Elefthérios Venizélos
- Lennujaama kohta vaata artiklit Ateena Elefthérios Venizélose rahvusvaheline lennujaam.
| Elefthérios Venizélos | |
|---|---|
| Ελευθέριος Βενιζέλος | |
 Elefthérios Venizélos (1919) | |
| Kreeka peaminister | |
|
Ametiaeg 1933 – 1933 1932 1928 – 1932 1924 1917 – 1920 1915 1910 – 1915 | |
| Eelnev | Stefanos Dragoumis (1910) |
| Järgnev | Alexandros Othonaios (1933) |
| Kreeta Riigi peaminister | |
|
Ametiaeg 2. mai 1910 – 6. oktoober 1910 | |
| Kreeka sõjaasjade minister | |
|
Ametiaeg 27. juuni 1917 – 18. november 1920 | |
| Eelnev | Anastasios Charalambis |
| Järgnev | Dimitrios Gounaris |
| Kreeka välisminister | |
|
Ametiaeg 23. august – 7. oktoober 1915 | |
| Eelnev | Dimitrios Gounaris |
| Järgnev | Alexandros Zaimis |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
23. august 1864 Mournies, Osmanite Riik (praegune Kreeka) |
| Surmaaeg |
18. märts 1936 (71-aastasena) Pariis, Prantsusmaa |
| Erakond | Liberaalne Partei |
| Abikaasa | Helena Schilizzi (1921–1936) |
| Lapsed | Sofoklís Venizélos |
| Sugulased |
Konstantínos Mitsotákis Kyriákos Mitsotákis |
| Alma mater | Ateena Ülikool (õigusteadus) |
| Autogramm |
 |
Elefthérios Kyriákou Venizélos (kreeka keeles Ελευθέριος Κυριάκου Βενιζέλος, Eleuthérios Kyriákou Venizélos; 23. (vkj 11.) august 1864 – 18. märts 1936) oli Kreeta ja Kreeka poliitik ning iseseisvuslane. Ta läks ajalukku Kreeka riigi laiendaja ja liberaalse demokraatia edendajana.[1][2][3] Ta juhtis Liberaalset Parteid ning oli aastatel 1910–1933 kaheksal ametiajal Kreeka peaminister.
Ta suurendas läbikäimist Euroopa kontserdi suurjõududega ning mõjutas suuresti nii riigi sise- kui välispoliitikat. Seetõttu on teda nimetatud tänapäeva-Kreeka loojaks.[4]
Ta jõudis suurde rahvusvahelisse poliitikasse kui tagas Kreeta Riigile autonoomia ning hiljem liitis Kreeta saare Kreekaga. Aastal 1909 kutsuti ta Ateenasse, et lahendada poliitiline tupikseis ja teha temast peaminister. Ta viis sisse põhiseadus- ja majandusreformid, millest algas Kreeka ühiskonna moderniseerimine. Lisaks korraldas ta tulevaste sõdade tarbeks ümber Kreeka armee ja mereväe.[5] Enne 1912.–1913. aasta Balkani sõdu õnnestus Venizelosil liituda Balkani Liigaga, mis oli sõjaline liit Osmanite Riigi vastu. Tema diplomaatilise osavuse tulemusel kasvas Kreeka rahvaarvult ja pindalalt kaks korda suuremaks, endale saadi Makedoonia, Ípeiros ja osad Egeuse saared.
Esimeses maailmasõjas oli Kreeka liitlaste poolel ning seega kasvas riik veelgi. Samas olid tema poliitikale vastu kuningas Konstantínos I neutraliteedipoliitika toetajad ning tekkis 1910. aastate rahvuslik skisma. Skisma kasvas mitteametlikuks kodusõjaks, kus võimu nimel võitlesid kümnendeid monarhistid ja nn venizelistid.[6][7] Pärast võitu esimeses maailmasõjas sai Kreeka uusi territooriume Anatoolia ja Traakia lääneosas, mis oli samm lähemale Suure Idee saavutamisele ehk kogu Egeuse mere kreekakeelse rahvastiku liitmisele ühe riigi alla. Pärast esimest maailmasõda sai ta 1920. aasta valimistel lüüa ning Kreeka kaotas 1919.–1922. aasta Kreeka-Türgi sõja. Venizelos läks omal algatusel eksiili ning esindas Kreekat Lausanne'i rahuläbirääkimistel, millega sõlmiti rahvastikuvahetus Kreeka ja Türgi vahel.
Jaanuaris 1933 sai temast viimast korda peaminister. Pärast märtsis 1935 toimunud riigipöördekatset põgenes ta Pariisi, kus ta aasta hiljem suri. Ta maeti Kreetale Akrotiri poolsaarele Chaniá äärelinna ehk oma sünnikoha lähistele. Venizelose perekonna hauad on saanud kohalikuks vaatamisväärsuseks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kitromilides, 2006, p. 178
- ↑ "Liberty Still Rules", Time, 18 February 1924.
- ↑ "Venizélos, Eleuthérios". Encyclopædia Britannica Online. 2008.
- ↑ Duffield, J. W. (30 October 1921). "Venizelos, Maker of Modern Greece". The New York Times.
- ↑ Βερέμης, Θάνος Μ; Koliopoulos, Giannēs (2006). Ελλάς. Η σύγχρονη συνέχεια: από το 1821 μέχρι σήμερα (kreeka). Καστανιώτης. ISBN 978-960-03-4246-8.
- ↑ Beaton, Roderick (16. oktoober 2019). Greece: Biography of a Modern Nation (inglise). University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-67374-5.
- ↑ "Intrigue in Greece". The Argus. Melbourne. 4. juuli 1916. Lk 7. Vaadatud 29. novembril 2012 – cit. via National Library of Australia.