Üliõpilaskond

Üliõpilaskond on omavalitsuslik ühendus, mis teostab üliõpilaste õigust omavalitsusele – otsustada ja korraldada iseseisvalt üliõpilaselu küsimusi kooskõlas seaduse ja seaduse alusel antud õigusaktidega, lähtudes üliõpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ning kohustustest. Laiemalt võib üliõpilaskonna all mõista ka kogu Eesti üliõpilaskonda.

Eestis

Üliõpilaskonna tähendus

Ülikooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seadusega on Eesti kõrgkoolides õppivatele üliõpilastele antud üliõpilasomavalitsus ehk õigus iseseisvalt korraldada üliõpilaselu küsimusi, üliõpilaste esindamist ja üliõpilaskonna juhtimist. Sarnaselt on üliõpilaskond organiseeritud ka Soomes ja Rootsis.

Iga üliõpilane kuulub automaatselt oma kõrgkooli üliõpilaskonda, seega ei ole üliõpilaskonna puhul tegemist vabaühenduse ehk mittetulundusühinguga, mille liikmeks astumine ja väljumine on vabatahtlik. Sellest tulenevalt on üliõpilaskond avalik-õiguslik ühendus, mis on automaatselt olemas iga kõrgkooli juures olenemata kõrgkooli omandivormist (riiklik, avalik-õiguslik või eraõiguslik juriidiline isik). Üliõpilaskonda kuulumise tõendiks on üliõpilaspilet, milleks Eestis on kas riigisisene üliõpilaspilet või rahvusvaheline üliõpilaspilet (ISIC ehk International Student Identity Card).

Eestis on praegu aktiivselt tegutsevaid üliõpilaskondi umbes 25, kes on enamasti Eesti Üliõpilaskondade Liidu liikmed.

Üliõpilaskonna õigused

Üliõpilaskonnal on õigus:

1. moodustada teiste üliõpilaskondadega liite ja organisatsioone;
2. astuda vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks või arendada nendega koostööd;
3. valida oma esindajaid kõrgkooli nõukogusse;
4. otsustada ja korraldada kõiki muid üliõpilaselu küsimusi, mis seaduse ja seaduse alusel antud õigusaktide kohaselt kuuluvad üliõpilaskonna pädevusse ning mis ei ole samadel alustel antud kellegi teise otsustada ja korraldada.

Üliõpilaskonna ülesehitus

Üliõpilaskonna ja selle kogude tegevuse aluseks on üliõpilaskonna põhikiri, kus sätestatakse üliõpilaskonna esindus- ja täitevorganite moodustamise kord, nende õigused, töökorralduse alused, kohustused ja vastutus. Üliõpilaskonna põhikirja võtab vastu ja muudab üliõpilasesindus. Üliõpilaskonna põhikirja kinnitab kõrgkooli nõukogu, kui see vastab seadustele, seaduse alusel antud õigusaktidele ja rahvusvaheliselt tunnustatud demokraatlikele põhimõtetele.

Üliõpilaskonna parlament ehk üliõpilasesindus

Vastavalt ülikooliseadusele ja rakenduskõrgkooli seadusele on üliõpilaskonna vastutav ja korraldav esindusorgan demokraatlikult valitud üliõpilasesindus, mille valimise õigus on kõikidel kõrgkooli üliõpilastel. Üliõpilasesinduste valimised toimuvad igal aastal enamasti kevaditi (märtsis või aprillis).

Üliõpilasesinduse pädevuses on reeglina:

1. üliõpilaskonna põhikirja vastuvõtmine ja muutmine ning selle esitamine kinnitamiseks kõrgkooli nõukogule;
2. oma valimiseeskirja vastuvõtmine ja muutmine;
3. oma kodukorra ning teiste üldiste kordade ja eeskirjade vastuvõtmine ja muutmine;
4. üliõpilaskonna esindajate valimine kõrgkooli nõukogusse jt kogudesse kui seadusega ja üliõpilaskonna põhikirjaga ei ole sätestatud teisiti;
5. juhatuse esimehe ja juhatuse (täitevorgani) liikmete valimine;
6. üliõpilaskonna mõne organisatsiooni liikmeks astumise otsustamine;
7. üliõpilaskonna arengukava, eelarve ja tegevuskavade vastuvõtmine ning muutmine;
8. üliõpilashääletuse korraldamise otsustamine;
9. seisukoha võtmine üliõpilaselu puudutavates küsimustes;
10. muude seadusega või üliõpilaskonna põhikirjaga paika pandud ülesannete täitmine.

Üliõpilasesindus on seaduse järgi üliõpilaskonna esindusorgani nimetus (nagu Eesti parlamendi nimetus on riigikogu). Samas on sõnal „üliõpilasesindus“ ka teine tähendus: nii kutsuvad üliõpilasesindajad ja üliõpilased üliõpilasesinduseks kohta, kus esindajad tegutsevad (üliõpilasesinduse kontor/ruum) ja kust saab üliõpilaspileti osta.

Üliõpilaskonna valitsus ehk juhatus

Enamasti valib üliõpilasesindus kui tudengiparlament endale ka valitsuse ehk üliõpilaskonna juhatuse, mis korraldab üliõpilaskonna igapäevategevust ning suunab üliõpilaskonna toimkondade, komisjonide ja töörühmade tegevust. Juhatus vastutab esinduse otsustuste elluviimise eest.

Juhatuse pädevuses on reeglina:

1. üliõpilaskonna igapäevane juhtimine ja esindamine;
2. üliõpilasesinduse otsuste täitmise korraldamine;
3. üliõpilaskonna eelarve täitmise korraldamine;
4. oma töökorra kehtestamine;
5. muude üliõpilaskonna igapäevategevusega seotud küsimuste lahendamine ja korraldamine ning seadusega või üliõpilaskonna põhikirjaga määratud ülesannete täitmine.

Üliõpilaskonna ajalugu

Omavalitsuslik üliõpilaskond alustas Eestis tegevust Tartu Ülikoolis veidi pärast rahvusülikooli loomist. Just üliõpilaste endi algatusel loodi üliõpilaskond kui kõiki tudengeid hõlmav organisatsioon vastandina üliõpilaskonnale kui korporatsioonide ja üliõpilasseltside katusühendusele.

Eesti vabariigi iseseisvuse esimene periood

Kuni 1930. aastate teise pooleni sai Tartu Ülikooli üliõpilaskond tegutseda omavalitsuslikuna, hallates üliõpilaskohvikut, andes välja Üliõpilaslehte ning korraldades üliõpilaselu küsimusi. Üliõpilaskonna esindus ja juhatus olid ühiskondlikult ja ka poliitiliselt mõjukateks kogudeks, kelle arvamust võeti arvesse.

1936. aastal kehtestas toonane riigihoidja Konstantin Päts ülikooliseaduse uue refaktsiooni, millega muudeti üliõpilaskond õppejõududest ja vilistlastest sõltuvaks ühenduseks kõrgkooli juures ja sellest sai üliõpilasorganisatsioonide katusühendus. Sisuliselt muudeti üliõpilaskond korporatsioonidest ja seltsidest kujundatud üliõpilaskonventide koostöökojaks, mille tegevusse üksikul üliõpilasel enam ligipääsu ei olnud.

Okupatsioonide periood

Nõukogude võimu tulekuga kaotati ka üliõpilaskond ning see asendati üliõpilasametiühingu ja kommunistliku partei noorsooühinguga (komsomoliga). Taas ei saanud iga üliõpilane otse enda esindajate valimisel osaleda ja oma esindusorganisatsiooni tööd mõjutada. Eeltingimuseks oli kuulumine kas ametiühingusse või komsomoli.

Vaatamata kommunistliku partei kontrollile tekkis osades kõrgkoolides komsomoli sees ka rahvuslikku meelsust ning nii mõnedki Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva suvised koosviibimised väljusid Nõukogude võimu ettenähtud formaadist.

Laulev revolutsioon ja taasiseseisvumisjärgne periood

1980. aastate lõpus hakkas Eestis kujunema kodanikuühiskond, mis suundus vabama ja õiglasema ühiskonnakorralduse poole. Hakati taotlema Eesti Vabariigi taastamist. Rahvusliku liikumise tuumas hakkasid tegutsema ka üliõpilased ja tasapisi taastatavad tudengiühendused.

1990. aasta teisel poolel loodi enamikus toonastes kõrgkoolides kõigi üliõpilaste osalemist ja kaasamist võimaldavad omavalitsuslikud üliõpilaskonnad. 1990. aasta detsembriks olid toimunud ka demokraatlikud valimised ja moodustatud üliõpilaskonna esindused (üliõpilasesindused). Kõrgkooli tasandil asuti muutma õppekorraldust ja õppekavu ning taotleti üliõpilaste laiemat osalusvõimalust kõrgkooli juhtimises ja õppetöö korraldamises. Riiklikul tasandil hakati võitlema üliõpilaste sotsiaalsete garantiide eest, sest 1990. aastate alguses asuti kaotama näiteks üliõpilaste ühistranspordisoodustust, õppestipendiumeid jms.

Üliõpilaskondade koostöö parandamiseks ning riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil tegutsemise tõhustamiseks asutati 23. novembril 1991 Eesti Üliõpilaskondade Liit, mis tegutseb tänaseni.

1994. aastal sai Eesti üliõpilasliikumine aga tagasilöögi – omavalitsusliku üliõpilaskonna aluseks olnud kodanikuühenduste seadus tühistati ning üliõpilaskonnad muudeti vabaühendusteks. Mittetulundusühingu vorm tähendas seda, et kõik üliõpilased ei olnud selle liikmeks, mistap vähesed said osaleda üliõpilasesinduse valimistel. Samuti vähenes selle reformiga kõrgkoolide usaldus üliõpilaskondade suhtes.

1999. aastal muudeti Eesti Üliõpilaskondade Liidu eestvedamisel ülikooliseadust ja rakenduskõrgkooli seadust, mille tulemusena taastati kõrgkoolide juures omavalitsuslikud üliõpilaskonnad, mille liikmeks sai üliõpilane automaatselt kõrgkooli immatrikuleerimise kaudu. 1990. aastate teisel poolel asusid üliõpilaskonnad taas aktiivselt tegutsema kõrgkooli õppekvaliteedi ja üliõpilaste sotsiaalküsimustega. Võideldi selle nimel, et tudeng saaks ennast üliõpilaselamusse sisse kirjutada. Samuti taaskäivitati riiklikul tasandil arutelu üliõpilaste sotsiaalsete garantiide üle.

Sajandivahetusel ja hiljem

2001. aastal korraldati Eesti Üliõpilaskondade Liidu eestvedamisel õppetoetuste seaduse muutmiseks meeleavaldus. 2004. aastal korraldati kõrgkooli kvaliteedikindlustamise konverents, milles nõuti õppijakeskset õppekorraldust ja -kavu. Samuti elavnes üliõpilaselu kõrgkoolikampustel.

Samas hakkasid 21. sajandi alguses valusalt väljenduma üliõpilaseks olemise sotsiaalsed küsimused – eluasemehinnad, õppemaksutõusud, sissetuleku tagamiseks töötamine, mis viib õpingute pikenemise või katkemiseni. Sotsiaalsed tegurid mõjutasid ka üliõpilaskondi. 6. aprillil 2006 korraldasid Tallinna üliõpilaskonnad meeleavalduse Toompeal Stenbocki maja lähistel, nõudes valitsuse panust Tallinna üliõpilaselamute renoveerimisse.

Välislingid

• Ülikooliseadus
• Rakenduskõrgkooli seadus
• Eesti Üliõpilaskondade Liit