Moskva tsaaririik

Русское царство
Vene Tsaaririik


Lipp (alates 1613. aastast)	Vapp (1582)

umbes 2 800 000 km² 1533

?

Moskva tsaaririigiks või Vene tsaaririigiks nimetatakse Venemaa territooriumil asunud riiki alates Ivan IV tsaarikskroonimisest 1547 kuni Peeter I keisriks kroonimiseni 1721.

1480. aastal vabanes Moskva Suurvürstiriik lagunemahakanud mongoli-tatari Kuldhordi sõltuvusest. Ivan III ja Ivan IV ajal tsentraliseeriti riigi haldus, loodi prikaasid, koostati feodaalõiguste koodeksid (1497. ja 1550. aasta sudebnik).

Aastatel 1610–1613 oli pärast Rjurikute dünastia esindajate lõppu Venemaa pärilusssõda ehk suur segadusteaeg, mil Venemaa tsaaririigi troonile pretendeerisid Moskva päritolu väärikamate bojaariperekondade esindajad, Romanovite dünastia, Rzeczpospolita ning Rootsi kuningasoo esindajad^[1].

Pärast Romanovite dünastia esindaja – tsaar Mihhail I võimuletõusu algas Venemaal 304 aastat kestnud suhteliselt stabiilne Romanovite dünastia valitsusaeg. Võiduka Põhjasõja järel nimetati tsaar Peeter I keisriks ja Moskva ehk Venemaa tsaaririik, Venemaa keisririigiks.

Moskva tsaaririigi tsaarid

Pikemalt artiklis Moskva tsaar, Rjurikovitšid, Romanovid

Ivan IV Julm (1547–1584)
Semjon Bekbulatovitš (1574–1576) – valetsaar, kelle pani troonile Ivan IV
Fjodor I (1584–1598) – viimane Rjurikovitš
Boriss Godunov (1598–1605)
Fjodor II (1605)
Vale-Dmitri I (1605–1606)
Vassili IV (1606–1610)
Władysław IV Waza (1610–1613)
Mihhail I (1613–1645) – esimene Romanov
Aleksei I (1645–1676)
Fjodor III (1676–1682)
Ivan V (1682–1696) – koos Peeter I-ga
Peeter I (1682–1721) – kuni 1696 koos Ivan V-ga

Ivan Groznõi valitsusaeg

Pikemalt artiklis Ivan Groznõi 1547–1584

Ivan IV sai Moskva suurvürstiks 1533. aastal, pärast oma isa Vassili III surma, vaid 3-aastaselt. Esialgu valitses tema eest regendina ema Jelena Glinskaja, kes suri, kui Ivan oli 8-aastane, seejärel aga valitses regentnõukogu, kus olid väga mõjukad Šuiski ja Belski bojaariperekonnad.

Moskva suurvürsti Ivan IV Julma valitsusaja alguses (1540.–1550. aastad) koondus tema ümber nn Valitud Raada, mis oli suurvürsti juures nõuandev organ, arutades riigireformide, välispoliitika küsimusi ja juhtis nende elluviimist. Tsaari ja Valitud Raada tegevus oli suunatud tsaarivõimu ja keskvalitsuse tugevdamisele, toetudes ja edendades senise bojaaride ja pärusaadlike asemel teenisaadlikke. Valitsus Raadaga viis tsaar Ivan IV läbi uuendusi kesk- ja kohalikus valitsemiskorralduses ja kohtupidamises (koostati kodifitseeritud Sudebnik 1550), viidi läbi sõjaväereform (moodustati streletsiväeosad ja kaotati kohajärgussüsteem sõjaväejuhtimises). Valitud Raada kaotas oma mõju riigivalitsemisele 1560. aastal ja selle liikmed sattusid tsaari repressioonide ohvriks.

1547. aastal kroonis Ivan end Moskva tsaaririigi esimeseks tsaariks. Tiitlit oli vaja muuta sellepärast, et suurvürsti ei tõlgitud sageli teistesse keeltesse kuningaks, vaid vürstiks või suurhertsogiks. Tsaar (caesar) oli teisteski keeltes kuningaga võrdne tiitel, jäädes alla vaid imperaatorile. Tsaaritiitlit olid kasutanud ka juba tema vanaisa Ivan III ja isa Vassili III, ent Ivan IV oli esimene, kes ametlikult tsaariks krooniti.

Sõjad khaaniriikidega

15. sajandil hakkas Moskva suurvürstiriik laienema mittevenelastega asustatud aladele. 16. sajandi keskel lõppesid Moskva suurvürstiriigile edukalt 15. sajandil alanud sõjad Kuldhordi järglasriikide Kaasani (1552) ja Astrahani khaaniriigiga (1556), kuid säilis vastasseis Osmanite riigi vasallriigi Krimmi khaaniriigiga. Ivan IV Julma, Moskva tsaar (1547–1584) valitsusajal 1552. aastal liidendati Kaasani ja 1556 Astrahani khaaniriik ning ühtlasi neile allunud rahvaste (marid, mordvalased, tšuvašid, osaliselt baškiirid, tatarlased ja udmurdid) asuala. Aastatel 1552–1584 pidasid marid nn Tšeremissi sõdu Moskva tsaaririigiga, kuid osa neist osales ka Moskva tsaari Ivan IV vägede koosseisus Vene-Liivi sõjas Vana-Liivimaal.

Lõunasuunal pidas Moskva tsaaririik pidevaid sõdu Kuldhordi lagunemisel Musta mere piirkonnas moodustunud islamiusku khaaniriikidega (Astrahani, Krimmi, Kaasani khaaniriik), Astrahani khaaniriigi vallutamise järel 1556. aastal saavutas tsaar Boriss Godunov 1587/1589. aastal õigeuskliku Kahhethi kuningriigi kuninga Aleksandre II-ga ajutise liidulepingu, kuid Gruusia piirkond hõivati uuesti Pärsia šahhi ‘Abbās I Suure poolt ja liideti Pärsia riigiga.

16. sajandi keskel hakkas Moskva tsaaririik arendama majandussidemeid Inglismaaga, tsaaririigi aladel anti kaubandusprivileege Inglismaa kaupmeestele, kes konkureerisid väliskaubanduses Hollandiga. 1555. aastal asutatud Inglise Moskoovia Kompaniil oli 1698. aastani monopol Inglise ja Moskoovia kaubavahetuses. Inglise kaupmeeste eesmärk oli saada otsetee läbi Venemaa kaubanduseks Osmanite võimu all oleva Pärsiaga. Kaubakompanii laevad kasutasid Läänemere vältimiseks seilamist ümber Skandinaavia Valgesse merre suubuva Põhja-Dvina suudme (tulevase Arhangelski linna) sadamat. Kauplemine Inglismaa ja Hollandi kaupmeestega algas 16. sajandi keskel, kui Richard Chancellor avastas meretee ümber Koola poolsaare Arhangelskisse. Paarsada aastat oli Arhangelsk Venemaa ainuke meresadam. Põhiline kaubandus toimus Hollandi ja Inglismaaga, kuid navigatsioonihooaeg kestis ainult neli kuud, Valge meri oli kaua jääs. Esialgu kandis asula nime Novõje Holmogorõ.

Vene-Liivi sõda, 1558–1561

Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda, Liivimaa kuningriik

16. sajandi teisel poolel pidas Moskva tsaaririik Vene-Liivi sõda Vana-Liivimaal (1558–1561) ning vallutas 1558. aastal Narva, mis oli aastatel 1558–1581 Vene tsaaririigi võimu all ning järgmisel aastakümnel kujunes Narva Vene riigi ainukeseks väliskaubandussadamaks. Vallutatud aladel moodustati (1570–1577) vasallriik Liivimaa kuningriik, mille valitsejaks – Liivimaa kuningaks – nimetati Oldenburgide dünastiast Taani kuninga ja Norra kuninga Christian III poeg ja Taani kuninga Frederik II vend hertsog Magnus.

Opritšnina

Tsaar (1547–1584) Ivan IV Julm surus 1565. aastal moodustatud opritšnina abil karmilt maha bojaaride ja osastisvürstide vastuseisu keskvõimule. Ivan IV ajal liideti Moskva suurvürstiriigiga viimane iseseisev Venemaa vürstiriik Rjazani vürstkond.

Liivi sõda, 1558–1583

Pikemalt artiklis Liivi sõda, Kahekümneviieaastane sõda, Vene-Poola sõda (1562–1582)

Aastatel 1570–1595 sõdis Moskva tsaaririik Rootsi kuningriigiga Liivi sõjas ja Kahekümneviieaastases sõjas ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriikgi ja Poola kuningriigiga ning nende liitumise järel Rzeczpospolitaga, (1562–1582) Vene-Poola sõjas.

Rzeczpospolita-Rootsi jõud osutusid Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1579. aasta sõjaretkes vallutasid Stefan Batory väed Polotski, 1580. aastal vallutasid nad Velikije Luki, Veliži ja Neveli, kuid ei suutnud vallutada 1581. aastal Pihkvat. 1582. aastal sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna) ja Valgevene, Polotski alad jäid Rzeczpospolitale.

1589. aastal sai Moskva ja kogu Venemaa metropoliit Iiob Konstantinoopoli patriarhi õnnistusel Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks, Moskva patriarhaadis. Teised õigeusu patriarhaadid kinnitasid seda otsust 1590. ja 1593. aasta Konstantinoopoli kirikukogudel.

Siberi Khaaniriik

Pikemalt artiklis Siberi Khaaniriik

16. sajandil tunnustasid Moskva ülemvõimu ka kabardiinid ja tšerkessid. Riigi laienemisega kaasnes vene kolonisatsioon Volgamaale ja Siberisse. 1598. aastal ühendati ka Siberi khaaniriigi põhiosa (Lääne-Siber) ning 17. sajandil peaaegu kogu Siber.

Segaduste aeg

Pikemalt artiklis Segaduste aeg, Vale-Dmitri

17. sajandi alguses Rjurikovitšite dünastia valitsemisaja lõppemise järel tabas Venemaad Segaduste aeg, milles Moskva troonile pretendeerisid Vale-Dmitrid ning tekkinud segadust Venemaal kasutasid ära nii Rzeczpospolita kui ka Rootsi, kes sekkusid oma vägedega. 1610. aastal kukutasid Moskva bojaarid lõplikult toetuse kaotanud tsaari Vassili IV ja lubasid Poola väed Kremlisse. Nad pakkusid trooni Poola kuningapojale Władysławile. 1613. aastal suudeti Moskvas asunud Poola vägede piiramise ja rahva maakaitseväe poolt Poola väed Moskvast lahkuma sundima, 1613. aastal sai võimule Romanovite dünastia. 12. juunit tähistatakse 1992. aastast Venemaa iseseisvuspäevana.

Boriss Godunovi valitsusaeg

Pikemalt artiklis Boriss Godunov 1598–1605

1598. aasta alguses suri viimane tsaar Rjurikovitšite dünastiast, Ivan IV kolmas poeg Fjodor I meessoost järglaseta. Rjurikovitšite meesliini väljasuremise järel polnud maal enam seaduslikku troonipärijat. Tsaariks saanud Boriss Godunovi valitsemine oli alguses edukas: ta viis läbi läänelikke reforme, koondades Moskvasse Euroopa spetsialiste, ning püüdis edendada ka haridust. Kuid 1601. aastal puhkes Venemaal (nagu ka mujal Ida-Euroopas) suur näljahäda, mis kestis 1603. aastani. Sellel ajal saabus Venemaale Vale-Dmitri, kes Poolast välja ilmus ning kuulutama hakkas, et tema olevat Ivan IV ime läbi surmast pääsenud poeg. Sõjakäigul Põhja-Kaukaasiasse, said vene väed Dagestani piirkonnas kumõkkidelt ja Osmanite vägedelt 1605. aastal lüüa. Venemaa laienemine Kaukaasia suunal peatati ligi sajandiks ja see toimus lõplikult alles Kaukaasia sõdade tulemusel 19. sajandil. 1605. aastal alustas Dmitri teda toetavate vägedega liikumist Moskva poole, ent sai Godunovi vägedelt lüüa. Kuid enne, kui Godunov võitu ära kasutada jõudis, suri ta ise ootamatult.

Vassili Šuiski valitsusaeg

Pikemalt artiklis Vassili IV 1606–1610

Vassili Šuiski tõusis troonile pärast Vale-Dmitri kukutamist ja tapmist vandenõulaste poolt, keda ta juhtis, ja kuulutati Vassili IV-na tsaariks. 1607. aasta augustis alustas Venemaa vastu järjekordset sõjakäiku, tsaarikandidaat Vale-Dmitri II. 1. mail 1608 sai Vassili IV Volhovi lahingus lüüa ja taganes Moskvasse. Sama aasta lõpuks oli suur osa Vene tsaaririigist juba Poola võimu all. Rahvas ja bojaarid lakkasid Vassilit toetamast ja ta võim oli sisuliselt olematu. Et võimul püsida, sõlmis ta 1609. aasta veebruaris Rootsi kuninga Karl IX-ga lepingu, et abivägesid saada, kuid vastutasuks oli sunnitud tegema Rootsile territoriaalseid järeleandmisi. Rootsi toetas Moskva tsaari Vassili IV-t, vältimaks Poola-Leedu valitseja Zygmunt III Waza ülemvõimu kehtestamist Kesk- ja Ida-Euroopas. 1609. aastal sõlmitud sõjalise liidulepinguga lubas Rootsi saata tsaarile appi vägesid, nõudes vastutasuks Käkisalmi lääni. Jakob De la Gardie määrati Venemaale mineva ning peamiselt soomlastest ja palgasõduritest koosneva väe ülemaks. De la Gardie sõjakäiguna tuntud ettevõtmine päädis Rootsi-Vene vägede jõudmisega Moskvasse ning Tušinost Vale-Dmitri vägede pagendamisega. 1609. aasta märtsis ületasid Jakob De la Gardie väed piiri ning peletas Vale-Dmitri toetajad Novgorodi piiramiselt ning purustas ka Vale-Dmitrit toetanud poolakate ja kasakate väesalgad ja vabastas Staraja Russa, Porhovi, Toržoki ning tema, kui tsaar Vassili Šuiski liitlase võimu alla läksid Jaroslavl, Kostroma, Nižni Novgorod, Kinešma, Jurjev, Galitš, Romanov, Pošehonje, Ustjug, Kašin, Borissov, Vjatka ning Beloozero põhja- ja kirde-Venemaal. Koos tsaari väejuhi Mihhail Skopin-Šuiski (1586–1610) (Михаил Васильевич Скопин-Шуйский) vägedega vabastasid Venemaa tsaaririigi põhjaosa ja Volga-äärsed linnad Vale-Dmitri II toetajatest ning 1610. aasta jaanuaris poolakate vägede poolt piiratud Troitse-Sergi suurkloostri.

1610. aasta 4. juuli kaotasid De la Gardie vägi koos vürst Dmitri Šuiski ja Andrei Vassiljevitš Golitsõniga Klušino lahingu, arvulises vähemuses olnud Poola-Leedu vägedele, mida juhtis Poola Krooni välihetman Stanisław Żółkiewski ja mis lõppes Vene-Rootsi vägede lüüasaamisega. De la Gardie väel lubati alistumislepingu kohaselt lahkuda ning nad taandusid Loode-Venemaale, kus kontrollisid neid ja endise tsaari Vassili IV sõlmitud lepingu kohaselt Rootsile lubatud alasid. De la Gardie mängis olulist rolli ka 1610. aastal Rootsi ja Władysław IV Waza valitsetava Moskva vahel puhkenud Ingeri sõjas. Pärast Vene-Rootsi vägede lüüasaamist Klušino lahingus 24. juunil 1610 kukutasid kunagised poolehoidjad Vassili IV. Vene tsaariks sai Poola kuningapoeg Władysław, Zygmunt III Waza poeg.

Vene-Poola sõda, 1609–1618

Pikemalt artiklis Vene-Poola sõda (1609–1618)

1609–1618 aastate Vene-Poola sõjas Rzeczpospolitaga kaotas Moskva tsaaririik Smolenski vojevoodkonna, mis jäi Rzeczpospolita koosseisu Deulino vaherahuga (1618).

Ingeri sõda, 1610–1617

Pikemalt artiklis Ingeri sõda

Ingeri sõjas (1610–1617) Rootsi kuningriigiga kaotas tsaaririik Ingeri, sõja lõpetanud Stolbovo rahuga läks piirkond koos Ingerimaal kindluste Ivangorodi, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile ning jäi aastateks 1617–1721 Rootsi krooni valdusse. Sõja peamiseks põhjuseks loetakse rootslaste püüdu aidata Segaduste ajal oma soosikut, Rootsi kuninga Karl IX poega, Karl Filipit Moskva troonile, kus oli 1610. aastast Vene tsaariks Poola kuninga Zygmunt III poeg Władysław IV Waza.

Mihhail I valitsusaeg

Pikemalt artiklis Mihhail I Fjodorovitš

Mihhail I Fjodorovitš oli Romanovite dünastia rajaja, ta oli Vene tsaar 11. juulist 1613 kuni surmani, ta valiti Maakogu (Zemski Sobor) poolt 21. veebruaril 1613 kogu Venemaa valitsejaks 16-aastasena. Mihhali isa, patriarh Filaret oli Moskva tsaari Ivan IV esimese abikaasa, tsarinna Anastasia vennapoeg ja tsaar Fjodor I onupoeg. Enne Mihhaili valitsemisaega oli Moskva tsaaririigis nn segaduste aeg, mille tingisid senise valitseva tsaaridünastia Rjurikovitšite valitsejateliini katkemine pärijate puudumisel.

Vene-Poola sõda, 1632–1634

Pikemalt artiklis Vene-Poola sõda (1632–1634)

Vene-Poola sõjas 1632–1634 püüdis Moskva tsaar Mihhail I Fjodorovitš vallutada Smolenski piirkonda, sõja lõpetanud Poljanovka rahulepinguga Poola kuningas Władysław IV Waza loobus kõigist Segaduste aegsetest nõuetest Moskva tsaaririigi troonile, kuid territooriumid mille nimel Moskva tsaaririik sõda alustas, jäid aga Rzeczpospolita valdusse.

Aleksei I valitsusaeg

Pikemalt artiklis Aleksei I

17. sajandi keskel hakkas Moskva tsaaririigis kujunema absolutism. Tsaar Aleksei I (1645–1676) oli üks oma aja haritumaid Venemaa riigipäid. Tema valitsusajal algatati ja koostati 1649 Venemaa seaduste kogu Maakogu seadustik (Соборное Уложение). Selle seadusega loeti näiteks talupojad sunnismaiseks. Aleksei I alustas Venemaa aegunud sõjaväe uuendamist uueliigilise sõjaväe moodustamise ja Venemaale välismaa sõjaspetsialistide palkamisega. Allutas Vene riigile seni kreeka kiriku võimu all olnud Vene Õigeusu Kiriku riigis koos kirikujuhi patriarh Nikoniga.

Rzeczpospolita Ukraina osas 1648. aastal alanud Bogdan Hmelnõtskõi ülestõusu järel autonoomia saavutamiseks Ukrainale Poolast, sekkus Venemaa tsaar kasakate poolel sõtta ning 1654. aastal pärast nelja-aastast iseseisvat võitlust oli Ukraina kasakad sunnitud pöörduma abi saamiseks Moskva tsaari poole, kelle abi eest võitluses nõustus Ukraina 1654. aastal Perejaslavi raadal andma Moskva tsaaririigi protektoraadi alla. 8. jaanuaril 1654 otsustas Perejaslavi raada, mida juhtis hetman Bogdan Hmelnõtskõi, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile.

Vene-Poola sõda, 1654–1667

Pikemalt artiklis Vene-Poola sõda (1654–1667)

Vene-Poola 1654–1667 sõja tulemusel 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest idas asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga, Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks oli aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi. Moskva tsaaririik laienes lääne poole, väljapoole venelastega asustatud territooriumi. 1686. aastal sõlmisid Rzeczpospolita ja Venemaa tsaaririik, Igavese rahu lepingu, millega anti Venemaa võimu alla Smolensk ja osa Ukrainat koos Kiieviga, mis oli 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepingu põlistamine.

Majanduse arenedes tekkisid 17. sajandil manufaktuurid. Maksukoorma suurenemine ja feodaalne rõhumine põhjustasid linlaste ja talupoegade mässe (1648 ja 1662 Moskvas, 1650 Pihkvas ja Novgorodis, 1670–1671 Stepan Razini juhitud ülestõus).

Vene-Rootsi sõda, 1656–1658

Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658)

Aastatel 1656–1658 sõdis Moskva tsaaririik Rootsi kuningriigiga väljapääsu pärast Läänemerele, kuid ei saavutanud eesmärki, sõja lõpetas (Kärde rahu 1661).

Fjodor III valitsusaeg

Pikemalt artiklis Fjodor III

Moskva tsaaririigi tsaar (1676–1682) Fjodor III püüdis jätkata isa alustatud kirikureforme. Ta vabastas asumiselt kirikureformi algataja, endise patriarhi Nikoni ja lasi elusalt põletada vanausuliste juhi Avvakumi. 1678. aastal viidi tsaaririigis läbi rahvaloendus ning asendati erinevad maksud ühise majapidamise pealt makstava maksuga. Fjodori ajal seati sisse ka tsaaririigi valduste ainuvalitsemine ja valitsejad – vojevoodid. Likvideeriti varasem kord, mille järgi elatist ja riigimakse kogusid ametnikud nende valitsetavalt territooriumilt, ning viidi sisse alaline valitsus.

Fjodor III ajal moodustati endise maakaitseväe asemel Venemaal regulaararmee. 1680. aastal oli Vene tsaaririigi regulaararmees 41 sõduripolku, 21 streletsipolku 26 reitari- ja piigipolku ja 4 kasakapolku. 1682. aastal lasi ta ära põletada bojaaride sugupuud, mis määrasid nende omavahelised võimusuhted, kohajärguse. See lubas tal ametnikke määrata nende isiklike võimete, mitte väljakujunenud võimusuhete ja aadlipäritolu alusel.

Aastatel 1676–1681 sõdis Moskva tsaaririik Osmanite riigi vasallriikidega Dnepri ja Lõuna-Bugi ülemjooksu piirkonnas vahelduva eduga. Bahtšisarai rahulepinguga (1681) tunnustas Türgi Vasakkalda-Ukraina ja Kiievi allutamist Moskva tsaaririigile.

Fjodor III ajal kätkus Venemaa laienemine Siberisse ning Siberi koloniseerimine, 1680. aastal jõudsid Vene maadeuurijad Hiina riigi puirialadele Amuuri jõe alguses, kuhu ehitasid kaks piirikindlust Albazini ja Argunski. Tekkinud konfliktis hävitasid Hiina väed piirikindlused, kuid järgnevate majandushuvide läbirääkimiste käigis sõlmiti 1689. aastal Nertšinskis kaubanduslepe.

Ivan V ja Peeter I kaksikvõim

1682. aastal suri tsaar Fjodor III ning võimuvõitlus riigivalitsemise üle toimus tsaar Aleksei esimese abikaasa sugulaste Miloslavskite pooldajate ning tema ema sugulaste Narõškinite pooldajate vahel. Pärast tsaar Fjodori matuseid kuulutas Bojaaride Duuma Peeter I tsaariks, minnes mööda tema vanemast poolvennast Ivanist. Ent peagi algasid streletside rahutused hovanštšina), mille provotseerisid Miloslavskid Peetri vanema poolõe Sofja Aleksejevna juhtimisel. Tsaarideks kuulutati mõlemad vennad – Peeter ja Ivan, kusjuures Ivan kuulutati "vanemaks" tsaariks. Regendiks sai aga Sofja Aleksejevna, kes oli faktiliselt täie võimuga valitseja ning kõrvaldas Peetri ema Natalja Kirillovna täielikult riigi juhtimise juurest.

1686. aasta Igavese rahu leping

Rzeczpospolita ja Moskva tsaaririigi piirialad (1686), Igavese rahu lepingu järel

Osmanite riigi sekkumise järel Ukraina aladel, sõlmisid Moskva tsaaririik ja Rzeczpospolita 1686. aastal Igavese rahu lepingu, milles kinnitasid Andrussovo rahulepingu (1667) punkte. Rahuleping kinnitas tsaaririigi valdusi Vasakkalda-Ukrainas ja Kiievi linnale, Rzeczpospolitale maksti 146 000 rubla kompensatsiooniks kaotatud Vasakkalda-Ukraina eest. Rzeczpospolita loovutas Moskva tsaaririigile Zaporižžja Sitši, Siveeria ning linnad Tšernigivi, Starodubi, Smolenski neid ümbritsevate maadega. Rzeczpospolita säilitas kontrolli Paremkalda-Ukraina üle. 1686. aastal allutati ka Kiievi patriarhaat, Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.

Kui Peeter sai 17-aastaseks, abiellus ta ema pealekäimisel Jevdokija Fjodorovna Lopuhhinaga, sai abiellumisega täisealiseks ning pretendeeris ainuvõimule riigis. Aastal 1689 hakkas Sofja Aleksejevna ette valmistama uut streletside ülestõusu, et kõrvaldada Peeter võimult ja kindlustada oma positsiooni ainuvalitsejana. Ent Peetril ja tema pooldajatel õnnestus Sofja Aleksejevna regendistaatusest ilma jätta. Ta vangistati Novo-Devitši kloostrisse. Ivan V, kes oli sünnist saadik haige ja peaaegu pime, jäi nominaalselt Peetri kaasvalitsejaks kuni oma surmani 1696.

Peeter I valitsusaeg

Pikemalt artiklis Peeter I

Muslimliku Osmanite riigi ohu ees sõlmisid katoliku Poola-Leedu ja vene õigeusu Moskva tsaariiriik liidu, misjärel liitus Moskva tsaaririik Püha Liigaga. Pühasse Liigasse kuulusid lisaks Poola-Leedule ka Veneetsia vabariik ja Saksa-Rooma riik.

Vene-Türgi sõda, 1686–1699

Vene-Türgi sõjas (1686–1699) Osmanite riigi vastases liidus (sinna kuulusid Moskva tsaariiriik, Austria, Rzeczpospolita ja Veneetsia vabariik) korraldas Venemaa aastatel 1687 ja 1689 sõjaretki Osmanite riigi vasalli Krimmi khaaniriigi vastu ning 1695 ja 1696 Aasovi sõjakäikude tulemusena vallutati Azovi kindlus (1699) ja allutati koos osa Aasovi mere rannikualaga Venemaa tsaaririigile. Peeter I soov saavutada väljapääs Mustale merele ebaõnnestus.

Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1686–1699), Aasovi sõjakäigud

Põhjasõda

Pikemalt artiklis Põhjasõda

18. sajandi alguses Venemaa tsaar Peeter I jätkas sõdu Osmanite riigiga ja majanduslike ja poliitiliste ambitsioonide mõjul sekkus Euroopas Rzeczpospolita–Rootsi kuningriigi-Taani kuningriigi vahelisse sõtta. Põhjasõja tulemusel saavutas Venemaa strateegilist tähtsust omava rannikuala Läänemere ääres ja sõnaõiguse suures Euroopa poliitikas.

Vene-Türgi sõda, 1710–1713

Põhjasõjas Rootsit toetanud Osmanite riigi vastu, tegi Peeter I ebaõnnestunud sõjakäigu, Pruti sõjakäik (1711), lõppes 23. juuli 1711 Pruti rahuga. Venemaa sai lüüa ja pidi tagastama Azovi ja likvideerima Aasovi mere äärde ehitatud kindlused. Sõjaolukord kestis aastani 1713, kui sõlmiti Adrianoopoli rahu.

Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1710–1713)

Peeter I korraldas põhjalikult ümber riigi halduse ja struktuuri: 1708 moodustati kubermangud, 1715 loodi prikaaside asemele kolleegiumid, 1711 asutati senat, 1721 sinod ja 1721 andis Venemaa Keisririigi valitsev senat Peetrile ametlikult keisritiitli (Imperaator). Moskva tsaaririik nimetati ümber Venemaa Keisririigiks.

Eelnev Moskva Suurvürstiriik	Moskva tsaaririik	Järgnev Venemaa Keisririik

Vaata ka

Viited

↑ Проект, посвященный М. В. Скопину-Шуйскому

Välislingid

[1] Проект, посвященный М. В. Скопину-Шуйскому

[1]