Astrid Lindgren
| Astrid Lindgren | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünniaeg | 14. november 1907 |
| Surmaaeg | 28. jaanuar 2002 (94-aastaselt) |
| Amet | kirjanik |
| Autasud | Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Ühingu rahuauhind, Kunstide ja Kirjanduse ordeni ohvitser, Illis Quorum |
| Koduleht | https://www.astridlindgren.com |
| Autogramm | |
 | |
Astrid Anna Emilia Lindgren (kuni 1931 Astrid Ericsson; 14. november 1907 Vimmerby – 28. jaanuar 2002 Stockholm) oli Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud 109 keelde[1] ja avaldatud vähemalt sajas riigis.
2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]
Astrid Lindgren sündis taluniku Samuel August Ericssoni (1875–1969) ja tema abikaasa Hanna Ericssoni tütrena Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna lähedal Näsis. Ta oli neljalapselise pere teine laps. Astridil oli vanem vend Gunnar (1906–1974) ning nooremad õed Stina (1911–2002) ja Ingegerd (1916–1997).
Perekonda ja lapsepõlveseiklusi kajastab tema autobiograafia "Silmapiirilt kadunud maa".
Pärast kooli lõpetamist 1924. aastal oli ta veidi aega praktikant ajalehes Vimmerby Tidningen. Seal töötades jäi ta 18-aastaselt ja vallalisena lapseootele ning keeldudes lapse isaga, ajalehe peatoimetaja Reinhold Blombergiga (1877–1947) abiellumast, siirdus 19-aastaselt Stockholmi, et sekretäriks õppida.
4. detsembril 1926 sündis tal poeg Lars (suri 1986), kes oma esimesed eluaastad elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis.
1928. aastal asus Astrid sekretärina tööle Kuninglikus Autoklubis, kus tutvus oma tulevase abikaasa Sture Lindgreniga (1898–1952), kellega ta 1931. aastal abiellus. Seejärel sai ta lõpuks poja Larsi enda kasvatada.
Aastal 1934 sündis tütar Karin. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astrid Lindgreni tütar mõtles ka Segasumma suvila välja. Ta ütles emale, et raamat võiks olla üksikust tüdrukust kes on tugev ja leiab endale kaks parimat sõpra, ning et raamatu alguses igav poleks, mõtles tütar, et tal võiks olla kaks looma (ahv ja hobune). Tütar tahtis ka, et Pipi oleks rikas.
1986. aastal kirjutas Lindgren Nõukogude Liidu saadikule Stockholmis Boriss Pankinile, et juhtida tähelepanu olukorrale, et Nõukogude liit ei luba Leila Milleri ja Valdo Randpere tütart Kaisat oma vanematele Rootsi järgneda. Kirjas teatas Lindgren, et "võimsal Nõukogude Liidul ei ole nii palju halastust ja südamlikkust, et üht väikest tüdrukut oma vanemate juurde lasta."[2]
Astrid Lindgren suri Stockholmis 28. jaanuaril 2002. Matuserongkäiku olid tänavatele vaatama tulnud tuhanded inimesed. Toomkirikus toimunud tseremoonial osalesid peale pereliikmete ja sugulaste ka Rootsi kuningakoja ning valitsuse esindajad, samuti välisajakirjanikud.[3] Astrid Lindgreni põrm maeti tema kodukohta Vimmerbysse, perekonna hauaplatsile.[3]
Karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]1944. aastal tuli Lindgren vastloodud kirjastuse Rabén & Sjögren konkursil looga "Britt-Mari puistab südant" teisele kohale. Aasta hiljem võitis ta sama konkursi raamatuga "Pipi Pikksukk", mille avaldamisest kirjastus Bonniers oli varem loobunud. Nüüdseks on "Pipi Pikksukast" saanud maailma armastatumaid lasteraamatuid. Ehkki Lindgrenist oli sellega hinnatud kirjanik saanud, on ta tegelastele omane üleolev suhtumine täiskasvanute autoriteeti siiski aeg-ajalt ühiskonna pahameele osaliseks saanud.
1948. aastal saatis naisteajakiri Damernas Värld Lindgreni Ameerika Ühendriikidesse väljaandele lühikesi kirjatükke kirjutama. Ameerikasse jõudnult ütles Lindgren, et on häiritud afroameeriklaste diskrimineerimisest. Paar aastat hiljem avaldas ta reisist innustatud lühijuttude kogu "Kati Ameerikas".
1958. aastal sai temast Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia teine laureaat. Lindgreni 90. sünnipäeval kuulutati ta aasta rootslaseks.
1976. aastal tuli Lindgrenil maksta 102 protsenti tulumaksu (ta pidi maksma nii tavalise tulumaksu ja ka tööandja tasu), protestiks kirjutas ta 3. märtsil 1976 Stockholmi õhtulehele Expressen satiirilise lühijutu "Pomperiposa Monismaanias". See tekitas Rootsis suure debati maksusüsteemi osas ja oli üheks põhjuseks, miks Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei sama aasta septembris esimest korda peale 1932. aastat valimised kaotas. Irooniliselt oli Lindgren ise aga eluaegne sotsiaaldemokraat. Lõpuks lahenes maksuküsimus nii, et Lindgren pidi maksma vaid 80 protsenti tulumaksu.[4]
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]
| Aasta | Pealkiri | Tõlge |
| 1944 | Britt-Mari puistab südant (Britt-Marie lättar sitt hjärta) | 2000 |
| 1945 | Kerstin ja mina (Kerstin och jag) | 2001 |
| 1945 | Pipi Pikksukk (Pippi Långstrump) | 1968 |
| 1946 | Pipi Pikksukk läheb laevale (Pippi Långstrump går ombord) | 1968 |
| 1946 | Meisterdetektiiv Blomkvist (Mästerdetektiven Blomkvist) | 1960 |
| 1947 | Meie, Bullerby lapsed (Alla vi barn i Bullerbyn) | 1970 |
| 1948 | Pipi Pikksukk Lõunamerel (Pippi Långstrump i Söderhavet) | 1968 |
| 1949 | Veel Bullerby lastest (Mer om oss barn i Bullerbyn) | 2000, 2006 |
| 1949 | Pöialpoiss Nils Karlsson (Nils Karlsson Pyssling) | 1998 |
| 1950 | Hakkaja Kaisa (Kajsa Kavat) | 2003, 2014 |
| 1950 | Kati Ameerikas (Kati i Amerika) | 2000 |
| 1951 | Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu (Mästerdetektiven Blomkvist lever farligt) | 1960 |
| 1952 | Bullerbys on alati lõbus (Bara roligt i Bullerbyn) | 2000, 2005 |
| 1952 | Kati Itaalias (Kati i Italien) | 2001 |
| 1953 | Kalle Blomkvist ja Rasmus (Kalle Blomkvist och Rasmus) | 1971 |
| 1954 | Mio, mu Mio (Mio, min Mio) | 1993 |
| 1954 | Kati Pariisis (Kati i Paris) | 2001 |
| 1955 | Väikevend ja Karlsson katuselt (Lillebror och Karlsson på taket) | 1964 |
| 1956 | Hulkur Rasmus (Rasmus på luffen) | 1965 |
| 1957 | Rasmus, Pontus ja Lontu (Rasmus, Pontus och Toker) | 1967 |
| 1958 | Lärmisepa tänava lapsed (Barnen på Bråkmakargatan) | 1995 |
| 1959 | Päevanurme (Sunnanäng) | 1959, 1997 |
| 1960 | Madlike (Madicken) | 1993 |
| 1961 | Lärmisepa tänava Lota (Lotta på Bråkmakargatan) | 1995 |
| 1962 | Karlsson katuselt lendab jälle ( Karlsson på taket flyger igen) | 1970 |
| 1963 | Vahtramäe Emil (Emil i Lönneberga) | 1993 |
| 1964 | Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses (Vi på Saltkråkan) | 1969 |
| 1965 | Kevad Kärakülas/Kevad Bullerbys (Vår i Bullerbyn) | 1987 |
| 1966 | Vahtramäe Emili uued vembud (Nya hyss av Emil i Lönneberga) | 1993 |
| 1968 | Karlsson katuselt hiilib jälle (Karlsson på taket smyger igen) | 1970 |
| 1970 | Vahtramäe Emil on veel elus (Än lever Emil i Lönneberga) | 1993 |
| 1970 | Minu väljamõeldised (Mina påhitt) | |
| 1973 | Vennad Lõvisüdamed (Bröderna Lejonhjärta) | 1987 |
| 1973 | Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna (Samuel August från Sevedstorp och Hanna i Hult) | 2002 |
| 1976 | Madlike ja Jaanikingu põnn (Madicken och Junibackens Pims) | 1994 |
| 1979 | Pipi Pikksuka jõulupuu (Pippi Långstrump har julgransplundring) | 1999 |
| 1981 | Röövlitütar Ronja (Ronja rövardotter) | 1987 |
| 1984 | Kui väike Ida tahtis teha vempu (När lilla Ida skulle göra hyss) | 1985 |
| 1984 | Emili vemp nr. 325 (Emils hyss nr 325) | 2003 |
| 1986 | Ei mingit koonerdamist, ütles Vahtramäe Emil (Inget knussel, sa Emil i Lönneberga) | 2003 |
| 1987 | Assar Seebimull (Assar Bubbla) | 1987 |
| 1991 | Kui Liisbet pistis herne ninna (När Lisabet pillade in en ärta i näsan) | 2001 |
Koostöö Ilon Wiklandiga
[muuda | muuda lähteteksti]- Astrid Lindgreni enamiku raamatute illustraator oli Eesti päritolu Ilon Wikland. Nende esimene ühine raamat oli 1954. aastal ilmunud "Mio, mu Mio".
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1977 – Rootsi kriminaalkirjanduse auhind parimale laste- ja noorsooromaanile
- 1986 – Selma Lagerlöfi auhind
- 1989 – Haapsalu rajooni aukodanik[5]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema venna Gunnar Ericssoni tütre Barbro tütar on stsenarist ja kriminaalromaanide autor Karin Alvtegen.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2023. Vaadatud 23. aprillil 2023.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Pekka Erelt (08.03.2017). "Hüpe läbi raudse eesriide ehk sangarid, spioonid ja kameeleonid". Eesti Ekspress.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Maeti Astrid Lindgren Õpetajate Leht 15. märts, 2002
- ↑ Koppel, Peeter (16. november 2017). "Peeter Koppel: vääriti mõistetud muinasjutt Skandinaavia eduloost". Postimees Online.
- ↑ Lääne Elu, 12. september 2015
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Jens Andersen. Astrid Lindgren : päev nagu elu, Tallinn: Koolibri, 2017. Tõlkinud Tiina Toomet. ISBN 978-9985-0-3873-4
- Margareta Strömstedt. Astrid Lindgren: elulugu, Tallinn: Tänapäev, 2000. Tõlkinud Tõnis Arnover. ISBN 9985-9269-2-7
- Eva-Maria Metcalf. Astrid Lindgren, Stockholm: Rootsi Instituut, 2000. Tõlkinud Tõnis Arnover. ISBN 91-520-0607-7
- Astrid Lindgren: Hans Christian Anderseni preemia laureaat, Tallinn: Eesti Lasteraamatukogu, 1997. Tõlkinud: Anu Kehman ja Andres Jaaksoo. ISBN 9985901576
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Astrid Lindgren |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Astrid Lindgren |
- Astrid Lindgren andmekogus IMDb (inglise)
- The Astrid Lindgren Company (ingliskeelne)