murde kõnelejad, kes erinesid Joonia saarte kreeka kolooniate doorlastest, ja enamuses kreeka nimede kandjad, mida tõendab epigraafia, näivad olevat mõne klassikalise kirjaniku poolt peetud põlastusväärseiks. 5. sajandi eKr Ateena ajaloolane Thukydides kirjeldab neid kui "barbareid" oma teoses "Peloponnesose sõja ajalugu", nagu ka Strabon oma teoses "Geograafia". Teised kirjanikud, nagu Herodotos, Dionysios Halikarnassosest, Pausanias ja Eutropius, kirjeldavad neid kreeklastena. Samamoodi on Epeirose hõimud/riigid kantud Árgoses ja Epidauroses kreeka Thearodokoi loenditesse (pühade saadikute võõrustajad). Plutarchos mainib huvitavat osa Epeirose folklooris Achilleuse kohta: oma kuningas Pyrrhose eluloos väidab ta, et Achilleusel "oli Epeiroses jumalik staatus ja kohalikus murdes kutsuti teda Aspetos" (tähendusega Homerose kreeka keeles kirjeldamatu, kirjeldamatult suurepärane).

Alates aastast 370 eKr rajas molosside Aiakiidide dünastia Epeiroses tsentraliseeritud riigi ja hakkas rivaalitsevate hõimude arvelt oma võimu laiendama. Aiakiidid asusid liitu üha võimsama Makedoonia kuningriigiga, osalt illüürlaste rüüsteretkede ühise ohu vastu, ning aastal 359 eKr abiellus molosside printsess Olympias, Arybbase vennatütar, Makedoonia kuninga Philippos II-ga. Temast sai Aleksander Suure ema.

Arybbase surma järel sai troonile Aleksander I ja aastal 334 eKr Epeirose kuninga tiitli. Ta tungis Itaaliasse, kuid tapeti aastal 331 eKr Lukaanias Pandosia lahingus mitme itaalikute hõimu vastu. Aleksanderi järglane Aiakides liitus Olympiasega Kassandrose vastu, kuid tõugati aastal 313 eKr troonilt. Tema poeg Pyrrhos sai troonile aastal 295 eKr ning võitles kuus aastat Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias roomlaste ja kartaagolaste vastu. Tema võitude kõrge hind roomlaste vastu andis Epeirosele uue, kuid lühiajalise tähtsuse, samuti püsiva panuse kreeka keelde mõistega "Pyrrhose võit". Sellegipoolest tõi Pyrrhos Epeirosele suure õitsengu, ehitades Dodone suure teatri ja uue eeslinna Ambrakia (nüüd Árta), mille ta tegi oma pealinnaks.

Aiakiidide dünastia lõppes aastal 232 eKr, kuid Epeiros jäi oluliseks võimuks, ühendatuna Epirootide Liidu egiidi all liitriigiks, millel on oma parlament ehk synedrion. Siiski seisis ta silmitsi ekspansionistliku Rooma vabariigi kasvava ohuga, mis pidas mitmeid sõdu Makedoonia vastu. Liit tüüris esimeses kahes Makedoonia sõjas rahutut neutraalset kurssi, kuid jagunes Kolmandas Makedoonia sõjas (171–168 eKr), kus molossid pooldasid makedoonlasi ning haoonid ja tesprotid pooldasid Roomat. Tulemus oli Epeirosele hukatuslik; Molossia langes aastal 167 eKr Rooma kätte ja 150 000 selle elanikku orjastati.

Rooma ja Bütsantsi võim

Epeiros kui Rooma provints

Epeirose piirkond pandi aastal 27 eKr Ahhaia senatiprovintsi, välja arvatud selle põhjapoolne osa, mis jäi Makedoonia provintsi osaks. Keiser Traianuse ajal, millalgi 103. ja 114. aasta vahel pKr, sai Epeiros eraldi provintsiks, seda juhtis procurator Augusti. Uus provints ulatus Auloni (Vlorë) lahest ja Keraunia mägedest põhjas Achelóosi jõe alamjooksuni lõunas ning hõlmas põhjapoolsed Joonia saared Korfu, Lefkáda, Ithaka, Kefalloniá ja Zákynthose.

Hilisantiikaeg

Arvatavasti Diocletianuse (valitses 284–305) provintside ümberkorraldamise ajal eraldati Makedoonia provintsi lääneosa Aadria mere rannikul Uus-Epeirose (Epeiros Nova) provintsiks. Ehkki see territoorium ei olnud traditsiooniliselt Epeirose osa, nagu antiikgeograafid seda defineerisid, ning ajalooliselt asustasid seda valdavalt illüüria hõimud, kajastab nimi fakti, et Rooma võimu all oli ala üha enam helleniseeritud ja asustatud Epeirose hõimudega lõunast.

Kaks Epeirose provintsi said Möösia diötseesi osaks, kuni see umbes 369. aastal Makedoonia ja Daakia diötseesideks jaotati, mil need said esimese osaks. 4. sajandil oli Epeiros ikka veel paganluse kants ning keiser Julianus Apostata (valitses 361–363) ja tema pretoriaanide prefekt Claudius Mamertinus abistasid seda maksude vähendamise ja provintsi pealinna Nikopolise ülesehitamise kaudu. Jordanese sõnul rüüstasid piirkonda aastal 380 läänegoodid. Keisririigi jagamisega pärast Theodosius I surma aastal 395 sai Epeiros Ida-Rooma või Bütsantsi osaks. Aastatel 395–397 rüüstasid läänegoodid Alarichi juhtimisel Kreekat. Nad jäid Epeirosesse mõneks aastaks, aastani 401, ja taas aastatel 406–407, Alarichi liidu ajal Lääne-Rooma väejuhi Stilichoga, et kiskuda Idakeisririigi käest ära Ida-Illüüria.

Hieroklese Synekdèmos, koostatud umbes aastal 527/8 pKr, kuid kajastas tõenäoliselt olukorda 5. sajandi esimesel poolel, teatab 11 linnast Vana-Epeiroses (vanakreeka: Παλαιὰ Ἤπειρος, ladina: Epirus Vetus): pealinn Nikopolis, Dodone, Euroia, Hadrianopolis, Appon, Phoinike, Anchisese, Buthrotum, Photike, Korfu saar ja Ithaka saar. Uus-Epeiros pealinnaga Dyrrhachionis hõlmas 9 linna. 467. aastast alates korraldasid Joonia saartele ja Epeirose rannikule rünnakuid vandaalid, kes olid üle võtnud Põhja-Aafrika provintsid ja loonud oma kuningriigi keskusega Kartaagos. Vandaalid võtsid aastal 474 silmapaistvalt Nikopolise kui tingimiskillukese läbirääkimistel keiser Zenoga, ja rüüstasid Zákynthose, tappes palju selle elanikke ja viies teised orjusse. Epirus Nova muutus pärast aastat 479 lahinguväljaks idagootide mässudes. Aastal 517 ulatus getide või antide rüüsteretk Kreekasse, sealhulgas Epirus Vetusesse. Prokopiose väide tema "Salajases ajaloos", et Justinianus I (valitses 527–565) ajal rüüstasid barbarid igal aastal kõiki Balkani provintse, peavad tänapäevased teadlased retooriliseks hüperbooliks; aastal 548/9 on dokumenteeritud ainult üks slaavi rüüsteretk Dyrrhachioni ümbrusse. Prokopios teatab veel, et aastal 551 saatis idagoodi kuningas Totila, püüdega katkestada Gooti sõja ajal bütsantslaste ühendusliinid Itaaliaga, oma laevastiku rüüstama Epeirose rannikut. Vastuseks nendele rünnakutele ja kahe 522. aasta purustava maavärina tekitatud kahjude parandamiseks algatas Justinianus suuremahulise rekonstrueerimise ja taaskindlustamise programmi: Hadrianopolis ehitati ümber, ehkki vähendatud mahus, ja nimetati ümber Justinianopoliseks, samal ajal kui Euroia viidi kaugemale sisemaale (mida tavaliselt tähistati Ioánnina asutamisena), samas kui Prokopios väitis, et mitte vähem kui 36 väiksemat kindlust Epirus Vetuses – enamik neist ei ole enam tuvastatavad – kas ehitati ümber või ehitati uuesti.

Epeiros slaavlaste sissetungist kuni 1204. aastani

6. sajandi lõpul langes enamus Kreekast, sealhulgas Epeiros, avaaride ja nende slaavi liitlaste kontrolli alla. See on Monemvasia kroonika järgi pandud aastasse 587 ja seda kinnitavad veel tõendid selle kohta, et mitmed piiskopitoolid jäeti piiskoppide poolt aastaks 591 maha. Seega umbes aastal 590 põgenesid Euroia piiskop, kleerus ja inimesed oma linnast Kassopesse Korful, võttes kaasa nende kaitsepühaku Donatose reliikvia.

Paljudest slaavi hõimudest on nime järgi teada ainult vajunitid, esmalt tõendatud umbes aastal 615, kes andsid endi asustatud piirkonnale oma nime Vagenetia. Slaavi toponüümide tiheduse põhjal Epeiroses pidid slaavlased piirkonda asuma, kuigi selle asustuse ulatus on ebaselge. Slaavi toponüümid esinevad peamiselt sisemaa mägistel aladel ja Kórinthose lahe rannikul, mis viitab tõsiasjale, et see oli lähenemistee, mida kasutas enamik slaavlasi, kes läksid üle lahe Peloponnesosele. Tundub, et Joonia saared pole mõjutatud, välja arvatud mõned üksikud Korfu toponüümid. Toponüümide keelelisest analüüsist selgub, et need pärinevad enamasti slaavi asustuse varajasest lainest 6. ja 7. sajandi vahetusel. Tekstiliste tõendite vähesuse tõttu on ebaselge, kui palju mõjutas piirkonda 8. sajandi keskel alanud slaavi rände teine laine, mis algas Bulgaaria surve tõttu Põhja-Balkanil.

Nagu Ida-Kreekas, näib Bütsantsi võimu taastamine jätkuvat saartest, peamiselt Kefalloniást, mis oli kindlasti kindla kontrolli all umbes aastal 702, kui Filippikos sealt välja saadeti. Keisririigi võimu järkjärgulist taastamist tõendab veelgi kohalike piiskoppide osalemine Konstantinoopoli kirikukogudel: kui 680/1. ja 692. aasta oikumeenilistes kirikukogudes osales ainult Dyrrhachioni piiskop, on sajand hiljem aastal 787 tõendatud Dyrrhachioni, Nikopolise, Korfu, Kefalloniá ja Zákynthose piiskoppide osalemine Nikaia II kirikukogul. Umbes 8. sajandi keskpaigas loodi Kefalloniá teema, kuid vähemalt esialgu oli see suunatud rohkem Bütsantsi kontrolli taastamisele Joonia ja Aadria merel, võitlemisele saratseenide piraatlusega ja ühenduse tagamisele järelejäänud Bütsantsi valdustega Itaalias, selle asemel, et süstemaatiliselt pingutada Mandri-Epeirose alistamiseks. Siiski pärast moslemite Sitsiilia-vallutuse algust aastal 827 osutus Joonia araablaste rüüsteretkedele eriti kaitsetuks.

9. sajandil tehti siiski suuri edusamme keiserliku kontrolli taastamisel mandriosas, mida tõendab Ioánnina, Naupaktose, Hadrianopolise ja Vagenetia (ilmselgelt selleks ajaks korraldatud kui Sklavinia keiserliku võimu all) piiskoppide osavõtt oikumeenilistes kirikukogudes aastatel 869/70 ja 879/80. Bütsantsi taastumine tõi kaasa kreeklaste sissevoolu Lõuna-Itaaliast ja Väike-Aasiast Kreeka sisemaale, kui järelejäänud slaavlased ristiusustati ja helleniseeriti. Helleniseerimiskampaania edu viitab ka Kreeka algse elanikkonna jätkuvusele ja sellele, et slaavlased olid asunud elama paljude kreeklaste hulka, vastupidi piirkondadele, mis asuvad praeguses Bulgaarias ja endises Jugoslaavias põhja pool, kuna neid piirkondi ei olnud võimalik helleniseerida, kui bütsantslased 11. sajandi alguses need tagasi võtsid. Pärast admiral Nasari suurt merelist võitu aastal 880 ja Bütsantsi rünnaku algust araablaste vastu Lõuna-Itaalias 880. aastatel olukord paranes ja loodi Nikopolise teema, tõenäoliselt pärast 886. aastat. Kuna slaavlased olid Epeirose antiikpealinna kahjustanud, sai uue teema pealinnaks Naupaktos rohkem lõuna pool. Uue provintsi ulatus on ebaselge, kuid tõenäoliselt kattus see umbes samal ajal loodud Naupaktose metropoliitkonna ulatusega: Vónitsa, Aetós, Achelóos, Rogoi, Ioánnina, Hadrianopolis, Photike, Buthrotum. Vagenetia ei paista eriti enam piiskopkonnana. Nagu kommenteerivad Tabula Imperii Byzantini autorid, näib, et "Bütsantsi haldus oli toonud tugevalt slaaviasustusega alad mandril mõnevõrra oma kontrolli alla ja sisse seadnud teatud taashelleniseerimise". Põhja pool asus Dyrrhachioni piirkond kui samanimeline teema tõenäoliselt juba 9. sajandil.

10. sajandi alguses olid mõlemad teemad, Kefalloniá ja Nikopolis, peamiselt baasideks ekspeditsioonidele Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia vastu, samas kui mardaidid mõlemast teemast on loetletud 949. aasta suures, kuid ebaõnnestunud ekspeditsioonis Kreeta emiraadi vastu. Umbes aastal 930 rüüstasid Nikopolise teemat bulgaarlased, kes isegi okupeerisid mõnda osa, kuni bütsantslaste poolt aastaid hiljem välja aeti või alistati. Vaid Epeirose äärmine põhjapoolne osa näib olevat jäänud sel ajal püsivalt Bulgaaria võimu alla, kuid tsaar Samuili ajal, kes viis Bulgaaria võimukeskuse lõuna ja lääne suunas Ohridi, oli tõenäoliselt kogu Epeiros kuni Amvrakía laheni Bulgaaria võimu all. Seda näitab tõsiasi, et Bulgaaria võimu all olnud territooriumid moodustasid pärast Bütsantsi Bulgaaria-vallutust keiser Basileios II poolt aastal 1018 osa autokefaalsest Ohridi peapiiskopkonnast: seega Epeiroses läksid Chimara, Hadrianopolise, Bela, Buthrotumi, Ioánnina, Kozyle ja Rogoi piiskopitoolid Ohridi alluvusalasse, samas kui Naupaktose metropoliitkonnale jäid vaid Bonditza, Aetose ja Achelóosi piiskopitoolid. Basileios II rajas piirkonnas ka uued, väiksemad teemad: Koloneia ja Dryinoupolis (Hadrianopolis).

Piirkond ühines aastal 1040 Petar Deljani ülestõusuga ja kannatas 11. sajandi lõpu Bütsantsi-Normanni sõdades: Dyrrhachion oli aastatel 1081–1084 normannide poolt okupeeritud, Ártat piirati edutult ja Ioánnina vallutati Robert Guiscardi poolt. Aromaanlaste kohalolekut Epeiroses on esimest korda mainitud 11. sajandi lõpul, samas kui juudi kogukonnad olid tõendatult kogu keskaja vältel Ártas ja Ioánninas.

Epeiros 1204. aastast Osmanite vallutuseni

Kui Konstantinoopol Neljandas ristisõjas aastal 1204 langes, määras partitio terrarum imperii Romaniae Epeirose Veneetsiale, kuid veneetslased ei suutnud suures osas oma võimu tõhusalt kehtestada, välja arvatud Dyrrhachioni üle. Kreeka aadlik Mikhael Komnenos Doukas, kes oli abiellunud kohaliku suurniku tütrega, kasutas seda ära ja koondas mõne aasta jooksul oma võimu, algul kui Veneetsia vasall ja lõpuks kui iseseisev valitseja. Oma surma ajaks aastal 1214/5 oli Mikhael rajanud tugeva riigi, Epeirose despootkonna, selle tuumiku moodustas endine Nikopolise teema ja selle pealinn oli Árta. Epeirosest ja eriti Ioánnina linnast sai suurema osa sajandist Konstantinoopolist pärit kreeka põgenike varjupaik. Epeirose despootkond valitses Epeiroses ja Lääne-Kreekas, lõunas kuni Náfpaktose ja Kórinthose laheni, enamuses Albaanias (sealhulgas Dyrrhachionis), Tessaalias ja Kreeka Makedoonia lääneosas, laiendades oma võimu lühikeseks ajaks üle Kesk-Makedoonia ja enamuse Traakia pärast Theodoros Komnenos Doukase agressiivset ekspansionismi, kes rajas aastal 1224 Thessaloníki keisririigi. Selle aja jooksul jõudis Epeirose määratlus hõlmata kogu rannikupiirkonna Amvrakía lahest Dyrrhachionini ja tagamaa Píndose mäestiku kõrgeimate tippudeni. Mõned kõige olulisemad linnad Epeiroses, nagu Gjirokastër (Argyrokastron), asutati sel ajal. Vanim viide albaanlastele Epeiroses pärineb Veneetsia dokumendist aastast 1210, mis märgib, et "mannert Korfu saare vastas asustasid albaanlased", kuigi 14. sajandi eelset albaanlaste rännet ei saa kinnitada. Aastal 1337 viidi Epeiros taas Bütsantsi keiserliku võimu alla.

Aastal 1348, kasutades ära kodusõda Ioannes V Palaiologose ja Ioannes VI Kantakouzenos vahel, vallutas Serbia kuningas Stefan Uroš IV Dušan Epeirose, teda aitasid arvukad albaania palgasõdurid. Bütsantsi võimud Konstantinoopolis taastasid peagi kontrollimeetmed, muutes Epeirose despootkonna vasallriigiks, kuid vahepeal ründasid Albaania klannid, hõivasid enamuse piirkonnast ning asutasid Losha ja Zenebishi klannide poolt kaks kohalikku lühiealist üksust keskustega vastavalt Ártas (1358–1416) ja Gjirokastëris (1386–1411). Ainult Ioánnina linn jäi sel ajal Kreeka kontrolli alla. Kuigi Albaania klannid saavutasid aastateks 1366–1367 kontrolli enamiku Epeirose piirkonna üle, ei järgnenud piirkonnas mingitki Kreeka või Serbia keskvõimu, vaid see jäid klannideks jagatuks. Ioánnina sai Kreeka vastupanu keskuseks ja Ioánnina kreeklased pakkusid sel ajal võimu kolmele võõrvalitsejale, esiteks Thomas Preljubović (1367–1384), siis Esaù de' Buondelmonti (1385–1411) ja lõpuks Carlo I Tocco (1411–1429). Viimasel õnnestus lõpuks lõpetada Albaania klannide võim ja Epeiros ühendada. Kuid sisemine erimeelsus kergendas Osmanite vallutust, mis jätkus Ioánnina vallutamisega aastal 1430, Árta vallutamisega aastal 1449, Angelókastro vallutamisega aastal 1460, Riniassa ja selle sõltlasala tänapäeva Prévezas vallutamisega aastal 1463 ning lõpuks Vónitsa vallutamisega aastal 1479. Peale mitme Veneetsia rannikuvalduse oli see frankide võimu lõpp Mandri-Kreekas.

Osmanite võim

Osmanid valitsesid Epeirost peaaegu 500 aastat. Osmanite valitsemine Epeiroses osutus eriti kahjulikuks; piirkonnas tehti raadamist ja ülemäärast viljelemist, mis kahjustas pinnast ja ajas paljud epiroodid välja rändama, et pääseda piirkonda valdavast vaesusest. Sellegipoolest ei saanud Osmanid Epeirose üle täielikku kontrolli. Himara ja Zagóri piirkonnad suutsid Osmanite valitsusele edukalt vastu seista ja säilitasid kogu selle aja jooksul teatava iseseisvuse. Osmanid ajasid veneetslased 15. sajandi lõpul peaaegu kogu alalt minema.

16. ja 19. sajandi vahel saavutas Ioánnina linn suure õitsengu ja sai Kreeka valgustusaja peamiseks keskuseks. Asutati arvukalt koole, nagu Balaneios, Maroutsios, Kaplaneios ja Zosimaia, õppeaineid nagu kirjandus, filosoofia, matemaatika ja loodusteadused. 18. sajandil, kui Osmanite riigi võim vähenes, muutus Epeiros de facto sõltumatuks piirkonnaks albaanlasest moslemiröövli Ali paša despootliku võimu all, kes tõusis 1788. aastal Ioánnina provintsi kuberneriks. Oma võimu tipul kontrollis ta kogu Epeirost ja enamikku Peloponnesosest, Kesk-Kreekast ja osi Lääne-Makedooniast. Ali paša kampaania Soúli asulate konföderatsiooni alistamiseks kohtas mägise ala võitlejate raevukat vastupanu. Pärast arvukaid nurjunud katseid neid võita suutsid tema väed aastal 1803 piirkonna vallutada. Teisest küljest kinnitas Ali, kes kasutas ametliku keelena kreeka keelt, Kreeka kultuurilise tegevuse kasvu mitme haridusasutuse rajamisega.

Kui puhkes Kreeka vabadussõda, andsid Epeiros elanikud suure panuse. Kaks Filiki Eteria (Kreeka revolutsionääride salaühing) asutajaliiget, Nikolaos Skoufas ja Athanasios Tsakalov, tulid vastavalt Árta piirkonnast ja Ioánnina linnast. Kreeka esimene põhiseaduslik peaminister (1844–1847) Ioannis Kolettis oli pärit Syrrako kõlast Epeiroses ja oli Ali paša endine ihuarst. Ali paša üritas kasutada sõda võimalusena muuta end täielikult iseseisvaks valitsejaks, kuid mõrvati Osmanite agentide poolt aastal 1822. Kui Kreeka aastal 1830 iseseisvaks sai, jäi Epeiros siiski Osmanite võimu alla. Aastal 1854, Krimmi sõja ajal, puhkes suur kohalik mäss. Ehkki äsjaloodud Kreeka riik üritas seda vaikival viisil toetada, suruti mäss Osmanite vägede poolt mõne kuuga maha. Teine kohalike kreeklaste nurjunud mäss puhkes aastal 1878. Sel perioodil õnnestus Konstantinoopoli Oikumeenilisel Patriarhaadil mõned Albaania koolid sulgeda, pidades albaania keeles õpetamist teguriks, mis vähendaks selle mõju ja põhjustaks eraldi Albaania kiriku loomise, samas kui albaaniakeelsed publikatsioonid olid Osmanite riigi poolt keelatud. 19. sajandi lõpul avas Itaalia kuningriik Ioánnina ja Préveza piirkondades koole, et mõjutada kohalikku elanikkonda. Need koolid hakkasid meelitama kreekakeelsete koolide õpilasi, kuid pärast Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi sekkumist ja ahistamist need lõpuks suleti. Kogu Osmanite valitsemise hilise perioodi (alates 18. sajandist) kannatas piirkonna kreeka ja aromaani rahvastik albaanlastest röövlite käes, mis jätkusid juhuslikult ka pärast Ali paša surma aastani 1912–1913.

20. sajandi Epeiros

Kui Berliini lepinguga (1878) määrati Kreekale suur osa Epeirost, siis Osmanite ja Prizreni liiga vastuseisust tulenevalt loovutati aastal 1881 Kreekale ainult Árta piirkond. Alles pärast Esimest Balkani sõda (1912–1913) ja Londoni lepingut liideti ülejäänud Lõuna-Epeiros, sealhulgas Ioánnina, Kreekaga. Kreeka hõivas Balkani sõdade ajal ka Põhja-Epeirose, kuid Bukaresti rahu, mis lõpetas Teise Balkani sõja, andis Põhja-Epeirose Albaaniale.

See tulemus oli kohalike kreeklaste seas ebapopulaarne, kuna Albaania poolel piiri oli suur kreeka elanikkond. Kreeklaste seas oli Põhja-Epeiros edaspidi terra irredenta. Kohalikud kreeklased Põhja-Epeiroses mässasid, kuulutasid veebruaris 1914 välja oma iseseisvuse ja Põhja-Epeirose autonoomse vabariigi. Pärast raevukat sissisõda õnnestus neil Albaania ja Põhja-Epeirose esindajate poolt sõlmitud ning suurriikide poolt heaks kiidetud Korfu protokolli tingimuste kohaselt saada täielik autonoomia. Protokolli allkirjastamine tagas piirkonnale oma halduse, tunnistas kohalike kreeklaste õigusi ja andis omavalitsuse Albaania nominaalse suveräänsuse all. Vabariik oli siiski lühiealine, sest kui puhkes esimene maailmasõda, varises Albaania kokku ning Põhja-Epeiros oli vaheldumisi Kreeka, Itaalia ja Prantsusmaa kontrolli all. Kuigi lühiealine, suutis see riik jätta maha mitmeid ajaloolisi dokumente oma olemasolu kohta, sealhulgas oma postmargid; vaata Põhja-Epeirose postmargid ja postiajalugu.

Ehkki 1919. aasta Pariisi rahukonverents andis Põhja-Epeirose Kreekale, tähendasid aset leidnud sündmused, näiteks Kreeka kaotus Kreeka-Türgi sõjas, ja Itaalia lobitöö Albaania kasuks, et Kreeka ei saa Põhja-Epeirost hoida. 1924. aastal loovutati ala taas Albaaniale.

Aastal 1939 okupeeris Itaalia Albaania ja aastal 1940 tungis Kreekasse. Kuid itaallased aeti tagasi Albaaniasse ja Kreeka väed saavutasid taas kontrolli Põhja-Epeirose üle. Konflikt tähistas liitlaste esimest taktikalist võitu teises maailmasõjas. Benito Mussolini ise juhtis oma diviiside massilist vasturünnakut 1941. aasta kevadel, vaid selleks, et halvasti varustatud, kuid kindlameelsetelt kreeklastelt taas otsustavalt lüüa saada. Natsi-Saksamaa sekkus siis aprillis 1941 Itaalia piinliku ja massilise kaotuse ärahoidmiseks. Saksa sõjavägi teostas kiireid sõjalisi manöövreid läbi Jugoslaavia ja sundis ümberpiiratud Kreeka Epeirose rinde väed alistuma.

Kogu Epeiros läks Itaalia okupatsiooni alla aastani 1943, kui sakslased pärast Itaalia liitlastele alistumist üle võtsid. Natsivastase Kreeka vastupanu (peamiselt EDES juhtimisel) ulatusliku tegevuse tõttu viisid sakslased läbi ulatuslikke partisanivastaseid puhastusi, kasutades laialdaselt çam-albaanlastest natside koostööpartnereid, kes panid tsiviilelanikkonna vastu toime arvukaid metsikusi.

Olukorraga tegelemiseks andis liitlaste sõjaline missioon teljeriikide poolt okupeeritud Kreekas (kolonel C. M. Woodhouse'i juhtimisel) EDES partisanidele korraldused vasturünnakuks ja nende üksuste küladest välja ajamiseks, mis kasutasid neid baasidena ja kohalike linnustena. Hiljutivabastatud Lõuna-Itaaliast toodud liitlaste sõjavarustuse abil saavutasid EDES väed edu ning selle tulemusel põgenes piirkonnast mitu tuhat moslemist çam-albaanlast ja varjus Albaaniasse.

Kreeka vabastamise ja Kreeka kodusõja esimese vooru algusega 1944. aasta lõpul sai Epeirose mägismaa sissisõja peamiseks teatriks vasakpoolse Kreeka Rahvavabastusarmee (ELAS) ja parempoolse Rahvusliku Vabariikliku Kreeka Liiga (EDES) vahel. Järgnenud aastatel (1945–1949) said ka Epeirose mäed Kreeka kodusõja teise ja verisema vooru ägedamate võitluste kohaks. Sõja viimane episood leidis aset aastal 1949 Grámmose mäel, lõppedes kommunistide lüüasaamisega. Rahu naasis piirkonda aastal 1949, ehkki tänu Albaania ametlikule aktiivsele osalemisele kodusõjas kommunistide poolel jäi ametlik sõjaseisukord Kreeka ja Albaania vahel jõusse aastani 1987. Veel üks põhjus sõjaseisukorra jätkamiseks aastani 1987 oli see, et kogu kommunistliku valitsemisperioodi ajal Albaanias koges Põhja-Epeirose kreeka elanikkond sunnitud albaniseerimist. Kuigi Hoxha režiim tunnustas kreeka vähemust, kehtis see tunnustamine ainult "ametliku vähemuse tsooni" jaoks, mis koosnes 99 külast, jättes välja kreeka asustuse olulised piirkonnad, nagu Himara. Ametlikust vähemustsoonist väljas olevad inimesed ei saanud haridust kreeka keeles, mis oli avalikult keelatud. Hoxha režiim lahjendas ka piirkonna etnilist demograafiat, kolides ümber seal elavad kreeklased ja asustades nende asemele albaanlased mujalt riigist. Suhted hakkasid paranema 1980. aastatel, kui Kreeka loobus igasugustest territoriaalsetest nõuetest Põhja-Epeirose üle ja kahe riigi vaheline ametlik sõjaseisukord lõpetati.

Kommunistliku režiimi kokkuvarisemine Albaanias aastatel 1990–1991 päästis valla tohutu Albaania kodanike rände Kreekasse, kuhu kuulusid paljud kreeka vähemuse liikmed. Külma sõja lõpust alates on paljud Põhja-Epeirose kreeklased tänu kreeka koolide avamisele piirkonnas taasavastanud oma kreeka pärandi, samas çam-albaanlased on aga nõudnud kaotatud vara hüvitamist. Külma sõja järgsel ajastul on suhted jätkuvalt paranenud, kuigi endiselt püsivad pinged kreeka keelse hariduse kättesaadavuse pärast väljaspool ametlikku vähemuste tsooni, vähemuse omandiõigusi ja aeg-ajalt vägivaldseid juhtumeid, mis on suunatud kreeka vähemuse liikmetele.

Árta sild
Kónitsa vana sild üle Aóosi jõe
Syrráko küla
Antiikse Nikopolise müürid
Egnatía Odóse lõik, ainus kiirtee Epeiroses Igoumenítsa lähedal
Gjirokastër, UNESCO maailmapärandi nimistu paik
Préveza nähtuna õhust

Majandus

Kaljune topograafia, vaesed mullad ja killustatud maaomandid on hoidnud põllumajandustoodangut madalal ja selle tulemuseks on madal asustustihedus. Loomakasvatus on peamine tegevusala ja mais peamine viljasaak. Läänemadalikul kasvatatakse apelsine ja oliive, Ioánnina ümbruses aga tubakat. Epeirosel on vähe loodusvarasid ja tööstust ning rahvastik on rändest vaesunud. Elanikkonna keskpunkt on Ioánnina, kus on kõige rohkem tööstusettevõtteid.

Transport

Epeiros on ajalooliselt olnud kauge ja isoleeritud piirkond oma asukoha – Píndose ja mere vahel – tõttu. Antiikajal läks Rooma Via Egnatia läbi Epirus Nova, mis ühendas Byzantioni ja Thessaloníki Dyrrachiumiga Aadria mere ääres. Tänapäevane Egnatía kiirtee, mis ühendab Ioánninat Kreeka Makedoonia provintsiga ja saab otsa Igoumenítsas, on ainus kiirtee läbi Píndose ja vähendab suuresti piirkonna isolatsiooni idast, samas Joonia kiirtee, mis ühendab Epeirost Lääne-Kreekaga, aitab vähendada piirkonna isolatsiooni lõunast. Ka Áktio–Préveza merealune tunnel ühendab Epeirose lõunatipu Préveza lähedal Aitoolia-Akarnaaniaga Lääne-Kreekas. On ka parvlaevaühendus Igoumenítsast Joonia saartele ja Itaaliasse. Ainus lennuväli Epeiroses on Ioánnina lennujaam, samas kui Áktio lennujaam asub Prévezast lõunas Aitoolia-Akarnaanias. Epeiroses ei ole raudteid.