Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium
Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium oli Eesti NSV ministeerium, mille loomiseks 1966. aastal reorganiseeriti Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus (tegutses 1962–1966).
Minister oli Heino Teder, kes juhtis ministeeriumi kogu selle eksisteerimise aja[1] aastail 1966–1988, asetäitjad olid Felix Nõmmsalu[2] ja Endel Mändmaa.
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Ministeeriumi eesotsas olid metsateadlased. Ühendati metsade majandamine ja looduskaitse. Tegeleti metsamaade parandamise ja teede rajamisega. Tasakaalustati metsade raiumine ja uuendamine. Loodi metskondi ja metsamajandite süsteem. Toetati metsanduslikku kõrg- ja keskharidust, loodi koolimetskonnad; peeti kutsevõistlusi[3], metsaülemate, noorte spetsialistide, metsnike ja metsavahtide päevi ning asutati metsamajanduse ja looduskaitse teadusliku uurimise instituut (Eesti Metsainstituut). Pandi alus jahi- ja puhkemajandusele ning metsamaa mitmekülgsele kasutusele ning asutati Eesti esimene rahvuspark ja metsamuuseum. Oluliseks peeti töötajate olme ja kutseoskuste parandamist.[4] Metsandusteemalised mitmevõistlused olid aluseks raievõistlustele.
Riiklik metsavalve
[muuda | muuda lähteteksti]Ministeeriumi süsteemis tegutses riiklik metsavalve. Metsavalve töötajad olid metskondade ja metsamajandite järelevalve kohustusega ametnikud alates metsavahtidest ja lõpetades metsamajandite direktoritega, samuti metsamajandite looduskaitseinspektorid ja kaitsealade töötajad ning ministeeriumi Looduskaitse Valitsuse ametnikud. Kokku oli metsavalvetöötajaid kuni 3,5 tuhat.[5]
Metsatulekahjude avastamine ja kustutamine
[muuda | muuda lähteteksti]1963. aastal hakati metsamajanditesse ehitama tulevalvetornide võrku, tuletõrje-keemiajaamu kahjutulede kustutamiseks [6] ning rajama veehoidlaid ja veevõtukohti.[7]
Vormiriietus
[muuda | muuda lähteteksti]Metsavalve töötajad kandsid vormiriietust. Munder oli Vene traditsiooni kohaselt must või tumesinine ajaloolise tausta tõttu – kuna metsast saadi puitu sõjalaevastikule, allusid riigimetskonnad mereväele ja ka metsameeste riietus sarnanes mereväe omaga (isegi nn kaptenipaelad varrukatel. Aeg-ajalt peeti metsamehi mundri tõttu ka tuletõrjujateks, mis ei olnudki päris vale). Enne Nõukogude võimu oli Eesti metsatöötajate vorm roheline ja roheliste mundrite tegemist aegajalt arutati, kuid minister Teder ei tulnud mõttega kaasa. Uus vormiriietus kerkis tõsiselt päevakorda 1970. aastal, tollaste töötajate meenutustes arvatavalt seetõttu, et ministri enda järjekordse tumesinise mundri kandeaeg sai otsa (üleliiduline norm nägi ette uue ülikonna iga kahe aasta järel). Minister Teder võttis mundri värvi muutmise ette, ülesande sai Henn Alton.
Protseduur oli Nõukogude asjaajamisele iseloomulik. Kõigepealt pidi muutuseks olema juriidiline alus, aga sobilikku NSV Liidu määrust ei leitud. NSV Liidu Riikliku Metsakomitee käskkirja sinise vormi kandmiseks ministeerium muuta ei saanud. Viidati Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusele nr. 69 (12.02.1963) liiduvabariikide õiguste laiendamise kohta, mille osas oli olemas üleliiduline määrus. Siis sai minister välja anda käskkirja nr. 122 (30.06.1970) rohelisele vormiriietusele ülemineku kohta.
Taheti, et uus riietus oleks ka tegumoelt teistsugune. Eestiaegse kasutuselevõtt oleks võinud tuua poliitilisi tagajärgi. Seega sai tellimuse Tallinna Moemaja. Rohelise tooni näidised saadeti ministeeriumi, sealt mitmesse metsamajandisse ja kollektiivse arutelu tulemusena valiti värv välja. Värvi osas oli tähtis NSV Liidu Kaitseministeeriumi kooskõlastus, sest munder pidi sõjaväe omast erinema.
Vormirõivaid vajas üle 3000 metsavalvetöötaja. Komplektis oli sinel, ülikond, pluus, särk, vormimüts, vihmamantel, talvemantel. Ülikonna juures võis kanda ka kalifeesid, sest ratsa tööl käimine oli võimalik (kuigi seda ei kasutatud), kuna metsavalves oli veel 1970. aastatelgi ligi 2000 hobust. Lõkmed, mütsimärgid ja tärnid jäid, triibud varrukatele mitte. Juhtivtöötajate rõivad tehti rätsepatöökodades, massõmbluse korraldamine oli keerukam, kuid lahendused leiti.
Lätlased said rohelise vormi paar aastat hiljem.[8]
1988. aastal ministeerium reorganiseeriti ja loodi Riiklik Looduskaitse ja Metsamajanduse Komitee. 1989. aastal asutati selle baasil Keskkonnaministeerium.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Metsaselts tunnustas Heino Tederi elutööd. Valgamaalane (vaadatud 18.08.2016)
- ↑ EGA AMET LEIBA KÜSI. 05. (metsamehed). F. Nõmmsalu (26:09-29:20) jahindusest. (kuulatud 19.08.2016)
- ↑ Kutsevõistlused 2016 (vaadatud 18.08.2016)
- ↑ Kaupo Ilmet.Eesti metsanduse suurkuju Heino Teder 80. (vaadatud 18.08.2016)
- ↑ Keskkonnainspektsioon. Ajalugu. (vaadatud 18.08.2016)
- ↑ Eesti metsanduse suurmehed. Heino Teder: metsale elatud elu. Koostaja Ülo Tamm. Lk. 39.
- ↑ Sirli Kormik. Mets kui kultuurinähtus Kodu-uurimistöö. Tulevalvetornid ja veehoidlad, lk. 22 (vaadatud 9.09.2016).
- ↑ Eesti metsanduse suurmehed. Heino Teder: metsale elatud elu. Koostaja Ülo Tamm. Lk. 44-47.
- ↑ Keskkonnaministeerium. Ajalugu.(vaadatud 18.08.2016)
VÄlislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Lahemaa rahvuspargi loomine: Heino Teder jt meenutavad tolleaegseid olusid ja vastuolusid. Mati Talviku saade "Ajaproov" (vaadatud 18.08.2016)