Albrecht von Wallenstein

Albrecht Wenzel Eusebius von Wallenstein (24. september 1583 – 25. veebruar 1634) oli Böömimaa välimarssal ja riigimees, kes võitles katoliku poole peal Kolmekümneaastases sõjas. Ta oli Püha Rooma Keisririigi rikkamaid ja mõjuvõimsamaid mehi.

Wallenstein sündis vaeses protestandi peres. Ta sai aga mitmekeelse ülikoolihariduse ja pöördus katoliikluse poole. Peatselt ta abiellus, aga tema naine suri 1614 ning Wallenstein sai ligipääsu pärandile, milleks oli suur hulk kinnisvara. Kolm aastat hiljem tegi Wallenstein karjääri juba relvatööstuses ja sealt sai tema karjäär hoo sisse.

Wallensteini palee Prahas, Malá Strana linnaosas

Albrecht of Waldstein, 1620

Kolmekümneaastases sõjas

1619. aastal kui suri Saksa-Rooma keiser ja Austria valitseja Matthias lastetuna, sai Böömimaa kuningaks ja keisriks Ferdinand II. Jesuiitide juures hariduse saanud Ferdinand oli vaga katoliiklane ning tahtis kõigis oma valdustes korraldada vastureformatsiooni, mistõttu ta oli Böömimaal, kus olid enamuses protestandid (luterlased, kalvinistid ja utrakvistid ehk mõõdukad hussiidid), ebapopulaarne. Ferdinand püüdis kindlustada Böömimaa kuninga kohta juba enne Matthiase surma, ent kui tema saadikud 1618. aastal Praha linnusesse saabusid, siis viskasid Böömimaa kalvinistid, krahv Heinrich Matthias von Thurni eestvedamisel nad lossi akendest välja (saadikud jäid ellu, sest maandusid sõnnikuhunnikusse). See sündmus (teine Praha defenestratsioon) oli Böömimaa ülestõusu algus ning seda loetakse ka Kolmekümneaastase sõja alguseks. Böömimaa kuningas oli valitav ning Böömimaa mässulised valisid 1619. aastal enda valitsejaks Pfalzi kuurvürsti Friedrich V.

 Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda

Kolmekümneaastase sõja (1618–1648) sõjategevus Euroopas

Kolmekümneaastase sõjas oli ta Saksa-Rooma riigi keisrivägede ülemjuhataja sõjategevuse Taani perioodil, 1625–1629, oli võidukas krahv Ernst von Mansfeldiga Dessau lahingus ning Stralsundi linna piiramise järel rahuläbirääkimistel Taaniga, aasta hiljem sõlmiti Lübeckis viimasele soodus Lübecki rahuleping (1629). 1630 vabastas Ferdinand II katoliiklastest vürstide survel Albrecht von Wallensteini ametist. 1630. aastal maabus Rootsi kuningas Gustav II Adolf Usedomi saarel, tungis Mecklenburgi ja surus keisri väed välja Pommerist. Keisri vägesid ei juhatanud enam tark ja osav Wallenstein, vaid temast vanem ja nõrgem Johann t’Serclaes von Tilly. 1632. aasta Tilly ja Gustav Adolfi Raini lahingus kindral Tilly tapeti. Rootsi väed hõivasid lahingu järel isegi Müncheni linna (Baieri kuurvürstkonna pealinn). Keiser Ferdinand koos Katoliku Liigaga muutus rahutuks ja kartlikuks. Ei jäänud muud üle kui paluda erru saadetud Wallensteini, et ta võtaks vastu sõjavägede ülemjuhataja koha. Pärast hiilgavat võitu Breitenfeldi juures oli Gustav Adolf saatnud keisri aladele Saksi kuurvürsti, kes juba 11. novembril 1631 vallutas Praha. Aprillis 1632 asus Wallenstein sõjavägede ülemjuhataja kohale. 15. aprillil sai Johann t’Serclaes von Tilly Raini lahingus Lechi ääres ägedas võitluses rängalt lüüa ja hukkus lahingus. Gustav Adolf marssis võidukalt Augsburgi ja Rootsi väed hõivasid mais Müncheni linna (Baieri kuurvürstkonna pealinn). Wallenstein alustas oma sõjalist tegevust Praha vallutamisega (22. mail 1632) ja ühines Egeri juures Maximilianiga. Ühendatud sõjavägi, mille ülemjuhatajaks oli Wallenstein, koosnes 60 000 mehest. Selle väega astus ta Frankenisse, et kohata Gustav Adolfit, kelle väed olid Nürnbergis laagris. Gustav Adolf otsustas võtta ette kallaletungi Wallensteini vägedele nende kindlustatud laagris, kuid löödi suurte kaotustega tagasi. Rootsi kuningas hakkas siis liikuma lõuna poole, teeseldes, nagu kavatseks ta tungida Austriasse, kus sel ajal oli parajasti tekkinud mäss. Kuni Bodeni järveni liikus ta katoliiklikes maades ja võttis endale kontributsiooni. Wallenstein suundus aga põhja poole ja vallutas osa Saksimaad. Novembris kapituleerus talle Leipzig. Saanud kuulda Wallensteini liikumisest ja võitudest, pöördus Gustav Adolf tagasi ja hakkas Wallensteini jälitama. Gustav Adolf peatus oma väega Lützenis Leipzigi juures, kus 16. novembril 1632 Lützeni lahingus Gustav II Adolf langes. Ka Wallenstein ise sai kuulist riivata. Pärast taganemist jäi ta talvekorterisse Böömimaale, kus moodustas tšehhidest sõjaväe.

Kui protestantide väed tungisid Baieri kuurvürstkonda Maximiliani kallale, palus Maximilian keisrit saata talle abi. Keiser käskis Wallensteinil appi minna. Saatnud Maximilianile abiväe, tungis Wallenstein 1633. aastal oma tugeva sõjaväega Sileesiasse. Tal oli kaks korda suurem sõjavägi kui vastasel, kuid ta ei astunud ometi lahingusse, vaid lubas Arnimile, kes juhatas Rootsi, Brandenburgi ja Saksi vägesid, soodsat vaherahu. Wallensteini vahekord liigaga ja keisriga muutus seejärel vaenulikuks, keiser süüdistas teda äraandmises. Uueks katoliiklaste vägede ülemjuhatajaks määrati keisri poeg, Ungari kuningas Ferdinand, Wallensteini aga mõrvasid keisri käsilased Egeris.