Kommunistlik partei
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kommunistlik partei on marksismile tuginev partei.
1848. aastal avaldasid Karl Marx ja Friedrich Engels "Kommunistliku partei manifesti". Sellele manifestile ning teistele Marxi ja Engelsi teostele tuginedes loodi 19. ja 20. sajandil paljudes riikides kommunistlikke parteisid, kes seadsid oma eesmärgiks olemasoleva riigikorra hävitamise ja uue, kommunistliku ühiskonna rajamise.
Partei peamine toetajaskond on kõikjal olnud proletariaat ehk töölised ja teised inimesed, kes elatuvad oma tööjõu müümisest, samuti sõdurid ja põllutöölised, kuid mitte lumpenproletariaat.
Eri maade kommunistlikud parteid moodustasid ühistegevuseks organisatsioone, mida nimetati internatsionaalideks. Esimene Internatsionaal tegutses üsna lühikest aega ja lagunes 1870 Preisi-Prantsuse sõja ajal. Teine Internatsionaal tegutses kuni Esimese maailmasõjani. Pärast seda moodustati Kommunistlik Internatsionaal (Komintern ehk Kolmas Internatsionaal), mis eksisteeris aastatel 1919 kuni 1943.
Esimest korda tuli kommunistlik partei võimule ülestõusu tulemusena Pariisi Kommuuni ajal 1870. See valitsus püsis 100 päeva, enne kui ülestõus lüüa sai.
Esimest korda tuli kommunistlik partei vabadel valimistel võimule 1. detsembril 1899, kui Anderson Dawson moodustas Queenslandis vähemusvalitsuse, mis oli võimul nädal aega. Austraalia polnud siis veel iseseisev riik. Esimest korda tulid kommunistid kogu riigis võimule 27. aprillil 1904, kui Chris Watson moodustas Austraalia Tööpartei vähemusvalitsuse, mis püsis kolm ja pool kuud. Esimese kommunistide enamusvalitsuse moodustas Andrew Fisher 29. aprillil 1910, kui Austraalia Tööpartei sai oma kontrolli alla parlamendi mõlemad kojad. Valitsus püsis 1913. aastani. Neid valitsusi võib sama hästi nimetada ka sotsiaaldemokraatlikeks, sest kommunistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud jõud ei olnud Austraalias siis veel eristunud.
Kommunistide halva maine põhjustas Venemaal 7. novembril 1917 toimunud Oktoobrirevolutsioon, mis viis Nõukogude Liidu moodustamiseni 30. detsembril 1922. Venemaa Sotsiaaldemokraatlik (bolševike) Partei eesotsas Vladimir Leniniga kehtestas Venemaal terrorirežiimi. Kõik teised erakonnad likvideeriti, nende juhid vangistati või tapeti. Riigi juhtimine kõigil tasandeil allutati parteile. Kõik ettevõtted riigistati. Demokraatlikud vabadused kehtisid riigis ainult nimeliselt; teisitimõtlejaid jälitati ja karistati. Samasugust praktikat rakendasid võimule saanud kommunistlikud parteid kogu maailmas sageli. Reeglina tulid kommunistlikud parteid võimule vägivaldselt. Partei juhist sai faktiline riigipea ja diktaator; partei ladvikust sai valitsev eliit.
Erinevus kommunistlike parteide lubatava helge tuleviku ja nende teostatava praktika vahel ei võimaldanud kommunistidel vabadel valimistel üldiselt edu saavutada. Kommunistliku riigi praktikas esines laialdast valimistulemuste võltsimist. Üks parimaid kommunistide valimistulemusi vabadel valimistel läbi aegade on Asutava Kogu valimised Eestis 25. novembril 1917, kus kommunistid said umbes 40% häältest. (Eesti Vabariigi valijaskond pööras EKP-le selja ja suundus järsult paremale pärast edukat maareformi ja Kominterni korraldatud kommunistlikku putšikatset – 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu.)
Lääne-Euroopas olid pärast Teist maailmasõda sageli võimul sotsiaaldemokraatlikud vähemusvalitsused, mis valitsesid kommunistlike saadikute toetusel.
1990. aastatel enamik kommunistliku partei võimu all olevaid riike vabanes. Praegu kehtib kommunistliku partei võim veel Põhja-Koreas, Kuubas ja leebemal kujul ka Hiinas. Paljudes riikides tegutsevad kommunistlikud parteid ka praegu.