Mine sisu juurde

Adamson-Eric

Allikas: Vikipeedia
Adamson-Eric
Sünninimi Erich Carl Hugo Adamson
Sündinud 18. august 1902
Tartu
Surnud 2. detsember 1968
Tallinn
Rahvus eestlane
Haridus Berlin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökool
Tegevusala maali- ja tarbekunstnik
Kunstivool uusasjalikkus
Adamson-Ericu majamuuseum Tallinnas vanalinnas, Lühike jalg 3 (2011)

Adamson-Eric (kodanikunimega Erich Carl Hugo Adamson; 18. august 1902 Tartu – 2. detsember 1968 Tallinn) oli eesti maali- ja tarbekunstnik.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Adamson-Eric sündis pere kuuest lapsest neljandana. Tema isa oli Jaan Adamson, Tartu riidekaupmees ja ema Anna (neiupõlvenimega Lachmann). Kuuest lapsest jõudsid täiskasvanuikka veel kaks: Aurora (kellest sai muusikateadlane ja kirjanik Johannes Semperi abikaasa) ja Renate (kes abiellus skulptori Ernst Jõesaarega).[viide?]

Adamson-Eric õppis Tartu Aleksandri gümnaasiumis, viiendast klassist alates Hugo Treffneri gümnaasiumis.[viide?]

1923. aastal siirdus Adamson-Eric Berliini sooviga õppida tarbekunsti. Temast sai aastaks Berlin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökooli õpilane, kus ta õppis professor Harald Bengeni käe all pinnadekoratsiooni erialal. Jõudnud 1924. aastal Pariisi, asus Adamson-Eric linna ja selle kunstielu tundva skulptori Jaan Koorti soovitusel kunstiharidust omandama F. Colarossi vabaakadeemias Charles Guérini õpilasena. Oma meenutustes kirjeldab kunstnik sama aasta kevadel koos õpingukaaslasega ette võetud maalimissessioone idüllilisel ja pitoresksel Montmartre'i künkal.[1] Pariisis õppis Adamson-Eric veel mitmetes teistes eraakadeemiates (Naudini, Bissiei, Kislingi, Lhote'i ja Šuhhajevi) joonistust ja maalimist. Peaaegu kõik Adamson-Ericu Pariisis maalitud teosed on aga kas hävinud või maailma eri paigus laiali (näiteks 25 Pariisi perioodi teost asub USA-s)[2]. 1929. ja 1930. aastal oli ta Pariisis Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina.[viide?]

1933. aastal tegi kunstnik pikema Euroopa rännaku. Ta külastas Lätit, Leedut, Poolat, Tšehhit, Slovakkiat, Ungarit ja Rumeeniat ning jäi pooleks aastaks peatuma Kreekasse. Kreekas oli Adamson-Ericul võimalus viibida Athose kloostris ja tutvuda seal asuvate rikkalike kunstivaradega. Tagasi Tallinna jõudis ta 1934. aasta hilissuvel. Sama aasta sügisel toimus vastvalminud Tallinna Kunstihoone avanäitus. Samaaegselt avanäitusega või mõnevõrra hiljem korraldas Adamson-Eric Kreekas maalitud tööde väljapaneku oma uues avaras ateljees, mis paiknes Kunstihoone neljandal korrusel[3]. 1936 oli ta Eesti Kunstinäituse komissar Moskvas.[viide?]

1936. aastal toimus Helsingis Strindbergi galeriis Adamson-Ericu isikunäitus, pärast mida jäi kunstnik mõneks ajaks Soome ja maalis mitu portreed kirjanik F. E. Sillanpääst. Ta külastas ka kirjanik Hella Vuolijoki Marlebäcki mõisas, 1938. aastal veetis Adamson-Eric terve suve koos abikaasa Mari Adamsoniga Klippulas, maalides sarja kauneid suvemaastikke[4].

1940. aasta suvest oli Adamson-Eric kunstnike liitu organiseerivas toimkonnas sekretär ning töötas ajalehes Sirp ja Vasar kujutava kunsti lehekülje toimetajana. II maailmasõja laienedes evakueeriti ta Nõukogude Liidu tagalasse[5]. Aastal 1942 sai ta Kuibõševis (Samaras) asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Aastal 1943 pälvis ta Jaroslavlis teenelise kunstitegelase nimetuse[5].

Pärast sõda pöördus Adamson-Eric tagasi Tallinna. 1943. aastal sai ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks ning ta võttis osa kunstikombinaadi Ars asutamisest. Temast sai 1945. aastal asutatud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor. Kuigi ta töötas nõukoguliku kunstielu korraldamisel kaasa, leidis uus režiim Adamson-Ericu olevat "aktiivse formalisti".[5] Aastal 1950 toimunud Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumil langes Adamson-Ericu looming ja isik hävitava kriitika alla.[5] Adamson-Ericult võeti ära tema aunimetus ja ta visati parteist välja, nimetades teda "ekslikult vastuvõetuks"[5]. Ta heideti Eesti NSV Kunstnike Liidust välja, võeti ära ateljee ja praktiliselt võimalus kunstnikuna töötada. Et leiba teenida, läks ta tööle naha- ja jalatsikombinaati.[viide?]

Aastal 1955 tabas Adamson-Ericut parempoolne halvatus. Pärast seda ei suutnud kunstniku parem käsi pintslit hoida, seepärast hakkas ta maalima vasaku käega. Kõik Adamson-Ericu hilisperioodi maalid on tehtud vasaku käega.[viide?]

Aastast 1953 kuni elu lõpuni töötas Adamson-Eric Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis nahkehistöö professorina, koolitades mitut põlvkonda eesti nahakunstnikke.[viide?]

Adamson-Eric on maetud Tallinna Metsakalmistule.[viide?]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Oma maaliloomingu peamises osas esindas Adamson-Eric hilis-impressionistlikku prantsuspärast suunda, mis saavutas Eestis õitsengu 1930. aastail. Tarbekunstnikuna kujunes temast uuendaja, kes mõjutas kogu eesti tarbekunsti käekäiku. Tema looming haarab tekstiili-, naha- ja metallikunsti, keraamikat, portselanimaali, ehtekujundust jm[4].

1920. aastate lõpupoole, pärast õpinguid Berliinis ja Pariisis ning Pariisis elades, maalis Adamson-Eric palju natüürmorte ja portreid. Nende maalilises teostuses on tähelepanu esemelikkusel, erinevatel materjalidel ja vormidel. Teosed on märgistatud uusasjalikust stiilist, tihti pruunikas värvigammas ning ateljeelikud[4]. Sageli on kunstniku varasemates teostes täheldatav irooniline hoiak[3]. Tuntuim neist on "Autoportree silmusega" (1929).[viide?]

1930. aastatel pool aastat Kreekas elades jõudis kunstnik otsusele oma suhetes loodusega ja pöördus veendunult vabaõhumaali poole. Ta maalis Hispaania, Baskimaa ja Kreeka maastikke. Näiteks 1934. aastal Kreekas maalitud maastikke on säilinud seitseteist. Naasnud Eestisse maalis kunstnik raugeid päikesepaistes kümblevaid nais- kui ka meesakte Eesti looduses, linnavaatega ühendatult, aga ka interjööris. Valmisid natüürmordid lilledest aknalaual ning maalid äärelinna hoovidest ning taluõuedest. Järjest enam köitis tema tähelepanu atmosfääri, valguse ja õhu muundumiste edasiandmine maalikunstis[3]. Tema teostest kaob irooniline noot ning kujuneb välja Adamson-Ericule omane hilisimpressionistlik maalilaad[3].

Maalikunsti kõrval oli oluline ka Adamson-Ericu tegevus tarbekunstnikuna. Tarbekunstnikuna alustas ta tekstiili vallas, aastast 1937 hakkas tegelema metallehistöö, keraamika, portselanimaali ja nahkehistööga. Varasematele geomeetrilise lahendusega vaibakavanditele lisandusid elegantselt arhailise kujundusega metallehistööd, erksavärvilised ja joonistuslike motiividega nahkehistööd, omapärased portselanimaalingud, ehted jpm. 1930. aastad olid Adamson-Ericu jaoks esimeseks kõrgperioodiks, kus rahvusvahelise tunnustuse saavutas nii tema maal (riiklikud ostud eesti kunsti välisnäitustelt Helsingis, Pariisis ja Moskvas) kui ka tarbekunst (auhinnad 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel ja Berliini rahvusvahelisel käsitöönäitusel 1938)[4]. Sellal loodud "Koopaelaniku serviis" kuulus toonase Euroopa kunsti kõrgliigasse[6].

II maailmasõja ajal tagalas moodustatud Eesti Kunstiansamblite juures said kunstnikud edasi töötada ja seda tegi ka Adamson-Eric. Tema tolleaegsed teosed on kasina ja karmi ilmega, kuid endiselt kõrgetasemelised. Üheks tähtsündmuseks eesti kunstnike jaoks tagalas oli Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva tähistav kunstinäitus Moskvas, millele Adamson-Eric esitas mitu kompositsiooni eesti naistest 14. sajandil[4]. Pärast sõda oli Adamson-Eric kunstielu juhtimises ühel kõige tähtsamatest positsioonidest, kuid pärast Kunstnike Liidust väljaviskamist kaotas ta võimaluse esineda ning kõigele lisaks haigestus.[viide?]

Viimased kümme aastat kunstniku elust kujutasid endast uut suurt loomingulise tõusu aega. 1960. aastatel, pooleldi halvatuna, leidis ta uuesti tee kunsti juurde. Tema looming muutus intiimsemaks ja ekspressiivsemaks. Kunstnik armastas neil aastail kujutada kirjuid lillekimpe, natüürmorte aia- ja metsasaadustest, väikeses formaadis maastikke. Viibides suvekodus Laulasmaal, valmis seal palju jäädvustusi ümbritsevast loodusest. Uue nähtusena ilmus tema loomingusse dekoratiivmaal, mis kujunes ühenduslüliks maali- ja tarbekunsti vahel. Tema töödes korduvad sageli lemmikmotiivid nagu päike, inimfiguuride grupp ja linnud[4].

1964. aastal hakkas ta looma dekoratiivplaate. Need olid keraamika vahenditega, glasuurvärvidega teostatud pisimaalid, mis kujunesid kunstnikule omapäraseks loominguliseks laboratooriumiks.[4] Adamson-Ericu loomingu suurim murrang leidis taset elu lõpus, viimastel aastatel enne surma.[6] Maali peen värvikultuur ja tarbekunsti hillitsetud geomeetrilisus ühinesid ja sellega nagu meister oleks täitnud oma eluülesande.[6] See toimus pisimaalide seeriaga, mida ta lõi kohvik Tallinna tarvis.[6]

Lisaks kunstialasele tegevusele paistis Adamson-Eric silma ka viljaka kirjutajana, kelle mõtteavaldusi säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis.[viide?]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Natüürmordid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Natüürmort pasuna ja kaabuga. 1928. Eesti Kunstimuuseum
  • Pudelid. 1928. Eesti Kunstimuuseum
  • Kohver vana saapaga. 1928. Eesti Kunstimuuseum (nimetatud ka "Prügikastipoeesiaks")
  • Natüürmort pannkookidega. 1943–1944. Eesti Kunstimuuseum

Portreed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Johannes Semperi portree. 1927. Eesti Kunstimuuseum
  • Siuts Barbaruse portree. 1928. Valtion Taidemuseo
  • Isa portree. 1928. Eesti Kunstimuuseum
  • Autoportree II (Silmusega). 1929. Eesti Kunstimuuseum
  • Autoportree (Karjane). 1931. Eesti Kunstimuuseum
  • Naise portree. 1932. Eesti Kunstimuuseum
  • Abikaasa portree. 1938. Eesti Kunstimuuseum
  • Mari Adamsoni portree. 1938. Eesti Kunstimuuseum
  • Daami portree. 1940. Eesti Kunstimuuseum
  • Jaan Krossi portree. 1966–1968. Eesti Kunstimuuseum

Tarbekunst

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Vaip. 1937. Koopia aastast 1992. Eesti Kunstimuuseum (1937. aastal auhinnatud Pariisis maailmanäitusel diplôme d'honneur'iga)
  • Portselanserviis ("Koopaelaniku serviis"). 1937. Eesti Kunstimuuseum (1937. aastal auhinnatud Pariisis maailmanäitusel diplôme d'honneur'iga)
  • Originaaltapeet vapilõvidega, Kadrioru administratiivhoone valitsuse koosolekute saalile. 1938. Eesti Kunstimuuseum
  • Dekoratiivmaalid kohvikule "Tallinn". 1967. Eesti Kunstimuuseum

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kerttu Männiste, näituse "Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades" saatetekst, 2016
  2. ↑ Anne Lõugas, Pariis Eesti kunstis, Adamson-Ericu muuseum, 1987
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Anne Lõugas, Kreeka maastikud Adamson-Ericu muuseumis, 30.12.1988, Sirp ja Vasar
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Adamson-Ericu teosed Heinola Forskulla Taidekartanos, 1991
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Ülle Kruus Adamson-Eric 100 XX sajandi kunsti- ja kultuurilugu ühe inimsaatuse kaudu 22.11.2002, Sirp
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Enn Põldroos, "Adamson-Eric – maalija jumala või iseenda armust", 10.10.2002, Eesti Ekspress

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Adamson-Eric&oldid=6676045"