Kirdeväil
Kirdeväil ehk Põhja-meretee (vene keeles Северный морской путь ehk Севморпуть) on veetee Euroopast Kaug-Itta piki Euraasia põhjarannikut. Nimi tähistab väljumist Atlandi ookeanist selle kirdeosas.
Kirdeväil kulgeb läbi Põhja-Jäämere (Barentsi, Kara, Laptevite, Ida-Siberi ja Tšuktši mere) ning Vaikse ookeani (Beringi ja Ohhoota mere).
Kirdeväil on piiratud Novaja Zemlja väinade ja Želanije neeme (Novaja Zemlja põhjatipp) meridiaaniga läänest ning Beringi väinas paralleeli 66°N ja meridiaaniga 168°58'37W idast.
Kirdeväila alternatiiviks on mereteed Suessi või Panama kanali kaudu. Kirdeväila pikkus Kara Väravast Providenija laheni, mis asub Beringi väinast pisut lõunas, on umbes 5600 km. Kaugus Peterburist Vladivostokini Kirdeväila kaudu on üle 14 000 km (Suessi kanali kaudu üle 23 000 km).
Kirdeväila kaudu teenindatakse Arktika ja Siberi suurimate jõgede sadamaid (kütuse, seadmete ja toiduvarude sissevedu ning puidu ja teiste loodusvarade väljavedu).
Ehkki väila lääneosa hoiab jäävabana Põhja-Atlandi hoovus, ei pruugi idaosa igal aastal jääkattest vabanedagi. Navigatsiooniperiood on lühike. Peamine takistus laevade liikumisele on jääkate. Kaasaegsed jäälõhkujad võimaldavad tänapäeval aastaringset laevasõitu.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimesena püstitas hüpoteesi Kirdeväila praktilise kasutamise võimalikkusest 1525. aastal Vene diplomaat Dmitri Gerassimov, tuginedes pomooride 13. sajandi meresõitude tulemustele. Sellise ekspeditsiooni teoreetiliste aluste väljatöötamisega tegeles Mihhail Lomonossov, kes oma arvestused ja arutlused esitas töödes "Lühike kirjeldus erinevatest teedest põhjamerede kaudu ja võimaliku läbipääsu näitamine Siberi ookeanist Ida-Indiasse" ja "Lisandused põhjapoolse meresõidu kohta itta mööda Siberi ookeani" (1762–1764). Dmitri Mendelejev pühendas Kaug-Põhja hõivamisele 36 tööd. Ta töötas koos admiral Stepan Makaroviga välja jäälõhkuja Jermaki, mis valmis 1898. aastal.
Esimesena läbis Kirdeväila aastail 1878–1879 soomerootslane Adolf Erik Nordenskiöld kuunaril Vega, kes poole tee peal talvitus. Ühe navigatsioonihooaja jooksul läbis Kirdeväila esimest korda aastal 1932 Otto Schmidt (1891–1956) aurikul Aleksandr Sibirjakov.
Juba 2. juulil 1918 eraldas Vladimir Lenin Nõukogude Venemaa valitsusjuhina miljon rubla Kirdeväila uurimise ekspeditsiooni korraldamiseks. Sama suurt tähelepanu osutas Kirdeväilale Aleksandr Koltšak, kelle korralduse alusel moodustati 23. aprillil 1919 Põhja-meretee komitee. Pärast valgete lüüasaamist Siberis võeti see komitee täies koosseisus üle Siberi revolutsioonilise komitee alluvusse.
Kirdeväila läbimise esimesi samme käsitleti nii Nõukogude Liidus kui välismaal kangelastegudena ja ekspeditsioonilt naasnud polaaruurijaid ümbritseti umbes samasuguse imetluse ja austuse oreooliga nagu mõnikümmend aastat hiljem kosmonaute.
Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal uuriti Kirdeväila kõigi vahenditega: jäälõhkujate, tsiviil-, allvee- ja sõjalaevadega, lennukitega, ujuvate polaarjaamadega jne.
Tänapäeval on Kirdeväila peamised kasutajad lisaks Põhja-Jäämere-äärsetele haldusüksustele Norilski Nikel, Gazprom, Lukoil ja Rosšelf. Kui nõukogude aja lõpus veeti Kirdeväila mööda 6–8 miljonit tonni kaupu aastas, siis tänapäeval on see vähenenud 5–6 korda [1].
Globaalne soojenemine suurendaks märgatavalt Kirdeväila läbitavust, parandaks Põhja-Jäämere-äärsete asulate ühendust muu maailmaga ning vähendaks transpordikulusid.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Northern Sea Route |