Emakala

Emakala
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Kiiruimsed Actinopterygii
Selts	Ahvenalised Perciformes
Sugukond	Emakalalased Zoarcidae
Perekond	Emakala Zoarces
Liik	Emakala
Binaarne nimetus
Zoarces viviparus L., 1758

Emakala ehk euroopa emakala ehk kiviluts (Zoarces viviparus) on ahvenaliste seltsi emakalalaste sugukonda kuuluv kala, kes on Eesti vetes ainus elussünnitaja ehk vivipaarne. Tänu oma vivipaarsusele on ta eluaeg põhjaeluviisiga röövkala, kes sööb seda mis kätte saab.

Kirjeldus

Emakala on saba suunas aheneva ja pikliku lutsukujulise kehaga. Selja- ja sabauim on kokkukasvanud ning see ulatub peast sabani. Anaaluim on ka kasvanud sabauimega kokku ja kulgeb kogu saba ulatuses liitudes sabal seljauimega kokku. Emakalal pole ,,klassikalist” sabauime võimalik eristada.  Emakalal on suured ümardunud rinnauimed ning kõhuuimed on väikesed ja paiknevad pigem kurgu all. Emakalale on iseloomulik avar paksude huultega suu ja suur punnispõskne pea. Nahal on harva asetsevad väikesed tsükloidsoomused ning tundub sile ja limane. Ainult keha eesotsas on küljejoont näha. Isaste üks äratuntavamaid tunnuseid on väike paaritumisnäsa pärakuava taga. Emakalal ei ole ujupõit.

Värvus emakalal on varieeruv ja sõltub isendi elupaigast. Kõige tihedamini on ta värvus hallikas- või rohekaspruun ja mainida tasub, et kõht on heledam ja pigem kollakas ning selg on tumedam. Külgedel leidub korrapäratute laikude rida. Pärakuuim on punakaskollane nagu ka kõhu- ja rinnauimede alaosad. Seljauimel on 10–20 põikivööti. Pulmarüüks tulevad seljauime välisservale punased toonid, rinnauimed muutuvad üleni punaseks ja ka lõugadel leidub seda. Nagu on ka tuulehaugil, on ka emakalal rohekad luud, mida põhjustab vivianiid. See on raudfosfaadi keemiline ühend.

Levik ja elupaik

Emakala elab parasvöötme kliimavöötme Atlandi ookeani kirdeosas. Lisaks on ta Lääne-, Barentsi, Iiri, Põhja- ja Valgemeres. Ta elab ka vähese soolsusega vetes näiteks, kus Somme'i jõgi kohtub La Manche'i väinaga. Elupaigana on soodsad talle kivise ja liivase põhjaga rannikumeri, kus leidub taimestikku. Need alad võivad tõusu-mõõna ajal veest välja jääda ning see sobib emakalale, sest ta on kohastunud elama mõnda aega veest väljas veetaimede sees ja kivide all. Sel ajal hingab ta otsest õhuhapnikku. Võrreldes teiste kalaliikidega on emakala väga paikse eluviisiga, ta veedab oma elu maksimaalselt 50 km² suurusel alal. Enamasti elavad nad 2–20 m sügavusel, aga vahetevahel on leitud isendeid ka 40–60 m sügavusel. Emakala on erühaliinne, mis tähendab et ta talub suuri soolsuse muutusi, millest tuleneb ta võime elada nii mere- kui ka riimvees. Eestis elab ta arvukamalt Riia ja Pärnu lahes. Kõige harvemini kohtab teda Väinameres, aga Soome lahes võib üksikuid isendeid veel kohata.

Toitumine

Emakala toidulaud on lai. Peamiselt sööb ta põhjaloomi ehk bentilisi organisme, mis enamus on selgrootud: molluskid, surusääse vastsed, koorikloomad aga ka kalamari, -vastsed ja -maimud. Üheks suurimaks kevad- ja sügisräime marjahävitajaks peetakse just emakala. Nagu ka ahvenal, ei ole ka emakalal haruldane nähtus kannibalism. Juba siis kui vastsed kõhus on, toituvad nad surnud liigikaaslastest.

Paljunemine

Enamasti saavad emakalad suguküpseks 2 aastasena, kui nad on saanud 16–18 cm pikkuseks. Koetakse ainult kord aastas, mis toimub augustis-septembris. Viljastamine toimub sisemiselt. Embrüod arenevad munasarja õõnes ning arenemine toimub sisekesta erititiste arvel. Kolm nädalat hiljem toimub koorumine ema sees ning toitutakse oma rebukotist veel 5 nädalat. Pärast seda ,,imetab" ema vastseid enda poolt eritatud madalmolekulaarsetest orgaaniliste ainete rikkaste eritisega. Poegade söögilaual on ka surnud vastsed, mari ja marjakestad.

Ajavahemikus detsembrist veebruarini ehk nelja kuni viie kuu möödudes sünnitab ema 10–400 täiesti välja arenenud maimu. Sündides on nad 4–6 cm pikkused ning siirduvad kohe põhjaeluviisile. Mida rohkem maime sünnib, seda väiksemad nad tavaliselt on. Marja ja vastsete suremus kõhus on pigem kohastumus, et ülejäänud poegadel oleks piisavalt energiat normaalseks arenguks. Lisaks võib negatiivselt mõjuda vastsete arengule ka merepõhja halvenenud hapnikuolud. Tasub ka mainida, et teiste kalade seas on tal üks pikemaid aegu, kui järglased on ema kõhus ja lisaks on ta ainuke kala, kes imetab oma poegi kõhus.

Huvitav on see, et 18. sajand keskel arvati, et emakala maimudest arenevad angerjad, sest angerja elutsüklist ja Sargasso merest ei teadnud keegi midagi. Sellest tuleneb ka emakala saksakeelne nimi Aalmutter – angerja ema.

Kasv ja vanus

Emakala on suhteliselt aeglase kasvuga kala. Nagu eelnevalt mainitud, sündides on ta 3,5–4,5 cm pikk, suguküpseks saades, tavaliselt 2 aastaseks saades on ta 16–18 cm pikkused. Kolme aastasena on nad 17–19 cm pikkused ja kaaluvad 20–30 g, viieaastastel on vastavalt 22–24 cm ja 48–65 g, seitsmeaastastel 26–28 cm ja 80–100 g ning kümneaastastel 30–32 cm ja 120–150 g. Suurimaks pikkuseks on loetud 60 cm, aga nii pikka isendit pole Läänemerest leitud, vähemalt andmeid pole selle kohta. Eesti vetes on pikim teada antud pikkus emakalal olnud 35 cm ning raskeim on olnud 510 g. Atlandi ookeanis elava emakala pikkuseks on märgitud 70 cm.

Emakalad kasvavad madalamas ja soojemas vees natuke kiiremini kui sügavamas vees. Emakala kohta saab öelda, et ta on pikaealine, sest ta iga keskmiselt küündib 9 aastani, aga vanusepiiriks seatakse 14 aastat.

Kasutusalad

Emakala kasutatakse akvaariumikalana, toid]una ja indikaatorliigina. Emakalal on kulinaarselt lähenedes väga maitsev, tihe liha ja huvitaval kombel lähevad ta luud keetes roheliseks vivianiidi tõttu, mis on ta luudes. Emakala hautatakse, temast tehakse sülti ja öeldakse, et ta liha on väga hea suitsetatult. Eestis küll emakala lihast lugu ei peeta, aga Euroopas esikohal tema kulinaarsete külgede nautimises on lätlased, kelle köögis on ta hinnatud vägagi palju.

Aastal 2010 püüti Eestis rannapüügil emakala 0,8 tonni, aga see on väike number. Teda püüti sihipäraselt NSVL-i kalurite poolt, kes tegid suurima väljapüügi 1974. aastal 18 615 tonniga. Sajandivahetusel püüdis Läti kõige rohkem, aga palju väiksemates kogustes, 20–40 tonni. Nüüd lähevad emakalad kalapüügil juba kaaskaladena kirja, sest tõenäoliselt enam sihipärast püüki ei toimugi.

Emakala kasutatakse tihti merebioindikaatorina, sest ta on Läänemere ainuke poegiv kalaliik ja väga paikse eluviisiga. Ta arvukus pole ka just väikseim ja ta on laialt levinud tänu erühhaliinsusele. Tänu elussünnitamisele on ta kogu elu põhjas elav kala, sest teised bentosekala vastsed läheksid kõrgematesse veekihtidesse toituma, aga emakalal sünnivad maimud, kes kohe lähevad põhjatoidule. Tema kasuks räägivad ka vähene migratsioon ja kõrge eluiga. Tänu kõikidele nendele tunnustele on teda kasutatud biomarkerina Saksamaal, Taanis ja Rootsis.

Välislingid

 Emakala – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis