Sotsiaalmeedias andis Eesti esiufoloogi surmast teada filmirežissöör Meelis Piller. „Sain täna kurva sõnumi, et Igor lahkus hommikul Igavesse Tundmatusse... Sügav kaastunne tema lähedastele,“ kirjutas Piller. „Kaks nädalat tagasi, teisipäeva õhtul käisin tal viimati külas. Jõime kohvi ja konjakit ning tal ei paistnud veel mingeid lahkumisplaane olevat...“
Tänavu kevadel käis Igor Volkel külas ajakiri Müstika. Abikaasa, kolme lapse isa, 11kordne vanaisa ja ühekordne vanavanaisa kasutas ajakirjaniku külaskäigu ajal oma Pääsküla eramus liikumiseks kargu abi, sest teda ootas ees puusaoperatsioon. „Me elame oma saatuse järgi,“ vastas Volke, miks teda seletamatusega seotud temaatika köidab. „Kas saatus valib inimese või kujundab inimene saatuse? Juba väiksest peale meeldisid mulle kodus kuuldud jutud Haapsalu Valgest Daamist või Ungern-Sternbergi laevade madalikule meelitamisest, mõisnike sulaste sissemüürimisest. Või siis folkloorsed lood teise maailmasõja ajast, kuidas Tartus elanikest vorsti keedeti. See kõik oli ekstravagantne, erines tavapärasest ja ongi lõppkokkuvõttes müstika.“
Mullu oktoobris rääkis Volke Õhtulehele antud intervjuus, et tal pole kunagi igav: „Ma olen etnokriminalist, etnoloogilis-kultuuriliste anomaaliatega kokku puutuja, aga nõudlik, sest ma tahan urkida, jälgi ajada, täpsustada. Mul on tunne, et ümbritsev maailm, eriti kultuuri- ja teadusmaailm, ei ole suhtunud meid ümbritsevasse keskkonda ja nendesse anomaaliatesse piisava respekti ja hoopiski mitte piisava tähelepanuga. Alati on targem olla valmis mahukamaks ja kirjumaks maailmaks, kui sulatada teda kokku mingiks argiseks käkiks. Ümbrusest tuleb otsida pealt ja alt.“
Valgustatuse hetk saabus Volkele 1968. aastal. „Ma olen selle ajastu laps, kui Gagarin läks üles ja Neil Armstrong astus Kuu peale ning see programmeeris meisse mõtte, et me oleme kosmilise liikumise võimekusega. Vastupeegeldus on kohe see, et kui meie saame küla peale minna, no siis saavad külapoisid ka siia tulla, eks ole. Toona oli ettekujutus, et nad tulevad laevadega, lendavate taldrikutega! Tulevad lendavate taldrikutega kümnete valgusaastate kauguselt, ja kukuvad siis pläraki Uus-Mehhiko kõrbe maha, sest kardaanirist tuli ära…Ma hakkasin mõtlema, et nii ei saa olla.“
Tuletõrjujast ufoloogiks
Miilitsa perre sündinud Igor Volke jäi seitsmeaastaselt isa Paulita ja koduperenaisest ema Elsa kasvatada. Nõmme kriminaaljälituse osakonna ülemast isalt päris poeg juba koolipoisina detailide märkamise, nende ülestähendamise, sündmuspaikade ülevaatamise oskuse. See tuli kasuks nii edaspidises töös tuletõrjuja kui ka päästeametnikuna. Samuti juba noorest peast tekkinud huvis mõtestada müstilisi nähtusi, olukordi ja sündmusi, mille toimumist esmapilgul kuidagi seletada ei oska.
Tuletõrjujaks läks 20aastane Tallinna Polütehnilise Instituudi tudeng Volke enda sõnul eeskätt põhjusel, et graafik – ööpäev tööl ja kolm ööpäeva vaba – passis talle just oma huvialaga süvitsi tegelemiseks. Hiljem juhtkonnas olles oli ta aja planeerimisel juba üsna vaba.
Just 1970. aastal ametisse asumise eel oli ta tutvunud tuletõrjes tegutsenud Eesti ufoloogia ja esoteerika isa Eduard Nurjaga, kellega sai anomaalsete nähtuste teemadel viis aastat ja sadu tunde vesteldud, enne kui Eduard pensionile läks. Peagi kujunes Gogoli, nüüdse Raua tänava tuletõrjeüksus omamoodi ufoloogiakeskuseks, sest huvilisi oli palju, eeskätt töökaaslaste hulgas. Muu hulgas sirviti Soomest hangitud vastavat kirjandust ja perioodikat.
1980. aastate algusest registreeris Volke ufonähtusi, keskkonnaanomaaliaid ja paranähtusi Eestis. Ta avaldas ka mitmeid raamatuid paranähtustest: „UFO raamat“ (1991), „Ufopäevikud“ (1998), „Täiendatud ufopäevikud“ (2017). Viimaseks jäi 2023. aastal ilmunud „Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid“.
Volke elutöö on rikkalik kingitus tulevastele põlvedele: mitte ainult selle põneva valdkonna uurimine, vaid ka meie kultuurimälu loomine, kogumine ja hoidmine. Igor Volkel oli eriline oskus tuua välja seosed anomaalsete nähtuste ning kultuuri ja ühiskonna, füüsika ja metafüüsika, vaimsuse ja inimeseks olemise vahel. Ta oskas näidata, et teadvuslik-tunnetuslik ja teaduslik-mõistuslik ei ole vastandid, vaid ühe suure terviku teineteist täiendavad tegurid ja tahud.
Igor Volket jäävad mälestama abikaasa Aire ja lapsed Harry, Raul ja Eike ning lapselapsed, sõbrad, lähedased, mõttekaaslased, kolleegid.
Kommentaarid