Kerjusmungaordu
 |
Kerjusmungaordud, kerjusordud või lihtsalt kerjusmungad (saksa keeles Bettelorden, inglise keeles mendicant orders ladinakeelsest sõnast mendicare 'kerjama') hõlmavad roomakatoliku religioosseid ordusid, kes järgivad vaesustõotust ja tegelevad tööga ning heategevusega.
Neli vanimat kerjusmungaordut, mida tunnustati Lyoni teisel kirikukogul 1274. aastal, on järgmised:
kerjusordud on ka trinitaarid, mertsedariaanid, serviidid ja miniimid.
Taust
Juba enne kerjusmungaordude loomist oli keskaegse kiriku rüpes tekkinud liikumine, mis väärtustas apostelliku elu praktiseerimist ja vastustas vaimulikkonna rikkust. Kirik ei võtnud neid liikumisi (näiteks humiliaadid, valdeslased) kuulda ega omaks ja nii arenesid neist üldisemalt kirikuvastased liikumised, palju nende pärandist tunnistati hereesiaks. Alles paavst Innocentius III uus kirikupoliitika andis apostelliku elu järgijatele aktsepteeritud, kirikule kasutoova väljundi.[1]
Põhimõtted
13. sajandi alguse apostellikku elu väärtustav liikumine vormus kerjusmungaordudeks. Kaks suurt kerjusmunkluse liikumise algatajat olid Dominicus Guzmanist, kes asutas 1216. aastal dominiiklaste ordu, ja Franciscus Assisist, kes esitas frantsisklaste ordu asutamise taotluse 1210. aastal, kuid ordut aktsepteeriti alles 1223. aastal. Järgmise põlvkonnaga levisid nende asutatud liikumised üle terve Euroopa ja isegi Aasiasse ning orduvendi oli kümneid tuhandeid. Lääne-Euroopa kõigis linnades asutati kerjusmunkade kloostreid ja dominiiklased ning frantsisklased mõlemad asusid õpetajatena ülikoolide teoloogiakateedritesse. 13. sajandi lõpul ühinesid nende kahega karmeliidid, augustiinlased ja serviitide nunnaordu.
Franciscuse põhiidee oli vaesuse aade, ja on avaldatud ka kahtlust – kuigi see jääb vaieldavaks –, et Dominicus nagu ka hilisemad kerjusordude asutajad laenasid selle temalt. Franciscus ei taotlenud mitte seda, et tema vennad peaksid kerjamisest ja almustest ära elama, vaid vastupidi, ta innustas neid elatist teenima oma tööga ja kerjama alles siis, kui töö ei anna seda piisavalt. Kuid kui frantsisklastest said peaaegu kõigist preestrid, kes pühendusid vaimulikule teenimisele, ja kogudused kasvasid suuremaks, oli frantsisklastel aina raskem elatada end oma tööga ja nii sai kerjamine pikapeale suurema rolli kui asutaja seda ette oli kujutanud. Kuid püsima jäi aade, et frantsisklased peaksid oma elustiilis ja -korralduses hoidma ülimat isiklikku vaesust ja lihtsust ning neil ei tohi olla isiklikku omandit – maavaldust, vallasvara ega püsivat sissetulekut.[2]
Et Franciscuse sõnastatud vaesuseideaali range järgimine osutus praktikas võimatuks, kergendati või isegi tühistati see dominiiklaste ordus ja järgnevates kerjusmungaordudes. Ka frantsisklaste endi hulgas oli see lõputute lahkarvamuste allikaks ja seda aadet hoiti elus üksnes edasiste reformide ja värskete uute algatuste abiga, mis algul olid edukad, kuid varem või hiljem pidid olude survel muutuma. Kõige edukamalt on vaesuse ideaali suutnud hoida frantsisklastest ühe haruna välja kasvanud kaputsiinlased.[2]
Kerjusordude esiletõus oli vastus suurte linnade taastekkimisele pärast varakeskaja vahepausi ja kaubanduse laienemisele. Idee kiriku vaesusest ja lihtsusest, mis pidi olemuselt vastama Kristuse ja apostlite ajale, oli paljudele väga peibutav situatsioonis, kus nii ühiskond kui ka kirik muutus aina võimsamaks, rikkamaks ja struktuurilt keerukamaks. Paavst Innocentius III näitas üles tähelepanuväärset läbinägelikkust, kui ta tegi kerjusmunkade liikumise tunnistamisega ja tunnustamisega nad ametlikult kiriku osaks.[1]
Kloostrid
Kerjusmunkade kloostrid sarnanesid varasemate kloostritega ühise elukorralduse ja jumalateenistustel teenimise ja osalemise poolest, kuid kerjusmunkade kloostrielu juurde kuulusid lisaks käigud kloostrist väljapoole, sageli nii ajaliselt kui distantsilt väga pikad rännakud, mille eesmärgiks oli apostlite töö, eelkõige jutlustamine. Selle eesmärgi olid selgelt sõnastanud juba kerjusmungaordude asutajad. Jutlustajavendadena olid nad paavsti käsutuses, ja kiriklik vabastus piiskopi jurisdiktsiooni alt sai nende jaoks palju olulisemaks kui varasemate kloostrimunkade puhul. Algselt ei vajanud kerjusmungad isegi piiskopi luba jutlustamiseks nende piiskopkonnas, seda vabadust on uuematel aegadel siiski piiratud. Jutlustamine sai keskajal peaaegu kerjusmungaordude kaubamärgiks ja erioskuseks ning nende panust keskaja ülikoolide asutamises ei saa alahinnata.[3]
Vaata ka
- Kerjusmunk
- Bhikkhu (kerjusmunk budismis)
Viited
Kirjandus