Teivashüpe

Teivashüpe on kergejõustiku ala, kus eesmärgiks on ületada kõrgel asuv latt, kasutades hüppamiseks pikka ja painduvat teivast.

Maailmarekordi omanik Armand Duplantis hüppel

Teivashüpe on üks neljast kergejõustiku hüppealast lisaks kaugus-, kolmik- ja kõrgushüppele. Samuti on teivashüpe osa kümnevõistlusest. Seda loetakse üheks tehniliselt raskeimaks kergejõustikualaks, sest lisaks kiirusele ja tugevusele on kõrgele hüppamiseks vajalik ka julgus, akrobaatiline osavus ning hea kehatunnetus õhus. Mitmed maailmatipud on noorena tegelenud võimlemisega, nende hulgas ka Jelena Issinbajeva ja Valeri Bukrejev.

Olümpiamängude kavas on teivashüpe meestele olnud alates 1896. aasta suveolümpiamängudest ja naistele alates 2000. aasta Sydney olümpiamängudest.

Meeste teivashüppe maailmarekord on 6,25 meetrit, mis kuulub rootslasele Armand Duplantisele ja on püstitatud 5. augustil 2024 Pariisis 2024. aasta suveolümpiamängudel. Naiste maailma tippmark on 5,06 meetrit, mis kuulub Jelena Issinbajevale ning on püstitatud 2009. aastal.

Meeste teivashüppe Eesti rekord on 5,86 m. Selle püstitas Valeri Bukrejev 3. juulil 1994 Someros. Naiste Eesti rekord on 4,55 m. Selle püstitas Marleen Mülla 25. veebruaril 2023 USA-s Dakotas.

Ajalugu

Teivashüpe ei ole kuulunud antiikolümpiamängude kavasse, kuid varaseid tõendeid teivaste kasutamisest on leitud iidsete kultuuride kunstiteostest. Näiteks Vana-Kreeka potte ja vaase kaunistavatelt maalingutelt, mis kujutavad puidust teivaste abil hobuste selga hüppamist. Pikemaid teibaid kasutasid keldid ja hilisemad Inglismaa ning Friisimaa põllumehed jõgede või kraavide ületamiseks. Kusjuures seal polnud oluline saavutatav kõrgus vaid kaugus. Sellest kujunes Hollandis siiani harrastatav populaarne ekstreemspordiala Fierljeppen.

Teivashüppe pärislevitajateks peetakse Põhja-Inglismaal elavaid ulverstoulasi, kes korraldasid esimesed võistlused 1840. aastatel. Esimesed ametlikud Inglismaa meistrivõistlused teivashüppes peeti 1866. aastal, kui J. E. Wheeler saavutas algul 3,05 m ja siis 3,20 m. Sellest algas maailmarekordite fikseerimine.

1850. aastatel kogus ala kiirelt populaarsust Saksamaa võimlemisseltsides. Sajandi lõpuks oli see levinud juba Ameerikas ja mujal Euroopas. Esimeseks teivashüppe olümpiavõitjaks sai 1896. Aasta Ateena mängudel William Hoyt. 1898. aastal jõudis esimese ameeriklasena maailmarekordilehele R. G. Clapp, püstitades tulemuse 3,62 m, millest algas USA domineerimine teivashüppes. 1920. aastatel viis norralane Charles Hoff põhjaliku hüppetehnika uurimise tulemusel rekordi 4,09 m-lt 4,25 m-ni, misjärel kutsusid ameeriklased ta USA-sse võistlusreisile, et norralaselt hüppestiili õppida. See õnnestus ning ameeriklaste edu maailmarekordite püstitamistes jätkus.

Cornelius Warmerdam

USA suuruseks sai hollandi päritolu Californias sündinud Cornelius Warmerdam, kes 1942. aastal hüppas maailmarekordi 4,77m. Warmerdam oli ühtlasi viimane rekordi püstitaja, kes kasutas hüppamiseks bambusteivast. Kokku püstitas ta välitingimustes 6 maailmarekordit ja ületas sisetingimustes kõrguse 4,79m, teenides endale Euroopas hüüdnime "Dutch".

Kõik järgnevad mehed kasutasid juba muust materjalist teibaid. Alumiiniumist ja terasest teivastega hüpati alates 1945. aastast. 1960. aastatel muutis hüppetehnikat tohutult uute klaaskiust valmistatud fiiberteivaste kasutuselevõtt, mis võimaldasid suuremat teiba paindumist, sellest tulenevat kõrgemat hoiet ja paremat hoojooksul saavutatud kineetilise energia muundumist potentsiaalseks energiaks. Uudse tehnoloogiaga toodetud teivaste kasutuselevõtt tagas maailmarekordi hüppelise tõusu 4,8 meetrilt edasi. Teiste hulgas püstitas rekordi soomlasest teivashüppaja Pentti Nikula, hüpates 1962. aastal maailmarekordiks 4.94 m, olles pärast 37 aastat pausi esimene eurooplane, kes suutnud ameeriklastega teivashüppes konkureerida. Esimene 5 meetri ületaja oli Brian Sternberg. 6 meetri kõrgusele asetatud latist suutis esimesena üle hüpata Sergei Bubka. Praeguse maailmarekordi omanik on Armand Duplantis.

Kuigi naised on teivast hüpanud juba varem, tunnustas IAAF ala alles 1994. aastal. Tiitlivõistlustest oli naiste teivashüpe kavas esimest korda 1999. aasta MM-il Sevillas, kus esimeseks maailmameistriks krooniti Stacy Dragila. Praeguse naiste maailmarekordi omanik on Jelena Issinbajeva.

Reeglid

Kõrgus -ja teivashüppe võistluse korraldus on sarnane. Iga võistleja saab valida endale algkõrguse, millest ta hüppamist alustab. Võistlejal on kolm katset, et kõrgus alistada. Kõrguse ületamisel latti tõstetakse. Juhul kui kolme katsega latti ületada ei õnnestu, on võistlus sportlase jaoks lõppenud. Algkõrguse mitteületamise korral märgitakse protokolli tähed "NH" ehk "no height". Kõrgusi saab vahele jätta või viia oma katseid uuele kõrgusele. Sportlane, kes ületab kõige kõrgema kõrguse on võitja. Juhul kui lõpetatakse samal kõrgusel, vaadatakse viimase kõrguse eksimuste arvu. Kui need on võrdsed, vaadatakse kogu võistluse käigus tehtud eksimuste arvu. Võidakse võrrelda ka valitud algkõrgusi, mille puhul kõrgemalt alustanu saavutab parema koha. Ümberhüppeid on võimalik korraldada vaid esikoha selgitamiseks.

Hüpe loetakse ebaõnnestunuks juhul, kui võistleja takistab käega lati mahakukkumist või ronib teibast üles, muutes hüppe ajal käte järjekorda teibal. Teiba purunemise korral saab hüppaja uue katse.

Tehnika

Hüppetehnikaid oli palju. Levis erinevaid arusaamu teiba hoidmisest, kätetööst ja hoojooksust. 19.sajandi lõpul ja 20.sajandi alguses enamlevinud hüppestiilil hoiti käsi üksteisele väga ligidal, et oleks võimalik end üles tõmmata ja ära tõugata mõlema käega. Tollal kasutuses olevad teibad olid jäigast puidust, ega võimaldanud paindumist, mistõttu oli säärane käte asetus efektiivne. Leiutati ka teine stiil - ronimine, kus kasutati alt kolmjalaga varustatud pikka ja rasket teivast, mis asetati maha ning mida mööda hakati käte abil üles ronima. See stiil aga keelati, sest niimoodi polnud lati ületamiseks vaja ei kiirust ega jõudu, vaid ainult balansseerimisoskust.

Huvitavaid mooduseid teivashüppeks otsiti veel. Näiteks sooritas Nõukogude Liidu teivashüppaja G. Rajevski hoojooksu nii, et hoidis teivast vaid ühes käes, samal ajal kui teine käsi poolkõverdatult ette-taha liikus, haarates alles viimasel hetkel enne hüppesse minekut teibast kinni. Nii lootis Rajevski hoojooksul suuremat kiirust arendada. USA kümnevõistleja Bruce Jenner sooritas hüppesse minekul äratõuke teiselt jalalt, kuigi teivast hoidis ta ikkagi paremas käes ning Scott Huffman sai kuulsaks oma erilise lati ületamise tehnika poolest, kus ta viib jalad üle lati kordamööda ning sooritab enne matile maandumist õhus 360 kraadise pöörde (“The Huffman Roll”).

Need on siiski erandlikud näited teivashüppe tehnikast ja üldiselt toovad häid tulemusi üldtunnustatud tehnilise mudeli järgi sooritatud hüpped. Teivashüpe jaotatakse erinevateks faasideks:

Hoojooks

Hoojooks on soorituse esimene osa. Hoojooks on järjest kiirenev ja selle eesmärk on saavutada maksimaalne kiirus äratõuke hetkel. Igal sportlasel on maha mõõdetud enda märk, millest ta jooksmist alustab. Tippklassi teivashüppajate hoojooksu pikkus on tavaliselt 18-22 sammu. Teivast hoitakse kahe käega ning käte vahe on umbes 60cm. Hoojooksu alguses on teiba ots üleval. Jooksu käigus hakatakse teivast langetama nii, et see jõuaks enne kolme viimast sammu horisontaalsesse asendisse.

Teiba auku asetamine ja äratõuge

Teiba auku viimiseks valmistutakse viimasel kolmel sammul. Eelviimasel sammul suunab vasak käsi teiba auku ja parem käsi tõuseb õla kohale. Äratõuke hetkel sirutuvad mõlemad käed üles ja parem põlv tõuseb ette.

Ripe

Hüppetehnika

Teivashüppe kolmas faas on ripe. Kohe kui hüppaja kerkib maapinnalt, jääb ta rippesse. Selles asendis on tal mõlemad käed sirutatud. Vasaku käe sirutamine tekitab teiba paindumise efekti. Edasiliikumine jätkub. Pärast rippe algosa algab jalgade kiire ülestõstmine. Selle hõlbustamiseks hakatakse kallutama õlavööd taha.

Sirutamine ja pööre

Sirutamine toimub, kui õlavöö ja pea on jõudnud alla tagurpidisesse asendisse ning teivas hakkab sirgenema. Hüppaja sirutab jalad otse üles ning hoiab käed keha lähedal. Teiba sirgenemine annab hüppaja kehale kiireneva liikumise üles, mille käigus sooritatakse kätest tõmme ja keha pööre nii, et hüppaja kere pöördub 180 kraadi, jõudes rinnaga latti poole. Vasak käsi vabaneb teibalt varem. Parem käsi annab viimase hoo lati ületamiseks.

Lati ületamine

Lati ületamine on hüppe viimane faas. Hüppaja lükkab teiba tagasi hooraja suunas. Latt ületatakse asendis, kus keha on kaarekujuliselt veidi ette painutatud ning puus on üleval. Maandutakse selili matile.

Teivashüpe Eestis

Organiseeritud sporditegevus ja kergejõustiku arendamine algas Eestis 1900. aastal, kui asutati jõukarastusselts Kalev ja Tartus hakati rajama spordiväljakut. 1907. aastal leidsid seal aset esmalt Saksa koolide õpilastele mõeldud esimesed “võiduturnimise” võistlused, misjärel 1909. aastal toimusid Tartus, Tallinna tänava spordiväljakul, Eesti esimesed ametlikud kergejõustikuvõistlused. Tallinnas hakkasid toimuma Leopold Tõnsoni, Anton Õunapuu ja seltsi Kalev eestvedamisel kergejõustiku võistlused "Lootuse” aias. Teivashüpe tuli võistluste kavasse alates 1910. aastast.

Populaarsust kogus ala düünapoiste seas, kellest Aleksander Klumberg ja Anton Ohaka Eesti teivashüppe rekordit ka parandasid. Tegeleti paljude aladega ning ühele alale spetsialiseerumist esines harva, mistõttu head mitmevõistlejad olid samuti edukad teivashüppajad.

On tõendeid, et teivashüppega tegelesid ka kooliõpilased. Näiteks toimus 1915. aastal koolidevaheline sõpruskohtumine kergejõustikus Nikolai gümnaasiumi, Aleksandri gümnaasiumi ja Tallinna Peetri Reaalkooli noorte vahel, kus üheks võistlusalaks oli teivashüpe.

1920. aastal toimusid Eesti Spordi Liidu korraldusel Eesti kergejõustikuesivõistlused, kus esimeseks teivashüppe meistriks sai Johann Martin. Johann Martin oli Lätis sündinud Eesti päritolu teivashüppaja, kes uuendas korduvalt Eesti rekordit, oli mitmekordne Eesti ja Venemaa meister ning osales Stockholmi ja Antverpeni olümpial. 1915. aastal võitis ta Helsingis toimunud rahvusvahelised kergejõustikuvõistlused tulemusega 3,45 m.

1910. aastatel parandas Eesti rekordit keskmaajooksja ja kiiruisutaja Johannes Villemson.

1920. aastatel tõusis esinumbriks Valter Ever, kes esindas Eesti koondist 1924. olümpiamängudel kõrgus-, teivas- ja kaugushüppe kvalifikatsioonivõistlustel ning kümnevõistluses.

1930. aastatel näitas häid tulemusi Evald Äärmaa, võisteldes 1936. aasta Berliini olümpiamängudel ja viies Eesti rekordi üle 4 meetri. 1937. ja 1939. aastal võitis ta Üliõpilaste MM-il pronksmedali.

1950. aastatel olid rekordiparandajateks Otto Tillmann ja Martin Kutman. Martin Kutmanist sai tuntud kergejõustikutreener ja mitmekordne veteranide maailmameister alistades veel 75 aastaselt 2,70 meetrit.

1960. aastatel olid parimad teivashüppajad Helmut Raamat, Aavo Luigela ja Ülo Ilter. Ülo Ilter oli ühtlasi Eesti esimene 5 meetri ületaja.

1970. aastatel viis seitsmekordne Eesti meister Ramon Lindal teivashüppe rekordi 5,31 meetrini.

1980. ja 1990. aastatel oli teivashüppe esinumbriks Valeri Bukrejev, kes tegi Eesti ajaloo suurima teivashüppe rekordiparanduse, viies rekordi 5,32 meetrilt 5,86 meetrini. Bukrejev osales 1992 Barcelona ja 1996 Atlanta OM-il. 3. juulil 1994 Someros hüpatud 5.86 meetrit tähistab kehtivat Eesti rekordit.

Naiste teivashüpet hakati Eestis, nagu ka mujal maailmas, harrastama 1990. aastatel. Kehtiv Eesti rekord on Marleen Mülla hüpatud 4,55m.

Maailmarekordi areng

Mehed

Tulemus (m)	Sportlane	Riik	Aeg	Koht
4,02	Marc Wright	USA	8. juuni 1912	Cambridge
4,05	Frank Foss	USA	23. august 1919	Chicago
4,09	Frank Foss	USA	20. august 1920	Antwerpen
4,12	Charles Hoff	Norra	22. juuli 1922	Kopenhaagen
4,15	Charles Hoff	Norra	22. juuli 1923	Kopenhaagen
4,21	Charles Hoff	Norra	22. juuli 1923	Kopenhaagen
4,21	Charles Hoff	Norra	22. juuli 1923	Kopenhaagen
4,22	Ralph Spearow	USA	5. november 1924	Tokyo
4,23	Charles Hoff	Norra	13. august 1925	Oslo
4,25	Charles Hoff	Norra	27. september 1925	Turu
4,27	Sabin Carr	USA	27. mai 1927	Philadelphia
4,30	Lee Barnes	USA	28. aprill 1928	Fresno
4,32	Charles Hoff	Norra	27. september 1931	Hønefoss
4,37	William Graber	USA	16. juuli 1932	Palo Alto
4,39	Keith Brown	USA	1. juuni 1935	Boston
4,43	George Varoff	USA	4. juuli 1936	Princeton
4,45	Bill Sefton	USA	10. aprill 1937	Los Angeles
4,48	Earle Meadows	USA	8. mai 1937	Stanford
4,54	William Sefton	USA	29. mai 1937	Los Angeles
4,54	Earle Meadows	USA	29. mai 1937	Los Angeles
...
6,15	Sergi Bubka	Nõukogude Liit	15. märts 1991	Donostia
6,16	Renaud Lavillenie	Prantsusmaa	15. veebruar 2014	Donetsk
6,17	Armand Duplantis	Rootsi	8. veebruar 2020	Toruń
6,18	Armand Duplantis	Rootsi	15. veebruar 2020	Glasgow
6,19	Armand Duplantis	Rootsi	7. märts 2022	Belgrad
6,20	Armand Duplantis	Rootsi	20. märts 2022	Belgrad
6,21	Armand Duplantis	Rootsi	24. juuli 2022	Eugene
6,22	Armand Duplantis	Rootsi	2023	Clermont-Ferrand
6,23	Armand Duplantis	Rootsi	2023	Eugene
6,24	Armand Duplantis	Rootsi	20. aprill 2024	Xiamen
6,25	Armand Duplantis	Rootsi	5. august 2024	Pariis
6,26	Armand Duplantis	Rootsi	25. august 2024	Chorzów

Olümpiamedalistid

Mehed

Aasta
1896	William Hoyt 3,30	Albert Tyler 3,25	Evangelos Damaskos 2,60 Ioannis Theodoropoulos 2,60
1900	Irving Baxter 3,30	Meredith Colkett 3,25	Carl Andersen 3,20
1904	Charles Dvorak 3,50	Leroy Samse 3,43	Louis Wilkins 3,43
1908	Edward Cooke 3,71 Alfred Gilbert 3,71		Edward Archibald 3,58 Charles Jacobs 3,58 Bruno Söderström 3,58
1912	Harry Babcock 3,95	Frank Nelson 3,85 Marcus Wright 3,85	Bertil Uggla 3,80 William Happenny 3,80 Frank Murphy 3,80
1920	Frank Foss 4,09 MR	Henry Petersen 3,70	Edwin Myers 3,60
1924	Lee Barnes 3,95	Glenn Graham 3,95	James Brooker 3,90
1928	Sabin Carr 4,20	William Droegemuller 4,10	Charles McGinnis 3,95
1932	William Miller 4,31	Shuhei Nishida 4,30	George Jefferson 4,20
1936	Earle Meadows 4,35	Shuhei Nishida 4,25	Sueo Oe 4,25
1948	Guinn Smith 4,30	Erkki Kataja 4,20	Bob Richards 4,20
1952	Bob Richards 4,55	Don Laz 4,50	Ragnar Lundberg 4,40
1956	Bob Richards 4,56	Bob Gutowski 4,53	Georgios Roubanis 4,50
1960	Don Bragg 4,70	Ron Morris 4,60	Eeles Landström 4,55
1964	Fred Hansen 5,10	Wolfgang Reinhardt 5,05	Klaus Lehnertz 5,00
1968	Bob Seagren 5,40	Claus Schiprowski 5,40	Wolfgang Nordwig 5,40
1972	Wolfgang Nordwig 5,50	Bob Seagren 5,40	Jan Johnson 5,35
1976	Tadeusz Slusarski 5,50	Antti Kalliomäki 5,50	Dave Roberts 5,50
1980	Wladyslaw Kozakiewicz 5,78 MR	Konstantin Volkov 5,65 Tadeusz Slusarski 5,65
1984	Pierre Quinon 5,75	Mike Tully 5,65	Earl Bell 5,60 Thierry Vigneron 5,60
1988	Sergei Bubka 5,90	Rodion Gataullin 5,85	Grigori Jegorov 5,80
1992	Maksim Tarassov 5,80	Igor Trandenkov 5,80	Javier García 5,75
1996	Jean Galfione 5,92	Igor Trandenkov 5,92	Andrei Tivontšik 5,92
2000	Nick Hysong 5,90	Lawrence Johnson 5,90	Maksim Tarassov 5,90
2004	Timothy Mack 5,95	Toby Stevenson 5,90	Giuseppe Gibilisco 5,85
2008	Steve Hooker 5,96	Jevgeni Lukjanenko 5,85	Deniss Jurtšenko 5,70
2012	Renaud Lavillenie 5,97	Björn Otto 5,91	Raphael Holzdeppe 5,91
2016	Thiago Braz da Silva 6,03	Renaud Lavillenie 5,98	Sam Kendricks 5,85
2020	Armand Duplantis 6,02	Christopher Nilsen 5,97	Thiago Braz da Silva 5,87
2024	Armand Duplantis 6,25	Sam Kendricks 5,95	Emmanouil Karalis 5,90

Naised

Aasta
2000	Stacy Dragila 4,60	Tatiana Grigorieva 4,55	Vala Flosadóttir 4,50
2004	Jelena Issinbajeva 4,91 MR	Svetlana Feofanova 4,75	Anna Rogowska 4,70
2008	Jelena Issinbajeva 5,05 MR	Jennifer Stuczynski 4,80	Svetlana Feofanova 4,75
2012	Jennifer Suhr 4,75	Yarisley Silva 4,75	Jelena Issinbajeva 4,70
2016	Ekateríni Stefanídi 4.85	Sandi Morris 4.85	Eliza McCartney 4.80

Maailmameistrivõistluste medalivõitjad

Mehed

Aasta	Kuld	Hõbe	Pronks
1983 Helsingi	Sergei Bubka 5,70	Konstantin Volkov 5,60	Atanas Tarev 5,60
1987 Rooma	Sergei Bubka 5,85	Thierry Vigneron 5,80	Rodion Gataullin 5,80
1991 Tokio	Sergei Bubka 5,95	Istvan Bagjula 5,90	Maksim Tarassov 5,85
1993 Stuttgart	Sergei Bubka 6,00	Grigori Jegorov 5,90	Maksim Tarassov 5,80
1995 Göteborg	Sergei Bubka 5,92	Maksim Tarassov 5,86	Jean Galfione 5,86
1997 Ateena	Sergei Bubka 6,01	Maksim Tarassov 5,96	Dean Starkey 5,91
1999 Sevilla	Maksim Tarassov 6,02	Dmitri Markov 5,90	Aleksandr Averbuhh 5,80
2001 Edmonton	Dmitri Markov 6,05	Aleksandr Averbuhh 5,85	Nick Hysong 5,85
2003 Pariis	Giuseppe Gibilisco 5,90	Okkert Brits 5,85	Patrik Kristiansson 5,85
2005 Halsingi	Rens Blom 5,80	Brad Walker 5,75	Pavel Gerassimov 5,65
2007 Osaka	Brad Walker 5,86	Romain Mesnil 5,86	Danny Ecker 5,81
2009 Berliin	Steven Hooker 5,90	Romain Mesnil 5,85	Renaud Lavillenie 5,80
2011 Daegu	Paweł Wojciechowski 5,90	Lázaro Borges 5,90	Renaud Lavillenie 5,85
2013 Moskva	Raphael Holzdeppe 5.89	Renaud Lavillenie 5.89	Björn Otto 5.82
2015 Peking	Shawnacy Barber 5.90	Raphael Holzdeppe 5.90	Paweł Wojciechowski 5.80 Renaud Lavillenie 5.80 Piotr Lisek 5.80
2017 London	Sam Kendricks 5.95	Piotr Lisek 5.89	Renaud Lavillenie 5.89
2019 Doha	Sam Kendricks 5.97	Armand Duplantis 5.97	Piotr Lisek 5.87

Naised

Aasta	Kuld	Hõbe	Pronks
1999 Sevilla	Stacy Dragila 4,60	Anzhela Balahonova 4,55	Tatiana Grigorieva 4,45
2001 Edmonton	Stacy Dragila 4,75	Svetlana Feofanova 4,75	Monika Pyrek 4,55
2003 Pariis	Svetlana Feofanova 4,75	Annika Becker 4,70	Jelena Issinbajeva 4,65
2005 Helsingi	Jelena Issinbajeva 5,01 MR	Monika Pyrek 4,60	Pavla Hamáčková 4,50
2007 Osaka	Jelena Issinbajeva 4,80	Katerina Badurova 4,75	Svetlana Feofanova 4,75
2009 Berliin	Anna Rogowska 4,75	Chelsea Johnson 4,65 Monika Pyrek 4,65
2011 Daegu	Fabiana Murer 4,85	Martina Strutz 4,80	Svetlana Feofanova 4,75
2013 Moskva	Jelena Issinbajeva 4,89	Jennifer Suhr 4,82	Yarisley Silva 4,82
2015 Peking	Yarisley Silva 4.90	Fabiana Murer 4.85	Nikoléta Kiriakopoúlou 4.80
2017 London	Ekateríni Stefanídi 4.91	Sandi Morris 4.75	Robeilys Peinado 4.65 Yarisley Silva 4.65
2019 Doha	Anželika Sidorova Neutraalne sportlane 4.95	Sandi Morris 4.90	Ekaterini Stefanidi 4.85

Vaata ka

• Teivashüppe Eesti meistrivõistluste medalivõitjad‎

Välislingid

• Meeste teivashüppe kõigi aegade edetabel
• Naiste teivashüppe kõigi aegade edetabel
• Meeste teivashüppe edetabelid: 2002 - 2003 -2004 - 2005 - 2006 -2007 - 2008 - 2009
• Naiste teivashüppe edetabelid: 2002 - 2003 - 2004 - 2005 - 2006 - 2007 - 2008 - 2009
• Rootslased marus: meilt rööviti MMil korraldajate vea tõttu medal, Postimees, 7. august 2017