Édith Piaf
| Édith Piaf | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
Édith Giovanna Gassion 19. detsember 1915 Pariis |
| Surmaaeg |
10. oktoober 1963 (47-aastaselt) Grasse |
| Matmispaik | Père-Lachaise'i kalmistu |
| Amet | laulja |
| Autasud | Grammy Kuulsuste Hall |
| Autogramm | |
 | |
Édith Piaf (kodanikunimi Édith Giovanna Gassion; 19. detsember 1915 Pariis – 10. oktoober 1963)[1] oli prantsuse laulja ja näitleja.
Piafi laulud peegeldasid tema enda elukäiku. Väga tuntud olid tema lauldud šansoonid. Tema kuulsaimad laulud on teiste seas "La vie en rose" (1946), "Hymne à l'amour" (1949), "Milord" (1959), "Non, je ne regrette rien" (1960), "L'Accordéoniste" (1955), "Padam, Padam ..." (1951) ja "La Foule" (1957).
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Édith Giovanna Gassion sündis 19. detsembril 1915 Pariisi vaestekvartalis Belleville'is.[2] Tema ema Anita Maillard teenis elatist kohaliku kohviku lauljana (tema esinejanimi oli sel ajal Line Marsa). Édithi isa Louis Alphonse Gassion oli tsirkuseakrobaat, kes teenis elatist Pariisi tänavatel esinemisega. Enne Édithi sündimist astus ta vabatahtlikuna sõjaväkke, et võtta osa esimesest maailmasõjast.[2] Esimese puhkuse sai ta tütre sündimisel. Hiljem, saanud teada, et ema on tütre hüljanud ja keegi tema eest ei hoolitse, saatis ta väikese Édithi oma ema Emma (Aïcha) Saïd ben Mohammedi juurde, kes elas Normandias Lisieux's ja pidas seal bordelli.[2]
Kolmandast kuni seitsmenda eluaastani oli Piaf peaaegu pime. Selle põhjus oli väljaravimata krooniline sarvkestapõletik ehk keratiit. Vanaema tegi kõik selleks, et väike Édith saaks jälle nägijaks ning ühes biograafias on mainitud, et ime sündis ja Édithi nägemine taastus pärast seda, kui ta viidi Lisieux' Thérèse'i auks korraldatud palverännakule.
1929. aastast elas Édith koos isaga, esines Pariisi tänavail ja saatis isa ringreisidel. 15-aastaselt läks ta isa ja tema uue perega riidu ning alustas iseseisvat elu.[2]
1932. aastal armus tollal 17-aastane Édith Louis Duponti ning noored hakkasid koos elama väikeses hotellis Belleville'i kvartalis. Aasta hiljem sündis tütar Marcelle, kes suri kolmandal eluaastal meningiiti.[2] Rohkem Édithil lapsi ei sündinud.
Pärast tütre surma hakkas Édith jälle Pariisi tänavail laulma. Aastal 1935 märkas Pariisis Pigalle'i piirkonnas tema omapärast olekut ja vapustavat häält ühe ööklubi omanik Louis Leplée. Talle kuulus ööklubi Le Gerny Champs-Élysées'l, mille külastajad olid väga mitmekesise sotsiaalse taustaga. Leplée veenis Piafi enda juures laulma.
Oma väikese kasvu ja närvilise olekuga meenutas Édith Lepléele varblast, mille pärast viimane hakkas teda kutsuma La Môme Piafiks ('väike varblane'). See hüüdnimi saatis Piafi kogu ülejäänud elu ning sai tema esinejanimeks.
Leplée õpetas talle lavaloleku põhitõdesid ja käskis Piafil kanda musta kleiti, mis hiljem muutus tema visuaalseks kaubamärgiks. Samuti tegi ta palju reklaami, meelitades niimoodi kohale kuulsusi, teiste seas ka näitleja Maurice Chevalier'.
Ööklubides esinemised viisid 1936. aasta jaanuaris kahe esimese albumini: "Les Mômes de la Cloche" ja "L'Étranger", millest viimase kirjutas Marguerite Monnot, kes tegi Piafiga koostööd tema karjääri lõpuni.
6. aprillil 1936 lasti Leplée oma korteris maha. Piafi kahtlustati kaasosaluses ning teda küsitleti, lõpuks mõisteti ta siiski õigeks (Leplée tapsid mafioosod, kellel olid kunagi Piafiga sidemed olnud). Kuid isegi õigeksmõistmise valguses oli meedias tekitatud negatiivne kuvand visa kaduma. Et oma maine taastada, palkas Piaf Raymond Asso (laulukirjutaja, ärimees ja Võõrleegioni veteran), kellega tekkisid hiljem romantilised suhted. Just Asso oli see, kes muutis Piafi esinejanime Édith Piafiks, keelas Piafi varasematel (ja kohati kahtlastel) tuttavatel temaga edaspidi ühendust võtta ning soovis, et Monnot kirjutaks Piafile laule, mis peegeldaksid või vihjaksid Piafi tänavaeluaegsetele läbielamistele.
1940. aastal mängis Piaf teist peaosa Jean Cocteau edukas ühevaatuselises näidendis "Le bel indifférent".
Édith Piaf suri 10. oktoobril 1963 maksavähki, olles vaid 47-aastane. Ta on maetud Pariisi Père Lachaise'i kalmistule.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Pariisis Crespin du Gasti tänaval asub pisike, vaid kahe toaga muuseum Musée Édith Piaf, kus on võimalik näha Piafi elusuurust kartong-väljalõiget, Piafi kingi (suurus 34) ja palju muud temaga seotut.[3]
2006. aastal valmis Olivier Dahani lavastatud film "La Môme". Filmi peaosas on Marion Cotillard, kes võitis rolli eest 2008. aastal parima naispeaosatäitja Oscari. Eestis linastus see pealkirja "Elusse armunud" all.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Edith Piaf". britannica.com. Vaadatud 8.10.2017.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Biograafia". rfimusic.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 14.03.2016. Vaadatud 17.03.2012.
- ↑ The love of a poet
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Édith Piaf, "Minu elu" (mälestusi). Slovaki keelest tõlkinud Katarina Anderlova. Ramona, Rapla 1994, 100 lk; ISBN 998560069X
- Tiiu Vilimaa, "Armastus kui muinasjutt" (Édith Piafi elust ja viimasest armastusest. Simone Berteaut' mälestusraamatu põhjal) – Eesti Naine 2001, juuni, lk 36–38
- Philippe Crocq, Jean Mareska, "Édith Piaf – valguses ja varjus". Tõlkinud Mirjam Lepikult. Kirjastus Sinisukk, Tallinn 2009, 288 lk; ISBN 9789949146352
- Édith Piaf, "Õnnepeole. Autobiograafia Jean Cocteau eessõnaga". Tõlkinud Sirje Keevallik ja Lauri Leesi. Tänapäev, Tallinn 2010, 184 lk; ISBN 9789985628850
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Enn Eesmaa, "Nädala juubilar Édith Piaf 90" (Kesknädal 14. detsember 2005, lk 15)