Eutanaasia

See artikkel räägib inimese halastussurmast; teiste loomade suremisabi kohta vaata artiklit Loomade eutanaasia

---

Abistatud eutanaasia (tumesinine) ja passiivne eutanaasia (helesinine) on lubatud pea kõikides lääne ja põhja Euroopa liikmesriikides.

Austraalias aastatel 1995–1997 kasutusel olnud nn eutanaasiamasin, mis süstis inimesele pärast arvutis mitmetele küsimustele vastamist surmava lahuse

Eutanaasia ehk suremisabi ehk halastussurm ehk surmaabi on teise inimese elu tahtlik lõpetamine selle inimese enda heaks. Tavaliselt on tegu paranemislootusteta ja piinleva haige elu lõpetamisega. Eutanaasia (kr eu + thanatos = hea + surm) tähendab surma saabumise tahtlikku kiirendamist valu ja muude kannatuste vältimiseks. Seda tehakse inimese huvides ja otsus põhineb tema enese põhjendatud soovil.

Eutanaasia pooldajad nimetavad eutanaasiat „väärikaks surmaks“ kannatavale inimesele.

Eutanaasias kasutatakse peamiselt barbituraatide gruppi kuuluvaid ravimeid, st kesknärvisüsteemi depressante, mida manustatakse seaduste järgi.

Ajalugu

Arvatakse, et eutanaasia sai alguse Vana-Kreekas ja Roomas 5. sajandil eKr. Eutanaasia sai alguse abordi tegemisest, aga see oli vastuolus Hippokratese vandega, mille järgi oli keelatud anda kellelegi surmavat ravimit, kui seda küsitakse.

1870. aasta oli eutanaasia ajaskaalal väga oluline. Sel aastal soovitas Samuel Williams kasutada morfiini ja valuvaigisteid sisaldavaid ravimeid, et abistada kiiret ja valutut surma. See tõi Ameerika Ühendriikides taas esile arutelu eutanaasia kohta. Eutanaasia ajaloos oli läbimurdeks piirata valuvaigistite kättesaadavust inimeste seas, et patsient ei saaks valuvaigistite abil enesetappu sooritada.

1940. aastal oli esimene kord, kui praktiseeriti mittevabatahtlikku eutanaasiat Saksamaal, selleks et kõrvaldada haigeid ja puudega sakslasi, kellel olid psühholoogilised probleemid. Seda tehti suletud gaasikambrites. Aastaks 1945 oli tapetud 300 000 sakslast. Hiljem kasutasid natsid sama meetodit, et kõrvaldada venelasi, juute ja mustlasi.

20. sajandi teises pooles levis läänes liberaalne individualism, mis toetas indiviidi õigust langetada otsuseid oma elu, elukvaliteedi ja tervise üle. Varem paternalistlikult toiminud meditsiinis võeti ette olulisi muudatusi: pärast teise maailmasõja aegseid kuritarvitusi (näiteks Natsi-Saksamaa meditsiinitöötajate „uurimistööd“) said meditsiinieetikas keskseteks mõisteteks patsientide informeeritud nõusolek ja autonoomia.

Arutelu eutanaasia kohta jätkub siiani ja käib kindlasti veel lähiaastatel edasi. Eutanaasial on nii eeliseid kui ka puudusi, aga pole veel selgelt selgusele jõutud, kas olla eutanaasia poolt või vastu. 60-80% lääneriikide inimestest pooldab abistatud enesetappu.

Eutanaasiast räägitakse järjest rohkem seoses ühelt poolt meditsiini arenguga, oskusega hoida inimesi masinate ja rohtude abil kauem elus (nt palliatiivravi); teisalt tekib vananeva elanikkonnaga riigis või ka surmaeelses seisundis haigete puhul mõistlike ravipiirangute küsimus.

Liigitus

• Aktiivne eutanaasia – eutanaasiavorm, kus arst võtab patsiendi surma tagamisel aktiivselt osa. Surm tagatakse ravimite üleannustamise teel, aktiivne eutanaasia on valutu, see sulgeb inimese füsioloogilise süsteemi kuni inimene justkui uinub.
• Passiivne eutanaasia – eutanaasiavorm, kus patsiendi nõusolekul loobutakse surija elu kunstlikust pikendamisest, vähendades vajaduse korral valuraviga tema piinasid.
• Abistatud enesetapp – inimesele antakse võimalus ja vahendid, et ise kontrollitud keskkonnas enesetapp sooritada. Kindel reegel on, et patsient peab ise ravimeid manustama.

Eutanaasia kaalumiskohad

Erinevalt enesetapust eeldab eutanaasia teiste abi ja osalust (näiteks surmava ravimi kättesaamiseks), mis teeb eutanaasia eetiliselt keeruliseks – see ei ole vaid ühe inimese vabaduse ja otsustuse küsimus, vaid legaliseerimise korral oleks see ühiskondlikult sanktsioneeritud surmamise viis, millega on ühtlasi seotud teised inimesed, kindlaksmääratud tegutsemisviisid, juhtnöörid, juriidilised karistus- ning kontrollimehhanismid.

Poolt

• Piinade lõpetamine ehk haigena või vanana valu vältimine.
• Väärikas surm ehk haigena või vanana teiste hoole alla jäämise vajaduse vältimine.
• Oluline raha ja ressursside kokkuhoid; ravivahendid jäävad vabaks teistele patsientidele.
• Võimalus ravimetoodika sisuliseks edasiarenemiseks, keskendudes elu pikendamise asemel elu toetamisele.
• Võimalus valida oma saatust.

Vastu

• Inimtsivilisatsioon ei ole käesoleval ajal võimeline lahendama religioosseid ega eetilisi probleeme, mida eutanaasia käsitlus erinevates inimtüüpides esile kutsub.
• Puuduvad tugitegevused, mis seotud surmakultuuriga modernses maailmas: teraapiavõimalused (ja -teadmised) on kättesaamatud või puuduvad.
• Oht ajaloost rakendada eutanaasiat finantsilistel, poliitilistel, veendumuslikel eesmärkidel ja seda ilma üksikisiku nõusolekuta.

Kus on eutanaasia lubatud?

Aktiivne eutanaasia on seaduslikult lubatud viies riigis. Need on Uruguay, Belgia, Holland, Luksemburg ja Colombia. Teatud tingimustel on Jaapanis eutanaasia lubatud, kuigi seal ei ole eutanaasia kohta ühtegi seadust.

Belgias legaliseeriti eutanaasia 2002. aastal. Belgias on eutanaasiat puudutavad seadused liberaalsed – surma abi on õigus saada – nii lastel kui ka vaimse tervise probleemidega inimestel.

Hollandis legaliseeriti eutanaasia 2001. aastal. Hollandis on aktiivne eutanaasia lubatud alates 12. eluaastast.

Luksemburgis legaliseeriti eutanaasia 2008. aastal.

Colombias on eutanaasia lubatud vaid vähi, AIDSi ning maksa- ja neerupuudulikkuse käes kannatajatel.

Abistatud enesetapp on lubatud Šveitsis, mitmes USA osariigis, näiteks Washingtoni, Oregoni ja Montana osariigis. Näiteks Soomes ja Saksamaal pole abistatud enesetapp otseselt keelatud, aga arstidel pole eetiliselt lubatud abistada kellegi enesetappu. Soomes ja Saksamaal on võimalik saada kriminaalkaristus abivajaja ravita jätmise eest. Esimene abistatud enesetapu vastane seadus loodi 1828. aastal New Yorgis.

Organisatsioonid

20. sajandi alguses said inimesed teadlikuks abistatud tapmisest ja eutanaasiast. Samuti hakati moodustama organisatsioone eutanaasiaga seotud murede käsitlemiseks. 1935. aastal moodustati esimene ühing eutanaasia legaliseerimiseks, Voluntary Euthanasia Legislation Society (VELS), asutajateks olid Londoni arstid.

1938. aastal asutati sarnane organisatsioon National Society for the Legalization of Euthanasia (NSLE).

1980. aastal asutati eutanaasia toetamiseks World Federation of Right to Die Societies ja Hemlock Society. Hemlock Societys on registreerinud rohkem kui 60 000 osalist.

Surmaturism

Surmaturism tähendab seda, et potentsiaalne patsient reisib abistatud enesetapu sooritamiseks välismaale. Reisitakse mujale, sest enda riigis pole eutanaasia legaalne. Peamised surmaturismi sihtmärgid on Belgia ja Šveits. Šveitsi MTÜ Dignitase andmete järgi on nende käe all oma elutee lõpetanud inimesed peamiselt sakslased.

Vaata ka

• Lootusetu ravi
• Hemlock Society
• Suitsiid
• Õigus surra
• Abistatud enesetapp
• Bioeetika
• Palliatiivravi

Kirjandus

• Lynn A. Jansen. Death in the Clinic, Rowman & Littlefiled Publishers INc 1992.
  • J. David Velleman. Against the Right to Die', ptk 3, lk 49–66. Google'i raamat
• Helga Kuhse. Euthanasia. – Peter Singer. A Companion to Ethics, Blackwell 1993, lk 294–302.
• James Rachels. Active and Passive Euthanasia. – New England Journal of Medicine, 1975, 292, nr 2, lk 78–80. Taastrükid: Ronald Munson. Intervention and Reflection: Basic Issues in Medical Ethics, 5. trükk, Belmont: Wadsworth 1996, lk 171–175; Peter Singer (toim). Practical Ethics, lk 29–35. Vaata James Rachels#Aktiivne ja passiivne eutanaasia.
• Ian Harriss, Ethics and euthanasia: natural law philosophy and latent utilitarianism. Australian Association for Professional and Applied Ethics 12th Annual Conference, 28–30 September 2005, Adelaide.Veebiversioon (vaadatud 30.09.2013) (inglise keeles)
• Toomas Raudam: Hea surma arutelu sündigu! (Eutanaasia kui probleem). – Delfi 15. märts 2007
• John D Papadimitriou, Panayiotis Skiadas, Constantinos S Mavrantonis, Vassilis Polimeropoulos, Dimitris J Papadimitriou, Kyriaki J Papacostas, Euthanasia and suicide in antiquity: viewpoint of the dramatists and philosophers, J R Soc Med. 2007 January; 100(1): 25–28. PMCID: PMC1761665, (vaadatud 30.09.2013) (inglise keeles)
• Lauri Laugen: Stephen Hawking toetab abistatud enesetappu: me ei lase ju loomadel kannatada. – Delfi 18. september 2013
• Margit Sutrop: Eutanaasia kui eetiline miiniväli – ERR 25. jaanuar 2019.
• Riigikogu Kantselei Õigus- ja Analüüsiosakonna aruanne: Eutanaasia seadustamine Euroopa riikides. 23.09.2020.

Välislingid

• Robert Young. Voluntary Euthanasia. Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2010.
• Dignitas. http://www.dignitas.ch/index.php?lang=en