Ambulased
Ambulased (abelam; maprik, wozera) on paapua hõim või rahvas Paapua Uus-Guinea kirdeosas Ida-Sepiki provintsis saare põhjaranniku lähedal Prints Alexanderi mägedes Sepiki jõe keskjooksust loode pool.
Aastal 1992 oli neid üle 70 000, praegu 30 000.[viide?] Nad elavad 50–1000 elanikuga külades.
Keel
[muuda | muuda lähteteksti]Nad kõnelevad ambulase keelt. Keelel on mitu murret ja see kuulub sepiki keelte ndu harusse.
Religioon
[muuda | muuda lähteteksti]Enamik ambulasi on katoliiklased või protestandid, ent on ka veel hõimuusundi järgijaid. Hõimuusund sisaldab esivanematekultust, maagiat, totemismi ja arenenud mütoloogiat.
Elatis
[muuda | muuda lähteteksti]Ambulased elavad troopilises vihmametsas ja tegelevad alepõllundusega. Põldu haritakse käsitsi.
Nad kasvatavad põhiliselt jamssi, tarot, banaanipuud ja bataati. Kohvi ja kakaod müüakse välisturgudele.
Peale selle tegelevad nad korilusega, kasvatavad sigu ja kanu ning peavad jahti väikestele kukrulistele ja kaasuaridele. Valmistatakse saagot.
Ühiskonnakorraldus
[muuda | muuda lähteteksti]Ühiskond jaguneb sõltumatuteks külakogukondadeks.
Iga külakogukond jaguneb kaheks tseremoniaalseks grupiks, mis omavahel võistlevad ning on vahetus- ja abielusuhetes. Ühe küla elanikke peetakse sugulasteks ja arvatakse ühte klanni.
Iga küla poliitiline ja religioosne keskus on kultusemaja.
Pealik (nemandu) valitakse iga viie aasta tagant tugevama õigusega.
Abielud on valdavalt monogaamsed, polügüüniat on harva.
Jamss ja sead
[muuda | muuda lähteteksti]Jamss on ambulastel eriti tähtis. Kõrge (isegi üle 2 m kõrguse) jamsi kasvatamine määrab üksikisiku või külapoole staatuse. Jamsipeol annab ambulas oma kõrgeima jamsi üle oma suurimale vaenlasele, kes peab siis kasvatama veel kõrgema jamsi; kuni ta seda ei tee, langeb tema staatus iga aastaga. Külakogukonna jamsipidusid korraldab see külapool, kus kasvab kõrgem jamss ning kus on pakkuda rohkem süüa, kui võistlev külapool suudab ära süüa ja ära viia.
Jamsi kasvamise ajal ei tohtinud olla tugevaid tundeid, sest kui jamsivaim neid märkab, ei saa jamss kasvada; kaklemine ja suguelu olid tabu.
Jamsi kasvatamisega tegelevad ainult mehed.
Kinkimisvõistlusi peetakse peale jamsi ka sigadega.
Arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]Majad on maapealsed. Nad on konstrueeritud karkassist ja sammastest.
Kultusemaja
[muuda | muuda lähteteksti]Kultusemaja on kuni 25 m kõrgune. See on bambusest, kolmnurkse (püramiidja) kujuga ja rikkalikult kaunistatud. Ehitamiseks ja viimistlemiseks kulub umbes kolm kuud. Need on kogu Uus-Guinea suurimad kultusemajad.
Suured katuseviilud ja sillused olid täis maalitud ning nende külge olid kinnitatud maasarvikuid, papagoisid ja sisalikke kujutavad nikerdised, mis samuti olid täis maalitud.
Kultusemaja on peamine esivanemate vaimudega suhtlemise koht. See on surnute valvamise, pulmade, tülide lahendamise, kogunemiste ja initsiatsioonide keskmes.
Kultusemaja on reserveeritud meestele.
Initsiatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Ambulas peaks meheks saamiseks 20–30 aasta jooksul läbi tegema kaheksa initsiatsiooniriitust. Naistel initsiatsiooni ei ole. Initsiatsiooniriitustel on kasutusel laialdaselt naiselikke sümboleid ja naisefiguure.[1]
Kõrgeimal initsiatsiooniriitusel on peasissekäigu, vahesissekäikude ja initsiatsiooniruumi sissekäikude kohal seisvad harkis jalgadega naisefiguurid (tetepeku). Initsiatsiooniruumi sisenevad initsieeritavad tetepeku jalgade vahelt kummargil või roomates. Arvatakse, et see sümboliseerib ümbersündi initsieeritud mehena. Initsiatsiooniruum on täis säravaid maalinguid ja nikerdisi, mis kujutavad klannivaime (nngwalndu).[2]
Kunst
[muuda | muuda lähteteksti]Kultusemaju kaunistatakse kunstipäraste puukooremaalingutega. Maale peetakse maagilisteks. Kujutatakse vaimude nägusid, inimfiguure ja loomi. Põhja-ambulastel on need suured laia joonega kujutised tasasel pinnal. Lõuna-ambulaste (wosera) maalingud on väiksemad ja peenema joonega.
Põhja-ambulased valmistavad lihtsaid skemaatilisi sibuljaid punaseid skulptuurfiguure, mille detailid on välja toodud kollast, musta ja valget kasutavate maalingutega. Ida-abelamide skulptuuristiil on sarnane, kuid polükroomiat on vähem. Varem olid nende skulptuurfiguurid piklikud, kusjuures ühes otsas oli inimpea ja ülejäänu koosnes linnupeade kobarast. Mõlemal pool olid skulptuurid sageli üle kuue meetri pikkused. Nikerdati ka suuri ažuurseid inim-, looma- ja linnukujutisi. Lõunaambulastel on tavaliselt seisvad munaja peaga figuurid; pea peal on sageli linnud. Maalitud nikerdisi teevad ainult mehed.
Initsiatsioonil kanti maske. Need koosnesid tavaliselt punutud kapuutsist ning keerulistest ažuursetest silma- ja ninakatetest. Rituaalide ajal varustati jamss väikeste punutud maskidega ja mehed kandsid teravatipulisi punutud juuksetutte. Lõuna-abelamidel oli rituaalne sulgedest peakate.
Ambulased valmistasid ka kaunistatud kookosekoorest tasse, lusikaid, vilesid ja vurre, luust käeehteid, pistodasid ja õõnespeitleid, puust odasid, kaevekeppe, trumme ja segisteid ning savist potte. Neile olid sisse õõnestatud inimnäod või ambulastele omased ovaalidega ornamendid.
Bilum
[muuda | muuda lähteteksti]Ambulased kannavad võrkkotte (bilum), mis meestel on tööriistakott ja ehe, naistel kandekott ja häll. Neid punuvad ainult naised. Nende tähendus oleneb kaunistustest. Meeste initsiatsioonil on nad naiselikkuse ja viljakuse sümboliks.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Richard Scaglion. Abalam: Giant Yams and Cycles of Sex, Warfare and Ritual.
- Barbara Huber-Greub Kokospalmenmenschen: Boden und Alltag und ihre Bedeutung im Selbstverständnis der Abelam von Kimbangwa (East Sepik Province, Papua New Guinea). Wepf & Co., ISBN 3-85977-180-9.
- Gerd Koch. Kultur der Abelam. 1968, ISBN 3-88609-090-6
- Ingrid Heermann. 1989. Die Südseeabteilung. Stuttgart: Lindenmuseum. (Die Abelam)
- Brigitta Hauser-Schäublin. 1991. Museum der Völkerkunde, Basel. (Initiationen bei den Abelam in Papua Neuguinea. Kathedralen der Steinzeit)
- Иванова Л. А. Абелам. Народы и религии мира / Глав. ред. Тишков, Валерий Александрович. М.: Большая Российская Энциклопедия, 1999. С.19-20.
- Mona Suhrbier, Eva Raabe. 2001. Menschen und ihre Gegenstände. Amazonien- Ozeanien. Frankfurt a.M.: Museum der Weltkulturen.
- Коротаев, Андрей Витальевич. Сведения о народах, данные по которым использованы в монографии. Мердок Дж. П. Социальная структура. М.: ОГИ, 2003. С. 438.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Britannica: Oceanic art: The Sepik River regions (allikas)
- Naisefiguur tetepeku, sama
- Figuur
- Mask
- Kehakaunistused (pdf)
Artikli kirjutamisel on kasutatud tšehhi-, saksa-, inglis- ja venekeelse Vikipeedia artiklit seisuga 26.01.2009 ning Britannica artiklit "Oceanic art and architecture".