Mine sisu juurde

Albaania Õigeusu Kirik

Allikas: Vikipeedia
Albaania Õigeusu Kirik
Kisha Ortodokse Autoqefale e Shqipërisë
Õiguslik staatus 1937. aastast autokefaalne
Tirana ja kogu Albaania peapiiskop Anastasios
Veebileht Kisha Ortodokse Autoqefale e Shqipërisë

Albaania Õigeusu Kirik on autokefaalne õigeusu kirik Albaanias.

Albaania kiriku ajalooline kanooniline territoorium on Albaania ja albaanlaste diasporaa. Kiriku liturgiline keel on albaania keel, kasutatakse ka makedoonia keelt, kreeka keelt ja aromuuni keelt.

Kirikupea on Albaania peapiiskop ja tema residents asub Albaania pealinnas Tiranas. Alates 1992. aastast on Albaania kirikupea Anastasios.

Kiriku kõrgeim võimuorgan on Püha Sinod, mis koosneb eesistujast, kelleks on kirikupea, presbüterlikust peasekretärist, kahest titulaarpiiskopist ning tegevpiiskoppidest (metropoliitidest).

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Albaania alad kuulusid Rooma Illüüria provintsi ja allusid seega algselt Rooma piiskoppidele.[1] Aastail 732–733 läks sealne territoorium aga kiriklikult Konstantinoopoli patriarhi alluvusse.[2] Aastaks 1054 loeti albaanlasi õigeusklikeks, kuigi suur kirikulõhe lõi maa põhjaossa katoliikliku kogukonna.[3]

18. sajandi teisel poolel hakkasid kiriku vaesus, võõras liturgiline keel ja ametipostide müüdavus tooma kaasa rahva võõrandumist ning paljud õigeusklikud pöördusid islami usku.[4] 19. sajandi keskpaiku, mil mittemuslimitele sõjaväeteenistus kohustuslikuks muudeti, kujunes islam albaanlaste seas valitsevaks religiooniks.

Rahvusliku liikumise tekkimisel kujunes religioon suureks tüliküsimuseks, kuna paljud õigeusklikud toetasid liitu Kreekaga.[5] Samas olid rahvusliku liikumise juured just õigeusu kirikus, levides sealt teistesse rühmadesse.[6] Naum Veqilharxhi nägi rahvuslikus liikumises albaanlaste puhul religiooniülest[7] ja geograafilis-sotsiaalset nähtust ning tema ideed hakkasid rahvuslaste seas levima.

20. sajandi alguses tekkis albaania diasporaas idee sealse kiriku autokefaaliast, sellal kui Albaania territooriumil kasvas õigeusu kiriku sees kreeka mõju.[8] 1905. aastal võttis preester Kristo Negovan esmakordselt kasutusele albaaniakeelse liturgia, mistõttu ta mõrvati.[9] Kättemaksuks mõrvasid albaania rahvuslased omakorda albaania liikumisele vastandunud metropoliidi Kortytsa Photiose.[10] Konflikt levis ka albaania väljarändajate sekka.[11]

Olukorra lahendamiseks määras piiskop Platon albaania diasporaa preestriks Fan Noli.[12] Noli toimetas liturgiat albaania keeles ja viis lõpule albaaniakeelse liturgia loomise.[13]

Kui Albaania 1912. aastal iseseisvus, naasis Fan Noli kodumaale, kus aitas 1922. aastal kaasa kiriku autokefaalseks kuulutamisele.[14] Konstantinoopoli patriarhaat tunnustas sealse kiriku autokefaaliat 1937. aastal.[11]

Enver Hoxha režiimi ajal algasid kirikus tagakiusamised. Hoxha kuulutas religiooni trooja hobuseks, mille abil serblased ja kreeklased riiki õõnestavad.[15] 1967. aastal kuulutas ta Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks. Lammutati ligi 600 kirikut, sajad vaimulikud tapeti või vangistati. Lammutamata jäänud kiriklikud hooned suleti.[16]

Kirikuelu hakkas taastuma 1992. aastal. Selleks ajaks oli riigis üksnes 22 ellujäänud õigeusu vaimulikku ja nii määras Konstantinoopoli patriarh ametisse Androusa piiskopi Anastasiose.[17] Õpetajakogemustega Anastasios avas selsamal aastal vaimuliku seminari ja asus uusi vaimulikke koolitama.

Kirikule allub 150 kloostrit, sellel on 909 kogudust. Preestreid on kirikul 135, sellal kui õigeusklikke on maal ligi 700 000.[18]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Ramet, Sabrina (1998). Nihil obstat: religion, politics, and social change in East-Central Europe and Russia. Durham: Duke University Press. lk. 202. ISBN 978-0822320708.
  2. ↑ Ekonomou Andrew J.. Byzantine Rome and the Greek Popes: Eastern Influences on Rome and the Papacy from Gregory the Great to Zacharias, A.D. 590-752. Roman Studies: Interdisciplinary Approaches. Lexington Books, 2007, ISBN 9780739133866, lk. 275
  3. ↑ Kopanski, Atuallah Bogdan (1997). "Islamization of Albanians in the Middle Ages: The primary sources and the predicament of the modern historiography". Islamic Studies. 36 (2/3): lk. 193-194. JSTOR 23076194
  4. ↑ Skendi, Stavro (1967a). The Albanian national awakening. Princeton: Princeton University Press. ISBN 9781400847761. lk- 10-13
  5. ↑ Islami, Selim (1984). Historia e Shqiperise (in Albanian). vol. 2, part 4. Academy of Sciences of Albania. lk. 145
  6. ↑ Enis Kelmendi (2014). "Religion in Regard to Albanian National Movement". ISSN 2308-0825.
  7. ↑ Duijzings, Ger. "Religion and the Politics of 'Albanianism'". In Schwandler-Stevens and Jurgen, Albanian Identities: Myth and History. Pages 61-62. Page 62:
  8. ↑ Clayer, Nathalie (2005). "Le meurtre du prêtre: Acte fondateur de la mobilisation nationaliste albanaise à l'aube de la révolution Jeune Turque". Balkanologie. IX (1–2). lk. 217
  9. ↑ Blumi, Isa (2011). Reinstating the Ottomans, Alternative Balkan Modernities: 1800–1912. New York: Palgrave MacMillan. ISBN 9780230119086. lk. 217
  10. ↑ Gawrych, George (2006). The Crescent and the Eagle: Ottoman rule, Islam and the Albanians, 1874–1913. London: IB Tauris. ISBN 9781845112875. lk. 91
  11. ↑ 11,0 11,1 Biernat, Agata (2014). "Albania and Albanian émigrés in the United States before World War II". In Mazurkiewicz, Anna (ed.). East Central Europe in Exile Volume 1: Transatlantic Migrations. Cambridge: Cambridge Scholars Publishing. lk. 14-15. ISBN 9781443868914
  12. ↑ Vickers, Miranda (2011). The Albanians: a modern history. London: IB Tauris. ISBN 9780857736550. lk. 61
  13. ↑ Austin, Robert Clegg (2012). Founding a Balkan State: Albania's Experiment with Democracy, 1920-1925. Toronto: University of Toronto Press. ISBN 9781442644359. Lk. 4
  14. ↑ Babuna, Aydin (2004). "The Bosnian Muslims and Albanians: Islam and Nationalism". Nationalities Papers. 32 (2): lk. 300
  15. ↑ Russell King, Nicola Mai (2013). Out Of Albania: From Crisis Migration to Social Inclusion in Italy. Berghahn Books. lk. 35. ISBN 9780857453907.
  16. ↑ Simon, Comeni, Thoma (2013). "Η Θεολογική Διάσταση του Ποιμαντικού Έργου στην Ορθόδοξη Εκκλησία της Αλβανίας (1992-2012)
  17. ↑ Albanien: Geographie - historische Anthropologie - Geschichte - Kultur ... Peter Jordan, Karl Kaser, Walter Lukan, Stephanie Schwandner-Sievers, Holm Sundhaussen lk 302
  18. ↑ Митрополит Иларион (Алфеев), протоиерей Олег Корытко, протоиерей Валентин Васечко. История религий. — 2018. — Lk. 244.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Albaania_Õigeusu_Kirik&oldid=6707243"