Eesti Arstide Liit
| Lühend | EAL |
|---|---|
| Asutatud | 1921 |
| Õiguslik staatus | mittetulundusühing |
| Asukoht | Pepleri 32, Tartu |
| Liikmed | Eestiga seotud arstid |
| Juhtkond | Juhtkond |
| Töötajad | Töötajad |
| Veebileht | http://www.arstideliit.ee |
Eesti Arstide Liit on mittetulundusühing, mille eesmärk on arstide ühendamine rahva tervise kaitseks, tervishoiupoliitika kujundamiseks ja meditsiinikultuuri edendamiseks. Liit tegutseb ka ametiühinguna, mille eesmärk on arstide töö- ja kutsealaste, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste ja huvide esindamine ning kaitsmine. Liidul on ametiühingute seadusest tulenev ametiühingu pädevus ja õigused[2].
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]19. sajand
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene teadaolev arstiselts Eestis oli XIX sajandil Tartus tegutsenud Dorpater medizinische Gesellschaft (eesti keeles Tartu Arstiteaduslik Selts)[3]. Sinna kuulus mitmeid eestlastest arste, teiste hulgas ka Peeter Hellat (D.M. 1888)[4] ja Henrik Koppel (D.M. 1891). Mõlemaid võib pidada ka eesti arstide organiseerumise pioneerideks. Seltsi tegevus soikus Vene-Türgi sõja ajal (1877–1878), tingituna paljude professorite ja arstide sõttaminekust[5].
Oluliseks eesti arstkonna kui terviku moodustumisel sai 1910. aasta, kui Tallinnas toimunud laulupidu tõi kohale palju eestisoost arste. Samal aastal koostati seltsi põhikiri, kuid mitme katse järel jäi see siiski poliitilistel põhjustel Eestimaa kubermanguvalitsuses registreerimata. Alles 1912. aastal saadi luba seltsi asutamiskoosolekuks tingimusel, et selle nimi ei sisaldaks sõna "Eesti". Nii asutatigi Tallinna raekojas Põhja-Balti Arstideselts, mille esimeheks valiti Henrik Koppel. Põhja-Balti Arstideselts arendas viljakat teadustegevust ja andis välja ajakirja Tervis. Selts, mida võib lugeda Eesti Arstiseltside Liidu vahetuks eelkäijaks, lõpetas oma tegevuse 29. juunil 1919
20. sajand
[muuda | muuda lähteteksti]Organiseerumine esimesel iseseisvusperioodil 1918–1940
[muuda | muuda lähteteksti]13. mail 1918 asutati Tartus Henrik Koppeli algatusel Tartu Eesti Arstide Selts, mille esimeheks valiti prof. Aleksander Paldrock. 3. septembril 1919 asutati Tallinna Eesti Arstide Selts[6]. Järgmistel aastatel asutati samalaadsed seltsid Pärnus (1920), Viljandis (1920), Narvas (1922), Läänemaal (1924) ja hiljem teistes kohtades. Samal ajal tegutsesid Tallinnas ja Tartus ka Saksa, Vene ja Juudi Arstide Selts. Tingituna aktiivsest piirkondlike seltside loomisest kinnitati Tallinnas 11.–12. septembril 1920 toimunud I arstide päevadel Eesti Arstideseltside Liidu (EASL) põhikiri. 28. veebruaril 1921 registreeriti EASLi põhikiri Haapsalu Rahukohtus[küsitav]. See daatum tähistab ka tänase Eesti Arstide Liidu kui EASLi järglase aastapäeva.
Eesti Arstideseltside Liidu esimehed olid aastail 1921–1927 Juhan Luiga, 1927–1931 Mait Püümann (Püümets), 1931–1936 Adalbert Lübek, 1936–1937 Voldemar Vadi ja 1937–1940 Aadu Lüüs. EASLi seisukohad ja ettepanekud ei leidnud aga küllaldast toetust poliitikute ringkondades. Seepärast hakkas EASL juba 1926. aastast ette valmistama projekti arstide ametliku kutseesinduse loomiseks. Selleks sai 1. juulil 1935 tööd alustanud Arstide Koda, mis oli seadusliku staatusega kutsealane omavalitsus. Uude organisatsiooni pidid kuuluma kõik riigis praktiseerivad arstid. 1921–1940 tegutses EASL arstide maakondlikke seltse ühendava organisatsioonina, osaledes noore riigi tervishoiu arendamises, kaitstes oma liikmete huve ja korraldades arstide erialaseid üritusi. EASL aastakonverentsidel, mis kandsid nime Eesti Arstidepäevad, käsitleti Eesti tervishoiu- ja meditsiiniprobleeme. EASL andis alates 1922. aastast välja ajakirja Eesti Arst ja talle kuulus 1924. aastal avatud Eesti Tervishoiu Muuseum. Nõukogude okupatsioonivõimud tegid EASL tegutsemisele lõpu. Siseasjade rahvakomissari otsusest 22. oktoobrist 1940, mille alusel Eesti Arstideseltside Liit likvideeriti ja tema vara natsionaliseeriti võime lugeda: "... leidsin, et organisatsiooni tegevus võib kahjustada ühiselulise solidariteedi ja rahva ühtluse kujunemist...". EAL-i likvideerimiskoosolek toimus selle viimase esimehe prof. Aadu Lüüsi juhatusel Tartus 15. septembril 1940. Likvideeritud "ühiskonnaohtliku" arstide liidu funktsioonid jaotati mitme nõukoguliku organisatsiooni vahel: Tervishoiutöötajate ametiühing, ENSV Tervishoiuministeeriumis registreeritud arstide teaduslikud seltsid ja Eesti Arsti asemele astunud Nõukogude Eesti Tervishoid. 1940. aastal lõpetas oma tegevuse ka Arstide Koda. Saksa okupatsiooni ajal, aastail 1943–1944 tegutses Eesti Tervishoiukoda. 1945. aastal loodi Eesti NSV Tervishoiutöötajate Ametiühing.
Organiseerumine okupatsiooniperioodil
[muuda | muuda lähteteksti]Okupatsioon lõpetas Eesti Arstideseltside Liidu tegevuse, sellega aga ei lakanud eesti arstide ühistegevus. 6. aprillil 1945 asutasid emigreerunud arstid Eesti Arstide Seltsi Rootsis (EASR)[7], mis tegutseb tänini ja on aastakümneid säilitanud EASL traditsioone. Seltsi kuulus 120 tohtrit, hiljem hakkas see arv kiiresti kasvama. EASR esimeheks valiti prof. J. Riives. Kuigi Eesti Arstideseltside Liit oli ametlikult likvideeritud, tunnustas seltsi viimane esimees prof. Aadu Lüüs EASR-i kui EASL-i järglast, samuti olid EASR-i asutajaliikmed kuulunud ka Arstideseltside Liitu. EASR-i esmaseks ülesandeks sai eesti arstidele töötamisvõimaluste otsimine. Regulaarselt toimusid ka teaduslikud referaadiõhtud seltsi liikmetele. 1965. aastal sai EASR esimeheks Elmar Jakobson. Seltsi tegevus aktiviseerus taas 1969. aastal, mil valiti uus juhatus eesotsas dr Jaan Novekiga. 1987. aastal oli EASR-is 345 liiget. Seltsi kuulus ka üle 40 arsti, kes tegutsesid Euroopa teistes riikides. EASR-i juhatuse esimehena on töötanud ka dr. Einar Berggren ja dr. Ants Anderson. 1999. aasta jaanuarist on juhatuse esimees dr. Argo Kõvamees. 2012. aastast aga dr Karl Väärt. Koostöö kolleegidega Eestis algas juba enne Eesti Arstide Liidu asutamist, ametlikud sidemed organisatsioonide vahel sõlmiti 1989. aastal. EAL tunnistas EASR-i õigusi Eesti Arstideseltside Liidu õigusjärglasena, kuid EASR leidis, et EAL loomisega kandub see õigusjärgsus üle Eestisse.
Laulva revolutsiooni ajastu
[muuda | muuda lähteteksti]1940. aastal likvideeritud EASL tegevuse taasalustamise idee tuli 16. mail 1988 loodud Tartu Arstide Liidult[8]. Loodav Eesti Arstide Liit pidi saama Eesti Arstiseltside Liidu õigusjärglaseks. Eesti Arstiseltside Liit uuendatud nimega Eesti Arstide Liit (EAL) taasasutati 1988. aastal. 11. juunil 1988 tuli Tallinnas kokku EAL esimene üldkogu[9]. Otsustati taasasutada Eesti Arstide Liit, kinnitati põhikiri, valiti volikogu ja eestseisus. Eesti Arstide Liidu esimeseks presidendiks valiti dr. Laur Karu. Esimese üldkogu protokoll kannab oma nõudmistes ajastu pitserit. Muu hulgas nõuti vööndiaja kehtestamist ja avaldati toetust IME programmile. Otseselt tervishoiuga seotud küsimustest nõuti näiteks täpse tervishoiustatistika avaldamist[10].
Eesti Arstide Liit iseseisvuse taastamise perioodil
[muuda | muuda lähteteksti]Organisatsiooni struktuur ja korraldus
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Arstide Liit on korraldatud viisil, mis taotleb liikmete suurimat võimalikku kaasatust. Seetõttu on oluline osa võimust antud hierarhiliselt madalamatele otsustustasemetele. Üldise põhimõttena tegutsevad arstide liidu juhtivad organid üldriiklikul tasandil. Piirkondlikud ühendused tegutsevad seevastu kohalikul tasandil. Kõik juhtivad kogud valitakse hääletamise teel. Ehkki seda pole otseselt nõutud, püüeldakse enamasti konsensuse saavutamise poole, mis sageli siiski ei õnnestu. Kõrgeima otsustusõigusega on liikmeskond. Igal aastal valib liikmeskond endi seast arstid, kes moodustavad üldkogu.
Liikmete organiseerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Arstide liidu liikmed on geograafilise paiknemise alusel jaotatud gruppidesse, mida liidu sees nimetatakse piirkondlikeks ühendusteks. Piirkondlikel ühendustel on oma valitud esindused. Piirkondlike ühenduste arv ei ole määratud. Neid on aja jooksul tekkinud ja teisalt ka kadunud. Piirkondlikke ühendusi on arstide liidus käesoleval ajal 14[11]. Põhikirjast tulenevalt on oluline osa otsustusõigusest antud piirkondlikele ühendustele. Piirkondlikul ühendusel on õigus võtta arste arstide liidu liikmeks ja neid ka liikmeskonnast välja arvata. Piirkondlik ühendus võib ilma juhatusega konsulteerimata tegutseda kohalikult tasandil arstide huvide kaitsmisega. Igal piirkondlikul ühendusel on õigus delegeerida esindajaid arstide liidu volikokku ja juhatusse.
Üldkogu ja üldkoosolek
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Arstide Liidu kõrgeima otsustusõigusega on liikmeskond, kes põhimõtteliste ja pikaaegse mõjuga otsuste tegemiseks valib piirkondlike ühenduste vahendusel endi seast igal aastal 200 üldkogu delegaati. Üldkogu koguneb tavaliselt üks kord aastas. Aeg ei ole täpselt määratud, kuid tavaliselt toimub üldkogu novembris või detsembris. Erandliku õigusena on vaid üldkogu pädevuses kutsuda kokku üldkoosolek. Üldkoosoleku pädevuses on arstide liidu eesmärkide muutmine, muuhulgas ka tegevuse lõpetamine. Regulaarsete ülesannetena seisavad üldkogu ees presidendi, volikogu ja juhatuse valimised ning eelarve kinnitamine.
Volikogu
[muuda | muuda lähteteksti]Volikogu koosseisu valib üldkogu. Volikogu suurus ei ole otseselt määratud, kuid tavaliselt ei ületa see 35 arsti. Arstide liidu volikogu koosneb piirkondlike ühenduste delegeeritud esindajatest ja üldkogu valitud esindajatest. Delegeeritud esindaja kas kinnitatakse või lükatakse lihtenamusega tagasi. Ülejäänud liikmed valitakse lihtenamusega. Volikogu koguneb vähemalt kaks korda aastas ning otsustab tähtsate küsimuste üle, mis mõjult jäävad juhatuse ja üldkogu pädevuse vahele. Volikogu valitakse kolmeks aastaks ja kõik juhatuse liikmed loetakse ka volikogu liikmeteks.
Eestseisus
[muuda | muuda lähteteksti]Igapäevast tsentraalset juhtimist korraldab juhatus, mida arstide liidus nimetatakse eestseisuseks. Eestseisus valitakse kolmeks aastaks. Eestseisus koosneb delegeeritud liikmetest ja üldkogu vabalt valitud liikmetest, kes kinnitatakse ametisse lihtenamusega. Eestseisuse liikmete hulka kuuluvad alati endine president, ametis olev president ja valitud president. Lisaks kuuluvad eeseisusse alati Tallinna ja Tartu piirkondlike ühenduse esindajad, samuti perearstide esindaja ning arst-residentide esindaja. Eestseisuses on 5–13 liiget.
President
[muuda | muuda lähteteksti]Arstide liitu juhib president. President võib soovi korral suure enamiku otsuseid langetada iseseisvalt. Tema võim on selgesõnaliselt piiratud vaid eelarve kinnitamisel. Kõigil muudel juhtudel ei pea president otseselt liidu juhitavat kogude käest nõu küsima. Samas peetakse sellist käitumist presidendile sobimatuks, mistõttu on liidu kombestikust lähtuvalt president kohustatud põhimõttelisi otsuseid alati juhtivate liikmetega arutama. Ametis olev president on arstide ametlik esindaja, tema ametiaeg kestab kolm aastat.
Töötajad
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Arstide Liidu töötajad on peasekretär, raamatupidaja, registripidaja ja välissuhete koordinaator.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Katrin Rehemaa, Ken Ird, Andrus Rehemaa, "Arstide liidu maja lugu", Eesti Arst 2015, 94(11):690–691
- ↑ EESTI ARSTIDE LIIDU PÕHIKIRI, Vastu võetud Eesti Arstide Liidu üldkogu poolt Pärnus, 28. novembril 2009. a.
- ↑ Rahvusarhiivi kirje asutuse kodulehel (17.06.2015).
- ↑ Valgamaa koduloolise andmebaasi kirje Peeter Hellati kohta (19.06.2015)
- ↑ Rahvusarhiivi fondi kirje Tartu Arstiteadusliku Seltsi kohta (19.06.2015)
- ↑ Tallinna Arstide Liidu ajalugu (18.06.2015)
- ↑ Eesti Arstide Selts Rootsis ajalugu (18.06.2015)
- ↑ Tartu Arstide Liit ajalugu (18.06.2015)
- ↑ Eesti Arstide Liidu esimese üldkogu protokoll 11.06.1988.
- ↑ Eesti Arstide Liidu üldkogu protokoll 11.06.1988.
- ↑ Eesti Arstide Liidu koduleht (22.07.2015)