Dikļi kihelkond

Dikļi kirik

Dikļi kihelkond (saksa keeles Kirchespiel Dickeln, läti keeles Dikļu draudzes novads) oli haldusüksus Liivimaal Volmari kreisis.

Ajalugu

Dikļi kihelkond Ludwig August Mellini "Liivimaa atlases" (1798)

Dikļi kihelkonnale pani alguse aastal 1630 kihelkonna alale ehitatud kabel, milles hakkasid teenistusi pidama Aloja kihelkonna õpetajad. See tõi kaasa Aloja ja Salatsi kihelkonna vahelise tüli, sest ka Salatsi kihelkond pidas neid alasid enda koosseisu kuuluvaks ning nii hakkasid seal käima ka Salatsi kirikuõpetajad. Kihelkondadevaheline sõda lõppes sellega, et piirkond allutati hoopis Umurgale.

Kihelkonna alad kuulusid aastani 1650 Umurga kihelkonda, seejärel üritas sealne piirkond iseseisvuda, ent aastal 1655 ei kiitnud konsistoorium seda heaks. Olukord, kus Dikļi pidas end iseseisvaks kihelkonnaks, aga kirik seda ei tunnistanud, kestis aastani 1669, mil Dikļi ka ametlikult iseseisvaks kihelkonnaks kuulutati. Aastast 1873 oli Dikļi abikirikuks Augstroze kirik. Patronaadiõigus kuulus Dikļi mõisale, kaaspatroonideks olid kihelkonna rüütlimõisate omanikud.

Dikļi kihelkonna mõisad

• Budenbroka (Schujenpahlen) rüütlimõis
• Dikļi (Pastorat Dickeln) kirikumõis
• Dikļi (Dickeln, varem Hof von der Paale) rüütlimõis, fideikomiss
• Mazbrenguļi (Klein-Wrangelshof, varem Urumpae) rüütlimõis
• Ozoli (Lappier) rüütlimõis, fideikomiss

Dikļi kihelkonna mõisad 1903. aasta kaartidel. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Teisel kaardil kihelkonna lahustükk (Mazbrenguļi mõis) Rubene ja Straupe kihelkonna vahel

Kirjandus

• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826. Lk 245-6 [1].
• Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 370 [2].
• Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 110-4 [3].
• Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 110-3 [4].
• Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.