Muusikateadus

Muusikateadus ehk musikoloogia on muusikat ja selle arengut uuriv teadusharu. Muusikateaduse peamised aladistsipliinid on muusikateooria, muusikaajalugu ja muusikakriitika. Teiste aladistsipliinide seas on muusikaakustika, muusikaesteetika, muusikafolkloristika ehk muusikaetnoloogia, muusikapaleograafia, pillitundmine, muusikapedagoogika ja interpretatsiooniteooria.

Muusikat uurivad teadused:

• Muusikaakustika <- heli
• Muusikaajalugu <- ajalooline areng
• Muusikateooria <- partituur
• Muusikapsühholoogia <- käitumine ja reaktsioonid
• Muusikasotsioloogia <- vastasmõju ühiskonnaga

Grazi Ülikooli muusikateaduse professor Richard Parncutt soovitab muusikateaduse kui distsipliini struktuuri vaadelda järgmiselt :

• tuumdistsipliinid, mis on otseselt suunatud muusikale enesele – muusikateooria, analüüs, kompositsioon, muusika esitus kõigis kultuurides, muusikastiilides ja perioodidel;
• kesksed distsipliinid, mis on otseselt suunatud muusikalistele nähtustele ja kontekstile – etnomusikoloogia (muusikaantropoloogia), muusikaajalugu, muusikapsühholoogia, muusikasotsioloogia, kultuuriuurimine ja muusikaakustika;
• perifeersed distsipliinid, mis toetavad tuum- ja keskseid distsipliine – kompuuting musikoloogias, psühhoakustika, muusikafilosoofia, muusikafüsioloogia ja muusika eelajalugu;
• praktilised distsipliinid, kus musikoloogilisi teadmisi rakendatakse – muusikapedagoogika, muusikateraapia ja muusikameditsiin.

Muusikateaduse valdkonnas tegutsev teadlane on muusikateadlane.

Ajalooline ja süstemaatiline muusikateadus

Guido Adler on väljaandes Vierteljahrsschrift für Musikwissenschaft (1885) ilmunud artiklis "Umfang, Methode und Ziel der Musikwissenschaft" on jaotanud muusika uurimise kaheks suunaks: ajalooliseks ja süstemaatiliseks, millel sama ainese uurimiseks võivad olla erinevad meetodid. Oma jaotuse esitas ta väikeste muudatustega ka oma raamatus "Methode der Musikgeschichte" (1919: 7):

I. Ajalooline (muusikaajalugu epohhide, rahvaste, riikide, maade, piirkondade (Gauen), linnade, koolkondade, muusikute (Künstlern) kaupa).

A. Muusikaline paleograafia (semeiograafia) (noodistused).

B. Ajaloolised põhiklassid (muusikavormide rühmitamine).

C. Reeglid:

1. kuidas need teatud epohhi kunstiteostes esinevad,

2. nagu neid on loodud ja õpetanud kaasaegsed teoreetikud,

3. kuidas nad paistatavad silma kunstiõpetuses.

D. Muusikainstrumendid.

II. Süstemaatiline (kõrgemate reeglite asend helikunsti üksikute harude suhtes).

A. nende uurimine ja põhjendamine:

1. harmoonias (helikõrguslikult (tonal)),

2. rütmikas (ajaliselt (zeitlich)),

3. Melik (helikõrgusliku ja ajalise korrelatsioonis).

B. Helikunsti esteetika ja psühholoogia:

1. Võrdlemine ja hindamine ning nende seos esinevate subjektidega,

2. Kompleks otseselt ja kaudselt eelmistega seotud küsimusi.

C. Muusikapedagoogika ja didaktika:

1. muusika elementaarteooria (Allgemeine Musiklehre),

2. harmooniaõpetus (Harmonielehre),

3. kontrapunkt,

4. kompositsiooniõpetus (Kompositionslehre),

5. orkestratsioon (Instrumentationslehre),

6. laulmise ja instrumendiõpetuse meetodid.

D. Musikoloogia (etnograafia ja folkloristika teenistuses uurimine ja võrdlemine).

Vaata ka

• Muusikateadlaste loend
• "Eesti Muusikaloo Toimetised"

Kirjandus

• "Mõeldes muusikast: sissevaateid muusikateadusesse", koostanud Jaan Ross, Tallinn: Varrak, 2004. ISBN 9985-3095-8-8
• Sundberg, Johan 1995: "Õpetus muusikahelidest", inglise keelest tõlkinud Liina Fjuk, Urve Lippus, Tauno Pajusaar, Rauno Remme ja Jaan Ross. Scripta Musicalia. ISBN 9985-9026-1-0

Välislingid

• Eesti Muusikateaduse Selts