Vooruseetika
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2006) |
Vooruseetika on normatiivse eetika suund, mis võtab moraalsete hinnangute aluseks inimese moraalse iseloomu ja voorused. Vooruseetika on kohusele ja moraalireeglitele rõhku paneva deontoloogilise eetika ja tegude tagajärgedest lähtuva konventsionalismi alternatiiv.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeva vooruseetika esimesteks eelkäijateks peetakse Platonit ja eriti Aristotelest. Sarnaseid motiive on ka hiina filosoofias.
Teooria väidab, et õnnelikuks saab ainult oma isiklike omadusi arendades (läbi mõtlemise, järelduste ja loogika). Ta kutsus neid omadusi voorusteks ja seletas neid kui kompromisse ehk "kuldse kesktee" leidmist kahe halva äärmuse vahel. Tegu on hea, kui see on mõistlik. Teo mõistlikkus tähendab siin "kuldset keskteed".
Vooruseetiline lähenemine oli lääne moraalifilosoofias valdav vähemalt valgustusajani. Vahepeal jäi see filosoofias unarusse.
Vooruseetika uut algust märgib Elizabeth Anscombe'i artikkel "Modern Moral Philosophy" (1958). Anscombe heitis deontoloogilisele eetikale ja utilitarismile ette, et need ei pööra tähelepanu voorustele, motiividele, moraalsele iseloomule, moraalikasvatusel, moraalsele tarkusele, sõprusele, perekonnasuhetele, õnnele ning sellele, mis laadi inimene tuleb olla ja kuidas tuleb elada.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]Vooruseetikast
[muuda | muuda lähteteksti]- Greg Pence. Virtue Theory. – Peter Singer (toim). A Companion to Ethics, 1991, lk 249–253.
- Simon Blackburn. Oxfordi filosoofialeksikon, 2002 [1994], lk 481.
- Louis P. Pojman. Eetika: Õiget ja väära avastamas, 2005 [2002], lk 251–283.
- Rosalind Hursthouse. Virtue Ethics. Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2012.
Vooruseetiline kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Elizabeth Anscombe. Modern Moral Philosophy. – Philosophy, 1958, 33: 1–19. Veebiversioon