Amílcar Cabral
Amílcar Lopes Cabral (varjunimi Abel Djassi; 12. september 1924 Bafatá, Portugali Guinea – 20. jaanuar 1973 Conakry) oli Portugali Guinea ja Roheneemesaarte vabadusvõitleja.
Tema vanemad olid pärit Roheneemesaartelt, kuid isa töötas Portugali Guineas õpetajana. Kui poiss oli kaheksa-aastane, naasis perekond Roheneemesaartele. Nad elasid Mindelos. Õpilasena töötas Amílcar raadiojaamas ning kirjutas luuletusi ja poliitilisi artikleid Roheneemesaarte identiteedi toetuseks. Aastal 1943 lõpetas ta kooli ning 1944 kolis perekond Praiasse, kus Amílcar töötas trükikojas, kuni ta sai 1945 stipendiumi Lissabonis troopilise põllumajanduse õppimiseks. Seal moodustasid Aafrikast pärit üliõpilased poliitilisi ringe. Pärast agronoomiahariduse saamist 1950 töötas Amílcar Cabral kaks aastat Portugalis Santarémis.
Aastal 1952 asus ta agronoomina tööle Guinea-Bissaus. Jälitatuna poliitilise kihutustöö pärast talupegade seas põgenes Cabral Angolasse. Koos Aristides Pereira, oma poolvenna Luís de Almeida Cabrali ja teistega asutas ta 1956 partei, mis peagi sai nimeks Guinea ja Roheneeme Sõltumatuse Aafrika Partei (PAIGC).
Aastal 1963 tuli partei põranda alt välja ja avas büroo Guineas. Samal aastal, pärast Pidjiguiti veresauna, alustas PAICG relvastatud ülestõusu, mis laienes 1974. aastani kestnud koloniaalsõjaks.
Cabral kaitses Portugali Guinea ja Roheneemesaarte vabadusvõitlust ÜRO-s, 1970 privaataudientsil paavst Paulus VI juures, Euroopa parlamentides, Aafrika poliitikute ees ning ajakirjanduses. Ta tegi koostööd Sotsialistliku Internatsionaaliga ning oli Olof Palme ja François Mitterrandi sõber. Sotsialistidele avaldasid muljet tema kolonialismivastasus, toetus mitteühinemisliikumisele ja veenev intellektuaalsus.
Portugali sõjavägi ja salapolitsei PIDE püüdsid korduvalt Cabrali tappa. Novembris 1970 püüti operatsiooni Mar Verde käigus tappa nii Cabral kui ka Guinea president Ahmed Sékou Touré ning hävitada Guinea sõjalennukid maa peal. Cabrali perekond pääses ehmatusega, kuid tema kõrvalkorteris elanud arsti perekond sai raskesti haavata ning üks lastest sai surma.
20. jaanuaril 1973 püüdis osa PAICG-i kukutada armeest partei Roheneemesaarte päritolu juhtkonda. Cabral peeti koos abikaasa Maria Helenaga nende korteri ees kinni. Cabral ei lasknud end aheldada ning PAICG-i mereväeohvitser Inocêncio Cani laskis ta maha. Selle teo motiivid on tänini ebaselged.
Amílcar Cabrali surmapäev on Roheneemesaarte rahvuspüha.