Abstraheerimine
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Abstraheerimine (ladina sõnast abstrahere 'ära tõmbama, eemaldama') ehk abstraktsioon on nähtuse mõne aspekti mõtteline esiletoomine ja mõnede teiste aspektide kõrvalejätmine.
Abstraheerimisel saadakse mõiste või mudel, mida nimetatakse abstraktsiooniks.
Abstraheerimine võimaldab saada ühe mõiste alla asjad, mis omavahel paljuski erinevad.
Abstraheerida saab ainult konkreetsest.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Abstraheerimine on Aristotelesel individuaalse ja juhusliku kõrvalejätmine üldise, paratamatu, olemusliku ja liigiomase kasuks.
Skolastikas on rõhutatud abstraheerimise tähtsust universaalide tunnetamisel. John Salisburyst on kirjutanud: "Abstraheeriva aru läbi tunnetatakse (concipiuntur) sugusid ja liike." Aquino Thomas ja teised räägivad, et vormi abstraheeritakse mateeriast. Toimiva aru (intellectus agens) läbi abstraheeritakse meelelistest kujutlustest (phantasmata) intelligiiblid liigid. Nõnda on mõttes võimalik jõuda liikide loomuseni ilma individuaalsete tingimusteta. Vormidest saadakse aktuaalselt aru abstraheerimise läbi. Abstraheerimine võib toimuda kahte moodi: 1) kokkupanemise ja jagamise teel, kui me saame aru, et miski ei ole teises, vaid on sellest lahus; 2) lihtsuse läbi, kui me saame ühest aru, teist kõrvale jättes. Abstraheerimist liigitatakse ka selle järgi, kas üldine abstraheeritakse erilisest (näiteks elukas inimesest) või vorm abstraheeritakse mateeriast (näiteks ringi vorm igasugusest meeltega tajutavast mateeriast). Duns Scotuse järgi on abstraheerimist kahte liiki: ühe puhul abstraheeritakse nii mateeriast kui ka substantsidest (näiteks inimene), teise puhul substantsidest, kuid mitte mateeriast (näiteks valge inimene).
Jacopo Zabarella järgi on abstraheerimine aru tegevus, millega ta eraldab kujutlustest üldise ning jätab selle ilma igasugusest materiaalsest seisundist. Rudolf Goclenius vanema filosoofialeksikonis on abstraheerimine defineeritud millegi vaatlemisena ilma selleta, milles ta on; ta eristab kaht abstraheerimise astet: esimest abstraktsiooni (näiteks värvus) ja teist abstraktsiooni (näiteks värvilisus).
Tommaso Campanella järgi on abstraheerimisel negatiivne iseloom: ta kujutab endast arutegevuse lõdvendamist.
Port-Royali loogika seletab abstraktset, diskursiivset tunnetust meie vaimu piiratusega: "Meie vaimu piiratus on põhjus, miks me ei saa kuidagi liitseid asju taibata teisiti kui vaadeldes neid ositi ning otsekui vaadeldes nende erinevaid palgeid, mis võivad olla meie poole pööratud; seda nimetataksegi tavaliselt teadmiseks abstraktsiooni läbi."
John Locke'i järgi on abstraheerimine asjade käsitamine eraldi teistest asjadest ning kõrvalasjaoludest nagu ruum ja aeg. George Berkeley ning David Hume'i järgi on abstraheerimine üksikute osade või omaduste vaatlemine teistest eraldi ning see on võimalik ainult omaduste puhul, mis saavad eraldi eksisteerida.
Étienne Bonnot de Condillaci järgi on abstraheerimine ühe idee lahutamine teisest, millega ta paistab olevat loomulikult ühendatud.
Christian Wolf kirjutab: "Kui me seda, mida tajus eristatakse, kaeme otsekui tajutud asjast lahutatuna, siis öeldakse, et me abstraheerime seda."
Georg Friedrich Meier määratleb abstraheerimist kui erilise kõrvalejätmist ning üldise säilitamist ja fikseerimist. Immanuel Kanti järgi on abstraheerimine kõige ülejäänu, mille poolest antud ettekujutused erinevad, isoleerimine. "Me ei pea ütlema mitte "midagi abstraheerima" (abstrahere aliquid), vaid "millestki abstraheerima (abstrahere ab aliquo). Abstraktseid mõisteid peaks seetõttu õigupoolest nimetama abstraheerivateks (conceptus abstrahentes), st sellisteks, milles esineb mitu abstraktsiooni." Johann Heinrich Lambert ütleb: "Et liigi- ja soomõiste haarab endasse ainult need tunnused, mis asjal on teiste asjadega ühised, siis jäetakse selles mõistes kõik eriomased tunnused ära ning kujutatakse ühiseid tunnuseid eraldi ette. Seda aru toimingut, mille teel see aset leiab, nimetatakse abstraheerimiseks." Antoine Louis Claude Destutt de Tracy kirjutab: "Te võtate kahest või enamast ideest kõik, mis nad ühendab, jättes kõrvale kõik, mis neid eristab, ja te teete neist ühise idee." Johann Friedrich Herbarti järgi põhineb abstraheerimine paljude ettekujutuste erinevuse pärssimisel ning nende samalaadsuse kokkusulatamisel üheks tervikettejutuseks; sarnane kontseptsioon on Jakob Friedrich Friesil. Moritz Wilhelm Drobischi järgi on abstraheerimine "mõtteoperatsioon, mis isoleerib võrreldud objektidest neile eriomased tunnused ning moodustab seeläbi soomõiste", Wilhelm Volkmanni järgi "ettekujutus- või vormiteadvuse eraldamine kõigist suhetest teisega nende suhete vastastikuse pärssimise teel".
Christian Garve järgi tähendab abstraheerimine "mitme aistingu omavahelist võrdlemist, selle, mis neis on sarnast, märkamist, selle kogumist ühte mõistesse ning kõige ülejäänu, mis oli mittesarnane, kõrvalejätmist."
Georg Friedrich Wilhelm Hegel rõhutab abstraheerimise positiivset iseloomu: "Abstraheerivat mõtlemist (...) ei tule vaadelda meelelise ainese palja kõrvaleasetamisena, nii et viimase reaalsus jääb puutumatuks, vaid see on hoopis tema ületamine ja redutseerimine olemuslikule, mis ilmneb ainult mõistes." Ta defineerib abstraheerimist nii: "Kui ettekujutuses jäetakse mingi objekti määratlused kõrvale, siis seda nimetataksegi abstraheerimiseks. Siis jääb alles vaid vähem määratletud objekt, st abstraktne objekt. Aga kui ma vaatlen ettekujutuses vaid selle järgu üksikut määratlust, siis on see seal ka abstraktne ettekujutus." (Filosoofiline propedeutika, sissejuhatus, § 1)
Theodor Lippsi järgi on abstraheerimine apertseptsiooni üks külg.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Tsitaadid Vikitsitaatides: Abstraktsioon |