Ossip Mandelštam

Ossip Mandelštam (sünninimega Jossif Mandelštam; 15. jaanuar 1891, Varssavi – 27. detsember 1938, Vtoraja Retška laager Vladivostoki lähedal, NSV Liit) oli juudi päritolu vene luuletaja ja esseist, akmeist.

Luule

Kogu korter on vaikne kui paber,
on tühi ja kõle ta sees.
Võib mullide vulinat kuulda
radiaatoritorude vees.

Kinnisvara on igati korras
ja telefon tardund kui konn,
õue paludes päevinäind koli
ukse kõrvale kogunend on.

Kuid õhuksed neetult on seinad,
enam kuhugi joosta ei saa.
Kellelegi ma kammipilli
pean narrina mängima taas.

Nii pajukiraamatuid lappan,
püüan takuseid kõnesid säält
ning kulakujõugule laulan
hällilaule ma, õõva täis hääl.

Ainult sirgeldis üksnes ehk mingi,
linakraasist kolhoosis kel laul,
kes verd üha segab ja tinti,
ära teenind on sellise au.

Üksipäini vaid mõni aus reetur,
puhastustes kes keenud kui sool,
väärikas perepea uhke
tunneb rõõmu, käes säärane noos.

Tapalaval siis laseme tantsu,
kui seitsekend aastat on koos,
aeg sinulgi, räpasel ätil,
saapaid trampida ühises hoos.

Ja mitte poeesialäte,
vaid koduste hirmude maik
murrab läbi end papistest seintest,
Moskva kurjusel kus elupaik.

Ossip Mandelštam, "Korter on vaikne kui paber" ("Квартира тиха как бумага"), 1933 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

"Tähepuu varjus"

Tsitaadid kogumikust: Nikolai Gumiljov, Anna Ahmatova, Ossip Mandelštam, "Tähepuu varjus", 1990, tlk Doris Kareva, Kalju Kangur ja Märt Väljataga.

Sain keha - milleks anti mulle see,
see üks ning ainus, mil on oma tee?

Ja kellele ma tänu võlgu jäin
siin vaikse õnne eest, et elan, käin?

Ma olen aednik, ent ka lilletaim,
maailmavanglas kaaslase ma sain.

Ossip Mandelštam, "*Sain keha - milleks anti mulle see...", tlk Kalju Kangur, lk 103

Rääkimine tühi töö on vaid,
tarbetu on õpetus ja taid,

on nii kurb ning kaunis magava
loomahinge hämar tagamaa:

õppimist ta millekski ei pea,
sõnakest ta ainumat ei tea,

halle maiseid sügavikke siin
läbib ujudes kui noor delfiin.

Ossip Mandelštam, "*Rääkimine tühi töö on vaid...", tlk Kalju Kangur, lk 103

Veel teda pole — ta on eos
kui sõna, muusika ühtaegu,
tal kõigega, mis elab praegu,
on alles rikkumatu seos.
...
Jää vahuks, õhin Aphrodites,
ja, sõna, kõlaks pöördu taas,
ja karda häbi, inimraas,
ürgalgusega ennast liites!

Ossip Mandelštam, "Silentium", tlk Kalju Kangur, lk 104

Kui loodus olen kehv ja kasin,
hall nagu taevaski mu pääl,
ja priius, millest unistasin,
on viirastuv öölinnuhääl.

Ossip Mandelštam, "*Jääb kuulatama pingul puri...", tlk Kalju Kangur, lk 104

Tõuseb ükskõikse kodumaa vastu
taas metspardina valulik hõik —
välja hämarast elust ei astu,
kus on üksi ja üksikud kõik!

Kõlab lask. Üle unise järve
tiib on pardil nüüd raske ja tuim,
heiastab kaksikelu, ta värve,
männitüvesid vallanud uim.

Ossip Mandelštam, "*Ohk on sombuselt niiske ja kõlav...", tlk Kalju Kangur, lk 105

Võib-olla, öö, sa mind ei taha:
kord kantud maisest tõusuveest
ma sinu rannale jäin maha
kui pärlikarp, mis tühi seest.

Ükskõikselt tõukad lainekärgi,
täis uhma laulad laulukest,
kuid sinule on meele järgi
ka merikarp, mil petlik kest.

Ossip Mandelštam, "Merikarp", tlk Kalju Kangur, lk 106

Käis vargakambal suure hooga
öö otsa kõrtsis kaardimäng.
Tõi perenaine munarooga,
jõid mungad veini, silmis äng.
...
Turg kihab koertest, luugi avab
liigkasuvõtja — kõlksub riiv.
Kõik igavikku varastavad,
kuid igavik on mereliiv.

Ossip Mandelštam, "*Käis vargakambal suure hooga...", tlk Kalju Kangur, lk 107

Vaim luulelennuks vähe vajab:
kelt nooletupe võttis liiv,
kes hobust vahetas — ning kajab
klaasselgeks päevast iga viiv.

Ning siis, kui ehedana läheb
laul teele rinnast, mis on kuum,
muu haihtub — jäävad üksnes tähed
ja laulik ja maailmaruum.

Ossip Mandelštam, "*Mürk leivas, õhkki ära joodi...", tlk Kalju Kangur, lk 108

Raudväratile taoti, hüüti...
Ning vaht, nii kuninglikult loid,
maast tõuseb — meenutamas sküüti
morn haigutus ja kehahoid

kui siis, mil laule, mida looris
õrn rauga-arm, lõi Roomast veel
ja lumest barbarite vooris
Ovidius siin rännuteel.

Ossip Mandelštam, "*Toob mällu lihtsad, karmid päevad...", tlk Kalju Kangur, lk 108

Und pole. Homeros. Kõik purjed tuult on täis.
Ma laevu lugesin, ent lõpule ei jõudnud:
see linnupesakond, see kureparv, mis sõudnud
on teele Hellasest, nii otsatuna näis.

Nii nagu kurekiil väed võõrsile on teel —
pead katmas ülikuil vaht jumalikus säras.
Oh teid, ahhailased! Kas selles rännukäras
Helene iluta teil Troojast mõtleks meel?

Ossip Mandelštam, "*Und pole. Homeros. Kõik purjed tuult on täis...", tlk Kalju Kangur, lk 109

Selles öös on korvamatus,
aga teil on valgus lees.
Musta päiksetõusu mattus
müür Jeruusalemma ees.

Koldne päike kohutavam
kõigest muust on — äiu-ää —
valges juuditemplis lamas
minu ema, külm kui jää.

Ossip Mandelštam, "*Selles öös on korvamatus...", tlk Kalju Kangur, lk 110

Las õitsvad linnad uhkeid nimesid
ka kanda — nad ei kesta aja lõikust.
Jääv pole Rooma linn täis imesid,
vaid inimese koht kesk aegu, kõiksust.

Ossip Mandelštam, "*Las õitsvad linnad uhkeid nimesid...", tlk Kalju Kangur, lk 110

Ühenäolised olete — kaksikõed õrnus ja raskus.
Roosiõiel käib mesilind, hõljub seal vaablase tiib.
Suri inimlaps... Jahedus soojale liivale laskus,
eilse päikese täna must koolnuraam minema viib.

Ossip Mandelštam, "*Ühenäolised olete — kaksikõed õrnus ja raskus...", tlk Kalju Kangur, lk 112

Suur park. Ja ümarklaasist jaamahoone.
On raudne maailm jälle kummastund.
Viib uduse Elysiumi poole
rong pidulikult, taga vaikne sund.
Vau kisendab ja klaver annab toone.
Jäin hiljaks. Tunnen hirmu. Ma näen und.

Ma astun vaksali klaasmetsa varju,
saeb viiul viise hirmust, pisaraist,
öökoori võikusega kõrv ei harju,
on tõusmas roosilõhna kõdu-maist,
kus peitma jääb klaaskuppel kallist varju,
öömajalist, üht parves rändajaist.

Ossip Mandelštam, "Jaamakontsert", tlk Kalju Kangur, lk 115

Kel talv on riisiviin või punši sinisilmsus,
kel ta aroomikas on kui kaneelivein
ning karmi sunnina kel tähetaevalt ilmus
ta hurtsikusse, mil on tahmast tume sein.

Raas sooja sõnnikut, mis pakub kanamaja,
ja lambasoojustki nii tühma mõni raas...
Kõik annan elu eest — mul muresid on vaja —
ka ainus väävlitikk mind soojendada saab.

Ossip Mandelštam, "*Kel talv on riisiviin või punši sinisilmsus...", tlk Kalju Kangur, lk 116

Aeg, mu kiskja, hirmu külid,
kes su silmi taluks meil,
annaks verd, mis selgroolülid
ühte kleebiks sajandeil?

Purskub veri — elutootja
kõigest maisest päevad-ööd,
araks ainult muile lootja
uue päeva lävel lööb.

Kuniks ümber elu-ängid,
hoidma peab selgroogu loom,
selgroolülidega mängib
nähtamatult vetejoom.
...
Et võiks kütkeist päästa aja,
uut näeks ilma tulev põlv,
on meil flöödiks liita vaja
päevad, iga jätk ja sõlm.

Kerkib aja voog täis ohtu,
inimvalu on ta jõuks,
ja saab rästik, kes poeb rohtu,
kuldse aja abinõuks.

Pung veel paisub tormitrallis,
veel on haljust tulekul,
aeg mu, armetu ja kallis,
selgroog aga murti sul!

Ossip Mandelštam, "Ajastu", tlk Kalju Kangur, lk 118

Vaatleme metsa ja ütleme:
näe, laevapuumets, mastimets,
roosakad männitüved,
viimse ladvatipuni vabad samblakoormast,
peaksid naksuma tormis,
raevutsevas metsatus õhus
nagu üksildased piiniad.
Tuule soolase kanna all jääb kindlaks tinalood,
surutud vastu tantsivat laevalage,
ja meresõitja,
tassides ohjeldamatus kaugustejanus
geomeetri habrast mõõteriista läbi veeuurete,
võrdleb säbrulist merepinda
maarüpe tõmbejõuga.

Ossip Mandelštam, "Hobuseraualeidja", tlk Kalju Kangur, lk 119

Mul munakivikeel on selgem tuvikeelest,
on kivid tuid siin, majad tuvilad mu meelest
ning kirka ojana siin kabjarauajutt
käib mööda sillutist, kus sajandite rutt.
Siin lapsed, hirmunud Pariisi värvud, aina
on parves nokkimas sündmuste kerjajaina
maast raase kiiruga — neid herneid tinaseid,
kui früügia vanamemm ka siia poetas neid,
ja mälus elab veel vitskorv ja hõljub kuski
korinte, milledest kaob juba mälestuski;
koos majad tihedalt — nii piimahambad reas
on eide igemeis, kes ammu raugaeas.

Ossip Mandelštam, "*Mul munakivikeel on selgem tuvikeelest...", tlk Kalju Kangur, lk 122

Kaasaegne teistega ma pole olnud iial,
käepärast polnud sellist au.
Oh, mingi nimekaim on mulle vastik liialt:
see pole mina, see on muu.

Kaks unist õuna on meid valitseval ajal
ja kaunist savist suu on tal,
kuid poja lõtvade pooltardund käte najal
ta lebab tunnil kustuval.
...
Maailma rännakul täis raginat ja õudu
säng kerge, kuhu panna pea!
Mis ikka, kui meil teist ei ole teha jõudu,
siin viibigem kõik eluea.

Ja soojas elutoas, kibitkas, leeritelgis
aeg sureb — kuid on paistmas eelt
kaks unist õuna taas sarvkesta vikerhelgis,
kaks sulgjat tulekeelt.

Ossip Mandelštam, "*Kaasaegne teistega ma pole olnud iial...", tlk Kalju Kangur, lk 123

Katnud kinni suu nagu niiske roosi,
kätes kaheksakandilised meekärjed,
terve päevavalguse maailma äärel
sa seisid ning neelasid pisaraid.

Ja pöördusid koju parralistest
idamaa linnust häbis ja kurbuses,
lebades praegu muskusasemel,
kus sinult võetakse surimaski.

Ossip Mandelštam, "Armeenia", tlk Kalju Kangur, lk 125

Oma linna taas tulin ja samme siin sean,
iga tursunud nääret ning veeni kus tean.
...Peterburg, ma ei taha küll surra veel siin,
telefone on sul, veel mu kõnedeks liin.

Peterburg, mul on aadresse alles veel jäänd,
mille kaudu ma leida võin koolnute häält.

Elan räpases urkas, mu oime kõik ööd
uksekell, mis on kistud koos lihaga, lööb.

Kalleid võõraid öös ootan ja, mõtetes piin,
ukseketi raudahelaid kõlistan siin.

Ossip Mandelštam, "*Oma linna taas tulin ja samme siin sean...", tlk Kalju Kangur, lk 127

Tihedalt paiknevaist kinodest
tulevad just nagu kloroformist tapetuina
rahvahulgad. Kui venoossed nad on
ja kuidas nad hapnikku vajavad!

Aeg on teil teada: minagi olen kaasaegne,
olen "Moskvaõmbluse" ajastu inimene,
vaadake, kuidas mul turritab pintsak,
kuidas ma sammuda ja kõnelda oskan!
Püüdke mind rebida ajastust lahti —
vannun teile, murrate kaela!

Ossip Mandelštam, "*Südaöö Moskvas. Pillavalt budalik suvi...", tlk Kalju Kangur, lk 129

Võiks täna valmistada vesipilte
teeröövlist Kremlist, kastes märjaks sõrme
all Moskva jões. Mismoodi toretsevad
küll need pistaatsiavärvi tuvimajad —
kas hirssi neile puistata või kaeru!
Ja kes too mühkam on? Ivan Veliki —
see raugaikka jõudnud kellatorn
siin seisab tolvan-puuslikuna nõnda
kui muiste. Peaks ta välismaale saatma
end täiendama. Ent kus seda!... Häbi.

On Moskva jõgi neljakorstnasuitsus
ja terve linn on avatult me ees —
nii suplejad kui vabrikud ja aiad,
mis sealpool jõge. Kas ei ole nii,
et tõstnud üles palisanderkaane
tiibklaveril, mis hiiglaslikult suur,
me võime pääseda ta heliruumi?
Kas oled näinud seda, valgekaart?
Või kuulnud selle kõla? Tibu-tibu!

Näib mulle, et see aeg kui iga teine
on seadusetu... Nii kui poisikene
täiskasvanute järel vetevirda,
nii, paistab, heidan ennast tulevikku
ja tundub — teda näha ma ei saa.
Ei külasta ma, noorusõhin jalus,
nüüd enam tähistatud staadione,
ka mootorrattapasun nüüd ei pane
aoaegu kargama mind asemelt,
kristallpaleedesse, mis kanajalul,
ka varjuks saanuna ei astu ma.

Ossip Mandelštam, "*Võiks täna valmistada vesipilte...", tlk Kalju Kangur, lk 131

Elas hallpea üksinduses vaikses,
lapsemeelne, uje patriarh.
Kuid kes loodust ja ta au nii kaitses
nagu tema — leegitsev Lamarck?

Kui kõik elav korrektiiv on vastne
napi vaibepäeva kestel vaid,
siis ma hõivan alumise astme
sel Lamarcki trepil otsemaid.

Ümber näen juurjalgseid, viburloomi,
olen ussi, sisaliku vend,
mööda purdeid, lõhesid, veejoomi
käies kui Proteus ma peidan end

Ossip Mandelštam, "Lamarck", tlk Kalju Kangur, lk 132

Ei tunne me jalge all maad, meie häält
pole kuulda ka kümne sammu päält,
ent kus läbi saab sosinaga,
Kremli mägilast räägime taga.
...
Ta käskusid jagab kui naelasid taoks —
kord makku, kord näkku, kord pähe. Ta jaoks
ülim rõõm on, kui ohver suri;
on jäme osseedi turi.

Ossip Mandelštam, "*Ei tunne me jalge all maad, meie häält...", tlk Märt Väljataga, lk 133

Külm on Euroopas. Päev Itaalias sai ööks.
On võimus vastikus kui haavatohtri kätes.
Ah, kui nüüd rutusti kõik sinnapaika jättes
siit Aadria rannale me akna lahti lööks!

Täis roosid suminat, keskpäeval päike haub,
saeb rohtlas rohutirts, et lihased on hellad,
ränk luulehobul all on liialt kabjaraud,
on värvilt kollased või kuldsed liivakellad.

Tsikaadisirinas on kütkestavalt koos
nii kurbus puškinlik kui ka Levandi kõrkus,
ja tüütult haardudes kui eefeu kasvuhoos
Orlando kombel kõik see mässib valevõrku.

Ossip Mandelštam, "Ariosto", tlk Kalju Kangur, lk 134

Kindlalt raiutud on pähe
tööpäev siinsel metsistul,
meelest uneski ei lähe
Vorobjovski rajkom mul.

Kus ma viibin? Talvisena
kõle, lage stepp — oh jaa,
too Koltsovi võõrasema...
Ei — vaid tiglitsite maa!
Ainult vaikus, õhtu vari
tumma linna kiilasjääl,
ainult öise samovari
enesega vestev hääl...
Stepiõhus üksnes mõned
rongihuiked — kord või kaks,
mida kui ukraina kõnet
vahemaa teeb venivaks.

Ossip Mandelštam, "*Ei see kant mustmullamaadel...", tlk Kalju Kangur, lk 135

Nii kui hilinenud kingi
talve endale ma saan,
veel on temas kõhklus mingi,
ebakindel salaplaan.

Kaunis on ta tuues õudu,
ees on pikad hirmuööd.
Lagedal kesk pilvesõudu
kaarengi nüüd araks lööb.

Ossip Mandelštam, "*Nii kui hilinenud kingi...", tlk Kalju Kangur, lk 136

On tumedad ning heleruuged nad —
mind köitvad ämmelgate võrgud.
Kõik valgust, õhku, leiba vajavad,
lund taeva alt, kus Elbrus kõrgub.

Ei ole kedagi, kelt saada nõu,
kuid ise leida neid on ime —
ei anna Krimm, Uraali mullapõu
neid läbipaistvaid, nutvaid kive.

Ossip Mandelštam, "*On tumedad ning heleruuged nad...", tlk Kalju Kangur, lk 137

On nagu tantsiv siug teeks mulle valu,
ma värisen, pean armu paluma,
ma oma hinge väänlemist ei talu
ning mõistust, muusasid ei talu ma.

Koost eitamiste sassis lõngavihti
täis keerde kavalaid pean päästma taas,
ei leidu tundeks, kaebeks sõnu tihti,
ränkraske, madal on mu joogiklaas.

Miks hingatagi? Kõval kivipinnal
siug tantsib haigena, end looka veab
ja keerleb, väänleb, viskleb siia-sinna
ja variseb siis, alla andma peab.

Ossip Mandelštam, "Siug", tlk Kalju Kangur, lk 140

Välislingid