Põhjamaa

Luule

Kuid ikka ma püsin ja elan.
Minu hingus on põhjamaa tuul,
minu mõte on põhjamaa õite
rõõmus naeratus kivisel suul.

Bernard Kangro, "Minu nägu". "Eesti Looming" 1945 nr 3, lk 34

tähepuu juurtes juurepess elab
imelik küll, aga see on ta kodu
tähepuu kergitab oksi
keset põhjamaa lodu

Rein Sander, "Tähepuu juurtes juurepess elab" kogus "Lemmiknukrus" (1981), lk 11

Pimedus on tihe, turvaline sein.
Nagu kummaliselt hele kala ujud läbi öö.
Suurtes pudelites käärib koduvein.
Seisab kell, ei tiksu ega löö
.
Aga üle maja lendab tume tuul,
pillab pilvist mõne hahkja tähe.
Oled ärkvel, tummamärgid suul.
Muldne maa on sulle taevast lähem.

Maie Remmel, "Põhjamaa pime öö" [1982] kogus "Polüfooniline karneval" (1985), lk 28

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984)

härdust ei hoida saa külmades maades
leebus on lahja ja kannatus kange
rahutus kuhjub kui kõrgesse hange,
valime alati kangemaid kraade
kõnnime mööda vaid täistuisand teid.

Eda Ahi, "Põhjamaine" kogus "Maskiball" (2012), lk 26

Mullu, kui Põhjamaa kargus
lausa kõrvetama hakkas,
saidki inimesed aru,
et elada vast tuleb nagu muiste.
"Tuleb talgud korraldada," inimesed arvasid.
"Tuleb maa korda teha," inimesed kinnitasid.
Taevataat kuulas neid ja lausus pikaldaselt:
"Olgu.
Saagu siis mullumuistne elulaad."
Ja nende sõnadega lõi ta uue valguse
inimeste hinge.

Lea Mändmets, "*Mullu, kui Põhjamaa kargus...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 8