Tartu Ülikooli loodusmuuseum
.jpg)
Tartu Ülikooli loodusmuuseum on Tartu Ülikooli struktuuris tegutsev loodusloomuuseum, mis loeb oma tegevuse alguseks 1802. aastat, millega see on Eesti vanim muuseum.[1]
Loodusmuuseumi koosseisu kuuluvad geoloogia-, zooloogia-, botaanika- ja mükoloogiakogu, näituste ja loodushariduse osakond ning elurikkuse informaatika ja digiarhiivide töörühm. 2014. aastal liideti Tartu Ülikooli botaanikaaed ja loodusmuuseum üheks asutuseks (Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed).
Muuseum tegutseb Tartus aadressil Vanemuise 46.
Alates 2005. aastast on asutuse direktor Urmas Kõljalg.
Loodusmuuseumi elurikkuse informaatika ja digiarhiivide töörühm arendab infosüsteemi PlutoF.
2022. aastal alustasid Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed ühist taskuhäälingut "Rukkirääk".[2]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu Ülikooli loodusmuuseum sai alguse ülikooli looduskabinetist ehk loodusmuuseumist (Naturalien Cabinet ehk Akademische Naturhistorische Museum), mis kuulus loodusteaduste professori alluvusse. Esimese loodusteaduste professorina nimetati 12. veebruaril 1802 ametisse doktor Gottfried Albrecht Germann Volmarist. Muuseumi asutamispäevaks loetakse 25. märtsi (uue kalendri järgi 6. aprilli) 1802, mil Tartu Ülikooli saabus esimene suurem looduslooline kollektsioon: suurvürst Konstantin Pavlovitši raamatute ja naturaalide kogu 11 kastis.
Loodusteaduslike professuuride arv kasvas kiiresti, seetõttu jagunes loodusmuuseum peagi osadeks. Looduskabineti botaanilised kogud anti 1811. aastal üle botaanikaaiale, geoloogilised kogud 1820. aastal mineraloogiakabinetile ning zooloogilised kogud 1822. aastal zooloogiakabinetile.
1905. aastal erakorraliseks professoriks valitud Georgi Mihhailovski algatas ülikooli praeguse Vanemuise tänav 46 õppehoone rajamise ning nõutas haridusministeeriumilt selleks 800 000 rubla rahalist toetust. Otto Hoffmanni projekteeritud hoone valmis 1914 ja oli algselt ette nähtud ainult geoloogia- ja zooloogiamuuseumi ning vastavate instituutide tarbeks, ent anti alanud Esimese maailmasõja tõttu sõjaväehaigla kasutusse. Ülikool sai tollase Aia tänava hoone enda käsutusse pärast Vabadussõja lõppu. Praegustesse ruumidesse Vanemuise tänaval kolisid zooloogia- ja geoloogiamuuseum 1921. aastal.
Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi suurima eksponaadi, kääbusvaala skeletti kinkis muuseumile 1933. aastal ühe Eesti kalalaeva meeskond, kelle võrku kääbusvaal Islandi lähistel sattus, et vaala luid rasvast ja lihast puhastada hoiti luustikku aasta Raadi mõisapargi tiigis. Eksponaat avati lõplikult 1940. aastal.[3].
Aastatel 2005–2013 moodustasid loodusmuuseum, kunstimuuseum ja ülikooli ajaloo muuseum ühe asutuse (Tartu Ülikooli Muuseumid). Loodusmuuseumi koosseisu kuulusid aastatel 2005–2018 geoloogia-, zooloogia- ning botaanika ja mükoloogia muuseum.[4][5] Geoloogia- ja zooloogiamuuseum kuulusid kokku ka aastatel 1976–1992.[6]
2017. aasta 14. juulil koorus Tartu Ülikooli loodusmuuseumi inkubaatoris Eestis esmakordselt kuningpüütoni munadest esimene maopoeg.[7]
Väljapanekud
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Aastatel 2012–2013 uuendati muuseumi väljapanekut.[8] Soklikorrusel asuvad kogude hoidlad varustati tänapäevase mööbliga, samuti loodi töökohad külalisuurijate tarbeks. Uued hoiutingimused said zooloogiamuuseumi osteoloogiline ehk luudekogu, entomoloogiakogu, imetajate ja lindude nahad ning geoloogiamuuseumi kivimid, mineraalid ja kivistised.[9]
16. jaanuaril 2016 avas muuseum uue püsinäituse "Maa. Elu. Lugu" ning kaks õppeklassi. Uus püsinäitus kajastab Maa ja selle elustiku arengu ajalugu. Eksponaatide seas on näiteks Devoni ajastu rüükala, Eesti esimene šaakal ja Tartu meridiaanil asuvaid kooslusi kujutavad dioraamid. Elavnurgas on esindatud saare-roninastik, punapõlv-tarantel ja roheleeguan.[10]
Loodusmuuseumis korraldatakse ka pidevalt vahetuvaid ajutisi näitusi, sh kunstinäitusi ja igasügisesi seenenäitusi.[11][12][13][14][15]
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2016. aastal IX Eesti muuseumide festivalil toimunud näituste konkursil tunnustati Tartu ülikooli loodusmuuseumi ning Eesti teatri- ja muusikamuuseumi interaktiivset ühisnäitust looduse ja muusika seostest "Hingab ja heliseb" esimese kohaga.[16]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Tartu Ülikooli loodusmuuseum tähistab 220. sünnipäeva", ERR, 06.04.2022 (vaadatud 30.10.2024)
- ↑ [https://kultuur.err.ee/1608489242/tartu-ulikooli-loodusmuuseum-ja-botaanikaaed-alustasid-uut-taskuhaalingut "Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed alustasid uut taskuhäälingut", ERR, 04.02.2022 (vaadatud 30.10.2024)
- ↑ Sandra Saar (aprill 2017). "Loodusmuuseum jutustab oma aastapäeval lugusid". Universitas Tartuensis. Vaadatud 14.04.2021.
- ↑ Tartu Ülikooli Muuseumide põhikiri, vaadatud 4.01.2022.
- ↑ Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia põhikiri, vaadatud 4.01.2022.
- ↑ TÜ Loodusmuuseumi ajaloost, arhiiviversioon seisuga 17.05.2014.
- ↑ Toomas Jüriado, Katre Palo (29. detsember 2017). "Uudistaja 29.12.2017". MTÜ Loodusajakiri. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. detsember 2017.
- ↑ "TÜ loodusmuuseumis algab remont"[alaline kõdulink] ERR Teadus, 20. aprill 2012
- ↑ Tartu Ülikooli loodusmuuseum avab nüüdisaegsed fondihoidlad – TÜLM pressiteade, 28.05.2015
- ↑ Tartu Ülikooli loodusmuuseum avab uue püsiekspositsiooni – TÜLM pressiteade 7.12.2015
- ↑ "Tartu Ülikooli loodusmuuseumisse jõuavad meenutused eestlaste teadustööst Teravmägedel", ERR, 17.02.2022 (vaadatud 30.10.2024)
- ↑ Heleri All, "Seeneuputus tegi TÜ loodusmuuseumi näituse tegemise lihtsaks", ERR, 11.09.2020 (vaadatud 30.10.2024)
- ↑ Heleri All, "Loodusmuuseumis saab näha enam kui 140 seeneliiki", ERR, 09.09.2017 (vaadatud 30.10.2024)
- ↑ "Tartu ülikooli muuseumid pälvisid mitmeid preemiaid", ERR, 27.09.2016 (vaadatud 30.10.2024)
- ↑ "Galerii: testi end, kas tunned neid Eesti seeni?", ERR, 12.09.2017 (vaadatud 30.10.2024)
- ↑ "Tartu ülikooli muuseumid pälvisid mitmeid preemiaid", ERR, 27.09.2016 (vaadatud 30.10.2024)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu Ülikooli loodusmuuseum – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis