De fide orthodoxa

"De fide orthodoxa" (ladina keeles 'ortodokssest usust') ehk "Ortodoksse usu täpne esitus" (kreekakeelse originaali pealkiri Έκδοσις ακριβής της ορθοδόξου πίστεως Ékdosis akribès tēs orthodóxou písteōs) on teos, mille autor on Johannes Damaskusest.

Tegemist on kolmanda raamatuga Johannese teosest "Tarkuse allikas".

"De fide orthodoxa" on esimene katse koondada seotud tervikuks kogu teoloogia.

"De fide orthodoxa" on Johannese tähtsaim teos. Nii ida- kui ka läänekiriku teoloogidele on see olnud väga autoriteetne. See teos võtab esimest korda tervikuna kokku kiriku õpetused. Paavst Eugenius III korraldusel tõlkis Burgundio Pisast selle 1150. aastal ladina keelde (Petrus Lombarduse "Sententsid" ilmusid pisut hiljem). Seda tõlget kasutasid Petrus Lombardus ja Aquino Thomas ning teised teoloogid, kuni humanistid asendasid selle elegantsemaga.

Johannes järgib sama põhiplaani mis Theodoretes Kyrosest oma "Kristliku õpetuse kokkuvõttes". Erinevalt Theodoretesest ei tsiteeri ta ainult Pühakirja, vaid ka kirikuisasid: Gregoriost Nazianzosest, Basileiost, Gregoriost Nyssast, Kyrillost Aleksandriast, Leo Suurt, Athanasiost, Johannes Kuldsuud ja Epiphaniost.

"De fide orthodoxa" jaguneb neljaks raamatuks, kuid see jaotus on meelevaldne. Nähtavasti on keegi tõlkijatest püüdnud jäljendada Petrus Lombarduse "Sententside" jaotust neljaks raamatuks.

"De fide orthodoxa" esimene raamat räägib Jumala olemusest ja olemasolust, Jumala loomusest ja Kolmainsusest. Jumala olemasolu tõendina osutab ta sellele, et ilmutusest valgustatute arvamused langevad kokku nende omadega, keda juhib üksnes mõistuse valgus. Samuti kasutab ta argumenti, mis põhineb loodud asjade muutlikkusel, ja plaaniargumenti.

Teises raamatus võtab ta kokku oma aja vaated füüsilisele maailmale, võtmata siiski kõiki neid omaks. Ta demonstreerib ka oma aja astronoomia põhjalikku tundmist. Samuti räägib ta seal inglite ja deemonite loomusest, maapealsest paradiisist, inimloomuse omadustest, Jumala etteteadmisest ja ettemääratusest. Inimesest rääkides (27. peatükis) esitab ta ka kokkuvõtte psühholoogiast. Erinevalt Plotinosest samastab ta nus'i ja hinge.

Kolmandas raamatus on jutt Kristuse isiksusest ja kahekordsest loomusest. See viib monofüsiitliku ketserluse vaatluse juurde. Ta väidab, et hümm "Trisagion" ei käi ainult Kolmainsuse teise isiku, vaid kõikide isikute kohta. Samuti kaitseb ta neitsi Maarja õigust Jumalasünnitaja (Theotokos) tiitlile. Ta vaidleb ägedalt Nestoriusega, kes tahtis Jumalaema tiitli asendada Kristuse-ema tiitliga.

Neljas raamat käsitleb Pühakirja. Vana Testamendi kaanonisse arvab ta Epiphaniose teose "De ponderibus et mensuris" eeskujul 22 juudi Piibli raamatut.

Tekst

Püha Johannes Damaskusest

Ortodoksse usu täpne esitus

Raamat 1

Peatükk I

Sellest, et Jumalus on mõistetamatu ning ei ole tarvis liigse uudishimuga uurida seda, mida meile ei ütle pärimus pühadelt prohvetitelt, apostlitelt ja evangelistidelt

Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud. (Jh 1:18). Nii et Jumalus on väljendamatu ja mõistetamatu, sest keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg (Mt 11, 27). Samuti ka Püha Vaim teab Jumala mõtteid, nõnda nagu inimese vaim teab inimese mõtteid (1Kr 2:11). Ja peale esimese ja õndsa Olendi Enda ei ole keegi kunagi Jumalat tundnud, kui just mitte see, kellele Ta ise on avanud, – mitte keegi mitte ainult inimeste seast, vaid isegi mitte maailmaülestest Vägedest, ütlen, keerubitest ja seeravitest endist.

Ent Jumal ei ole jätnud meid täielikku teadmatusse, sest teadmise sellest, et Jumal on, istutas ta Ise igaühe loomusesse. Ka maailma loomine ise, selle säilitamine ja juhtimine kuulutavad Jumaluse suurust (Saalomoni tarkuseraamat 13:5 [sest loomade suurusest ja kaunist näost näikse võrdlemisi nende esimene looja ära]). Peale selle on Jumal oma Ainusündinud Poja, meie Issanda ja Jumala ja Lunastaja Jeesuse Kristuse läbi andnud meile teadmise Enesest, mille me suudame endasse mahutada. Selle pärast me võtame vastu, tunnetame ja austame kõike, mis me oleme saanud pärimusena käsuõpetuselt ja prohvetitelt, apostlitelt ja evangelistidelt, ja midagi sellest kõrgemat me ei koge [ Dionysios Areopagita, "Jumala nimedest"' 1]. Sest kui Jumal on hea, siis ta on ka iga headuse andja, ja tal ei ole osa ei kadedusest ega mingist muust kirest [ Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28], sest kadedus ei ole lähedane Jumala loomusele kui kiretule ja ühtsele loomusele. Ja sellepärast avas Tema kui kõikteadja ja igaühe hüve eest hoolitsev meile, aga mida me ei suuda kanda, sellest ta vaikis. Sellega me peamegi rahulduma, selles püsima ega mitte üle astuma igavestest piiridest (Õpetussõnad 22:28 [Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!]) ja Jumala pärimusest.

(...)

Peatükk IV

Sellest, mis on Jumal. Sellest, et Jumalust ei ole võimalik taibata

Niisiis see, et Jumal on, on ilmne. Kuid mis Ta on olemuselt ja loomuselt, see on täiesti taibatamatu ja teadmata. Et ta on kehatu, see on selge. Sest kuidas võib olla keha see, mis on lõpmatu ja piiritu, millel pole kuju, mis ei ole kombitav, on nähtamatu, lihtne ja mitteliitsus? Sest kuidas saab muudetamatu olla see, mis on piiratud ja allub passioonile? Ja kuidas saab mitte alluda passioonile see, mis koosneb stiihiatest (elementidest) ja laguneb nendeks jälle? – Sest ühinemine on võitluse algus, võitlus on jagunemise algus, jagunemine on lagunemise algus: kuid lagunemine on Jumalale täiesti võõras Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].

Kuidas saab teoks ka see, et Jumal läbistab ja täidab kõik, nagu öeldakse Pühakirjas: Kas see pole mina, kes täidab taeva ja maa? ütleb Issand (Jeremia raamat 23:24). Sest on võimatu, et keha läheks läbi kehade, segunemata ja ühinemata nendega, nii nagu vedelikud koos sulavad ühte ja lahustuvad [ Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].

Kui aga eeldada, nagu mõned ütlevad, mittemateriaalset keha, mis sarnaneb sellega, mida kreeka targad nimetavad viiendaks kehaks [ eeter, kvintessents ], mis on muide võimatu, siis teda muidugi pannakse liikuma nagu taevastki, sest taevast nimetataksegi viiendaks kehaks. Aga kes seda keha liikuma paneb? [Muidugi teine olend] – sest kõik liikuva paneb liikuma teine. Kes siis paneb liikuma ka selle teise? Ja nii edasi, kuni kohtame midagi, mida ei panda liikuma. Ent esmaliikumapanijat ei panda liikuma, missugune ongi Jumal. Sellepärast on ainult Jumal niisugune, et Teda ei panda liikuma ja oma liikumatusega paneb kõik liikuma. Järelikult peab tunnistama, et Jumalus on kehatu [ Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].

Ent see ei määratle veel Tema olemust, täpselt nagu ka mitte mittesündinudolek, algusetus, muudetamatus ega kõdunematus ega kõik see, mida räägitakse Jumalast või tema olemisest. Sest kõik see ei näita mitte seda, mis Jumal on, vaid seda, mis Ta ei ole. Kes aga tahab väljendada mingi asja olemust, see peab ütlema, mis ta on, mitte seda, mis ta ei ole. Muide, Jumala kohta ei saa öelda, mis ta oma loomult on: aga hoopis omasem on rääkida temast kõige eituse kaudu. Sest Ta ei ole miski olevate asjade hulgast, mitte sellepärast, nagu teda üldse olemas ei oleks, vaid sellepärast, et ta on kõrgem kõigest olevast, kõrgem isegi olemisest endast. Sest kui tunnetusel on objektiks olevad asjad, siis see, mis on üle tunnetuse, on muidugi ka üle olemise, ja jälle see, mis ületab olemise, on ka üle tunnetuse [ Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kõne 28].

Niisiis, Jumal on piiritu ja taibatamatu, ja üks on Temas taibatav – tema piirituolek ja taibatamatus. Aga see, mida me räägime Jumalast jaatavalt, ei näita meile tema loomust, vaid seda, mis kuulub loomuse juurde. Sest kas me siis nimetame Jumalat heaks või õiglaseks või targaks või millekski muuks, me ei väljenda tema loomust, vaid seda, mis kuulub loomuse juurde. Aga mõnikord on sellel, mida Jumala kohta jaatavalt öeldakse, peamiselt eituse jõud; nii näiteks me kasutame Jumalast rääkides sõna "pimedus", pidades silmas mitte pimedust, vaid seda, mis ei ole valgus, vaid seda, mis on kõrgemal igasugusest valgusest; või kasutame sõna "valgus", pidades silmas, et ei ole pimedus.

(...)

Peatükk XIII

Jumala kohast ja sellest, et ainuüksi Jumalus on kirjeldamatu

Kehaline koht on sisaldava piir, milles sisaldub sisalduv; näiteks õhk sisaldab, aga keha sisaldub. Kuid mitte kogu sisaldav õhk ei ole sisalduva keha koht, vaid üksnes sisaldava õhu piir, mis ümbritseb sisalduvat keha. Üldse aga [peab teadma], et sisaldav ei sisaldu sisalduvas.

Ent on ka intelligiibel koht, kus on ja asub intelligiibel ja kehatu loomus, kus nimelt ta kohal on ja toimib; kuid ta ei sisaldu mitte kehaliselt, vaid intelligiiblilt; sest tal ei ole kindlat kuju, et ta saaks kehaliselt sisalduda.

Jumal, kes on mitteaineline ja kirjeldamatu, ei asu seega kohas: Ta on Ise endale koht kui kõike täitev, üle kõige olev ja Ise kõike sisaldav. Ometi öeldakse, et ka Tema asub kohas, ja kus Tema toimimine ilmneb, seda nimetataksegi kohaks – Jumala kohaks. Sest Tema Ise, segunemata millegagi, tungib kõigest läbi ja laseb kõigel oma toimimises osaleda vastavalt igaühe väärilisusele ja vastuvõetavusele: räägin füüsilisest ja kõlbelisest puhtusest. Sest mitteaineline on puhtam ainelisest, ja vooruslik pahelisest. Niisiis nimetatakse Jumala kohaks seda, mis kõige rohkem osaleb tema toimimises ja armus. Sellepärast on taevas tema aujärg; sest taevas teevad inglid tema tahtmist ja kiidavad teda alati – mis moodustabki Tema rahu; aga maa on Tema jalajärg (Jesaja 6:1), sest "nähti seda maa peal ja läbi käimas inimestega" (Baaruki 3:38]]). Jumala jalaks aga on nimetatud Tema püha ihu. Jumala kohaks aga nimetatakse ka kirikut, sest me eraldame seda kui püha kohta Jumala ülistamiseks; siin me ka pöördume Tema poole oma palvetega. Sama moodi ka teisi kohti, kus ainult on meile ilmne tema toimimine olgu siis ihus või ilma kehata, nimetatakse Jumala kohtadeks.

Peab aga teadma, et Jumalus on jagamatu, nii et Ta on tervenisti kõikjal, mitte osa osas, kehaliselt jaotatuna, vaid tervenisti kõiges ja tervenisti üle kõige.

Ingli ja hinge kohast ning kirjeldamatust

Mis puutub inglisse, siis tema küll ei sisaldu kehaliselt kohas nõnda, et ta saaks näo ja teatud kuju, ometi aga öeldakse tema kohta, et ta asub kohas intelligiibli kohaloluga ja toimimisega, nagu see on omane tema loomusele, ja ta ei ole kõikjal kohal, vaid seal, kus ta toimib, ta intelligiiblilt ka piirdub, sest ta ei saa toimida ühel ja samal ajal eri kohtades. Jumalale aga on omane toimida kõikjal ühel ja samal ajal. Sest ingel toimib eri kohtades oma loomuse kiiruse tõttu ning võime tõttu kergesti, st ruttu üle minna, Jumalus aga, kes on kõikjal ning üle kõige, toimib ühe ja sama lihtsa toiminguga eri kohtades ühel ja samal ajal.

Hing aga ühineb kehaga tervenisti kõigega, mitte osa osaga; ega sisaldu kehas, vaid sisaldab teda nagu tuli rauda, ning kehas viibides sooritab talle omaseid toiminguid.

Kirjeldatav on see, mida hõlmab kas koht või aeg või arusaamine, kirjeldamatu on aga see, mida miski niisugune ei hõlma. Seega on üksnes Jumalus kirjeldamatu kui algusetu ja lõputu, kõike sisaldav ja mitte ühegi mõistega hõlmatav; sest ta on hõlmamatu ja piiritu, mitte kellegi teada olev ja ainult Iseendale teadaolev. Inglit aga piirab nii aeg – sest tal on oma olemise algus – kui ka koht – olgugi intelligiiblis mõttes, nagu me ennist ütlesime – ja taibatavus – sest [inglid] mingil moel tunnevad ka üksteise loomust, ja täielikult piirab neid Looja. Aga kehasid piirab nii algus kui lõpp kui kehaline koht kui ka taibatavus.

Mõtete kokkuvõte Jumalast ja Isast ja Pojast ja Pühast Vaimust. Ja Sõnast ja Vaimust.

Jumalus on niisiis täiuslik, kõigutamatu ja muutumatu. Oma ettenägemisega on ta ette määranud kõik, mis meist ei sõltu, määrates kõigele omase ja kohase aja ja koha. Sellepärast Isa ei mõistagi kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte (Jh 5:22). Sest kohut mõistavad muidugi nii Isa kui ka Poeg kui Jumal kui ka Püha Vaim; kuid üksnes Poeg kui inimene tuleb kehalisel moel ja istub oma kirkuse troonile (Jh 25:31), sest ainult piiratud kehale on kohased liikumine ja istumine, ja mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle (Ap 17:31).

Kõik on Jumalast kaugel, ent mitte koha, vaid loomuse poolest. Mõistlikkus, tarkus ja otsustamine ilmuvad ja kaovad meis kui omadused; mitte aga Jumalas: Temas ei teki ega hävi midagi; sest Ta on muutumatu ja kõigutamatu ning Temale ei saa omistada midagi juhuslikku. Sest hüve on Tal Tema olemusega kaasnevana.

Kes alati püüdleb Jumala poole, see näeb Teda; sest Jumal on kõiges; kõik olev sõltub Olevast, ja miski ei saa olemas olla, millel ei oleks oma olemist Olevalt, sest Jumal kui loomust sisaldav on kõigega ühendatud; aga Oma püha ihuga ühines Jumal-Sõna hüpostaasiliselt ja meie loomusega lähenes kokkusulamatult.

Mitte keegi ei näe Jumalat kui ainult Poeg ja Vaim. Poeg on Isa nõu, tarkus ja vägi. Sest ei saa omistada Jumalale kvaliteete, et mitte meile öelda, et ta koosneb olemusest ja kvaliteedist.

Poeg on isast, ja kõik, mis Tal on, on Tal Temast, sellepärast ta ei saagi iseenesest midagi teha (Jh 5:30); sest tal ei ole Isaga võrreldes erilist toimimist. С

See, et Jumal, kes on loomult nähtamatu, saab nähtavaks tegude kaudu, on meile teada maailma ja selle valitsemise korraldusest (Saalomoni Tarkuseraamat 13:5).

Poeg on Isa kuju, aga Poja kuju on Vaim, Kelle läbi Kristus, kes elab inimeses, annab talle selle mis on vastav [Jumala] kujule [näole].

Jumal–Püha Vaim on keskmine sündimatu ja sündinu vahel, ja Poja läbi ühineb ta Isaga. Teda nimetatakse Jumala vaimuks, Kristuse Vaimuks, Kristuse Mõistuseks, Issanda Vaimuks, Ise-Issandaks, lapsendamise Vaimuks, tõe Vaimuks, vabaduse Vaimuks, ülitarkuse Vaimuks, sest Ta põhjustab kõike seda; Ta täidab kõike oma olemusega ja sisaldab kõike, täites oma olemusega maailma, kuid piirdumata oma väe poolest maailmaga.

Jumal on ikkaolev, muutumatu, kõikeloov, vaga mõistuse poolt kummardatav olend.

Jumal on Isa, alati olev, sündimatu, sest ta ei ole kellestki sündinud, kuid on sünnitanud kaasikkaoleva Poja. Jumal on ka Poeg, kes alati on Isaga, kellest ta on sündinud ajatult ja igavesti, väljaspool väljavoolamist ja kiretult ja lahutamatult. Jumal on ka Püha Vaim, pühitseb, hüpostaasiline vägi, kes Isast lahutamatult lähtub ja puhkab Pojas, on Isa ja Pojaga üheiolemuseline.

On Sõna, mis on Isale olemuslikult alati omane. Sõna on ka loomulik aruliikumine, mille järgi ta liigub, mõtleb, arutleb; ta on otsekui aru vastuhelk ja sära. Veel on seesmine sõna, mida lausutakse südames. Väljaöeldav sõna jälle on mõtte edasiandja. Jumal-Sõna on seega nii iseseisev kui ka hüpostaasiline; aga teised kolm sõna on hinge jõud, mida ei kaeda nende enese hüpostaasis; nimelt on esimene hinge loomulik sünnitis, mis temast alati tekib; teist nimetatakse seesmiseks ja kolmandat väljaöeldavaks.

Ja Vaimu mõistetakse mitmesugusel viisil. On Püha Vaim. Ja Püha Vaimu toimeid nimetatakse vaimudeks. Vaim on hea ingel; vaim on ka deemon; vaim on ka hing; mõnikord nimetatakse ka aru vaimuks; vaim on ka tuul; vaim on ka õhk.

Välislingid

• Venekeelne tekst