Hetid

	Hetiidi riik u 1600 eKr – u 1178 eKr
	Hetiidi riik (sinine) umbes aastal 1300 eKr
Valitsusvorm	Absoluutne monarhia ; Konstitutsiooniline monarhia
Kuningas	Labarna I (esimene) ; Mursili II (viimane)
Pealinn	Hattuša
Peamised keeled	Hetiidi ; Luvi jpm
Kültepe	Süüria-hetiidi riigid

Hetiidid ehk hetid (ka: hitiidid ehk hitid) olid indoeuroopa rahvastest esimene, kes jõudis omaenese riikluse ja tsivilisatsiooni loomiseni Anatoolias.

Nende kuningale nõuandvat ülikute nõukogu Pankust on peetud maailma esimeseks parlamendiks. Otsustavaks nende esiletõusus oli rauasulatustehnika avastamine, mida kiivalt 700 aastat teiste ees saladuses hoiti. Rauda kasutati relvade tegemiseks. Raudrelvade ja kergete sõjavankrite abiga muutus nende sõjavägi mõneks ajaks võitmatuks.

Sumeri kirja ja ametlikult ka akadi keelt kasutanud hetid olid läbi Joonia kultuuri vahelülina Assüüria ja Vana-Kreeka vahel, hääbuma hakanud sumeri-akadi kultuuri ja tärkava kreeka kultuuri vahel. Hetide peamised tegevusalad olid karjakasvatus, metallurgia ja kaubavahendus. Riik oli kuningale alluv väikeriikide liit.

Anatoolias enne hette olnud hatid

Hati-heti tsivilisatsioon kestis kõige enam 2500–700 eKr. Sellest ajast jätkus vaid hattide tsivilisatsioon umbes 2500–2000/1700 eKr. Nimetust „Hattide maa" ilmus esimest korda Mesopotaamia tekstidesse akadi dünastia (u 2350–2150 eKr) ajal.

Nimetust kasutati jätkuvalt umbes 1500 aastat, kuni 630 aastani eKr. Mõiste „Hati liidumaa" oli sedavõrd juurdunud, et hetid jätkasid hiljem selle kasutamist viidates juba hoopis oma riigile. Hatid lõid Anatoolias feodaalseid linnriike ja väikseid kuningriike või vürstiriike. Isegi kui need olid hettide poolt pärast 2200 eKr vallutamise käigus ükshaaval üle võetud, moodustasid hatid ikkagi veel suurema osa elanikkonnast. Hetid kasutasid sumeri kirja ja kultuurikeelena heti keele kõrval akadi keelt. Lõid arvukalt eeposeid.

Hettide ajalugu

Hettide saabumine

Üldiselt levinud arusaama järgi saabusid hetid Anatooliasse enne 2000 eKr. Nende eelnevaks kodumaaks, 4. ja 3. aastatuhandel eKr, on peetud Bulgaaria ja Ukraina ala. 2000 eKr paiku oli hettide alade keskmeks saanud Hattuša. Suurimaks saabumislaineks oli Lähis-Idas 1900 eKr paiku toimunud massilise migratsiooni aeg, mis ulatus kuni Lõuna-Kreekani. Anatoolias olid ka Assüüria kolooniad.

Hettide asualad Anatoolias ca 1770 aastal eKr

Hetid hõivasid Väike-Aasia keskosas karjakasvatuseks sobivad tasandikud, ja ümbritsenud oma pealinna Hattuša võimsate kindlustustega, asusid sealt lähtudes laiendama oma võimu ümberkaudsetele mägialadele. 19. – 18. sajandil eKr oli Väike-Aasia (Anatoolia) keskosas kujunenud mitmed teineteisest sõltumatud riigid. Mesopotaamia ja süüria ülikud jätkasid vastavalt kohanimega seotud väljakujunenud tavale ka saabunud hetiide koos hatidega hattideks nimetamist.

18. sajandi jooksul vallutas üks kohalikest valitsjatest (Kussara kuningas), Pithana Kaneši linna ja tegi sellest oma pealinna. Pithana poeg Anitta laiendas võimu enamusele Väike-Aasia keskosast.

U 1800 eKr paiku alustas Anitta hettide väikeriikide ühendamist.
U 1670–1650 eKr algse riigi laiendamine nn Heti Vana riigi loomiseni.
U 1650 eKr pealinn Hattušas. Põhja-Süüria ja Anatoolia järkjärguline allutamine.

Hettide riigid

Hattide feodaalsed linnriigid ja väikesed kuningriigid valitsesid Anatoolias umbes 2500–2000/1700 eKr.

Hetiidi riigi ajalugu jagatakse kolmeks perioodiks:

Vana Kuningriik, umbes 1600–1445 eKr.
Keskmine Kuningriik, umbes 1500ndate aastate keskelt kuni lõpuni eKr.
Uus Kuningriik (Impeerium), umbes 1500–1178 eKr.

Hetiidi vana riik kujunes 17. sajandil eKr, hilisema pärimuse järgi pani Hattuša valitsejate suurvõimule aluse Labarna (17. sajandi I poolel). Hattušili I (u 1650–1620 eKr) laiendas riigi võimu suurele osale Väike-Aasiast ja tegi sõjaretki Süüriasse. Muršili I (u 1620–1590 eKr) jätkas edukat võitlust Süürias ja vallutas ning rüüstas 1595 aastal eKr Babüloni, mille järel tõusis Babüloonias võimule Kassiidi dünastia. 16. sajandil eKr langesid Süürias alistatud alad Mitanni võimu alla.

U 1500 taastas kuningas Telepinu kuningavõimu stabiilsuse, järgnevalt laienes Hetiidi kuningate võim taas peaaegu kogu Väike-Aasiale. Uus riik kasvas impeeriumi mõõtmeteni, Uue riigi sõjaline edu tugines kergetele sõjavankritele ja rauast relvadele (algul rauaga kaetud pronksrelvadele).

14. sajandil taasalgasid hetiitide sõjaretked Süüriasse, tuues kaasa võitluse Mitanniga. Kuningas Šuppiluliuma I (u 1370–1330 eKr) purustas Mitanni väe, rüüstas nende pealinna Wašukannit ja sundis Mitanni kuningat oma ülemvõimu tunnistama. Seejärel alistas ta endale enamuse Süüriast, mis seni oli allunud Egiptusele. Oma hiilgeajal võitlesid hetiidid mõjuvõimu pärast egiptlastega. 13. sajandil Süürias peetud sõjas Egiptuse vaarao Ramses II-ga ei saavutanud kumbki pool otsustavat võitu. Pärast Karhemiši lahingut sõlmiti leping igavese rahu ja sõpruse kohta, mida pole tänini rikutud. Rahulepinguga jäi põhjapoolne Süüria hetiitidele, Palestiinas ja Süüria lõunaosas aga kindlustus taas Egiptuse võim.

13. sajandi lõpul eKr vallutasid hetiidid hattide alad.

Hetiidi riigi langus

Enamlevinud teooria järgi oli Heti riigi lõpu põhjuseks nn hilise pronksiaja kollaps Vahemere idaosas, milles hävis ka Mükeene kultuur. Hetiide ründasid umbes 1190 eKr nn mererahvad, kelle hulka kuulusid ka piiblis mainitud vilistid. Euroopast Aasiasse tunginud hõimud purustasid hetiidide sõjaväe ja tegid maatasa nende pealinna Hattuša. Hetiidid sulasid ajapikku vallutajatega ühte.

Egiptuse ja Uus-Assüüria alad, 750-625 eKr

Teise teooria järgi sai riigile saatuslikuks kodusõda. Kuninga vastu pöördus ta enese vennapoeg Hattušili. Ta arreteeris kuninga ja saatis eksiili. Koos sellega hääbus seninegi lojaalsus, mille najal oli impeerium ülesehitatud ja mis seda oli koos hoidnud. Järgmise kolme põlvkonna vältel väljus kodusõda kontrolli alt. Maad tabas näljahäda. Kuna kodusõda oli pealinna peaaegu täielikult hävitanud, siis arvatakse, et ellujäänud hetiidid süütasid ise oma linnad ja templid, olles need enne dokumentidest ja kõigest väärtuslikust tühjaks teinud, ning jätsid Hattuša maha.

Pärast impeeriumi hävingut kuni 7. sajandi eKr keskpaigani püsisid nn uushetiidi kuningriigid, mis sageli olid sisuliselt linnriigid. Mõjuvõimsaim neist oli Tabal, kus hetiidi keelt küll enam ei kõneldud

717 eKr langes ka viimane Väike-Aasias olnud hetiitide väikeriik assüürlaste kätte. Tabal kestis umbes 7. sajandi eKr keskpaigani.

Hetiitide kultuur

Hetiidid võtsid palju üle Mesopotaamia rahvastelt, kelle naabruses nad elasid. Nende vahendusel levis mesopotaamlaste kultuur üle kogu Väike-Aasia. Hetiidid hakkasid kasutama kiilkirja, kohandades seda oma keelele. Babüloonlaste eeskujul kirjutasid nad üles ka oma seadused. Hattušast on leitud tänapäeval palju hetiidikeelseid kiilkirjatahvleid. Nende hulgas on kroonikaid, mis räägivad kuningate sõjaretkedest, seaduste kogusid ja lugusid hetiitide jumalatest.

18.–13. sajandist eKr on säilinud arvukalt kirjalikke mälestisi, 14.–8. sajandist eKr ka hieroglüüfseid hetikeelseid tekste.

Riiklus

Kuningavõim oli päritav. Kuningas juhtis sõjaväge ja korraldas riigiasju, kuid pidi arvestama ülikutest koosneva nõukogu ehk Pankuse arvamusega. Pankus oli nõuandev organ, kus arutati riigi tähtsamaid küsimusi. Näiteks keelas Pankus kuningal oma sugulasi hukata. Pankust on peetud maailma esimeseks parlamendiks.

Umbes 1500 eKr võtsid hetiidid kasutusele kerge sõjavankri, mis andis neile koos rauast relvadega teiste ees suuri eelisi.

Religioon

Nagu enamus indoeuroopa rahvaid, austasid ka hetiidid kõige enam taevajumalat, kes kogub pilvi, saadab vihma ja pillub piksenooli. 3 tähtsamat hetiidide jumalat olid:

Tormijumal – Tešub
Päikesejumalanna – Arinna
Nende poeg – Šorruma

Hetiidid kasutasid religioossetel talitustel hati keelt.

Hetiidide seadusekogumik pärineb ajast 1650–1500 eKr.

Tapmise puhul tehti vahet, kas tapetu oli ori, vaba inimene, kaupmees jne.

Orja tapja pidi hüvitama matusekulud, andma 2 hinge. Vaba mees/ naine – hüvitama matusekulud ja 4 hinge. Kaupmees – 400 seeklit hõbedat.

Hetiidi õigusele oli iseloomulik karistuse määramine sellele, kelle maatükil tapeti.

Raua sulatamine ja sepistamine

Hetiidid olid esimesed, kes õppisid sulatama ja töötlema rauda ning valmistama sellest relvi ja tööriistu. Pärast Hetiidi riigi purustamist hakkas seni kiivalt saladuses hoitud oskus levima. 2000–1900 eKr leiutasid hetid Ida-Anatoolias algelise rauasulatamise või said selle kohalikelt alamatelt. 1500 eKr ilmusid rauast relvad. 1250 eKr leiutati teras. 1190 eKr algas koos nende riigi lõpuga ka rauasulatumise ja sepistamise laiem levik.

Hetiitide uurimine

Hetiidid unustati täiesti kuni 19. sajandini, mil nad taas avastati ja nende ajalugu uurima hakati. Võimalik, et Vanas Testamendis nimetati hetiitideks ühte Palestiinas elanud suguharu.

Ekaya C. Texier (1839) ja W. Hakeiltau (1843) märkasid Boghazköy, Yasolekaya juures kirjadega kive. 1880 – väitis inglise teadlane Archibald Sayce, et leitud märgid on hetiitide kirjasüsteem. 1907 – avastati suurkuningate arhiiv Hattušast, kus oli üks kahes keeles tahvel (bilingva) egiptuse ja hetiidi kirjaga, mis tegi võimalikuks hetiidi kirja uurimiseks. 1917 – Bedřich Hrozný dešifreeris kiilkirja. 1953 – Bossert täiendas hetiidi keele dešifreeringut.

Vaata ka

Kirjandus

Vojtech Zamarovský. Hetiitide impeeriumi saladuste jälil. Slovaki keelest tõlkinud Leo Metsar. Valgus. Tallinn 1971