Saksi sõjad

Saksi sõjad
	Frankide riigi kaart aastatel 481–814.
Toimumisaeg	8. ja 9. sajand
Toimumiskoht	Saksamaa
Tulemus	Frankide riik annekteeris sakside maa,; saksid pöörati kristlusse.
Osalised
Frangi riik	saksid
Väejuhid või liidrid
Karl Suur,; kammerhärra Adalgisile,; konstaabel Geilo,; pfaltskrahv Worad,; krahv Theodoric	Widukind

Saksi sõjad olid kampaaniad ja ülestõusud rohkem kui 30 aasta jooksul aastast 772, kui Frangi riigi kuningas Karl Suur esmakordselt sisenes Saksimaale kavatsusega vallutada, aastani 804, kui viimane rahulolematute hõimlaste mäss oli purustatud. Kokku võideldi praegusel Loode-Saksamaal 18 lahingut. Tulemuseks oli Saksimaa liidendamine Frangi riigiga ja nende pööramine paganlusest kristlusse.

Vaatamata korduvatele tagasilöökidele panid saksid vankumatult vastu, korraldades rüüsteretki Karl Suure valdustesse kohe, kui see pööras oma tähelepanu mujale. Nende peamine juht, Widukind, oli paindlik ja leidlik vastane ning nõustus Karl Suure pakutud rahuga raskes olukorras, kaotamata oma nägu ja hoides ära mõttetu sõja jätkamise Karl Suure poolt. See kokkulepe kindlustas sakside juhtidele eriõigused nende kodumaal. Widukind (ka Waldkind, "Metsalaps") ristiti aastal 785 ja maeti ainsasse tornita Saksa kirikusse.

Saksid jagunesid neljaks grupiks neljas piirkonnas. Lähim iidsele frankide Austraasia kuningriigile oli Vestfaal ja kaugeim oli Ostfaal. Nende kahe vahel oli Engern (või Angria) ja kolmest põhja pool, Jüütimaa poolsaare jalamil, oli Nordalbingien.

Esimene faas

772. aasta jaanuari keskpaigas oli Deventeri kiriku rüüstamine ja põletamine sakside rüüsteretke poolt casus belli esimesele sõjale, millega Karl Suur vastas saksidele. See algas frankide sissetungiga Saksi territooriumile ning engerlaste ikestamisega ja nende püha sümboli Irminsuli hävitamisega Paderborni lähedal aastal 772 või aastal 773 Eresburgis. Irminsul võis olla õõnes puutüvi, mis oletatavasti kujutas taevast toetavat sammast – sarnaselt Põhjala puu Yggdrasiliga. Karl Suure kampaania viis otse Weseri jõele ja purustas mitu suurt Saksi linnust. Pärast läbirääkimisi mõnede Saksi ülikutega ja pantvangide võtmist pööras Karl Suur oma tähelepanu sõjale langobardide vastu Põhja-Itaalias; kuid Saksi vabad talupojad, keda juhtis Widukind, jätkasid vastupanu ja rüüstasid frankide maid Reini piirkonnas. Relvastatud vastasseis jätkus vaibumatult aastaid.

Karl Suure teine kampaania tuli aastal 775. Siis marssisid nad läbi Vestfaali, vallutasid Sigiburgi linnuse ja ületasid Engerni, kus ta võitis taas sakse. Lõpuks võitis ta neid Ostfaalis ja viimaste juht Hessi pöörati kristlusse. Ta läks tagasi läbi Vestfaali, jättis garnisonid Sigiburgi ja Eresburgi. Kogu Saksimaa, välja arvatud Nordalbingien, oli tema kontrolli all, kuid tõrksad saksid ei andnud kauaks järele.

Pärast sõdimist Itaalias tuli ta aastal 776 väga kiiresti kolmandat korda Saksimaale tagasi (tehes seda Lippes, et saksid ei teaks, et ta Itaaliast lahkus), kui mässajad purustasid tema linnuse Eresburgis. Saksid olid taas kord maha surutud, kuigi Widukind põgenes daanide juurde. Karl Suur ehitas uue linnuse Karlstadti. Aastal 777 kutsus ta Paderbornis kokku riigipäeva Saksimaa täielikuks liidendamiseks frankide kuningriiki. Paljud saksid ristiti.

Riigipäeva peaeesmärk oli tuua Saksimaa kristlusele lähemale. Misjonärid, peamiselt anglosaksid Inglismaalt, olid värvatud selle ülesande täitmiseks. Karl Suur andis välja arvukalt dekreete eesmärgiga murda sakside vastupanu ja anda surmanuhtlus igaühele, kes praktiseerib paganlust või ei austa kuninga rahu. Tema jäik ja kompromissitu seisukoht, mis tõi talle tiitli "sakside lihunik", sundis tema lähimat nõunikku Alkuini (hilisem Toursi Saint Martini kloostri abt) nõudma pehmust, kuna Jumala sõna tuleb levitada mitte mõõga vaid veenmisega; kuid sõjad jätkusid.

Suvel 779 läks Karl Suur taas Saksimaale ning vallutas Ostfaali, Engerni ja Vestfaali. Riigipäeval Lippspringe lähedal jagas ta maa misjonipiirkondadeks ja frankide krahvkondadeks. Ta osales ise mitmel massiristimisel (780). Siis läks ta tagasi Itaaliasse ja sakside mässu ei toimunudki. Aastatel 780–782 oli maal rahu.

Keskmine faas

Karl Suur tuli aastal 782 Saksimaale tagasi ning algatas tsiviilseadustiku ja nimetas krahve, nii Saksi kui ka Frangi. Seadused olid usuasjades jäigad, nimelt loomult paganlike sakside vastu. See põhjustas vana konflikti uuestisünni. Sama aasta sügisel tuli Widukind tagasi ja juhtis mässu, mis põhjustas palju rünnakuid kirikule. Saksid tungisid püha Bonifatiuse poolt juba ristiusku pööratud germaani hõimu katide ja kindlalt Karl Suure keisririigis olevale alale. Widukind hävitas frankide armee Sünteli juures, kui Karl võitles sorbide vastu. Sellise tagasilöögi vastuseks käskis Karl Suur Verdeni kaelakohtus pead maha lüüa 4500 saksil, kes olid pärast kristlusse pööramist paganlusega tegelenud, samas Widukind pages taas Taani. Pärast seda Blutgericht'i on mõned ajaloolased arvanud, et veresauna ei toimunud või et see oli tegelikult lahing, kuid Alessandro Barbero järgi ei ole ükski nendest väidetest usaldusväärne. Tegu tõi kaasa kaks aastat pidevat sõjategevust (783–785), kusjuures Karl Suur talvitus Kesk-Saksimaal Mindenis. Järk-järgult võtsid frangid võimust. Pöördepunkt tuli aastal 785, kui Widukind ise ristiti ja vandus Karl Suurele truudust. Selle sõja lõpetuseks väitis Karl Suur, et vallutas Saksimaa, ja maal oli rahu järgmiseks seitsmeks aastaks, kuigi mässud jätkusid hajusalt aastani 804.

Lõpufaas

Aastal 792 tõusid vestfaallased oma isandate vastu üles, vastuseks sundvärbamisele sõtta avaaride vastu. Ostfaallased ja nordalbingialased ühinesid nendega aastal 793, kuid ülestõus ei saanud nii populaarseks, kui eelmised, ja suruti aastaks 794 lõplikult maha.

Engerni mäss järgnes kohe aastal 796, kuid Karl Suure isiklik kohalolek ning ustavate kristlike sakside ja slaavlaste kohalolek purustas mässu kohe. Engerni rahva viimane ülestõus toimus aastal 804, rohkem kui 30 aastat pärast Karl Suure esimest kampaaniat nende vastu. Seekord leidis neist kõigist kõige rahutum hõim, nordalbingialased, endid mässust nõrgestatuna. Karl Suur küüditas 10 000 nendest Neustriasse ja andis nende nüüd vabad maad ustavale obotriitide kuningale. Sellise suure konflikti lõpetamise puhul on nüüd hea tsiteerida Karl Suure biograafi Einhardi:

Sõda, mis oli kestnud nii palju aastaid, lõppes lõpuks nende nõustumisega kuninga antud tingimustega, mis tähendas loobumist oma rahvuslikest usukommetest ja kuradite kummardamisest, ristiusu sakramentide tunnistamist ja ühinemist frankidega ühtse rahva moodustamiseks.

Sõja lõpu poole hakkas Karl Suur panema rohkem rõhku leppimisele. Aastal 797 leevendas ta eriseadusi ja aastal 802 kodifitseeriti Saksi üldine õigus kui "Lex Saxonum". Sellega kaasnes kiriklike struktuuride (sealhulgas piiskopkonnad Paderbornis, Münsteris, Bremenis, Mindenis, Verdenis ja Osnabrückis) rajamine, mis tagas sakside pööramise kristlusse. Viimane sakside ülestõus oli Stellinga, mis toimus 841. ja 845. aasta vahel.

Sõja usuline olemus

Viidates saksidele, kiidab tolleaegne Paderborni eepose poeet terrorit kristlusse pööramise vahendina: "Mida vastandlik meel ja väärastunud hing keelduvad tegemast veendunult, las see toimub hirmu sunnil."

Üks Karl Suure kuulsatest kapitulaaridest kirjeldas osa religioossest kavatsusest tema vastasmõjus saksidega. Aastal 785 avaldas ta "Capitulatio de partibus Saxoniae", mis kinnitas, et "kui keegi sakside tõust edaspidi varjub nende seas sooviga peita end ristimise eest ja põlates ristimist ja soovides jääda paganaks, tuleb teda karistada surmanuhtlusega."

Vaata ka