Tänavalatern

Alfred Egerton Cooper, "Tulede süütamise aeg, vaade lennukist" (1937, autori oli lennukikapten.)

Tänavalatern ehk tänavalamp ehk tänavavalgusti on tänava valgustamiseks kasutatav valgusti.

Proosa

• Ukselink logiseb.

Naine hiilib esikusse.

Ta seisab vastu ust. Sirgelt, liikumatult.

Lukuaugus on sosin, pomin, lõõtsutamine.

See on tema nimi. Ikka ja uuesti tema nimi. Ta seisab sirgelt, pea kuklas. Kell ta pea kohal hakkab uuesti tärisema. Naine taganeb. Ta jääb peegli ette seisma. Tänavalaterna valgus langeb peeglile. Ukse taga valjeneb tema nimi.

Naine võtab peeglilaualt kammi ja hakkab oma juukseid kammima. Siis mängib ta nendega, keerab juuksesalgu ümber sõrme. Tõmbab.

Ta nimi lukuaugus paisub. Võõraks. Ummistab lukuaugu, valgub esikusse. Täidab selle.

Naise sõrmed kisuvad krampi. Juus annab järele.

Vaikus.

Kustuvad sammud. (lk 45)

• Silvia Rannamaa, "Nokturn", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 43-46

• Kell on kuus õhtul ja väljas pimeneb kiirelt. Tänavalaternad löövad põlema ja ühtäkki näib tänav justkui mõnest teatritükist pärit olevat. Enne jalutasin üle võtte­platsi, nüüd seisan laval koos papist tuletõrjetreppide ja plastist rekvisiitpuudega. Aeg-ajalt viskab keegi alla paar sügislehte. Iga leht on kahe teineteise külge kleepunud südamekese kujuline.

Silmitsen neid tükk aega. Siis asetan jala kahele süda­mekesele ja liigutan saabast aeglaselt edasi-tagasi. (lk 41-42)

• Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018