Ereda koonduslaager

Mälestusmärk Ereda koonduslaagris viibinud vangidele

Ereda koonduslaager oli okupeeritud Eestis asunud Saksa koonduslaager, mis paiknes Vaivarast 40 km ja Kohtla-Järvest 10 km kaugusel. See oli ühtlasi üks esimesi Vaivara koonduslaagrivõrgustikku ehitatud koonduslaagreid. Koonduslaager töötas SS-i Majanduse ja Halduse Peaameti (saksa keeles SS Wirtschafts-Verwaltungshauptamt) alluvuses.

Laagri vangide ülesanne oli varustada tööjõuga Saksa kontserni Kontinental Öl AG alluvuses olevat Kirde-Eesti põlevkivitööstust, kus toodeti mootoriõli ja bensiini. Alates ajast, mil Suur-Saksamaa väed olid taganenud Kaspia mere äärsetest naftatööstuse piirkondadest, oli okupeeritud Eestis bensiini ja õli tootmise tähtsus suurenenud. Laagris korraldasid valvet eestlastest ja venelastest politseipataljonid ning organisatsiooni Organisation Todt juhtimise all töötanud sakslased.

Ajalugu

Algselt oli laager vaid ajutine ning oktoobris 1943 toimetati sinna 245 vangi. Novembriks oli vange 630 ning nende ülesanne oli ehitada 10 kilomeetri kaugusele uus koonduslaager. Detsembris plaan tühistati ning Ereda koonduslaager jäi kuni selle sulgemiseni alamlaagriks. Jaanuaris 1944 oli laagris 752 vangi. Evakueeritavate saabumisega idapoolsetest laagritest kasvas vangide arv laagris hüppeliselt ning sama aasta veebruaris teatas SS-laagri arst Franz von Bodmann juba 1600 vangi olemasolust Eredal. Vangide valvas 61 venelasest valvurit. 19. juulil 1944 tegid 1122 juuti tööd mitmel ehitusel. Koonduslaagri operaatorid pidasid nii suurt arvu äärmiselt ebaproduktiivseks.

Esimeste juudi vangide saabudes juhtis laagrit veel ehitusettevõte OT. Hiljem moodustati administratsioon ning esimeseks laagri juhatajaks määrati Heinz Drosihn. Tüüfuseepideemia ajal oli koonduslaagri arst Erich Scharfetter. Hiljem kandsid vangide tervise eest hoolt Rolf Klicker ja Wilhelm Bahr.

1943. aasta augustis ja septembris küüditati Leedust Eestisse umbes 1000 juudi vangi, kellest enamik jäi Eredale. Kuu aja pärast toimetati osa vangidest Narva. 1943. ja 1944. aasta talvedel toodi Keskvanglast (Tallinnast) Eredasse väike grupp juudi naisi. Ilmselt selleks, et eraldada juudid mittejuudi vangidest.

Elu koonduslaagris

Dokument arhiivist

Elamistingimused olid Ereda koonduslaagris halvad. Koonduslaager jagunes ülemiseks ja alumiseks sektsiooniks. Mõlemad olid ehitatud soisele pinnasele. Majutus koosnes alguses vaid Nisseni majadest, mis ei pakkunud vangidele külma eest kaitset. Mitmed naised kurtsid, et nende juuksed külmusid ööga sedavõrd, et hommikul oli vaja juukseid lõigata. Nisseni maju hakati kutsuma koerte majadeks. Esimesed saabujad pidid endale ise eluruumid ehitama. Sel ajal puudusid võimalused põhivajaduste rahuldamiseks (köök, pesuruumid). Jooksva vee võimalus tekkis laagris alles 1944. aasta juunis. Sellega sai võimalikuks vangide massiline pesemine peale tööd. Paljud vangid pidid tööle jõudmiseks kõndima pikki vahemaid. Oli tavaline, et vang pidi läbima jalgsi 10 kilomeetrit, et jõuda Kohtla-Järvele tööle. Need retked olid talvel puidust kingadega kurnavad. 1944. aasta veebruariks oli laager niivõrd ülerahvastatud, et ruumipuuduse tõttu oli vangidel raske leida vaba ruumi, kus pikali heita. Viletsate elutingimuste tõttu oli surmajuhtumite arv ebaharilikult suur: veebruaris 109 ja märtsis 161. Tüüfuseepideemia aitas suremusele kaasa. Ellujäänud nägid, kuidas nende vanemate surnukehi põletati. Alamlaagris, kuhu olid koondatud lapsed ja haiged, oli olukord hullemgi kui ülemises sektsioonis. Paljud vangid rääkisid ühest ebatavalisest juhtumist, mis oli seotud Tšehhist ja Saksamaalt toodud juudi naiste üleviimisega Ereda satelliitlaagrisse. Viimastel oli võimalus SS-lastega saksa keeles rääkida. Laagriülem Heinz Drosihn armus ühte neist ja see avaldas tema suhtumisele vangidesse positiivset mõju. Lisaks leebematele meetmetele toimus 1943. aastal uusaastapidu, kus Drosihn käis vangidega pidutsemas. Juhtunust sai teada SS-laagri juhtkond. Drosihn üritas OT-s asuvate tuttavate abiga põgeneda, kuid sooritas hiljem tüdrukuga enesetapu. Laagri juhtkond seadis uueks eesmärgiks juhtunu kordumise ärahoidmise ja otsustas alustada Schutzstaffeli liikmete omavahelise jälitustegevusega. Uueks laagri juhiks sai Helmut Schnabel, keda peeti sadistiks, sest tema käitumine tekitas vangides pahameelt. Ta tappis kaks vangi selle eest, et viimased küsisid suppi. Lisaks tappis ta vihast ka ühe juudi päritolu vastsündinu. Samuti oli ka juhus, kus kõhulahtisuse käes vaevelnud kinnipeetav ei jõudnud õigeks ajaks laagripaika tagasi ja seepeale tulistas Schnabel teda, sõnades: "Sa neetud koer, tahad, et siin oleks valge lumi määrdunud?". Vangid pidasid OT-d inimlikumaks kui SS-personali, sest OT liikmed üritasid vangideni lisatoitu toimetada. Vastavat arvamust jagasid ka OT liikmed ja tunnistasid, et koonduslaagri tingimused on halvad.

Koonduslaagri sulgemine

OT endiste liikmete sõnul saadeti Ereda koonduslaager laiali 1944. aasta juuli lõpus. Vähem kui kahe kuu pärast, 16. septembril, andis Saksamaa juht Adolf Hitler käsu Saksa vägedel Eestist lahkuda ja Eestis lõppes Saksa okupatsioon. Laagri sulgemine oli seotud rinde lähenemisega. Vahetult pärast sulgemist toimusid laagriplatsil valikuliselt vangide mahalaskmised, mida viis läbi laagri endine arst Franz von Bodmann. Osad vangid evakueeriti teistesse riikidesse. Laagri koristamiseks jäi kohapeale 100 inimest. Tänaseks ei ole koonduslaagri varemeid säilinud, samuti puuduvad Ereda koonduslaagrist fotod. Vangide mälestuseks paigaldati laagri kohale mälestusmärk.

Vaata ka

• Natsionaalsotsialism
• Auschwitzi koonduslaager
• Schutzstaffel
• Holokaust Eestis
• Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei
• Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Välislingid

• Ereda koonduslaager veebisaidil merorialmuseums.org