Nälkjas

Nälkjas on kojata maismaatigu. Eestis leidub neid 14 liiki.

Luule

Tule siia väike nälkjas,
ma katan, ma kaitsen sind
kojatut ja majatut.
Veel märjad sinu uued juuksed kui imikul -
peale kiiritusravi
ümbritseb su pead
oreool.

Jana Lepik, "***Tule siia väike nälkjas", rmt: "Lahtine taevas", 2004, lk 15

Proosa

"Me läksime natuke hoogu," ütles Niiske. "Me hakkasime natuke liiga loovalt mõtlema. Me tahtsime, et mangustid kirjakastides sigiksid, et nad hoiaksid ohjes madusid..."

Isand Vetinari ei öelnud midagi.

"Ee... kelle, ma tunnistan seda, me tõime kirjakastidesse, et nad vähendaksid kärnkonnade arvu..."

Isand Vetinari kordas end.

"Ee... ja need - tõsi ta on - panid meie töötajad kirjakastidesse, et nälkjate vastu võidelda..."

Isand Vetinari säilitas vaikimise.

"Ee... Aga nälkjad, pean ma ütlema, et olla meie vastu aus, said kirjakastidesse ise, nad tulid margiliimi sööma," lõpetas Niiske, avastades, et talle kipub naerupugin peale.

"Noh, vähemalt säästeti teid nälkjate viimisest kirjakastidesse," märkis isand Vetinari heatujuliselt. "Teie jutu järgi paistab tegu olevat juhtumiga, kus külma loogika asemel oleks tulnud kasutada kainet mõistust - sellises koguses, mida on näiteks tavalisel kanal." (lk 14-15)

Terry Pratchett, "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010

Suur oli maa, kus Zuleihha elas. Suur ja punane nagu härja veri. Zuleihha seisis tohutu, kogu seina katva maakaardi ees, millel laiutas hiiglaslik punane laik, see sarnanes tiine nälkjaga - Nõukogude Liit. Zuleihha oli juba ükskord varem niisugust nälkjat näinud: agitatsiooniplakatil Julbasis. Takja-Mansurka oli veel seletanud, et näe, siin ta on, see meie ääretu kodumaa - ookeanist ookeanini. Zuleihha ei olnud tookord aru saanud, kus need mered ja ookeanid on, aga nälkjas jäi talle meelde, see oli kangesti naljakas - habemega, kentsaka konksus esikäpaga. Aga nüüd paistis see siin kõrgel seinal tõesti ääretuna - ka kahekesi ei ulatanud ümbert kinni võtma, mis siis veel Zuleihhast rääkida. (lk 162)
- Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2017

Mõlemad istusid kaua, sõid ja teesklesid söömist. Siis ütles Danica: "Hüva. Topelt ei kärise. Pikendame kihlvedu. Kuus aastat. Kuni on 1998. Nad lahutavad, sina maksad kaks miljonit dollarit ja mina ostan korteri Pariisis. Enfin."

Chollie pilgutas-pungitas silmi. "Eeldusel, et ma olen ikka maksejõuline."

"Muidugi oled. Sinusugune pisike nälkjas teenib kolmekümnendaks eluaastaks sada miljonit," ütles Danica.

Chollie ütles: "Kaunimat komplimenti pole mulle iial tehtud." (lk 55)

Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017