Mine sisu juurde

Eelotsusetaotlus

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Eelotsusetaotlus on Euroopa Liidu liikmesriigi kohtu esitatud taotlus Euroopa Kohtule, mis seisneb küsimuses, kuidas Euroopa Liidu õigust korrektselt tõlgendada[1] või küsimuses liidu institutsioonide, organite, asutuste õigusaktide kehtivuse kohta.[2]

Eelotsuse taotlemisega kujundatakse Euroopa Liidu õiguse ühtset õiguspraktikat, tagades ühtset toimet läbi õiguse tervikliku tõlgendamise kõigis liikmesriikides.[1]

Eelotsusetaotluse võimalus on tagatud Euroopa Liidu lepingu (edaspidi "ELL") artiklis 35 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi "ELTL") artiklis 267. Eelotsusetaotluse esitamine on tihti liikmesriigi kohtu otsustada. Isegi juhul, kui menetlusosalised nõuavad eelotsusetaotluse esitamist, võib riigisisene kohus teatud juhtudel sellest loobuda.[3]

Loobuda saab kahel juhul:

Eelotsusetaotluse Euroopa Liidu õigusaktide kohta võib teha, sõltumata sellest, kas see akt on otseselt kohaldatav või mitte. Eelotsusetaotlusi võib teha ka seoses mittesiduvate aktidega ja teatud lepingutes mitteliikmesriikidega.[4]

Euroopa Kohtu pädevuse piirid eelotsusetaotluse küsimustele vastamisel

[muuda | muuda lähteteksti]

Kellele Euroopa Kohus vastab?

[muuda | muuda lähteteksti]

Eelotsust saab küsida vaid organ, mis kujutab endast "kohut" ELTL artikli 267 tähenduses, mille juures võtab Euroopa Kohus arvesse järgmisi asjaolusid: organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine selle organi poolt ning tema sõltumatus.[5]

Näiteks kohtuasjas C-14/08 tuli analüüsida Euroopa Kohtu pädevust antud asjas vastamaks eelotsusetaotlusele, sest tegu oli mitte kohtuvaidlusega, vaid kohtuvälise küsimusega. Nimelt olid küsimused esitatud olukorras, kus riigisisene kohus täitis haldusasutuse, mitte kohtu funktsiooni (punkt 31). Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus toimib haldusasutusena ilma, et ta lahendaks samal ajal õiguslikku vaidlust, ei saa lugeda, et ta teostab õigustmõistvat funktsiooni (punkt 35).

Millal Euroopa Kohus ei vasta?

[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus võib eelotsuse teha üksnes juhul, kui liidu õigus on põhikohtuasjas kohaldatav.[2] Eelotsusetaotlust ei menetleta, kui Euroopa Liidu õigusel puudub tähtsus asja lahendamise seisukohalt. Praktikas esineb selliseid olukordi vähe.[6] Väljakujunenud kohtupraktika on näidanud, et riigisisesed kohtud võivad pöörduda Euroopa Kohtu poole ka küsimustega, mille sätteid on Euroopa Kohus juba tõlgendanud või, mille kehtivuses ei ole põhjendatud kahtlust.[7]

Euroopa Kohus on põhimõtteliselt kohustatud eelotsuse tegema, kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad Euroopa Liidu õiguse tõlgendamist. Riigisisese kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest keeldumine on võimalik vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud Euroopa Liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud.[8]

Euroopa Kohus võib keelduda ELTL artikli 267 alusel esitatud riigisisese kohtu eelotsuse küsimusele vastamast juhul, kui ei ole järgitud eelkõige nõudeid eelotsusetaotluse sisu kohta või kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine, mida riigisisene kohus taotleb, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui probleem on hüpoteetiline.[9]

Mida Euroopa Kohus vastab?

[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu õiguse tõlgendamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt ELTL artiklile 267 on Euroopa Kohtul pädevus teha eelotsuseid aluslepingute, põhiõiguste harta ja eelotsuse küsimustes viidatud direktiivide tõlgendamise kohta.[10]

Kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohus pädev tõlgendama akte, mille on küll vastu võtnud organid, keda ei saa liigitada liidu institutsioonideks, organiteks või asutusteks, kuid mis siiski on olemuselt liidu õigusakti rakendamiseks või kohaldamiseks võetud meetmed. Lisaks on Euroopa Kohus ka täpsustanud, et asjaolu, et liidu õigusakt ei ole siduv, ei takista Euroopa Kohtul ELTL artikli 267 kohase eelotsetaotluse raames sellise õigusakti tõlgendamise üle otsustamast.[11]

Nagu eespool mainitud, saab Euroopa Kohus teha otsuse juhul kui liidu õigus on põhikohtuasjas kohaldatav. Samas on Euroopa Kohus korduvalt tunnistanud ennast pädevaks lahendama liidu õiguse sätteid puudutavaid eelotsusetaotlusi olukorras, kus põhikohtuasja asjaolud on küll väljaspool liidu õiguse kohaldamisala, kuid liidu õigusnormid on muudetud kohaldatavaks riigisisese õigusega selliselt, et olukordades, mis ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, järgitakse liidu õiguses sätestatut. Sellises olukorras on Euroopa Liidul selge huvi selle vastu, et lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendataks liidu õigusest üle võetud sätteid ühetaoliselt.[12] Õigustatud on Liidu õiguse sätete tõlgendamine Euroopa Kohtu poolt olukordades, mis ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, kui need sätted on siseriiklike õigusnormidega muudetud selliste olukordade suhtes vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks, et tagada selliste olukordade ja liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvate olukordade ühesugune kohtlemine.[13]

Näiteks kohtuasjas C‑542/14 tuli tuvastada, kas Euroopa Kohus on pädev vastama eelotsusetaotlusele, kuna põhikohtuasi puudutas puhtalt riigisisest olukorda ja seepärast ei olnud seotud liidu õigusega. Euroopa Kohus leidis antud asjas, et Läti seadusandja kavatses ühtlustada sõnaselgelt Läti konkurentsiõiguse liidu omaga ning otsustas seega käsitleda riigisiseseid ja liidu õigusega reguleeritud olukordi identselt. Kohus märkis, et on pädev antud asjas vastama eelotsusetaotlusele, sest antud asjas oli Läti konkurentsiseaduse artikkel vastava liidu õiguse artikliga identne ning neid sai üheselt tõlgendada, mistõttu oli antud asjas liidu õigus kohaldatav.[14]

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et Euroopa Kohus on pädev tõlgendama liidu õigust seoses selle kohaldamisega uues liikmesriigis alates viimase liiduga ühinemise kuupäevast.[15]

Kohtuasjas C‑364/17 esitas Varna halduskohus eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule seoses käibemaksudirektiivi tõlgendamisega. Kohus märkis, et kuna antud asjas muutus käibemaks sissenõuatavaks enne Bulgaaria Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, siis Euroopa Kohus ei ole pädev tõlgendama liidu direktiive, kui põhikohtuasjas kõnealuste maksude sissenõudmise periood jääb aega enne asjaomase liikmesriigi ühinemist Euroopa Liiduga.[16]

Euroopa Kohus on lisaks leidnud, et pelgalt mõne asjaolu esinemine pärast asjaomase liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeva, mis seondub asjaoludega, mis leidsid aset enne seda kuupäeva ja mille tagajärg see on, ei ole piisav, et omistada Euroopa Kohtule pädevus vastamaks direktiivi tõlgendamist puudutavatele eelotsuseküsimustele.[17]

Ei lahenda riigisisest kohtuasja

[muuda | muuda lähteteksti]

ELTL artikli 267 alusel puudub Euroopa Kohtul pädevus kohaldada liidu õigusnorme konkreetsele juhtumile. Euroopa Kohtu ülesanne ei ole analüüsida eelotsusemenetluses riigisiseseid õigusnorme ega hinnata põhikohtuasja ümbritsevat faktilist konteksti, kuna see ülesanne kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Euroopa Kohus keskendub eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastatud küsimusele arvestades faktilist (asjaolud) ja õiguslikku (õigusnormid) konteksti, millest selgub esitatud eelotsusetaotluse alus.[18]

Rakendus Eesti kohtupraktikas

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kohtusüsteemi esimese astme moodustavad maakohtud ja halduskohtud, teise astme ringkonnakohtud. Riigikohus on esimese ja teise astme kohtutest eraldiseisev.[19] Eesti kohtud võivad kohtumenetluse käigus paluda Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, kuidas tõlgendada ja kohaldada Euroopa Liidu õigust.[20] Eelotsuse saamiseni peatub riigisisene kohtuprotsess (eelotsusetaotluse eelduseks on poolelioleva kohtuprotsessi olemasolu). Oodatakse ära Euroopa Kohtu selgitus riigi esitatud küsimustele, mille pinnalt teeb siseriiklik kohus oma lõpliku otsuse.[21] Eelotsuse puhul lähtutakse Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkusest, mis tähendab, et riigisisesel kohtul on kohustus olukorda parandada. Eelotsus muutub riigisisese kohtu jaoks siduvaks, ignoreerida seda ei tohi.[4]

Esimese ja teise astme kohus võib, kuid ei ole kohustatud küsima Euroopa Kohtult eelotsust, välja arvatud juhul, kui riigisisesel kohtul tekib kahtlus Euroopa Liidu õiguse kehtivuses.[22] Riigisisesed kohtud, mille otsuste peale saab riigisisese õiguse järgi edasi kaevata, võivad vastavalt Euroopa Liidu asutamislepingule vabalt hinnata, kas esineb vajadus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse korras tõlgendamise taotlus või mitte.[23]

Riigikohus on kohustatud poole taotlusel eelotsust küsima nii menetluse käigus kui asja menetlusse võtmise staadiumis.[24][25]

Eesti esitatud eelotsusetaotlused on kättesaadavad Riigikohtu kodulehel.[20]

Eesti eelotsusetaotluste näiteid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Kohtuasjas C‑562/12 (punkt 53) esitas Tartu Ringkonnakohus eelotsusetaotluse, milles palus tõlgendada Seirekomitee kinnitatud programmi juhendi sätteid ning nende vastavust Euroopa Liidu määrustele. Selle peale märkis Euroopa Kohus, et kuna Seirekomitee ei kujuta endast liidu institutsiooni, asutust ega organit, ei ole Euroopa Kohtu pädevuses kontrollida sellise programmi juhendi seaduslikkust.
  2. Kohtuasjas C‑292/12 (punktid 39 ja 43) märkis Euroopa Kohus, et osasid Tartu Ringkonnakohtu esitatud eelotsusetaotlusi, mis puudutavad Euroopa Liidu toimimise lepingu konkurentsinormide võimalikku asjakohasust, ei saa pidada vastuvõetavateks, sest eelotsusetaotluses ei ole piisavalt faktilisi ja õiguslikke asjaolusid või vähemalt faktilisi hüpoteese, mis seletaksid esitatud küsimuste alust. Samuti puuduvad täpsed andmed Euroopa Liidu õiguse puutumusest põhikohtuasjas.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Asi C-166/73, Rheinmühlen-Düsseldorf EKL 1974 - EÜ asutamislepingu artikkel 234
  2. ↑ 2,0 2,1 Euroopa Liidu Teataja (20.07.2018). "Soovitused liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks". C 257/1. Vaadatud 11.03.2018. {{netiviide}}: tundmatu tühi parameeter: |p. 1= (juhend)
  3. ↑ 3,0 3,1 Paul Craig, Gráinne de Búrca (2015). EU Law: Text, Cases, and Materials 6th Edition. Oxford University Press. Lk 471.
  4. ↑ 4,0 4,1 Paul Craig, Gráinne de Búrca (2015). EU Law: Text, Cases, and Materials 6th Edition. Oxford University Press. Lk 466.
  5. ↑ Asi C‑96/04: Standesamt Stadt Niebüll EKL 2006, lk I‑356, punkt 12
  6. ↑ Risto Eerola, Tuomas Mylly, Päivi Saarinen (2001). Euroopa Liidu õigus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 165.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. ↑ Boxus jt, C‑128/09–C‑131/09, C‑134/09 ja C‑135/09, EU:C:2011:667, punkt 32
  8. ↑ Asi C‑561/12, Nordecon AS ja Ramboll Eesti AS v. Rahandusministeerium EKL 2013, punktid 29-30
  9. ↑ Asi C‑72/15, PJSC Rosneft Oil Company v. Her Majesty's Treasury jt EKL 2017, punktid 49-50
  10. ↑ Asi C‑246/17, Ibrahima Diallo v État belge EKL 2018, punkt 28
  11. ↑ Asi C‑613/14, James Elliott Construction Limited v Irish Asphalt Limited, EKL 2016, punktid 34-35
  12. ↑ Asi C‑295/16, Europamur Alimentación SA v Dirección General de Comercio y Protección del Consumidor de la Comunidad Autónoma de la Región de Murcia EKL 2017, punkt 29
  13. ↑ Asi C‑257/17, C ja A v. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie EKL 2018, punkt 33
  14. ↑ Asi C‑542/14, SIA VM Remonts jt v. Kokurences padome EKL 2016, punkt 17-19
  15. ↑ Asi C‑364/17, "Varna Holideis" EOOD v. Direktor na Direktsia "Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika" Varna pri Tsentralno upravlenie na Natsionalnata agentsia za prihodite EKL 2018, punkt 17
  16. ↑ Asi C‑364/17, "Varna Holideis" EOOD v. Direktor na Direktsia "Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika" Varna pri Tsentralno upravlenie na Natsionalnata agentsia za prihodite EKL 2018, punkt 18
  17. ↑ Asi C‑364/17, "Varna Holideis" EOOD v. Direktor na Direktsia "Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika" Varna pri Tsentralno upravlenie na Natsionalnata agentsia za prihodite EKL 2018, punkt 30
  18. ↑ Vt Euroopa Kohtu 23. aprilli 2009. aasta otsust liidetud kohtuasjades C‑378/07–C‑380/07, Angelidaki jt v. Organismos Nomarchiakis Autodioikisis Rethymnis, EKL 2009, punkt 48
  19. ↑ "Eesti kohtusüsteem". Originaali arhiivikoopia seisuga 10.07.2019. Vaadatud 11.03.2019.
  20. ↑ 20,0 20,1 "Eesti kohtute eelotsusetaotlused". Vaadatud 11.03.2019.
  21. ↑ Asi C-428/06, Unión General de Trabajadores de La Rioja (UGT-Rioja) ja teised v. Juntas Generales del Territorio Histórico de Vizcaya ja teised EKL 2008, I-6747
  22. ↑ Asi C-314/85, Foto-Frost v. Hauptzollamt Lübeck-Ost EKL 1987
  23. ↑ Asi C-495/03, Intermodal Transports BV v. Staatssecretaris van Financiën EKL 2005, I-8151
  24. ↑ "Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon". Euroopa Liidu Teataja. 07.06.2016. Art 267 lg 3. Vaadatud 11.03.2019.
  25. ↑ Vt ka asi C-99/00: Lyckeskog EKL 2002, I-4839
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eelotsusetaotlus&oldid=6509685"