Eesti rahvakalender

Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloo jooksul muutunud ja eri allikatest mõjutusi saanud.

Põllumajanduses tekitas suurt segadust rahvakalendrit mõjutanud 1918. aasta kalendrireform, kui 1. veebruarile järgnes 14. veebruar. Selle tulemusel nihkusid kõik rahvakalendri tähtpäevad looduse suhtes 13 päeva varasemale ajale.

Tavaliselt peetakse eesti rahvakalendrist rääkides silmas rahvakalendrit sellisena, nagu see oli välja kujunenud ligikaudu 19. sajandi keskpaigaks. Tänapäeva rahvakalendrisse kuuluvaks võidakse lugeda ka selliseid hiljuti populaarseks saanud tähtpäevi nagu sõbrapäev, volbripäev ja halloween.

Eestlaste muistsest kalendrist on suhteliselt vähe teada, sest kalendriteateid on kirja pandud alles 19. ja 20. sajandil. Varasemate kommete kohta leidub üksikuid andmeid visitatsiooni- ja nõiaprotsesside protokollides, reisikirjades ja kroonikates. Väga paljus on muinaseestlaste kalendrit puudutavad seisukohad hüpoteetilised ja oletuslikud.

Eesti rahvakalendri vanimaks kihistuseks on aastaaegade ja loodusnähtuste rütmilisus ning sellega seondunud põlluharija tööd-tegemised. Uuema kihistusena on rahvakalendrisse sulandunud kirikukalendri pühad. Neist mitmed andsid muistsetele tähtpäevadele uue nimetuse, kuid rahvapärimuses säilis sageli ka ristiusueelne kombestik.

On oletatud, et rahvakalendri varasem ajaarvestus põhines peamiselt kuukalendril ning aega arvestati kuuloomisest järgmise kuuloomiseni või noorkuust noorkuuni, samas ei ole kuukalendri järgi võimalik põldu harida. Kalendrikuu sai eestlastele omaseks ilmselt alles eestikeelsete trükikalendrite mõjul 18. sajandi algul. Lisaks Rooma kalendrist pärinevatele rahvusvahelistele kuunimetustele on Eestis olnud tarvitusel ka rahvapärased kuude nimetused.

Lisaks kuukalendrile oli ajaarvestusel abiks eriline mnemotehniline meetod – lugunädalad. See oli ligikaudne suuline kalender, mis arvestas nädalaid mingist tähtpäevast teise tähtpäevani. Näiteks "jõulust kuus nädalat küünlasse, küünlast üksteist jürisse, jürist kaheksa jaani, jaanist neli jaagupisse, jaagupist üheksa mihklisse, mihklist kuus marti, mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulu". Lisaks lugunädalatele loendati külvinädalaid: jaanipäevast (24. juuni) või jaagupipäevast (25. juuli) alates loendati kahanevalt tagasi 10–13 nädalat, mis määrasid ära eri põllu- ja aiaviljade külviaja.

Nädalas oli seitse päeva, kuid on oletatud, et varasemal ajal võis kasutusel olla ka viiepäevane nädal. Sellistele oletustele annab alust tõsiasi, et nädalapäevade nimetustest on reede ja laupäev laenulise päritoluga ning neljapäeva ja laupäeva ehk vastavalt viiepäevase ja seitsmepäevase nädala eelviimase või viimase päevaga seondub mõneti sarnaseid uskumusi ja kombeid.

Ka kolmapäeva nimetamine kesknädalaks annab selget tunnistust kunagisest viiepäevasest nädalast, mis ulatus esmaspäevast erilise viienda päevani.

Läbi aegade on rahvakalendri keskmes olnud suurte tööde alguse ja lõpu tähistamine, suuremate looduse üleminekute pühitsemine. Nii jagunes aasta kahte ossa: suviseks ajaks, mil tehti põllutöid ja kari käis väljas, ning talveajaks, mil loomad olid laudas ja põld lume all. Suvehooaega on tavaliselt peetud jüripäevast (23. aprill) (enne 1918. aastat 7. mai) mihklipäevani (29. september) (enne 1918. aastat 13. oktoober).

Aasta suurimad tähtpäevad olid talvine ja suvine pööripäev. Lisaks neile oli rahvakalendris veel kuni 80 tähtpäeva, millest aga osa tunti ainult piiratud paikkondades. Mõningate tähtpäevade vanus ulatub tõenäoliselt üle tuhande aasta, ristiusueelsed nimetused on aga säilinud ainult vähestel (jõulud, suvisted, künnipäev, karjalaskepäev). Aja jooksul püsisid rahva mälus kindlamalt need tähtpäevad, millega seostus rikkalikum usundiline pärimus ja kombestik.

20. sajandi teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti riikliku iseseisvuse taastamise järel see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel angloameerika kultuurist üle valentinipäeva (Eestis ka sõbrapäev) ning halloween'i tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt üliõpilaste ja noorte kevadpeoks.

Tähtpäevad

Jaanuar

• Näärikuu
• 1. jaanuar – näärid
• 6. jaanuar – kolmekuningapäev
• 7. jaanuar (ka 13. jaanuar) – nuudipäev ehk kanutipäev
• 14. jaanuar – taliharjapäev
• 17. jaanuar – tõnisepäev
• 25. jaanuar – paavlipäev

Veebruar

• Küünlakuu
• 2. veebruar – küünlapäev ehk pudrupäev
• 9. veebruar – luuvalupäev
• 22. veebruar – talvine peetripäev
• 24. veebruar – talvine madisepäev

Märts

• Paastukuu, urbekuu
• 1. märts – jevdokiapäev
• 9. märts – sorokasveet ehk tsirgupäev
• 12. märts – korjusepäev
• 17. märts – alekseipäev
• 17. märts – patrikupäev
• 17. märts – käädripäev ehk ussiliikumise päev; püha Gertrudi mälestuspäev
• 21. märts – pendipäev
• 25. märts – maarjapäev ehk paastumaarjapäev, ka marjapunapäev

Aprill

• Jürikuu
• 1. aprill – aprillipäev ehk naljapäev
• 1. aprill – karjalaskepäev
• 14. aprill – künnipäev
• 23. aprill – jüripäev
• 25. aprill – markusepäev

Mai

• Lehekuu
• 1. mai – volbripäev
• 9. mai – kevadine nigulapäev
• 18. mai – eerikupäev
• 25. mai – urbanipäev

Juuni

• Jaanikuu
• 15. juuni – viidipäev
• 24. juuni – jaanipäev
• 27. juuni – seitsmemagajapäev
• 29. juuni – suvine peetripäev

Juuli

• Heinakuu
• 2. juuli – heinamaarjapäev
• 10. juuli – seitsmevennapäev
• 22. juuli – madlipäev
• 25. juuli – jaagupipäev
• 26. juuli – annepäev
• 29. juuli – olevipäev

August

• Lõikuskuu
• 1. august – makaveipäev
• 10. august – lauritsapäev
• 15. august – rukkimaarjapäev
• 18. august – rollapäev
• 19. august – paasapäev
• 24. august – pärtlipäev
• 29. august – ivanoskoroona

September

• Mihklikuu
• 8. september – ussimaarjapäev
• 21. september – sügisene madisepäev
• 29. september – mihklipäev

Oktoober

• Viinakuu
• 14. oktoober – kolletamispäev
• 26. oktoober (ka 31. oktoober) – midruskipäev
• 28. oktoober – simunapäev

November

• Talvekuu
• 2. november – hingedepäev
• 10. november – mardipäev
• 25. november – kadripäev
• 30. november – andresepäev

Detsember

• Jõulukuu
• 6. detsember – nigulapäev
• 13. detsember – luutsipäev
• 21. detsember – toomapäev
• 24. detsember – jõulud
• 26. detsember – tabanipäev ehk tehvanusepäev ehk tehvanipäev
• 28. detsember – süütalastepäev
• 31. detsember – näärid

Liikuvad pühad

• Lihavõtted ehk munapühad ehk ülestõusmispühad algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva, 22. märts...26. aprill
• Vastlapäev ehk lihaheitepäev on noorkuu teisipäev, seitse nädalat enne lihavõtteid, päev enne tuhkapäeva, 3. veebruar...9. märts
• Tuhkapäev on 40 nädala- ehk argipäeva enne ülestõusmispühi ehk üks päev pärast vastlapäeva
• Urbepäev ehk palmipuudepüha on pühapäev nädal enne lihavõtteid
• Suur neljapäev kuulub suurde nädalasse
• Suur reede kuulub suurde nädalasse, 17. märts...20. aprill
• Tuuleristipäev on kolm neljapäeva enne ristipäeva
• Linnuristipäev on kaks neljapäeva enne ristipäeva
• Leheristipäev on üks neljapäev enne suurt ristipäeva
• Ristipäev ehk taevaminemispüha on 40. päeva pärast lihavõtteid, neljapäev
• Suvistepühad ehk nelipühad on seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid, 10. mai...14. juuni
• Emadepäev on maikuu teine pühapäev
• Isadepäev on novembrikuu teine pühapäev
• Advent algab pühapäeval neli nädalat enne jõule ja kestab kuni jõululaupäevani

Vaata ka

• sirvikalender
• kalender
• maausk
• maavalla rahvakalender
• Eesti riigipühad, riiklikud tähtpäevad, riigilipu heiskamise päevad
• Eesti-Ma Rahwa Kalender, 1720. aastal Tallinnas välja antud esimene eestikeelne kalender

Välislingid

• Eesti uuema rahvakalendri tähtpäevade andmebaas
• Teatmebibliograafiat kalendrikommetest
• Ülevaade rahvakalendrist Eesti Rahva Muuseumi veebilehel
• Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kalender