Eric Clapton

Eric Clapton
Eric Clapton 2008. aastal Londonis
Sünninimi	Eric Patrick Clapton
Tuntud kui	Slowhand
Sündinud	30. märts 1945 Surrey, Suurbritannia
Stiilid	bluus, rokk, hard rock
Elukutse	kitarrist, laulja
Pill	kitarr
Tegev	alates 1962
Seotud esitajad	The Yardbirds, Cream, Derek and the Dominos, Blind Faith
Tähelepanuväärsed pillid
Fender Stratocaster ("Blackie", "Brownie", nimeline mudel) Gibson SG ("The Fool"), Gibson Les Paul, akustiline 1939 Martin 000-42

Eric Patrick Clapton (hüüdnimi Slowhand; sündinud 30. märtsil 1945 Inglismaal Surrey krahvkonnas Ripleys) on Briti kitarrist, laulja ja laulude autor. Clapton on rokkmuusikas üks mõjukamaid ja austatumaid kitarriste.

Kuigi Clapton on salvestanud muusikat paljudes stiilides, on ta ikkagi jäänud truuks bluusile.

Ta on mänginud ansamblites The Yardbirds, John Mayall & the Bluesbreakers, Cream, Blind Faith, Delaney & Bonnie & Friends ja Derek and the Dominos.

Clapton on ainus muusik maailmas, kes on pääsenud Rock'n'rolli kuulsuste halli nimekirja lausa kolm korda: sooloartistina ning The Yardbirdsi ja Creami liikmena. Clapton on teisel kohal ajakirja Rolling Stone edetabelis "100 Greatest Guitarists of All Time" (100 parimat kitarristi läbi aegade) ja neljandal kohal edetabelis "Gibson's Top 50 Guitarists of All Time". Neljandaks paigutati ta ka ajakirja Guitarist eriväljaandes "Blues Guitar Heroes".

Clapton lahkus 1960. aastate keskel The Yardbirdsist ja liitus John Mayall & the Bluesbreakersiga. Selle üheaastase liikmeksoleku jooksul saigi ta endale hüüdnimeks Slowhand. Kohe pärast Bluesbreakersist lahkumist moodustas Clapton koos trummar Ginger Bakeri ja bassist Jack Bruce'iga ansambli Cream. Selles superansamblis mängis Clapton improvisatsioonil põhinevat bluusi ja "kunstipärast bluusipõhjalist psühhedeelset poppi".

1970. aastate keskel ja teisel poolel oli Claptoni muusika mõjutatud pehmematest stiilidest nagu reggae ja Tulsa sound. Tema kaver Bob Marley laulust "I Shot the Sheriff" aitas kõvasti kaasa reggae võidukäigule kogu maailmas. Tema populaarseimad laulud on "Layla" (salvestatud ansambliga Derek and the Dominos) ja Robert Johnsoni "Crossroads" (salvestatud Creamiga). 1991. aastal hukkus õnnetuses tema poeg Conor. Claptoni lein väljendus südamlikus ballaadis "Tears in Heaven", mida võib kuulda tema albumilt "Unplugged".

Clapton on saanud 17 Grammyt ning Briti Muusikaauhinna (Brit Awards) väljapaistva panuse eest muusikasse. 2004. aastal anti Claptonile teenete eest muusika alal Briti Impeeriumi orden (CBE).

Clapton on endine alkohoolik ja uimastisõltlane. Pärast paranemist asutas Clapton Antigual alkohoolikute ja uimastisõltlaste rehabilitatsioonikeskuse Crossroads Centre.

Lapsepõlv

Eric Patrick Clapton sündis Inglismaal Surrey krahvkonnas Ripleys. Tema vanemad olid 16-aastane Patricia Molly Clapton (7. jaanuar 1929 – märts 1999) ja 25-aastane Montréalist pärit Kanada sõdur Edward Walter Fryer (21. märts 1920 – 15. mai 1985). Enne poja sündi läks isa sõtta ning naasis hiljem kodumaale. Clapton hakkas oma isa saatust lähemalt uurima alles 2007. aastal. Seni oli ta teadnud vaid isa nime, kuid soov teada rohkem oma isast oli kaua kriipinud ta hinge ning selle tunnistuseks on ka laul "My Father's Eyes" (1998). Ta palkas isa elukäiku uurima Montréali ajakirjaniku Michael Woloschuki. Ajakirjanik tegi uurimistööd Kanada armee arhiivides ja pani lõpuks kokku loo Edward Fryerist, mehest, kes oli olnud muusik (klaveri- ja saksofonimängija), kuid loomult elupõletaja. Mees oli olnud mitu korda abielus, tal oli olnud mitu last, kuid ilmselt ta ei teadnudki, et on Eric Claptoni isa.

Ericu kasvatasid üles vanaema Rose ja tolle teine abikaasa Jack Clapp. Väiksena arvas ta, et vanavanemad ongi tema vanemad ning ema ja tolle vend Adrian on tema õde ja vend. Aastaid hiljem abiellus ema teise Kanada sõduriga ja asus elama Saksamaale, jättes oma poja lõplikult vanavanemate hoole alla Surreyssse.

Noor Clapton sai esimese akustilise (Hoyer) kitarri 13. sünnipäevaks. Odav kitarr oli metallkeeltega ja üsna ebamugav mängida. Juba varases eas köitis tulevast muusikut bluus. Ta harjutas tundide kaupa bluusi põhiakorde. Clapton õppis ühe esimese loona selgeks rahvalaulu "Scarlet Ribbons", mille oli kuulsaks laulnud Harry Belafonte, kuid mille bluusilik tõlgendus Josh White'i esituses oli huvitavam. Pillimängu õppimine oli poisile siiski tõeline piin ja seetõttu kaotas ta mõne aja pärast suurema huvi kitarri vastu. Paari aasta pärast nägi ta Kingstonis kirbuturul ühe müügikioski seinal huvitavat kitarri. Kui ta pilli kätte võttis, tundis ta, et just see on talle kui loodud. See kitarr oli George Washburni toodang. Nüüd hakkas ta juba järjekindlalt harjutama, kuigi õppimine käis ainult kuulmise järgi. Claptonil oli Grundigi lintmakk ja seda kasutas ta nii lugude kuulamisel kui ka salvestamisel, et oma mänguoskusi üle kuulata ning lihvida seni, kuni tulemus on rahuldav.

Pärast Hollyfieldi kooli lõpetamist 1961. aastal asus Clapton õppima Kingston College of Arti, kuid arvati selle õpilaste seast välja juba esimese õppeaasta lõpus, sest ta huvitus rohkem muusikast, jättes kunstiõpingud unarusse. 16. eluaastaks oli noormehe kitarrimänguoskus sedavõrd paranenud, et teda pandi juba muusikaringkondades tähele. Noor Clapton hakkas esinema Kingstoni, Richmondi ja West Endi tänavatel. 1962. aastal moodustas Clapton kahemeheansambli koos bluusientusiasti David Brockiga, et esineda Surrey ümbruse pubides. 17-aastaselt liitus ta oma esimese bändiga The Roosters, mis esitas briti R&B-d. Selles ansamblis, kus teiseks kitarristiks oli Tom McGuiness (hilisem Manfred Manni kitarrist), mängis ta jaanuarist augustini 1963. Oktoobris tegi Clapton seitse ülesastumist Casey Jones & The Engineersiga.

Muusikakarjäär

1960. aastad

The Yardbirds ja John Mayall & the Bluesbreakers

The Fool guitar

1963. aasta oktoobris liitus Eric Clapton The Yardbirdsiga ja jäi bändi kuni 1965. aasta märtsini. Ansambli muusikalist käekirja mõjutasid tugevalt Chicago bluus ja tolle aja juhtivad bluusikitarristid nagu Buddy Guy, Freddie King ja B. B. King. Clapton saavutas oma erilise mänguoskusega edu ja varsti oli ta üks tunnustatuimaid kitarriste Briti muusikalaval. Esialgu mängis bänd Chess/Checker/Vee-Jay artistide bluusipalasid, meelitades tasapisi ligi üha suuremat publikuhulka. Bänd saavutas lausa kultusliku maine, kui bänd hakkas esinema Richmondi klubis Crawdaddy Club Richmond – paigas, kus seni oli resideerinud The Rolling Stones. Nad käisid Inglismaal turneel koos kuulsa Ameerika bluusiartisti Sonny Boy Williamson II-ga. Ühine album salvestati 1963. aasta detsembris ja 1965 tuli see müüki.

Toonasest ajast on pärit ka Claptoni hüüdnimi Slowhand. Yardbirdsi rütmikitarrist Chris Dreja on meenutanud, et Clapton ei lahkunud kunagi lavalt, kui kitarrikeel purunes. Ta vahetas keele välja otse laval publiku ees. Publik aga ootas ja samas plaksutas aeglaselt (nn slow handclap). Hiljem on Clapton oma biograafile Ray Colemanile rääkinud järgmist: "Minu hüüdnimi Slowhand on pärit Giorgio Gomelskylt. Tema panigi kokku sõnad slow ja handclap. Ta leidis, et see on hea kalambuur ühe kiirete näppudega kitarristi kohta."

Detsembris 1964 astus Clapton esimest korda üles Londonis Royal Albert Hallis koos The Yardbirdsiga. Sellest ajast saadik on ta seal esinenud ligi paarisajal korral ja nagu Clapton ise ütleb, "on see esinemine nagu mu enda eestoas.".

Märtsis 1965 ilmus The Yardbirdsi esimene suurem hitt "For Your Love", kus Claptonit võib kuulda kitarri mängimas. Bänd otsustas oma lugudes rohkem pöörduda popmuusika poole, osalt sellepärast, et "For Your Love" oli olnud edukas. Selle laulu on loonud popmuusik Graham Gouldman, kes on kirjutanud hittideks saanud lugusid ka Herman's Hermitsile ja The Holliesile. Kuid Clapton jäi truuks bluusile ja otsustas bändist lahkuda. Ta soovitas enda asendajaks oma hea semu Jimmy Page'i. Kuid Page ei huvitunud sellest, sest tahtis jätkata vabakutselise stuudiomuusiku karjääri ja soovitas omalt poolt Claptoni järglaseks Jeff Becki. Nii ongi juhtunud, et kolm kitarrikuulsust on küll mänginud ühes bändis, kuid mitte kunagi koos.

Clapton ühines John Mayall & the Bluesbreakersiga aprillis 1965, kuid lahkus juba mõne kuu pärast. 1965. aasta suve veetis ta Kreekas bändiga The Glands, kus mängis klaverit tema vana sõber Ben Palmer. Sama aasta novembris oli ta tagasi The Bluesbreakersis, mille koosseisus uuesti mängides saavutas Clapton klubiringkondades parima bluuskitarristi kuulsuse. Albumi "Blues Breakers – John Mayall – With Eric Clapton" väljaandmine tõi bändile ka ülemaailmse kuulsuse. Kuid Clapton oli selleks ajaks juba bändist lahkunud. Ta vahetas oma Fender Telecasteri ja Vox AC30 võimenduse 1960. aasta Gibson Les Paul Standard kitarri ja Marshalli võimenduse vastu. Tema esitatava muusika uus kõla ja mängustiil andis kellelegi tundmatule ajendi maalida Islingtoni metroojaama seinale grafiti "Clapton is God". Sellest tehtud foto on saanud väga kuulsaks; sellel näeb koera tõstmas tagajalga seina juures, millele on kirjutatud "Clapton is God". Claptonit ennast vaevasid seoses selle lausega segased tunded – ta andis endale küll aru, et väga paljud kitarristid on temast paremad, kuid samas oli selline tunnustav lause ka väga meeldiv.

Cream

1966. aasta juulis lahkus Clapton The Bluesbreakersist (Claptoni asemele tuli Peter Green). Ginger Baker kutsus teda oma uude bändi Cream, kus bassi hakkas mängima Jack Bruce (Manfred Mann, The Bluesbreakers ja The Graham Bond Organisation). Sündinud oli üks esimesi superbände. Enne Creami polnud Clapton USA-s kuigi tuntud. Ta oli lahkunud Yardbirdsist enne nende American Top 10 hitti "For Your Love" ega olnud seega Ühendriikides laval esinenud. Ansamblis Cream arenes Clapton laulja ja lugude autorina, kuigi Bruce oli juhtiv laulja ja uued lood olid enamasti pärit tema sulest. Laulusõnade autor oli peamiselt luuletaja Pete Brown. Creami esimene mitteametlik esinemine toimus 29. juulil 1966 Manchesteris Twisted Wheel Clubis. Kuid ülesastumine suure publikuhulga ees leidis aset kaks päeva hiljem Windsoris National Jazz and Blues Festivalil. Cream pani aluse oma legendaarsusele valju kõlaga bluusi jämmides ja oma kontsertidel pikki soolosid esitades.

Ginger Baker, Jack Bruce, Eric Clapton

1. oktoobril 1966 oli Creamil esinemine Central London Polytechnicus. Esinemise vaheajal tutvustas Chas Chandler (The Animals) bändile noort mustanahalist kitarristi. Jutuks tuli ka, kas too mees võiks koos nendega laval esineda. Löödi käed ja laval anti võimas show. Esitati Howlin Wolfi lugu "Killing Floor". Noore kitarristi nimi oli Jimi Hendrix. Clapton oli tema mängust võlutud, kuid tundis seejuures ära ka tõelise konkurendi.

Esimest korda külastas Clapton Ameerika Ühendriike bändi turneel USA-sse märtsis 1967. Cream andis üheksa kontserti RKO Theateris New Yorgis. Ka teise albumi "Disraeli Gears" salvestasid nad New Yorgis 11.–15. mail 1967. Album näitas ansambli muusikute kaugenemist bluusimuusika juurtest ja pöördumist rohkem psühhedeelia poole. Kõige bluusilähedasem pala albumil on "Outside Woman Blues". "Disraeli Gears" näitas, et tegemist on tõeliselt jõulise trioga.

Pärast kaht aastat koos musitseerimist saatis ansamblit Cream suur edu. Müüdi miljoneid plaate ja mängiti täissaalidele Ameerika Ühendriikides ja Euroopas. Ansambli liikmed tähtsustasid instrumentalistide rolli rokkmuusikas ja Cream oli üks esimesi bluusrokibände, kes rõhus pillimeeste virtuoossusele, kasutades kontsertidel pikki džässilikke improvisatsioone. USA-s oli neil mitu hittsinglit. Nende hulgas "Sunshine of Your Love" (nr 5, 1968), "White Room" (nr 6, 1968) ja "Crossroads" (nr 28, 1969) – kontsertversioon Robert Johnsoni palast "Cross Road Blues". Kuigi Cream oli omal ajal üks suurimaid rokkbände ja Clapton saavutas selles mängides senisest veelgi parema taseme, ei olnud trio koos kuigi kaua. Alkohol ja uimastid mõjusid ansambli liikmete omavahelistele suhetele laastavalt. Eriti suured lahkarvamused olid Jacki ja Gingeri vahel. See oligi peamine põhjus, miks bänd lagunes. Lõpliku tõuke ansambli laialiminekuks andis väga kriitiline artikkel ajakirjas Rolling Stone ansambli teise USA-turnee kohta.

Creami hüvastijätualbum "Goodbye" sisaldab kontsertesitusi, mis salvestati 19. oktoobril 1968 Los Angeleses The Forumis ja see ilmus märtsis 1969, bändi laialimineku järel. Sellel albumil on salvestatud ka Claptoni ja George Harrisoni ühine laul "Badge". Clapton oli kohtunud Harrisoniga Londonis Palladiumis, kus Claptoni-aegne Yardbirds jagas lava The Beatlesiga. Lähedane sõprus kahe mehe vahel leidis väljundi ka The Beatlesi "White Albumil" (1968) Harrisoni looga "While My Guitar Gently Weeps", kuhu Clapton paluti soolot mängima. Clapton mängis ka edaspidi Harrisoni sooloplaatidel kõlanud lugudes.

Cream ühines korraks 1993, kui nad võeti vastu Rock'n'rolli kuulsuste halli. Pikemat aega oldi koos mais 2005, mil trio esines neljal väljamüüdud kontserdil Londonis Royal Albert Hallis ja kolmel sõul oktoobris New Yorgis Madison Square Gardenis. Londoni kontserdid salvestati ka CD-, LP- ja DVD-le.

"Blind Faith" ja "Delaney and Bonnie and Friends"

Claptoni järgmine ansambel Blind Faith (1969) koosnes muusikutest Ginger Bakerist (Graham Bond Organisation, Cream), Steve Winwoodist (Spencer Davis Group, Traffic) ja Ric Grechist (Family). Bändi saavutusteks loetakse ühe LP väljaandmist ja ühe kontserditurnee läbiviimist. Superansambel debüteeris 100 000 fänni ees 7. juunil 1969 Londonis Hyde Parkis. Nad andsid mõned kontserdid Skandinaavias ja alustasid juulis oma väljamüüdud kontserdireisi USA-s. Samal ajal jõudis müügile ka nende album "Blind Faith", mis sisaldas ainult kuut pala, üks neist 15-minutiline jämm "Do What You Like". LP ümbris oli oma aja kohta skandaalne (pilt palja ülakehaga teismelisest tüdrukust) ja USA-s keelati see ära. Kaanepilt asendati ansambli fotoga. Blind Faith lagunes seitse kuud hiljem.

Seejärel käis Clapton turneel koos Blind Faithi soojendusbändiga Delaney and Bonnie and Friends. Samal sügisel esines ta koos ansambliga The Plastic Ono Band. Nende ühiskontsert festivalil Toronto Rock and Roll Revival 1969. aasta septembris salvestati ning selle tulemusena anti välja LP "Live Peace in Toronto" (1969). 15. detsembril 1969 esines Clapton koos John Lennoni, George Harrisoni ja The Plastic Ono Bandiga Londonis, et koguda raha UNICEF-i heaks.

Delaney Bramlett julgustas Claptonit laulja ja laulukirjutajana. 1969. aasta suvel lõid Clapton ja Bramlett kaasa projektis Music From Free Creek. Lepingutest tulenevate piirangute tõttu esines Clapton nime King Cool all, musitseerides koos Dr. Johniga kolmes ja Bramlettiga kahes palas.

Ära kasutades Bramletti taustaansamblit ja kõiki kohal olnud staare (sh Leon Russell ja Stephen Stills), salvestas Clapton oma esimese sooloalbumi, mille pealkirjaks saigi "Eric Clapton". Sel albumil on Delaney Bramlett kuue laulu kaasautor ja Bonnie Bramlett pala "Let It Rain" kaasautor. J. J. Cale'i pala "After Midnight" saatis ootamatu edu ja sellest sai USA-s hittlugu. See ajajärk oli Claptonile väga töörohke. Ta lindistas koos Delaney and Bonniega 1970. aasta kevadel George Harrisoni "All Things Must Pass". Lisaks tegi ta koostööd teiste artistidega, näiteks Dr. Johni, Leon Russelli, Plastic Ono Bandi, Billy Prestoni ja Ringo Starriga.

1970. aastad

2.–7. mail 1970 lindistas Howlin Wolf Londonis Olympic Studios plaadi "The London Howlin Wolf Session". Saatebändis mängisid Eric Clapton (soolokitarr), Hubert Sumlin (rütmikitarr), Steve Winwood (klaver ja orel), Bill Wyman (bass), Charlie Watts (trummid). Kaasa tegid teiste seas ka Ringo Starr "Richie" ja Ian Stewart. Tõeline suurte muusikute tulevärk! Tulemuseks oli suurepärane plaat, mille andis välja firma Chess 1971. aasta augustis.

"Derek and the Dominos"

Clapton ei soovinud endale "suure tähe" kuulsust, mis teda järjest rohkem ümbritses. Et sellele veidigi vastu astuda, pani ta kokku uue bändi, mille koosseisu kuulusid Delaney and Bonnie rütmipillide mängijad Bobby Whitlock (klahvpillid ja vokaal), Carl Radle (bass), Jim Gordon (trummid) ja Clapton ise (kitarr). See oli püüe näidata ennast ühena ansambli liikmetest, mitte kui eraldi seisvat staari. Sel ajal oli Clapton väga sisse võetud ansambli The Band debüütalbumist "Music from Big Pink". Ta ise on öelnud: "Ma hindasin The Bandi juures seda, kui pühendunud olid nad lauludele ja laulmisele. Neil olid kolme- ja neljaosalised harmooniad, samal ajal oli kitarr kui saatepill täiesti tagaplaanil. See sobis mulle väga, sest olin väsinud oma virtuoosi või pseudo-virtuoosi osast. Mul oli igav mängida soolosid ainult sellepärast, et seda minult oodati. The Band pani asjad jälle paika, prioriteediks oli laul ise." Algselt oli plaanis panna uue ansambli nimeks Dynamos, aga see, et nimeks sai hoopis Derek and the Dominos, oli eksitus. Juhtus nii, et ajutine nimi Del and the Dynamos kuulutati välja valesti, nimelt kujul "Derek and the Dominos". Ja legend oligi sündinud.

Claptoni lähedane sõprus George Harrisoniga viis ta kokku viimase naise Pattie Boydiga, kellesse Clapton oli väga kiindunud. Kuid leidmata vastutunnet oma kiindumusele, valas Clapton tunded muusikasse. Neid lugusid võibki kuulda albumil "Layla and Other Assorted Love Songs" (1970). Plaat on väga tugevate bluusi mõjutustega. Siin on salvestatud kaks soolokitarri, Clapton ja Duane Allman (Allman Brothers), kes liitus bändiga salvestussessioonil Miamis, Criteria Studios. Albumi produtsent oli Atlantic Recordsist Tom Dowd, kes oli töötanud koos Claptoniga ansambli Cream LP "Disraeli Gears" kallal. Stuudiotöö tulemuseks oligi duubelplaat.

Plaadi suurim hitt on armastuslaul "Layla". Clapton sai inspiratsiooni Pärsia poeedi Nizami Ganjavi raamatust "Layla ja Majnuni lugu", milles räägitakse noorest mehest, kes lootusetult armub kaunisse ja kättesaamatusse neidu. Noormees läheb hulluks, sest ei saa abielluda oma armastatuga. See kaunis lugu liigutas muusikut väga sügavalt. "Layla" kaks osa lindistati eri sessioonidel. Alguses sai linti kitarrisoologa avaosa ja teine pool salvestati mõned kuud hiljem, kui trummar Jim Gordon komponeeris ja mängis sisse klaveripartii.

Plaat salvestati viieliikmelise ansambliga. Nimelt kaasati ootamatult kitarrist Duane Allman (The Allman Brothers Band). Mõni päev pärast salvestuse algust tutvustas Dowd (kes produtseeris ka Allmane) kahte kitarristi omavahel The Allman Brothers Bandi kontserdil Miamis. Mehed kohtusid lava taga, hiljem jämmisid öö otsa stuudios ja sõbrunesid kohe. Algul lisas Duane oma slide-kitarri paladele "Tell the Truth" ja "Nobody Knows You When You're Down and Out". Nelja päeva jooksul salvestati viiekesi veel kolm lugu: "Key to the Highway", "Have You Ever Loved a Woman" ja "Why Does Love Got to be So Sad". Septembri algul lahkus Duane lühikeseks ajaks, et anda mõned kontserdid oma bändiga. Samal ajal salvestati neljakesi "I Looked Away", "Bell Bottom Blues" ja "Keep on Growing". Duane tuli tagasi ja linti võeti "I am Yours", "Anyday", "It's Too Late", "Little Wing" ja "It's Too Late". 10. septembriks saadi salvestustega ühele poole.

Claptonit muserdas väga Jimi Hendrixi surm. Kaheksa päeva enne uudist tuntud muusiku surmast oli bänd salvestanud kaveri laulust "Little Wing" kui austusavalduse suurele kitarristile. 17. septembril 1970, päev enne Hendrixi surma, ostis Clapton vasakukäelise Fender Stratocasteri, mille tahtis kinkida Jimile sünnipäevaks. Hingevalu süvendasid ka kriitikute jahedad retsensioonid uue LP kohta. USA-turneele mindi ilma Allmanita, kes ühines taas oma endise bändiga. Vaatamata sellele, et turnee ajal tarvitati rohkesti alkoholi ja narkootikume, salvestati kontsert duubelalbumile "In Concert". Bänd salvestas veel mõned lood teise albumi jaoks 1971. aasta kevadel Londonis (viis neist on välja antud Eric Clapton box-setil Crossroads), kuid tulemused olid keskpärased. Teise plaadi salvestamise ajal hakkasid ilmnema suurte egode erimeelsused ja Clapton jalutas plaadisalvestuselt minema. See aga tähendas ka bändi tegutsemise lõppu. Ansambli liikmeid tabasid järjest igasugused tragöödiad. Allman sai surma mootorrattaõnnetuses 29. oktoobril 1971. Hiljem on Clapton öelnud: "Duane Allmani puhul oli tegemist minu muusikalise vennaga, keda mul polnud, kuid keda ma endale soovisin". Radle jäi Claptoni bassimeheks kuni 1979. aasta suveni (1980. aasta mais suri ta alkoholi ja narkootikumide liigtarbimise tagajärjel). Kuid ka trummar Jim Gordoni saatus oli traagiline. Ta põdes skisofreeniat, mida aga ei suudetud õigeaegselt diagnoosida. Ühe hullumeelsushoo ajal tappis ta oma ema ning selle tagajärjel mõisteti pikaks ajaks vanglasse. Sealt aga suunati Gordon vaimuhaiglasse, kus ta viibib siiani. Alles 2003. aastal esinesid Clapton ja Whitlock koos "Jools Holland Shows".

Soolokarjääri algus

Claptoni 1970. aastate edukas karjäär oli täielikus kontrastis tema isikliku eluga, mis oli täis romantilisi ihalusi, uimasteid ja alkoholi. Leidmata Pattie Boydilt vastuarmastust, sulgus ta oma Surrey residentsi, loobudes salvestamisest ja esinemistest ning langedes järjest rohkem heroiinisõltuvusse. Lühike paus selles sõltuvusahelas oli augustis 1971, kui Clapton astus üles kontserdil Concert for Bangladesh. 1973. aasta jaanuaris organiseeris Pete Townshend (The Who) Claptonile tagasituleku-kontserdi "Rainbow Concert" Londoni Rainbow Theatre's. Sellega soovis Townshend aidata mehel üle saada uimastisõltuvusest. 1975. aastal astus Clapton üles Ken Russelli filmis "The Who's Tommy". Ta mängis Jutlustajat (The Preacher), kes jumaldab Marilyn Monroed. Esitama pidi ta Sonny Boy Williamsoni vana laulu "Eyesight to the Blind". Kogemus oli Claptoni jaoks väga sürrealistlik.

Clapton ja Elliman "461 Ocean Boulevard" promo turneel 1975

1974. aastal vastas Pattie Boyd lõpuks Claptoni tunnetele ja nendest said partnerid (abiellusid 1979. aastal). Mees suutis küll loobuda heroiinist, kuid samal ajal hakkas veelgi rohkem tarbima alkoholi. Ta pani kokku bändi, kuhu kuulusid Carl Radle (bass), George Terry (kitarr), Dick Sims (klahvpillid), Jamie Oldaker (trummid) ja taustalauljaks Yvonne Elliman (hiljem liitus nendega veel Marcy Levy, tuntud ka nimega Marcella Detroit). Selle koosseisuga salvestati "461 Ocean Boulevard" (1974). Albumil pöörati rohkem tähelepanu lauludele kui tervikule ja vähem kitarrisoolodele. Bob Marley loost "I Shot The Sheriff" tehtud kaver sai Claptoni soolokarjääri esimeseks esikohahitiks ja aitas suuresti kaasa reggae-muusika toomisele massidesse. 1975. aastal välja antud album "There's One in Every Crowd" jätkas sama trendi. Plaadi esmane pealkiri "The World's Greatest Guitar Player" muudeti vahetult enne pressimist "There's One in Every Crowd" vastu, et ei tekiks iroonilist valesti mõistmist. Bänd reisis kontserte andes mööda maailma ja 1975. aastal anti ka välja kontsertalbum "E. C. Was Here". Clapton jätkas esinemistega, andes samal ajal välja üha uusi plaate. 1976 ilmus "No Reason to Cry" (koostöös Bob Dylan ja the Bandiga) ning novembris 1977 nägi ilmavalgust kuulus "Slowhand". Siin on salvestatud "Wonderful Tonight" (veel üks laul, mille loomisel sai Clapton inspiratsiooni Pattie Boydist) ja "Cocaine" (J.J. Cale'i kaver). 1976. aasta lõpus esines Clapton koos teistega (sealhulgas Van Morrisoni ja Muddy Watersiga) ansambli the Band tegevuse lõpetamist tähistaval kontserdil, mille Martin Scorsese võttis üles dokumentaalfilmina "The Last Waltz". 1978. aastal ilmus "Backless". Plaat oli viimane, mille lugudes tegi kaasa Claptoni pikaaegne saatebänd. 1979. aasta algul lahkus George Terry, kelle asemele Clapton palkas Roger Forresteri soovitusel Albert Lee. Kuna viimane on samuti inglane, hakkas kultuuriliste erinevuste tõttu suurenema lõhe kahe inglase ja ameeriklaste vahel. Laval oli kõik korras, aga lavaväline elu jooksis otsekui paralleelmaailmades. Ja 1979. aasta suvel vallandaski Clapton bändi. 1980. aasta mais suri Carl Radle alkoholist ja uimastitest põhjustatud neerupuudulikkusse.

1980. aastad

1979. aasta lõpus käis Clapton turneel oma uue saateansambliga, kuhu kuulusid Clapton (kitarr ja vokaal), Albert Lee (kitarr, orel ja vokaal), Chris Stainton (klahvpillid), Dave Markee (bass), Henry Spinetti (trummid), mööda maailma. Detsembris olid nad Jaapanis. Budokan Theatre’s antud kontserdist tehti salvestis. Aprillis 1980 ilmus duubelplaat "Just One Night". 1981. aasta veebruaris ilmus LP "Another Ticket", mis salvestati Nassaus Bahamal 1980. aasta teisel poolel. Sellel plaadil teeb kaasa ka Gary Brooker (ex Procol Harum) (klahvpillid ja vokaal).

1981. aastal kutsus produtsent Martin Lewis Claptonit esinema Amnesty International heategevusüritusel The Secret Policeman's Other Ball. Clapton võttis kutse vastu ja lõi kampa Jeff Beckiga, et esitada mõned lood koos duetina, mis on teadaolevalt kahe mehe esimene koostöö laval. Nendest kolm pala on salvestisena kontsertalbumil ja ühte lugudest kasutati filmis. Kuid Claptonit oli endiselt alkoholi küüsis. Jaanuaris 1982 tunnistas ta endale, et tegemist on alkoholismiga, ja otsustas pöörduda raviasutusse. Ta kutsuti Minnesotasse Center Citysse Hazelden Treatment Centerisse. Lennu kestel Minnesotasse jõi Clapton ohtralt, põhjendades seda hirmuga, et ta ei saa enam kunagi tarbida alkoholi. Muusik on oma autobiograafias öelnud järgmist: "Oma elu kõige raskematel hetkedel takistas mind enesetappu tegemast ainult põhjus, et pärast surma ei saa enam juua. Ning see oli minu meelest ainuke asi, mille nimel elada ning mõte, et mind püütakse võõrutada, oli nii õudne, et ma aina jõin ja jõin. Mind tuli kliinikusse praktiliselt kanda." Siiski sai Clapton kliinikust vajalikku abi ja mõned kuud pärast ravilt naasmist hakkas muusik töötama uue albumi kallal. See oli küll arstide nõuannete otsene eiramine, sest nood olid talle soovitanud täielikku rahu ja vältida stressi. Plaadi pealkirjaks sai "Money and Cigarettes", sest ainult need olidki talle veel jäänud pärast alkoholist loobumist. Seegi LP ei sündinud ilma loomepiinadeta. Nimelt sai mõni aeg pärast salvestuste algust selgeks, et bändi töö ei suju nii nagu vaja. Produtsent Tom Dowd rääkis Claptoniga avameelselt, et bändi liikmed tuleb välja vahetada. Ja nii tehtigi, kuigi tegu oli karmi otsusega. Vanast bändist jäi alles vaid Albert Lee. Uued mehed olid Ry Cooder (kitarr), Donald "Duck" Dunn (bass) ja Roger Hawkins (trummid) ning Chuck Kirkpatrick ja John Sambataro taustalauljatena.

1984. aastal astus Clapton üles Roger Watersi (ex Pink Floyd) esimesel sooloalbumil "The Pros and Cons of Hitch Hiking". Plaadile järgnes juunis ja juulis turnee Euroopas ja Ameerikas. Sellest ajast on Watersi ja Claptoni vahel head suhted. Mehed on koos esinenud näiteks tsunami ohvrite mälestuskontserdil (2005) ja Highclere Castle'is, Countryside Alliance'i (Maapiirkondade Liidu) heategevuskontserdil (2006) lugudega "Wish You Were Here" ja "Comfortably Numb". Clapton astus üles ka 13. juulil 1985 toimunud "Live Aidi" kontserdil. Ta esitas laulud "White Room", "She’s Waiting" ja "Layla". Järgmised kaks albumit "Behind the Sun" (1985) ja "August" (1986) andis Clapton välja koos Phil Collinsiga (ex Genesis). Neist viimasel on eriti tuntav Collinsile omane puhkpillide ja trummi sound. "Augustist" sai tolle ajani müüduim plaat Claptoni soolokarjääri jooksul Suurbritannias, see jäi pidama edetabeli kolmandal kohal. Albumi esimesest laulust "It’s In the Way That You Use It", sai filmi "The Color of Money" tunnusmeloodia. Lugudes "Tearing Us Apart" ja "Hold On" esines koos Claptoniga Tina Turner. Ka bändis oli uusi liikmeid: Greg Philliganes (klahvpillid ja vokaal) ja Nathan East (bass).

"Augusti" turnee salvestati kahel korral neljamehebändiga "Eric Clapton Live from Montreux" ja "Eric Clapton and Friends" jaoks. Kõik need salvestused ja ringreisid olid Claptonile mõjunud psüühiliselt kurnavalt ning alkohol oli haaranud mehe jälle oma võimusesse. Novembris 1987 läks muusik uuesti ravile Hazeldeni. Seekord oli peamiseks põhjuseks sõltuvusest vabaneda 21. augustil 1986 Claptonile sündinud poeg Conor. Muusik ei tahtnud, et tema poeg näeks isa alkohoolikuna. Seekordne ravi sai aga täiesti teistsuguse ja ootamatu lõpu, kui Clapton leidis jõudu ja tuge palvetest Jumala poole.

1987. aasta Brit Awardsil sai Clapton elutööauhinna ("suure panuse eest muusikasse").

1988. aastal lahutas Clapton lõpuks abielu Pattie Boydiga, sest armuafäär Lory Del Santoga (Conori ema) oli kestnud juba mõnda aega ja poeg vajas isa. Boyd ei saanud lapsi. Clapton oli tuntud südametemurdja, kellel oli pikemaid või lühemaid romaane paljude naistega, teiste hulgas Krissy Woodi (Ron Woodi eksabikaasa), näitlejate Charlotte Martini, Patsy Kensiti, Sharon Stone'i ja Alicia Wittiga, lauljate Janis Joplini, Marianne Faithfulli, Rosanne Cashi ja Yvonne Ellimaniga ning hilisema Prantsuse esileedi Carla Bruniga.

1989. aastal asus Clapton uue albumi "Journeyman" materjali salvestama. Produtsent oli Russ Titelman ja kaasa lõid paljud muusikud, tuntumatest George Harrison, Phil Collins, David Sanborn, Robert Cray, Chaka Khan ja Daryl Hall. Muusikaliselt on LP väga eripalgeline, sisaldades elemente bluusist, džässist, soulist, rokist ja popist. Tegu on kaverite ja originaalide seguga, kus domineerib Jerry Williamsi materjal. "Journeyman" on ka Claptoni enda üks lemmikalbumeid.

1990. aastad

1990 läks Clapton selle albumi lugudega kontserditurneele. Kõigepealt ootas ees Suurbritannia. 1990. aastal esines ta Londonis Royal Albert Hallis 18 korda ja 1991. aasta 5. veebruarist kuni 9. märtsini 24 korda. Nende 42 kontserdi parimatest paladest pandi kokku kontsertalbum "24 Nights", mis ilmus 8. oktoobril 1991. 1990 jätkus menukas kontserdireis Euroopas ja USA-s. USA-turnee teises pooles esines Clapton oma bändiga Wisconsini suusakuurordis Alpine Valley Music Theatres. Esinejate nimekiri oli muljetavaldav: Buddy Guy, Robert Cray, Jimmie Vaughan ja Stevie Ray Vaughan. Kontserdi lõppedes lennati helikopteritega ööbimispaika, kuigi lennuilm oli väga kehv ja Clapton ei tundnud end kuigi turvaliselt. Siiski jõuti õnnelikult kohale. Ent hommikul kuulis ta kohutavat uudist: helikopter: mille pardal olid olnud Stevie Ray, veel kaks ansambliliiget ning Claptoni agent Bobby Brooks, oli lennanud vastu mäge ja alla kukkunud. Ellujääjaid ei olnud. Hukkunud oli üks suurtest kitarristidest. Suur õnnetus tabas Claptonit ka 20. märtsil 1991, mil tema nelja-aastane poeg Conor kukkus 53. korruse aknast alla ja sai surma. Poja matus toimus 28. märtsil Ripley’s Claptoni kodukülas. Kogu lein leidis väljundi Claptoni laulus "Tears in Heaven", mille ta kirjutas kahasse Will Jenningsiga.. 1991. aasta varasuvel sõitis Clapton New Yorki, kus ta kohtus Lili Zanuckiga. Viimane palus mehel kirjutada muusika tema filmile "Rush". Pärast mõningast mõtlemist oli Clapton nõus. Kord mängis ta Lilile ette loo "Tears In Heaven" – too sattus sellest suurde vaimustusse ja palus pala kindlasti lisada filmi soundtrack'i. See oli esimene kord, kui see suurepärane ja samas väga isiklik laul jõudis rahva ette. 35. Grammy auhindade jagamisel pälvis laul auhinna parima singli eest. Lisaks sai Clapton veel viis auhinda, kaasaarvatud parim album "Unplugged" (1992). Heliplaat jõudis edetabelis "Billboard 200" esikohale ja see on saanud teemantplaadi staatuse. Ainuüksi USA-s on seda albumit müüdud üle 10 miljoni eksemplari. 9. septembril 1992 võitis "Tears in Heaven" parima meesesineja video auhinna 1992 MTV Video Music Awardsil Los Angeleses.

Oktoobris 1992 võttis Clapton osa Bob Dylani lavakarjääri 30. aastapäeva tähistavast kontserdist, mis toimus Madison Square Gardenis New Yorgis. Kogu kontsert salvestati kohapeal duubel-CD/DVD materjalina. Kontserdil astusid üles ka George Harrison, Neil Young, Roger McGuinn, Steve Cropper, Tom Petty ja muidugi Bob Dylan ise. Clapton esitas 7-minutilise versiooni Dylani loost "Knockin’ On Heaven’s Door".

Claptoni albumil "From the Cradle" (1994) kõlab ainult teiste autorite looming – tegemist on vanade bluusilugude suurepäraste uute tõlgendustega. Clapton ja tema kitarrihelid säravad suurepäraselt. Nagu plaadi pealkirjastki näha, pöördus muusik neid lugusid esitades tagasi bluusimuusika algusaegade juurde. 1996 salvestas Clapton Wayne Kirkpatricku, Gordon Kennedy ja Tommy Simsi meloodia "Change the World" (kõlab filmis "Phenomenon" soundtrack'il). Lugu võitis Grammy aasta lauluna 1997. Samal aastal salvestas Clapton koos Simon Climiega albumi "Retail Therapy". Esialgu kasutati seda muusikat ühel Armani moeetendusel. Plaat anti välja pseudonüümi T.D.F. ehk Totally Dysfunctional Family all.

1996 armusid Clapton ja laulja Sheryl Crow. Nende armulugu ei kestnud kuigi kaua, aga nad jäid headeks sõpradeks. Hiljem võttis Clapton külalisena osa Sheryl Crow kontserdist Central Parkis. Duo esitas Creami hittsingli "White Room". Crow esines koos Claptoniga 2007. aasta Crossroads Guitar Festivalil looga "Tulsa Time".

Album "Pilgrim" (1998) sisaldas uusi lugusid Claptoni sulest. Kaks neist – "Circus" ja "My Father’s Eyes" – olid kirjutatud kümnendi alguses pärast poja traagilist surma. Ülejäänud lood oli värske looming. Sama aasta 12. juunil kohtus 53-aastane Clapton ühel Hollywoodi peol 22-aastase Melia McEneryga. Nende suhe arenes vaikselt umbes aasta, enne kui see jõudis avalikkuse ette. Nad abiellusid 1. jaanuaril 2002 St Mary Magdalene'i kirikus Ripley’s, Claptoni sünnikohas. Tänaseks on Melia sünnitanud Claptonile kolm tütart: Julie Rose (2001), Ella May (2003) ja Sophie Belle (2005).

B.B.King ja Eric Clapton

41. Grammy Awardil 24. veebruaril 1999 sai Clapton kui parim meesartist kolmanda Grammy auhinna, seekord laulu "My Fatheräs Eyes" eest. Oktoobris 1999 anti välja kogumikalbum "Clapton Chronicles: The Best of Eric Clapton", millel kõlas uue palana "Blue Eyes Blue", mida võis kuulda ka filmis "Runaway Bride". Kümnendi lõpus tegi Clapton koostööd ka Carlos Santanaga (album "Supernatural" (1999)) ja B. B. Kingiga (album "Deuces Wild" (1997)). Juunis 2000 ilmus plaat "Riding with the King". See oli kahe suure muusiku esimene täispikk koostööalbum, mis leidis tunnustust 2000. aasta Grammy auhinnagalal, võites parima traditsionaalse bluusimuusika plaadi auhinna. Billboardi bluusialbumite edetabelis saavutas LP esikoha ja USA-s ulatus plaadi läbimüük kahekordse plaatinaplaadi normini.

2000. aastad

15. stuudioalbum "Reptile" ilmus 13. märtsil 2001. Plaat oli küllaltki edukas, saavutades Billboard 200-s 5. koha ja albumite edetabelis (Album Chart) 7. koha. Mõlemas riigis sai album kuldplaadi staatuse. Sellel LP-l lööb esimest korda kaasa klahvpillidel Billy Preston, mees kes oli mänginud selliste kuulsustega nagu Little Richard, Ray Charles ja the Beatles. Plaadi ilmumise järel algas maailma turnee. 5. novembril 2002 ilmus turneest duubelkontsertalbum "One More Car, One More Rider", mis salvestati Staples Centeris Los Angeleses 18. ja 19. augustil 2001. Kaaslasteks Claptonile sellel albumil olid Andy Fairweather-Low (kitarr/vokaal), Steve Gadd (trummid), Nathan East (bass) ja David Sancious (klahvpillid). Jaapani ja Lõuna-Ameerika turneel lõi kaasa veel Greg Philliganes (klahvpillid). Albumist tehti ka DVD-versioon. Jaapani turneest, mis toimus novembris ja detsembris 2001, anti välja omakorda DVD "Japan Tour 2001 Budokan / This Song For George".

Juunis 2002 esines Clapton Buckinghami Palees korraldatud kontserdil "Party at the Palace". Esitamisele tulid "Layla" ja "While My Guitar Gently Weeps". Sama aasta 29. novembril toimus Royal Albert Hallis "Concert for George". Kontserdiga mälestati George Harrisoni, kelle surmast möödus aasta. Clapton oli esineja ja samas ka muusikaline juht. Esinejate seas olid Paul McCartney, Ringo Starr, Jeff Lynne, Tom Petty and the Heartbreakers, Ravi Shankar, Gary Brooker, Billy Preston, Joe Brown ja Dhani Harrison. Kontsert salvestati ja plaat anti välja 18. novembril 2003.

2003.–2004. aasta vahetusel oli Claptonil ja tema saatebändil stuudios aeg kinni pandud. Kuid oli üks probleem, nimelt ei olnud Claptonil uut materjali. Stuudios hakati lihtsalt mängima Robert Johnsoni lugusid. Kõigil oli lõbus ja nii valmiski plaat "Me and Mr. Johnson", mis jõudis müügile 23. märtsil 2004 ja aasta lõpus 7. detsembril anti välja veel "Session for Robert J". Siin olid koos CD ja DVD. CD-l on lisatud neli lugu, mis eelmisele plaadile ei mahtunud. DVD-l näeme aga lugude salvestust. Tegu on puhtalt bluusialbumiga; kõikide lugude autor on Robert Johnson – mees, kes on Claptonit sügavalt mõjutanud. Aasta teisel poolel läks Clapton taas stuudiosse, et valmis teha nii-öelda perealbum. Laulud rääkisid väga isiklikest asjadest, tema rollist pereisana. Plaadi pealkirjaks sai "Back Home".

Ajakirja Rolling Stone 2004. aastal valminud edetabelis "100 Greatest Artists of All Time" paigutati Clapton 55. kohale. 22. jaanuaril 2005 astus Clapton üles Cardiffis, Millennium Stadiumil korraldatud heategevuskontserdil "Tsunami Relief Concert", millel koguti raha 2004. aasta India ookeani tsunami ohvrite abistamiseks.

2004. aasta lõpus tuli Claptonil idee korraldada ansambli Cream 40. aastapäeva auks uuesti kokkutulemise kontsert. Ta võttis ühendust Jack Bruce'i ja Ginger Bakeriga, kes olid asjaga päri. Lepiti kokku, et esinemised võiksid aset leida 2005. aasta mais Royal Albert Hallis – kohas, kus toimus ka Creami viimane kontsert. Kuu enne esinemisi alustati proove. Suurte egodega mehed said hästi hakkama ja kokkumäng sujus suurepäraselt. Soud leidsid aset 2., 3., 5. ja 6. mail. Publiku vastuvõtt oli suurepärane ja mehed nautisid esinemist. Kontsert salvestati ning anti välja CD-l ja DVD-l. Claptoni arvates oleks tulnud sellega lõpetada. Oktoobris esineti veel ka New Yorgis Madison Square Gardenis. Siin polnud atmosfäär enam pilvitu. Mehed olid taas tiivustatud oma egodest.

Augustis 2005 hakkas Clapton koos J.J. Cale’iga salvestama uut albumit. Asi sai alguse juba 2004. aasta Crossroads Guitar Festivalil. Siin oli Clapton palunud Cale’i produtsendiks oma uuele plaadile. Viimane andis ka nõusoleku. Plaadil teeb kaasa palju muusikuid, teiste seas Billy Preston, Derek Trucks, Albert Lee, Taj Mahal, Doyle Bramhall II. LP pealkiri "The Road to Escondido" tuli J.J. Cale kodukoha lähedal asuva linna nimest. Clapton oli nõus, et tegemist ei ole tema sooloplaadiga, vaid just kahe mehe koostööst ilmunud teosega. Album ilmus 7. novembril 2006. Grammy Awardil 2008 sai LP auhinna parima kaasaegse bluusiplaadi kategoorias.

Clapton Rotterdamis Ahoy Arenal 1. juunil 2006

Aastal 2006 kutsus Clapton Doyle Bramhall II ja Derek Trucksi ühinema oma bändiga, et nad võtaksid osa 2006.–2007. aasta maailmaturneest. Trucks oli kolmas mees Allman Brothers Bandist, keda Clapton appi palus. Esimene oli aastate eest Duane Allman. Teine oli Chuck Leavell (klahvpillid), kes tegi kaasa plaatidel "MTV Unplugged" ja "24 Nights", mängides Royal Albert Halli kontsertidel 1990–1991 ja esines ka Claptoni 1992. aasta USA turneel. 20. mail 2006 mängis Clapton koos Roger Taylori (ex Queen) ja Roger Watersiga (ex Pink Floyd) Highclere Castle'is Countryside Alliance'i (Maapiirkondade Liidu) heategevuskontserdil. 13. augustil 2006 oli Clapton külalisesinejaks Bob Dylani kontserdil, mängides kolm lugu koos Jimmie Vaughaniga.

2005 ostis Frankfurt Book Fair nelja miljoni USA dollari eest Eric Claptoni eluloost raamatu kirjastamise õigused. Teose pani kirja Christopher Simon Sykes ja see ilmus 2007. aastal.. Samal ajal ilmus ka Claptoni kirjutatud "Clapton, The Autobiography" (oktoober 2007 / EC Music Limited) . Eesti keeles on see ilmunud 2009. aastal pealkirjaga "Clapton : autobiograafia" (kirjastus Olion, tõlkija Siiri Sau).

Veebruaris 2008 esines Clapton koos kauaaegse sõbra ja suurepärase muusiku Steve Winwoodiga Madison Square Gardenis ja oli külalisesinejaks Winwoodi singlil "Dirty City", mis ilmus plaadil "Nine Lives". Kaks bändikaaslast Blind Faithi aegadest andsid juunis 2009 USA-s 14 kontserdist koosneva turnee. Mais 2009 ilmus plaat "Eric Clapton / Steve Winwood – Live from Madison Square Garden".

26. veebruaril 2008 teatati, et Põhja-Korea kutsus ametlikult Claptoni kontserti andma. Kutse edastati muusikule, kuid viimane ei andnud kindlat vastust. Hiljem ütles Claptoni kõneisik Kristen Foster diplomaatiliselt nii: "Eric Claptonit on kutsutud esinema paljudesse riikidesse üle maailma ja pole mingit põhjust, et ta ei peaks mängima Põhja-Koreas. Kuid seal ei ole planeeritud ühtki showd."

3. mail 2008 alustas Clapton oma järjekordset turneed esinemisega Tampa Bays Floridas. Edasi liiguti Kanadasse, sealt juba Euroopasse. 28. juunil 2008 oli Clapton peaesinejaks Londonis Hyde Parkis üritusel "Hard Rock Calling". Kaasa tegid ka Sheryl Crow ja John Mayer. Septembris esines ta Londonis Countryside Alliance'i heategevusüritusel.

Clapton ja Allman Brothers Band Beacon Theatres

Märtsis 2009 tähistas Allman Brothers Band (koos paljude külalismuusikutega) oma 40. tegevusaastat. Kontserdiga mälestati Duane Allmanit ja see toimus nende iga-aastases esinemispaigas Beacon Theatres. Üks esinejatest oli ka Eric Clapton. Sama aasta 4. mail astus Clapton lavale Joe Bonamassa kontserdil Royal Albert Hallis, esinedes palaga "Futher on Up the Road". 30. oktoobril tähistas rock'n'roll'i kuulsuste hall oma 25. aastapäeva kontserdiga. Clapton oli ka kutsutud esinema, kuid pidi loobuma sapikivide operatsiooni tõttu. Ta pidi musitseerima koos Van Morrisoniga, kes aga samuti tühistas oma esinemise.

Võib öelda, et millenniumivahetus ja uue aastatuhande esimene kümnend olid Claptonile tõelised koostööprojektide tippaastad. Plaadid koos B.B. Kingi, J.J. Cale, Stewe Winwoodiga ning Creami uus kokkutulemine olid vaid suuremad neist. Lisaks paljud esinemised muusikutest sõprade – kolleegide kontsertidel ja lindistused külalisena plaatidel.

2010. aastad

13.–14. veebruaril 2010 esines Clapton koos Jeff Beckiga Londonis O2 Arenal. Kaks endist Yardbirdsi liiget jätkasid oma turneed kontsertidega Madison Square Gardenis New Yorgis, Air Canada Centre's Torontos ja Bell Centre's Montrealis. Clapton andis rea kontserte USA 11 linnas alates 25. veebruarist kuni 13. märtsini 2010. Külalisena tegi kaasa Roger Daltrey. Koos Winwoodiga alustas ta kolmandat Euroopa turneed, mis kestis 18. maist kuni 13. juunini. Sellele järgnes jälle lühike kontserdisari USA-s (26. juuni – 3. juuli), mis algas Illinoisi osariigis Bridgeview’s kolmanda Crossroads Guitar Festivaliga Toyota Parkis. Oma 19. stuudioalbumi "Clapton" lasi ta Suurbritannias välja 27. septembril 2010 ja USA-s päev hiljem. Plaat võeti päris hästi vastu ning jõudis Suurbritannia albumite edetabelis seitsmendale ja USA edetabelis "Billboard 200’s" kuuendale kohale. Lisaks saadi palju esiviisikukohti Euroopas. Kaasa tegid mitmed tuntud muusikud, keda oleme harjunud Claptoni plaatidel kohtama, nagu Derek Trucks, J.J. Cale, Wynton Marsalis ja Sheryl Crow.

17. novembril 2010 oli Clapton üks külalisesinejatest Prince's Trusti rokigalal Royal Albert Hallis. Teda saatis majabänd kuhu kuulusid teiste hulgas Jools Holland (klahvpillid), Midge Ure (kitarr) ja Mark King (bass).

24. juunil 2011 esines Clapton koos Pino Danielega Itaalias Cava de’ Tirreni staadionil 15 000-pealise publiku ees. Sama aasta 6.–16. oktoobrini andis ta rea kontserte Lõuna-Ameerikas. Novembris-detsembris sõitis ta koos Steve Winwoodiga Jaapanisse, et mängida 13 showl eri linnades üle terve riigi.

13. septembril 2011 ilmus album "Wynton Marsalis & Eric Clapton Play the Blues – Live from Jazz at Lincoln Center". Kahes loos lõi kaasa ka Taj Mahal. Tegemist on džässi- ja bluusiplaadiga. Ilmselt üllatusliku väljaandega Claptoni fännide jaoks, kuid kui arvestada tema eelmist plaati, kus mängis ka Marsalis, pole midagi imestada. "Layla" kõlab sellises esituses aga suurepäraselt.

24. veebruaril 2012 esinesid Clapton, Keith Richards, Gary Clark Jr, Derek Trucks, Doyle Bramhall II, Kim Wilson ja veel mõned artistid New Yorgis Apollo Theater’s Hubert Sumlini (suri 80-aastaselt 04.12.2011) mälestuskontserdil "Howlin’ For Hubert Tribute".

29. novembril ühines ta Rolling Stonesiga, et mängida nende 50. tegevusaastat tähistaval juubelikontserdil Londonis O2 Arenal. Kitarri mängis ta Muddy Watersi loos "Champagne and Reefer". 12. detsembril astus Clapton lavale Madison Square Gardenis üritusel "The Concert for Sandy Relief", mida kanti üle kuuele kontinendile läbi televisiooni, raadio, kino ja interneti.

12. märtsil 2013 ilmus 12. stuudioalbum – "Old Sock". Nagu juba tavaks, tegi ka sellel plaadil kaasa mitu külalist: Paul McCartney, Taj Mahal, Steve Winwood ja J.J. Cale. Häält tegid ka Claptoni kolm tütart Julie, Ella ja Sophie. Albumi kaanel on pilt, mille Clapton tegi endast oma iPhone'iga, olles puhkamas Antigual. Alates 14. märtsist oli mees jälle turneel. Algul USA-s ja siis Euroopas. Selle turneega tähistab ta oma 50. tegevusaastat laval. 5. juunil 2013 esines Clapton oma saateansambliga Riias. Eric Clapton (kitarr, vokaal),Doyle Bramhall II (kitarr), Willie Weeks (bass), Chris Stainton (klahvpillid), Paul Carrack (klahvpillid), Steve Jordan (trummid), Greg Leisz (pedal steel kitarr), Sharon White ja Michelle John (taustavokaal).

Muusikalised mõjud

Muusikalised mõjutajad

Clapton on enda mõjutajatena toonud välja sellised nimed nagu Little Walter, B. B. King, Albert King, Buddy Guy, Hubert Sumlin, Ray Charles ja Muddy Waters. Kuid tähtsaim mõjutaja bluusmuusikuna on kindlasti Robert Johnson. Viimasele on pühendatud ka 2004. aasta plaadid "Me and Mr Johnson" ja "Session for Robert J", kus Clapton mängib Johnsoni lugusid nii elektri- kui ka akustilise kitarriga. Clapton oli raamatu "Discovering Robert Johnson" kaasautor . Raamatus on ta öelnud: "... Robert Johnson oli kõige tähtsam bluusmuusik, kes eales elanud. Ta oli absoluutne tõde oma muusikaliselt nägemuselt. Oma rohkem kui 30-aastase muusikas oldud aja jooksul pole ma kohanud sügavamalt hingestatud muusikut kui Robert Johnson. Tema muusika tähendas kõige võimsamat karjet, mida on võimalik teha inimese häälega..., see tundub kajana, mida ma olen kogu aeg kuulnud."

Tähtsus muusika mõjutajana

Claptonit on nimetatud üheks kõige tähtsamaks ja mõjuvõimsamaks kitarristiks läbi aegade. Ta on kolm korda arvatud rock'n'roll'i kuulsuste halli. Ta on valitud teiseks ajakirja Rolling Stone edetabelis "100 Greatest Guitarists of All Time" ja neljandaks Gibsoni Top 50 Guitarists of All Time. Ajakirja Guitarist eriväljaandes "Blues Guitar Heroes" on ta samuti neljandal kohal. Ajakirja Rolling Stone 2004. aastal valminud edetabelis "100 Greatest Artists of All Time" oli Clapton 53. kohal.

Mõned kitarristid, kes on öelnud, et on mõjutatud Claptoni kitarrimängust: Slash (Guns n’ Roses), Allen Collins (Lynyrd Skynyrd), Richie Sambora (Bon Jovi), Stevie Ray Vaughan, Gary Moore, Duane Allman (Allman Brothers Band), Derek Trucks (Derek Trucks Band), Eddie Van Halen (VanHalen), Brian May (Queen),Tony Iommi (Black Sabbath), Lenny Kravitz, Ted Nugent, Orianthi (Alice Cooper band), Vince Gill, Brad Paisley, Jonny Buckland (Coldplay), Joe Don Rooney (Rascal Flats), Alex Lifeson (Rush), Jonny Lang, John Mayer (John Mayer Trio), Joe Satriani, Joe Bonamassa, Davy Knowles (Back Door Slam), Lindsay Ell, Neal Schon ja Mark Knopfler (Dire Straits).

Kitarrid

Claptoni kitarride valik on sama väljapaistev nagu ta ise. Ühes reas Hank Marvini (The Shadows), The Beatlesi ja Jimi Hendrixiga on ka Claptonil suur teene elektrikitarri populariseerimisel. Yardbirdsis mängis ta Fender Telecasteri ja Fender Jazzmasteri mudelitega, samuti Gretsch 6120 ja 1964. aasta kirsipunase Gibson ES-335-ga. 1965. aasta keskelt algas periood, kus ta kasutas ainult Gibsoni Les Pauli, mille oli ostnud ühest kasutatud asjade poest Londonis. Claptoni selgitusel oli tegemist ilmselt 1960. aasta mudeliga, sest pillil oli saleda profiiliga kael, nagu siis oli kombeks. Creami alguspäevadel varastati Claptoni esimene Les Paul Standard. Ta ostis Andy Summersilt (The Police) täpselt analoogse pilli ja jätkas sellega, kuni 1967. aastal sai endale 1964. aasta Gibson SG. Enne Creami esimest USA turneed värviti Claptoni SG, Bruce Fender VI ja Bakeri trummikomplekt üle. Tegemist oli psühhedeelse disainiga, mille autoriks oli visuaalse kunsti kollektiiv The Fool. (Samad mehed värvisid üle ka John Lennoni Rolls Royce'i). 1968. aastal ostis Clapton Gibson Firebirdi mudeli ja hakkas uuesti kasutama ka oma ES-335. Viimasel neist kujunes muljetavaldav karjäär. Nimelt mängis ta sellega Creami viimasel kontserdil 1968. aasta novembris, seejärel Blind Faithi ajajärgul. Ta kasutas kitarri laulus "Hard Times" plaadil "Journeyman". Musitseeris sellega Hyde Parki kontserdil 1996. aastal. Veel kasutas ta sedasama pilli LP "From the Cradle" lindistussessioonil ja turneel 1994–1995. 2004. aastal müüdi seesama Gibson ES-335 oksjonil 847 500 dollari eest. Hiljem valmistas Gibson limiteeritult 250 tk mudelit "Crossroads 335", mis olid selle kitarri täpsed koopiad. Gibson ES-335 oli alles teine elektrikitarr, mille Clapton oli endale ostnud.

Juulis 1968 andis Clapton oma Gibson SG (The Fool) George Harrisonile. Sama kitarriga mängis Clapton septembris sisse stuudiolindistuse Harrisoni loole "While My Guitar Gently Weeps". Hiljem leidis pill tee Harrisoni sõbra Jackie Lomaxi kätte, kes omakorda müüs selle 1972. aastal 500 USA dollari eest muusik Todd Rundgrenile. Viimane restaureeris instrumendi ja andis pillile hüüdnime "Sunny" loo "Sunshine of Your Love" auks. 2000. aastal jõudis SG oksjonile, kus see osteti erakogusse 150 000 USA dollari eest. Kui üks pill vääriks kohta Rock and Rolli Kuulsuste Hallis, siis on see just Claptoni Gibson SG "The Fool". 1969. aasta Blind Faithi kontserdil Hyde Parkis Londonis kasutas Clapton Fender eritellimuse Telecasterit, millele oli sobitatud Brownie kael. Sama aasta teisel poolel läks aga Clapton üle Fender Stratocasterile. Clapton on öelnud: "Mul oli palju eeskujusid, et hakata mängima Stratiga. Esiteks Buddy Holly ja Buddy Guy. Ka Hank Marvin, kes oli kuulus kogu Inglismaal ja kasutas samasugust kitarri, kuigi tema muusikastiil polnud just minu lemmik. Sama pilliga hakkas mängima ka Steve Winwood ja ma mõtlesin, et kui tema saab sellega hakkama, siis saan ka mina." Esimene neist, mis oli kasutuses ka LP "Eric Clapton" salvestamisel oli Brownie ja 1974. aastal asendas seda Claptoni kõige kuulsam pill Blackie. Novembris 1970 oli Clapton ostnud korraga kuus Fender Stratocaserit. Hiljem andis ta neist kolm pilli George Harrisonile, Steve Winwoodile ja Pete Townshendile.

Clapton ja Blackie 1978. aastal

Ülejäänud kolmest koostas Clapton Blackie, kasutades igast pillist parimaid osi. See kitarr oli ta lemmiklavapill kuni 1985. aastani. Esimest korda kasutas mees seda instrumenti 13. jaanuaril 1973 Rainbow' kontserdil. Clapton kutsus ise seda 1956/57 aasta Fender Srati "segavereliseks krantsiks". 24. juunil 2004 müüdi Blackie Christie oksjonil 959 500 dollari eest (maailmarekord pillimüügi eest). Üldse müüdi sellel oksjonil 88 kitarri kogusummas 7 438 624 dollarit. Raha läks Crossroads Centre'i fondile. Brownie on praegu välja pandud Experience Music Projectis Seattle'is. Fender on sellest ajast tootnud 275 Blackie täpset koopiat, arvestades igat pisidetaili kuni selleni, et komplekti kuulub ka Duck Broothersi pillikohver. Ning kitarri on töödeldud Fender Relici protsessi käigus nii, nagu oleks tegu pikaajalise kasutamise tagajärjel kulunud pilliga. Kitarri esitleti Claptonile enne selle müügiletulekut ja kolme neist kasutas ta ka 17. mail 2006 Royal Albert Halli kontserdil.

Claptoni kitarr Hard Rock Cafes

1981. aastal kinkis esimese pillimehena Clapton enda signeeritud Fender Lead II kitarri Hard Rock Cafele. See on paigutatud tema lemmikistekoha juurde kohvikus. Samas kohvikus võib näha ka Pete Townshendi Gibson Les Pauli. Nii sai alguse hea turundusnipp muusikutele.

1988. aastal lasi Fender Claptoni auks välja temanimelise signeeritud mudeli Eric Clapton Stratocaster, millele järgnes Yngwie Malmsteen Stratocaster. Need kaks mudelit olid esimesed seeriast. Sellest ajast saadik on seerias järgnenud selliste meeste nagu Rory Gallagheri, Mark Knopfleri, Jeff Becki, Stevie Ray Vaughani ning Buddy Guy nimelised pillid. Clapton kasutab oma kitarridel Ernie Ball Slinky ja Super Slinky keeli mõõtudega .10 kuni .46. Claptoni auks on tootnud kitarre ka Ameerika firma C.F. Martin & Company. Neid on lastud välja mitu signeeritud mudelit 000-numbriga. Esimene neist oli 1995. aasta limiteeritud väljalase 000-42 EC, mida toodeti 461 tükki. 2007. aasta detsembrini oli välja antud seitse EC mudelit. Claptoni 1939 000-42EC, millega ta mängis albumil "Unplugged", müüdi 791 500 dollari eest. Ka praegu kasutab Clapton mudelit 000-ECHF Martin.

1999. aastal pani Clapton mõned oma kogusse kuulunud kitarrid oksjonile ja tulu müügist oli üle 5 miljoni dollari, millega ta sai edasi toetada enda asutatud projekti "Crossroads Centre" (1997) Antigual. See on raviasutus, kus saavad abi alkoholi ja uimastisõltlased. Järgmine oksjon kuulutati välja 24. juunil 2004. Siin olid müügis Claptoni Creami-aegsed pillid ja mõned kuulsad sõbrad lisasid omad kitarrid. Claptoni akustiline kitarr Lowden müüdi näiteks hinnaga 41 825 dollarit. Kogutulu oli märkimisväärne – 7 438 624 dollarit. 2011. aastal korraldas mees järjekordse oksjoni, et koguda jälle raha Crossroads Centre'i heaks. Üks pillidest, mille ta müüki pani, oli kasutuses olnud Creami 2005. aasta uuesti kokkutulemise kontsertidel. Müügis olid veel Derek and the Dominose aegsed 1970. aasta kõlarid, 1984. aasta kõlakojaga Gibson ja tema Blackie koopia. Maha müüdi ka Versace'i ülikond, mida Clapton oli kandnud 1990. aasta Royal Albert Halli kontserdil. Jällegi toetasid oksjonit ka sõbrad, teiste seas Jeff Beck, J.J. Cale ja Joe Bonamassa oma kitarridega. Tulu oli 2 150 000 dollarit.

Woman tone

"Woman tone" (naise toon) on mitteametlik termin, mida Clapton kasutas oma erilise kitarrikõla kohta 1960. aastate teises pooles. Kõla saavutas ta kasutades Gibson SG (koos Humbucker helipeadega) kitarri ja Marshall võimendust. See oli ülevõimendatud sound, kuid kõlas samas tuhmilt. Kõla iseloomustas üsna suur moonutus (saadi kätte kasutades fuzzi), olles samas sordiini all. See oli päris suur kontrast võrreldes teiste kitarristidega sellest ajast, kes kasutasid säravat ja tinisevat kõla. Paljud pillimehed proovisid seda kõla jäljendada, tavaliselt eduta, sest Claptoni mängutehnika ja toon olid omavahel tugevalt seotud. Mõned helitehnikud proovisid kopeerida Claptoni soundi nii, et võimenduse helitugevus oli keeratud põhja, samas kitarri tooninupp oli keeratud nulli või ainult esimesele astmele. Vahest parim näide "woman tone'i" kohta on Claptoni mängitud kitarririff laulus "Sunshine of Your Love". Clapton selgitas ise seda kõla nii, et Gibsoni tooni kontrollnupud olid kõik maha keeratud, sisselülitatud oli kitarrikaelale lähim helipea ja helitugevus oli täiesti põhjas, saavutades põhjaliku moonutuse. Võimenduse kõrgete-, kesk- ja madalate toonide nupud, olid samuti lõpus. Mõned "woman tone'i" versioonid kaasasid ka Claptoni wah-wah-pedaali.

Koostööd ja muud tegemised meedias

Clapton on tihe külaline teiste muusikute plaatidel. Näiteks mängib ta soolokitarri ja süntesaatorit Roger Watersi debüütalbumil "The Pros and Cons of Hitch Hiking". Üksikute lugude peal on ta mänginud väga paljude artistide plaatidel: Toots & the Maytals (album "True Love") lugu "Pressure Drop"; Paul Brady (album "Back to the Centre") lugu "Deep in Your Heart"; Sheryl Crow (album "Hits and Rarities") lugu "Run, Baby, Run". Frank Zappa albumil "We’re Only In It for the Money" kordab ta fraasi "Are you hung up?". Dire Straitsi albumil "Brothers in Arms" tänatakse teda selle eest, et laenas Mark Knopflerile ühte oma kitarri. Ta on olnud külaline kõigi nelja biitli sooloalbumitel, eriti tihti aga George Harrisoni plaatidel. Richie Sambora albumil "Strange In This Town" teeb ta kaasa loos "Mr. Bluesman", mis ongi pühendatud temale.

Clapton osales 1985. aastal heategevuskontserdil "Live Aid" Philadelphias koos Phil Collinsi, Tim Renwicki, Chris Staintoni, Jamie Oldakeri, Marcy Levy, Shaun Murphy ja Donald 'Duck' Dunniga. 1988. aastal esines ta koos Dire Straitsi ja Elton Johniga Nelson Mandela 70. sünnipäeva kontserdil Wembley Staadionil ja Prince’s Trusti rokigalal Royal Albert Hallis. 30. juunil 1990 esines ta jälle koos Dire Straitsi ja Elton Johniga Knebworthis Nordoff-Robbinsi heategevuskontserdil. 12. septembril 1996 esines Clapton koos Greg Phillinganesi, Nathan Easti ja Steve Gaddiga Armani peol New Yorgis. Erikülalisena astus siin üles Sheryl Crow' loos "Tearing Us Apart" plaadilt "August", mida esmakordselt oli esitanud Tina Turner 1986. aasta Prince’s Trust All-Star Rock Show’l Clapton on esinenud ka filmides. The Who rokkooperi "Tommy" filmiversioonis mängib ta preestri osa. Filmis "Blues Brothers 2000" on ta üks bändist Louisiana Gator Boys. Eric Claptonit võrreldi Jumalaga telesarja "That ’70s Show" teise hooaja ühes osas alapealkirjaga "Holy Crap!", kui tegelased Eric Forman ja Steve Hyde palusid oma kirikuõpetajal joonistada Jumala pildi. 2010. aastal astus Clapton üles T-Mobile reklaamis, kirjeldades MyTouch Fenderi mobiiltelefoni. "Top Geari" 19. hooaja neljandas osas katsetas ta uue Kia Ceedi helisüsteemi.

Eraelu

Poliitilised vaated

Toetusavaldused

Clapton on Countryside Alliance'i (maapiirkondade liidu) toetaja. Ta on mänginud kontsertidel, et aidata koguda raha organisatsioonile ning avalikult teatanud oma vastuseisust Leiboristide partei soovile keelustada rebasejaht Suurbritannias 2004. aasta jahiseadusega. Tema kõneisik on öelnud järgmiselt: "Eric toetab Countryside Alliance'i. Ta küll ei küti ise, kuid peab lugu sellistest maalähedastest tegevustest, nagu kalapüük ja ulukijaht. Ta toetab Alliance'i soovi rebasejahti mitte keelustada ja ta ei toeta riigi sekkumist inimeste erajahipidamisse." 2008. aastal kinkis ta laulu mittetulundusorganisatsioonile Aid Still Required, mis andis välja kogumik-CD, et toetada Kagu-Aasia ülesehitust pärast 2004. aasta tsunami laastamistööd.

Lahkarvamused immigratsiooni küsimustes

5. augustil 1976 esines Clapton Birminghamis. Ta rääkis laval oma nägemusest immigratsiooni suurendamisest ja kutsus sellega esile kärarikka ja pikale veninud diskussiooni. Olles ise silmnähtavalt napsitanud, teatas Clapton oma toetusest vastuolulisele poliitikule Enoch Powellile ja kuulutas, et Britanniast on saamas "must koloonia". Ta ütles:" Ma arvan, et Enochil on õigus, me peaksime nad kõik tagasi saatma. Viskame välismaalased välja! Hoiame Britannia valge!" Viimane fraas oli British National Fronti hüüdlause. See intsident ja samal ajal toimunud sarnased väljaütlemised David Bowielt ning natslikud kõnekujundid Sid Viciousi (Sex Pistols) ja Siouxsie Siouxi (The Banshees) poolt olid peamisteks katalüsaatoriteks, et 30. aprillil 1978 toimus üritus "Rock Against Racism". Vastuseks nendele Claptoni väljaütlemistele avaldas rokifotograaf Red Saunders avaliku kirja NME-s, Melody Makeris, Soundis ja Socialist Workeris. Seal võis lugeda: "No mida, Eric... tunnista, et pool sinu muusikast on mustade muusika. Sa oled rokkmuusika suurim kolonist" ja lõpus oli kirjutatud nii: "PS. Kes tappis šerifi? Pagan võtku, kindlasti polnud see sina."

Intervjuus ajakirjale Sounds oktoobris 1976 rääkis Clapton: "Arvasin, et see on vägagi aktuaalne. Kuigi ma ei tea eriti palju poliitikast. Ma isegi ei tea kas see on halb või hea, kui ta (Enoch Powell) saab peaministriks. Tegelikult ei tea ma isegi seda, kes on praegu peaminister. Ma ei mõista, mis mulle tol õhtul sisse läks. See oleks nagu Monty Pythoni sketš. Laval mängis rokkbänd oma lugusid ja järsku hakkas laulja rääkima poliitikast. See oli väga rumal. Inimesed, kes olid maksnud pileti eest, pidid seal istuma ja kuulama seda hullumeelse möla ning kindlasti mõtles bänd samal ajal "oh sa poiss..."" Ajakirjale Uncut ütles Clapton 2004. aastal, et Powell oli erakordselt vapper ja et tema tunded selles asjas ei ole muutunud, sest endiselt "...kutsub neid inimesi odava tööjõuna ning paneb nad siis elama getodesse". Intervjuus nädalalehele Scotland on Sunday ütles Clapton: "Ma pole kindlasti rassist. See on rumal arusaam."

Varaline jõukus

2010. aasta Surrey Life Magazine avaldas artikli paikkonna rikkamatest inimestest. Eric Clapton oli nende nimekirjas 22. kohal. Tema varanduse suuruseks hinnati 125 miljonit Suurbritannia naela. Siia olid arvatud nii kinnisvara kui ka sissetulekud. Varade hulka loeti tema muusikakataloog, turneede sissetulekud ja talle kuuluv Marshbrook Holding Company (mis oli sisse toonud 110 miljonit naela alates 1989. aastast). Claptonil on ka luksusjaht Va Bene, mille ta ostis Bernie Ecclestone'i käest 9 miljoni naela eest. 2003. aastal oli Clapton omandanud 50% härrasmeeste rõivaid müüvast firmast Cordings Piccadilly. Tol ajal püüdis firma omanik Noll Uloth päästa poodi sulgemise eest ning talle tuli mõte "helistada oma kõige paremale kliendile ja rääkida oma murest". Ta sai kontakti Claptoniga ja mõne minutiga oli asi otsustatud. Clapton oli vastanud, et ei saa sellel lasta juhtuda. 2012. aastal ostis mees endale tellimise järgi tehtud Ferrari SP12 EC. See on tehtud Ferrari 458 Italia baasil ja väljanägemiselt on Ferrari 512 (Claptoni lemmikauto) moodi.

Clapton ja jalgpall

Tõelise inglasena tunneb ka Clapton huvi jalgpalli vastu. 1982. aastal esines ta kontserdil, mis oli korraldatud klubi West Bromwich Albion mängija John Wile'i lahkumismängu puhul. Erinevad allikad on tihti väitnud, et Clapton oli Albioni toetaja. Seda tõsiasja toetab ka foto albumi "Backless" kaanel, kus Clapton istub, kaela ümber fännisall, ja tagakaanel on see sall hästi nähtavalt kirjaga "ALBION". Umbes sel ajal oli kuulda, et klubi lükkas tagasi Claptoni pakkumise investeerida klubisse. Hiljem on ta hakanud rohkem huvi tundma Chelsea mängude vastu. Autobiograafias kirjeldab ta põgusalt oma tundeid 2006. aasta finaalmatši kohta ja sellest melust, kui Itaalia võitis Prantsusmaad. Clapton andis oma bändiga just mängule järgnenud päeval kontserdi Veronas Itaalias.

Autasud ja aunimetused

Aasta	Autasu/tunnustus
1983	Hõbedast Noodivõti Kenti prints Michaelilt väljapaistva osa eest Briti muusikas
1985	BAFTA auhind parima originaalmuusika eest filmis "Edge of Darkness" koos Michael Kameniga
1993	"Tears In Heaven" võitis kolm Grammyt kategooriates "Aasta laul", "Aasta salvestis" ja "Parim laul meesesitaja esituses". Clapton võitis veel kategooriates "Aasta album", "Parim rock-vokaal" albumi "Unplugged" eest ja "Parim rokklaul" "Layla" eest
1994	Autasustati OBE ordeniga teenete eest muusikas
2000	Kolmas kord rock'n'roll'i kuulsuste halli, seekord sooloartistina. Enne seda oli ta seal ansamblite Cream ja The Yardbirds liikmena
2004	Esitati CBE ordenile ja sai autasu kätte Tema Kõrgus Printsessilt Buckinghami palees uue aasta peo aukülaliste hulgas
2006	Autasustati Grammyga elutöö eest ansambli Cream liikmena

Diskograafia

Stuudioalbumid

• Eric Clapton (1970)
• 461 Ocean Boulevard (1974)
• There's One in Every Crowd (1975)
• No Reason to Cry (1976)
• Slowhand (1977)
• Backless (1978)
• Another Ticket (1981)
• Money and Cigarettes (1983)
• Behind the Sun (1985)
• August (1986)
• Journeyman (1989)
• From the Cradle (1994)
• Pilgrim (1998)
• Riding with the King (with B.B. King) (2000)
• Reptile (2001)
• Me and Mr. Johnson (2004)
• Sessions for Robert J (2004)
• Back Home (2005)
• The Road to Escondido (with JJ Cale) (2006)
• Clapton (2010)
• Old Sock (2013)
• The Breeze: An Appreciation of JJ Cale (2014)
• I Still Do (2016)
• Happy Xmas (2018)
• Meanwhile (2024)

Kontsertalbumid

• Eric Clapton's Rainbow Concert (1973)
• E.C. Was Here (1975)
• Just One Night (1980)
• Time Pieces Vol II Live in the Seventies (1983)
• 24 Nights (1991)
• Unplugged (1992)
• Crossroads 2: Live in the Seventies (1996)
• One More Car, One More Rider (2002)
• Live from Madison Square Garden (with Steve Winwood) (2009)
• Play the Blues Live from Jazz at Lincoln Center (with Wynton Marsalis) (2011)

Kogumikud

• The History of Eric Clapton (1972)
• Eric Clapton at His Best (1972)
• Clapton (1973)
• Time Pieces: Best Of Eric Clapton (1982)
• Backtrackin' (1984)
• Too Much Monkey Business (1984)
• The Cream of Eric Clapton (1987)
• Crossroads (1988)
• The Cream of Clapton (1995)
• The Blues (1999)
• Clapton Chronicles: The Best of Eric Clapton (1999)
• Eric Clapton & The Yardbirds: The Early Years (2004)
• Complete Clapton (2007)

Eric Claptoni muusika filmides ja telesarjades

• "Mean Streets" (1973) – "I Looked Away"
• "Private Lessons" (1981 film) (1981) – "Next Time You See Her"
• "Purple Haze" (1983) – "I Feel Free"
• "The Hit" (1984) – kirjutas partituuri
• "Miami Vice" (1984–1989) – neli laulu, mida kasutati viie hooaja jooksul: "Wonderful Tonight", "Knock On Wood", "She's Waiting" ja "Layla"
• "Back to the Future" (1985) – "Heaven Is One Step Away"
• "Edge of Darkness" (1985) – kogu filmi muusika
• "The Color of Money" (1986) – "It's In The Way That You Use It"
• "SpaceCamp" (1986 film) – "Forever Man" kõlas kui Tate Donovani tegelaskuju saabus Space Campi
• Saksa autotootja Opel ja Vauxhall Suurbritannias kasutas kitarririffi Claptoni "Laylast" reklaamikampaanias 1987–1995.
• "Lethal Weapon" (1987) – kogu filmi muusika koos Michael Kameniga
• "1969" (film) (1988) – "White Room"
• "Lethal Weapon 2" (1989) – "Knockin' On Heaven's Door"
• "Communion" (1989) – Clapton kirjutas partituuri
• "Goodfellas" (1990) – "Layla" ja "Sunshine of Your Love"
• "Rush" (1991) – Clapton kirjutas partituuri
• "Wayne's World" (1992) – "Loving your Loving"
• "Peter's Friends" (1992) – "Give Me Strength"
• "Lethal Weapon 3" (1992) – Clapton tegi koostööd partituuriga ja esitas laulu "It's Probably Me" koos Stingi ja "Runaway Train" koos Elton Johniga
• "True Lies" (1994) – "Sunshine of Your Love"
• Sarja "The Simpsons" osas "Mother Simpson" (1995) – "Sunshine of Your Love"
• "Twister" (1996) – "Motherless Child"
• "Phenomenon" (1996) – "Change the World"
• "The Van" (1996) – kogu filmi muusika
• "Happy Gilmore" (1996) – "Wonderful Tonight"
• "Nil By Mouth" (1997) – Clapton kirjutas partituuri
• "Patch Adams" (1998) – "Let It Rain"
• "Lethal Weapon 4" (1998) – "Pilgrim"
• "City of Angels" (1998) – "Further On Up The Road"
• "Buffy the Vampire Slayer" osades "Band Candy" ja "Forever" (1998) – "Tales of Brave Ulysses"
• "Runaway Bride" (1999) – "Blue Eyes Blue"
• "The Story of Us" (1999) – "(I) Get Lost" (kõlab mitu korda)
• Sarja "Friends" osas "The One with the Proposal, osa 2" (2000) – "Wonderful Tonight"
• "Dancing At The Blue Iguana" (2000) – "River of Tears"
• "A Knight's Tale" (2001) – "Further On Up The Road"
• "Blow" (2001) – "Strange Brew"
• Sarja "Friends" osas "The One Where Rachel Has a Baby, osa 2" (2002) – "River of Tears"
• Sarja "Futurama" osas "The 30% Iron Chef" (2002) – "Sunshine of Your Love"
• Sarja "The Sopranos" osas "Whitecaps" (2002) – Tony Soprano kuulab "Laylat"
• "School of Rock" (2003) – "Sunshine of Your Love"
• "Starsky & Hutch" (2004) – "Cocaine"
• "Anger Management" (2004) – "Strange Brew"
• "Fahrenheit 9/11" (2004) – "Cocaine"
• "Bad News Bears" (2005) – "Cocaine"
• "Lords of Dogtown" (2005) – "Strange Brew"
• "Lord of War" (2005) – "Cocaine"
• Sarja "United States of Tara" osas – "Cocaine"
• Sarja "Community" osas – "Layla"
• Sarja "The Good Guys" osas "Silvio's Way" – "Layla"
• "Due Date" (2010) – "White Room"
• "Shameless" (USA teleseriaal) (2011) – "White Room"
• "Men in Black III" (2012) – "Strange Brew"

Kirjandus

• Eric Clapton, "Clapton : autobiograafia". Inglise keelest tõlkinud Siiri Sau. Olion, Tallinn 2009, 352 lk ISBN 9985-66-586-2
• Owen Bailey, "Blues Guitar Heroes". Future Publishing Ltd– 2013 258 lk ISBN 1-858706-13-0
• "100 Guitar Heroes". Future Publishing Ltd– 2013 258 lk ISBN 1-858706-12-2
• Valter Ojakäär, "Popmuusikast". Eesti Raamat, Tallinn 1978 425 lk
• David Roberts, "Rock Chronicles". Octopus Publishing Group Lim.– 2012 576 lk ISBN 978-1-84403-706-3

Välislingid

• Eric Claptoni koduleht
• Eric Claptoni fänniklubi ajakiri
• Diskograafia – MusicBrainz
• EC Internet Movie Database
• teosed Eric Claptonist ja Claptonilt
• uudised EC (The Guardian)
• uudised EC (The New York Times)
• Eric Claptoni profiil