Jüri Kukk

See artikkel räägib vabadusvõitlejast; Reformierakonna poliitiku kohta vaata artiklit Jüri Kukk (poliitik)

---

Jüri Kukk (1. mai 1940 Pärnu – 27. märts 1981 Vologda) oli eesti keemik, Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud ja vabadusvõitleja.

Ta õppis Mõisaküla Keskkoolis, kuid aprillis 1958 sürjutati ta Mõisaküla Keskkoolist ja oli sunnitud jätkama kooliteed Abja Keskkoolis, mille ta lõpetas kevadel 1958. Aastail 1969–1971 oli ta aspirantuuris ja 25. oktoobril 1972 kaitses teaduskraadi. Keemiateaduste kandidaadi diplomi sai Kukk kätte 6. märtsil 1973.

Töökäik

Ta töötas keemikuna Tartu Riiklikus Ülikoolis aastatel 1958–1979, oli dotsent anorgaanilise keemia kateedris ja elektrokeemia laboris. Prantsusmaa ja NSV Liidu teadusvahetuse raames viibis Kukk aastatel 1975–1976 teadustööl Prantsusmaal Bellevue's.

Jüri Kukk mobiliseeriti Nõukogude sõjaväkke ning viibis 1963–1965 sõjaväeteenistuses Turkmeeni NSV-s. Sai nooremseersandi auastme.

Seal esitati ta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) liikmekandidaadiks, detsembris 1965 võeti Jüri Kukk NLKP liikmeks, millest ta lahkus 1978. aastal.

Kohus Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle

Aastast 1979 osales Jüri Kukk ka nõukogudevastases vastupanuliikumises, 1979 avaldas ta soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ning andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuvõitlejate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis. Ta vahistati dissidendina Eesti NSV Prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe ja KGB Tartu osakonna juhi Anti Taluri eestvõtmisel 13. märtsil 1980. aastal.

Kohtupidamine toimus 1981. aasta esimestel päevadel Eesti NSV Ülemkohtus Pärnu maanteel Tallinnas, istungit peeti nagu tavaks võõrvõimude nimel ning sel konkreetsel korral ka väljakutsuvalt, ignoreerides rahvusvahelisi proteste ja kohtualuse eluohtlikku seisundit. Eesistuja oli Eesti NSV Ülemkohtu liige Asta Tooming. Ametlikult küll avalikud kohtuistungid olid tegelikult üldsusele rangelt suletud, saali istekohti täitsid KGB usalduse pälvinud isikud, kohtusaali sissepääsu valvasid erariides salateenistuse kaastöölised. Pahameele märgiks oli kohtumaja silti mitmel päeval määritud solgi ja jäätmetega.

Kohtualused Jüri Kukk ja Mart Niklus keeldusid demonstratiivselt osalemast protsessis ega vastanud kohtus esitatud küsimustele, kuna pidasid kohtuotsust ammu ja mujalt ette määratuks, mis oli objektiivsest õigusemõistmisest kauge ja ülekohtune, kuid nõukogudeaegsete poliitiliste protsesside puhul täiesti tavaline õiguspraktika.

Kohtuotsus kuulutati välja 8. jaanuaril 1981. Mõlemad kohtualused mõisteti süüdi, kuid erineva raskusastmega sätete järgi. Jüri Kukke karistati Eesti NSV kriminaalkoodeks § 194 prim järgi 2-aastase vangistusega sunnitöölaagris. See oli poliitilist laimu käsitlev säte ("Nõukogude riiklikku või ühiskondlikku korda halvustavate teadvalt valede väljamõeldiste levitamine"), mis eeldas ka leebemat karistust võrreldes sellega, mis ähvardas kaaskohtualust Mart Niklust (nõukogudevastase propaganda ja agitatsiooni eest), nii et Kukk oleks võinud oodata pehmemat kohtlemist. Sel juhul oleks seda võinud pidada rahvusvahelise teadusüldsuse ja meedia tähelepanu ja surve tulemuseks. Seevastu saadeti Jüri Kukk kehtivaid seadusi rikkudes karistust kandma väljapoole Eestit, mida sedalaadi sättes nagu § 194 prim kvalifitseeritud süüasja puhul ei oleks tohtinud. Mart Niklust karistati Eesti NSV kriminaalkoodeksi § 68 järgi 10-aastase vangistusega ja järgneva 5-aastase asumisega.

Kuke ja Nikluse kohtuasi leidis üleilmset vastukaja. Sellest kirjutas juba protsessi käigus mitu Lääne suurlehte, näiteks Prantsuse Le Monde ja Lääne-Saksa Die Welt. Protsessi järel kajastas Kuke ja Nikluse kohtotsust, nagu ka protsessi kogu käiku ja eellugu muuseas Briti ajaleht The Observer, samuti Eesti Päevaleht (Stockholm), rääkimata rahvusvahelise ringhäälingu pidevast protsessikajastusest päevauudistesaadetes nii eesti keeles kui paljudes muudes keeltes.

Samal ajal avaldati Eesti ametlikus, Eestimaa Kommunistliku Partei poolt kontrollitud ajakirjanduses sama kohtuprotsessi kohta vaid neli lauset.

Jüri Kuke hukkumine

Jüri Kukk suri Vologda vanglahaiglas. Surm saabus reedel, 27. märtsil kell 2.20 hommikul, kuu pärast tapilesaatmist Tallinnast. Vologda tapivangla haigla arst Boriss Kogani järgi johtus Jüri Kuke surm kolmest tegurist: mao laienemine, mis omakorda põhjustas südamepuudulikkuse ja kopsuturse. Mis võis põhjustada mao laienemise, ei teatatud.

Jüri Kuke matused toimusid 30. märtsil 1981 Vologdas, kuhu selleks Eestist kohale sõitsid abikaasa Silvi Kukk, Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste ja Rünno Vissak. Naised lubati surnut riietama. Surnukeha oli nälja ja haiguse käes olles väikseks jäänud nagu laps. Jüri ilme oli eakohatult vanaldane.

Seejärel maeti Jüri Kukk nimetusse hauda, mida jäi võimurite suva kohaselt tähistama põlvekõrgune puidust postike vanginumbriga 23781. Hauale asetati kodumaalt toodud lilled ja leinalindiga pärg. Pildistada ei lubatud, kuid Rünno Vissakul õnnestus kaasas oleva fotoaparaadiga teha valvureile märkamatult paar ülesvõtet.

Põrandaalune kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis nr 11 (1981) kommenteeris Jüri Kuke surma asjaolusid nii: "Surnud oli inimene, kelle kohta veel kuu aja eest Eesti NSV Siseministeeriumi Paranduslike Tööde Valitsus väitis, et tema tervislik seisukord ei takista tal karistuse kandmist ning kelle olid terveks tunnistanud mitmekordsed arstlikud ekspertiisikomisjonid kohtuprotsessi ajal 5.-8. jaanuarini ja enne seda."

Kui lesk Silvi Kukk (neiuna Näro) GULAG-ist kaks kuud hiljem tõendi sai, oli surma põhjus muudetud isheemiaks (verevaegus pikaaegse südamehaiguse tõttu) – selline südamedefekt oli varem täheldamata.

Tartu Ülikool ja Jüri Kuke mälestuse austajad tõid vangistuses hukkunu põrmu novembris 1989 kodumaale ja sängitasid selle Kursi kalmistule. Praegu on tema põrm Halliste kalmistul.

Rein Taagepera leiab oma 1984. aastal ilmunud raamatus, et Nõukogude ametivõimud käitusid Jüri Kukke koheldes ta viimase hingetõmbeni vastuoluliselt: ühelt poolt katsuti vangi surnuks vintsutada, teisalt rakendati sundtoitmist, et surma vältida)

Langenud Vabadusvõitleja Päev

Jüri Kuke mälestustahvel Tartu Ülikooli õppehoones Jakobi 2, endises keemiahoones

Aasta pärast Jüri Kuke hukkumist, 27. märtsil 1982 tegi Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Vabadusraadios ettepaneku hakata 27. märtsi tähistama Langenud Vabadusvõitleja Päevana.

Langenud Vabadusvõitleja Päeva aulakonverentse on Tartus korraldatud alates 1997. aastast. Mälestusüritusi Jüri Kuke auks on korraldatud ka Tallinnas, Kursis ja Mõisakülas. Vaatamata taotlustele ei ole Eesti Vabariigi parlament ega valitsus soostunud 27. märtsi riiklikuks tähtpäevaks kuulutama.

Kirjandus

• "Mart Niklus. Jüri Kukk: kaks kes ei alistunud". Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm 1983. 208 lk
• Rein Taagepera. Softening without Liberalization in the Soviet Union: The Case of Jüri Kukk. Lanham. NY, London 1984. ISBN 0-8191-3801-0
• Rein Taagepera. "Jüri Kuke juhtum". Looming nr 4, 1989. Lk 500–510
  • Looming nr 5, 1989. Lk 654–662
• Rein Vihalemm. "Märter Jüri Kuke eluvaatest". Looming 1990, nr 8, lk 1097–1103
• Mart Niklus. "Süüdimatuse sündroom". Luup nr 8, 1996
• Ilmar Palli. "Jüri Kukk: täht ja inimene". Luup nr 15, 1996
• Salme Kartau. "Kirjad minevikust". Kultuur ja Elu nr 2, 2004

Välislingid

• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
• Haud Halliste kalmistul