Mine sisu juurde

Gilbert Ryle

Allikas: Vikipeedia
Gilbert Ryle. Rex Whistleri loodud portree.

Gilbert Ryle (19. august 1900 Brighton – 6. oktoober 1976 Oxford) oli inglise analüütiline filosoof.

Ryle sündis Brightonis ja õppis Oxfordis klassikalist filoloogiat. Õpetas algul Oxfordi Christ Church College'is ja oli hiljem (1945–1968) Oxfordi ülikooli metafüüsilise filosoofia Waynflete'i professor (Magdalen College). Ryle oli klassikalisest filoloogiast ja kreeka filosoofiast huvitatud kogu oma elu. Nii esitab ta oma viimases suuremas töös "Plato's Progress" (Platoni areng; 1966) uuenduslikke seisukohti Platoni vaadete arengu, Akadeemia ja Platoni dialoogide eesmärkide kohta.

Karjääri algusaegadel huvitasid Ryle'i Husserl ja fenomenoloogia, teda on peetud oma aja üheks paremaks Husserli ja fenomenoloogia tundjaks Inglismaal. Alates 1930. aastatest oli Ryle mõjustatud hilise Wittgensteini ja John Austini seisukohtadest. Ryle arvas, et tihtipeale tekivad filosoofilised probleemid ja doktriinid mõistelisest segadusest, keele loogika mittemõistmisest. Seda teemat arendas ta muuhulgas raamatus "Dilemmas" (Dilemmad; 1954).

Raamatus "The Concept of Mind" (Vaimu mõiste; 1949) ründas Ryle Descartesi dualismi ja kaitses biheiviorismile lähedasi seisukohti. Ryle'i järgi on vaimu kohta käivate lausete ja füüsilise maailma kohta käivate lausete paigutamine samasse kategooriasse kategooriaviga. Kuna vaimu peetakse keha või ajuga sarnaseks eraldi entiteediks ja kuna selle entiteedi leidmisel materiaalses maailmas on raskusi, siis eeldatakse, et vaim peab olema immateriaalne. Ryle'i järgi suhtutakse vaimusse nagu "kummitusse masinas". Masinaks on füüsiline ja avalikult vaadeldav keha, kummituseks on privaatne või salajane vaim, kus leiavad aset meeltetaju, teadvuse ja sisekaemusega seotud episoodid. Omaenda seisukoha esitamiseks uurib Ryle vaimuterminite kasutust ja loogikat. Tema järgi ütlevad vaimu kohta käivad laused seda, et isikud panevad teatud viisil toime vaadeldavaid tegusid. Samuti on isikutel dispositsioon panna toime teatud tingimustes teisi vaadeldavaid tegusid. Näiteks käituda arukalt tähendab panna toime mingi füüsiline tegu ja kohandada oma käitumist oludele vastavalt.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Süstemaatiliselt eksitavad väljendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Systematically Misleading Expressions" võtab Ryle kasutusele süstemaatiliselt eksitava väljendi mõiste.

Filosoofilised argumendid on alati vähemalt suures osas seisnenud katsetes välja selgitada, mida tavajutu (mittefilosoofilise jutu) teatud tüüpi väljendid tegelikult tähendavad. Mõnikord ütlevad filosoofid, et nad analüüsivad või selgitavad mittefilosoofi "otsustustes" sisalduvad "mõisteid". Tundub aga, et see on lihtsalt ähmane viis öelda, et tahetakse välja uurida, mida üldterminid tähendavad. Nagu varsti näeme, on ka "x on mõiste ja "y on otsustus" süstemaatiliselt eksitavad väljendid. Kogu see protseduur on veider: kui väljendeid arukalt kasutatakse, siis teatakse filosoofide abitagi, mida need tähendavad. Ka kuulajatel, kes aru saavad, pole nõutust. Ja ka filosoof ise peab väljendite tähendust teadma, muidu ta ei teaks, mida ta analüüsib. Sageli küll ei teata, mida räägitakse, vaid korratakse sõnu papagoi kombel, kuid siis pole mõtet küsida, mida need väljendid tegelikult tähendavad, sest siis need ei tähenda midagi. Ja kui küsimus on selles, mida need väljendid mõistliku inimese jutus tähendaksid, siis saab öelda ainult, et nad tähendaksid seda, mida nad tähendaksid. Piisab arusaamisest. Filosofeerimisest poleks kuulajal abi, ja filosoofki peab kõigepealt lihtsalt aru saama. Nii et pole tumedust, mida valgustada. Ja kui väita, et mittefilosoof teab väljendi tähendust ainult ähmaselt, filosoof aga lõpuks selgelt, aredalt ja määratletult, siis on kaks vastust. Esiteks, kui kõneleja teab väljendi tähendust ainult ähmaselt, siis ta räägib selles suhtes nagu papagoi, ja pole filosoofi asi ega saavutus teda aidata. Teiseks, filosoof uurib ainult arukalt kasutatavate väljendite tähendust. Tõsi küll, ühed väljendid tuleks asendada teistega, kui need on grammatiliselt vigased, raskesti arusaadavad, kohmakad, mitmetähenduslikud, liiga üldised või vihjelised või valesti valitud. Aga see pole filosoofi asi. Kas on siis mõni teine viis väljendeid analüüsida või selgitada? (Võib küsida ka nii: kuidas saab filosoofiline analüüs või selgitamine valgustada mittefilosoofi mõisteid? Aga jällegi, segast mõistet ei saa olla, sest kui asja mõistetakse, siis pole midagi selgitada, ja kui mitte, siis tuleb asja uurida või selle üle järele mõelda, aga see on asja uurimine, mitte mõiste üle filosofeerimine. Ryle ei lähe siin edasi, sest ta arvab, et mitte üheski loomulikus mõttes pole tõsi, et on olemas mõisted.) Ryle ei püüa näidata, mida filosoofia üldiselt uurib, vaid näidata, et teatud olulises mõttes filosoofid saavad uurida ning öelda ja peavadki uurima ning ütlema, mida teatud tüüpi väljenditega silmas peetakse, kuid see ei tähenda, nagu nende väljendite naiivsetel kasutajatel oleks mingi kahtlus või segadus nende tähenduse asjus või nagu nad ei saaks neid rahulikult edasi kasutada, vajamata filosoofilise analüüsi tulemusi.

Väljendite all mõistab Ryle sõnu, fraase ja lauseid. Väite all mõistab ta kindlas kõneviisis lauset. Tõese väite kohta ütleb ta, et see registreerib mingit fakti või asjade seisu. Väärad väited ei registreeri. Väite tõesuse teadmine on teadmine, et miski on tõsi ning see väide registreerib seda. Kui ma väitest ainult aru saan, siis ma ei tea, et ta registreerib fakti, ega pruugi teada fakti, mida ta registreerib, kuid tean, milline asjade seis siis oleks, kui väide registreeriks asjade seisu. Iga tähenduslik väide on kvaasiregistreering: see on ehitatud nagu registreering, kuid selle ehituse ja osade teadmisest ei piisa, et teada, et see on fakti registreering. Väärad väited on pseudoregistreeringud. Mõttetu on küsida, mida väärad väited väidavad, kui väitmine tähendab registreerimist; kui aga jutt on sellest, mida need registreeriksid, kui nad registreeriksid midagi, mis on tõsi, siis on vastus küsimuses juba peidus.

Lühidalt öeldes: mittefilosoofilises jutus on palju väljendeid, mis on kasutajatele ja kuulajatele täiesti arusaadavad, kuid mille grammatiline või süntaktiline vorm ei sobi asjade seisudega, mida need registreerivad (või registreeriksid). Filosoofia jaoks saab need sobivale kujule ümber sõnastada. Need väljendid on süstemaatiliselt eksitavad, sest nad jätavad filosoofidele loomupäraselt mulje, nagu nad registreeriksid mingeid teistsuguseid asjade seise.

Ryle vaatleb kõigepealt üht tavajutus kasutatavat süstemaatiliselt eksitavate väljendite klassi. Süstemaatilisuse all mõtleb Ryle seda, et grammatiline vorm eksitab kõigi selle klassi väljendite puhul ühtmoodi ja samal põhjusel.

Immanuel Kantist saadik on enamasti nõustutud õpetusega, et olemasolu ei ole kvaliteet, ning tagasi lükatud ontoloogilise jumalatõestuse pseudoargument, et Jumala olemasolu järeldub tema täiuslikkusest, sest täiuslikkusest järeldub olemasolu. Tõepoolest, kui olemasolu ei ole kvaliteet, siis seda ei saa kvaliteedist järeldada. Aga kuni viimase ajani ei märgatud, et kui väites "Jumal on olemas" "on olemas" ei ole predikaat, siis "Jumal" ei saa seal olla subjekt. Seda taibati, vaadeldes eitavaid olemasolupropositsioone, näiteks "Kurat ei eksisteeri" ja "ükssarvikud on mitteolemasolevad". Kui Kuradit ei ole olemas, siis sõna "Kurat" ei saa tähistada omaduste kandjat. Filosoofid on mänginud teooriatega, mis lubaksid ikkagi öelda, et "Kurat ei eksisteeri" käib kuidagi Kuradi kohta ning "eksisteerib" tähistab ikka mingisugust omadust või tunnust, kuigi mitte kvaliteeti. Mõned on öelnud, et see väide käib "Kuradi idee" kohta, teised on öelnud, et see käib kuradi kui subsisteeriva, kuid mittetegeliku entiteedi kohta. Mõlemad püüavad näidata, et miski võib "olla", olemata siiski olemas. Aga me võime öelda "ümmargused ruudud ei eksisteeri" ja "reaalsed mitteentiteedid ei eksisteeri", nii et need teooriad osutuvad vastuolulisteks. Nii et olemasolupropositsioone tuleb analüüsida teistmoodi.

Oletame, et ma väidan, et lihasööjad lehmad ei eksisteeri, ning see väide on tõene. Siis ma ei saa tegelikult rääkida lihasööjatest lehmadest. Nii et hoolimata grammatilisest näivusest ei kasutata väljendit "lihasööjad lehmad" nende asjade denoteerimiseks, mille kohta väidetakse predikaati. Nii nagu fraas "eksisteerib" ei tähista tunnust, mida väidetakse, tuleb ka siin tegelikku predikaati mujalt otsida. Analüüsina on ette pandud, et "lihasööjad lehmad ei eksisteeri" tähendab sama mis "ükski lehm ei ole lihasööja" või "ükski lihasööja ei ole lehm". Aga sellest ei piisa. Tundub, et "ükssarvikud ei eksisteeri" tähendab sama mis "miski ei ole ühtaegu neljajalgne, rohusööja ja ühe sarvega", ja tundub, et see ei eelda, et neljajalgsed või rohusööjad on olemas. Nii et tähendus peaks olema sama mis väitel "miski ei ole korraga lehm ja lihasööja", mis samuti neid asju ei eelda. Võtame nüüd näivalt üksiku subjekti nagu väidetes "Jumal eksisteerib" ja "Kurat ei eksisteeri". Kui eelnev analüüs on õige, siis "Jumal" ja "Kurat" on siin hoolimata grammatilisest näivusest predikatiivsed väljendid, st nad tähistavad tunnust või tunnuste komplekti, mille abil subjekti iseloomustatakse. "Jumal eksisteerib" peab tähendama sama mis "Miski, ja ainult üks asi, on kõikteadja, kõikvõimas ja lõpmata hea" ning "Kurat pole olemas" peab tähendama "miski pole ühtaegu kuratlik ja ainsana kuratlik" või "miski pole ühtaegu kuratlik ja Kuradi nime kandev" või ""Kurat" pole millegi pärisnimi". Jämedalt öeldes, "x eksisteerib" ja "x ei eksisteeri" ei väida ega eita, et omaduste kandjal x on olemasolu omadus, vaid väidavad või eitavad mingi väites mainimata asja kohta, et see on x-ilik või on x.

Ryle väidab, et sellised väljendid nagu "lihasööjad lehmad ei eksisteeri" on süstemaatiliselt eksitavad ning väljendid, millega neid ülalpool parafraseeriti, ei ole vähemalt mitte samal kombel ja samal määral süstemaatiliselt eksitavad. Ent nad on tõesed ja nad tähendavad sama mis parafraasid. Ja nende kasutaja teab kindlalt selle asjade seisu loomust, mida väljend registreerib. Aga väljendi vormis on lõks, mis ähvardab ainult neid, kes teevad üldistusi asjade seisude tüüpide kohta ning eeldavad, et iga väite süntaksi järgi saab otsustada selle fakti loogilise vormi üle, mida ta registreerib.

Kui väljendi "Jumal eksisteerib" tähendus on niisugune, nagu ülal öeldud, siis ka "Jumal on eksisteeriv", "Jumal on entiteet", "Jumalal on olemasolu", "Jumalal on eksistents" nõuavad sama analüüsi. Kõik need on võltspredikaadid, ja need, mille kohta neid grammatiliselt väljendatakse, on võltssubjektid. Samasugused võltspredikaadid on "on olend", "on reaalne", "on reaalsus", "on tõeline entiteet", "on substants", "on tegelik objekt", "on tegelik entiteet", "on objektiivne", "on konkreetne reaalsus", "on objekt", "on", "on mitteentiteet", "on mittereaalne", "on mittereaalsus", "on näivus", "on võltsentiteet", "on fiktiivne entiteet", "ei ole substants", "on mittereaalne objekt", "on mittereaalne objekt", "on mittereaalne entiteet", "ei ole objektiivne", "on subjektiivne", "on fiktsioon", "on väljamõeldis", "on kujuteldav objekt", "ei ole", "on pelk idee", "on abstraktsioon", "on loogiline konstruktsioon".

On olemas väidete klass, milles grammatiline predikaat näib tähistavat mitte teatud tunnuse omamist, vaid teatud staatuse omamist. Tegelikult saab seda, mida need väited tegelikult registreerivad, sõnastada ilma selliste kvaasiontoloogiliste predikaatideta. Ja nendes kvaasiontoloogilistes väidetes näib alus osutavat millelegi, mille kohta preditseeritakse kvaasiontoloogilist predikaati. Näiline subjektitermin on maskeeritud predikatiivne väljend, ning selliseid väiteid saab ümber sõnastada väideteks, mille ükski osa ei näi osutavat mõnele niisugusele subjektile. Ühesõnaga, kvaasiontoloogilised väited on süstemaatiliselt eksitavad. (Sellest järeldub, et need metafüüsilised filosoofid, kes teevad "reaalsuse" või "olemise" oma propositsioonide subjektiks või "reaalse" predikaadiks, on suurimad patused. Paremal juhul on see, mida nad ütlevad, süstemaatiliselt eksitav, mida filosoofi propositsioonid ei tohi olla, ja halvemal juhul mõttetud.)

Sageli kasutatakse selliseid väljendeid nagu "Ebatäpsus on laiduväärne" ja "Voorus on iseenda tasu", mis esmapilgul on samasugused nagu "Jones väärib laitust" ja "Smith andis endale autasu". Nii on filosoofid järeldanud, et maailmas on vähemalt kahesuguseid objekte, partikulaarid, nagu Jones ja Smith, ja "universaalid" nagu ebatäpsus ja voorus. Aga on absurdne öelda näiteks universaali kohta, et see väärib kiitust või peaks häbenema. Tegelikult peame silmas seda, mida tähendab "Igaüks, kes on ebatäpne, väärib teiste laitust selle eest," sest moraalisubjektid on ebatäpsed inimesed, mitte ebatäpsus. Uues sõnastuses on sõna "ebatäpsus" asemel predikatiivne väljend "on ebatäpne". Tuleb välja, et see väljend käib hoopis omaduse omamise kohta. Ja teine lause tähendab, et vooruslik võidab oma vooruslikkusest ning "vooruse" saab parafraseerida predikatiivseks väljendiks, mis avab tegeliku tähenduse. Sama lugu on lausetega "ausus sunnib mind seda-ja-seda ütlema", "värvusega käib kaasas ulatuvus", "täitumata lootus teeb südame haigeks". Ryle arvates on kõik väited, mis näivad käivat universaalide kohta, niimoodi analüüsitavad, ning järelikult ei ole üldterminid kunagi mingite omaduste kandjate nimed, ei ole üldse objektid nagu Džomolungma, ja sellepärast on vana küsimus, mis sorti objektid nad on, pseudoküsimus. Pole selliseid objekte, mille nimi on võrdsus, õiglus või progress. Platonistlikud ja antiplatonistlikud väited, et võrdsus on või ei ole reaalne entiteet, on ühtmoodi eksitavad, sest nad on ühtaegu kvaasiontoloogilised ja kvaasiplatonistlikud. Ryle ei taha siin kaitsta üldist positsiooni, vaid ainult näidata, et mõnedel juhtudel ütlevad väited, mille grammatiline vorm näib ütlevat "ausus teeb seda-ja-seda" või "võrdsus on nii-ja-niisugune", ütlevad tegelikult formaalselt ebakohasel viisil, et iga asi, mis on võrdne x-iga, on nii-ja niisugune või et igaüks, kes on aus, on nii-ja-niisugune.

Pidevalt kasutatakse väljendeid kujul "the see-ja-see", nagu näiteks "the Oxfordi Ülikooli asekantsler". Sageli osutatakse nende väljenditega mõnele ainuliselt kirjeldatud indiviidile [ määrav kirjeldus ]. Fraasidel "the praegune Oxfordi Ülikooli asekantsler" ja "maailma kõrgeim mägi" on selline osutus propositsioonides "praegune Oxfordi Ülikooli asekantsler on pikk mees" ja "ma ei ole maailma kõrgeimat mäge näinud". Kuigi need fraasid ei ole iseenesest eksitavad, teevad filosoofi nende tähenduse teooriates vigu. Eksitavateks osutuvad fraasid, mis grammatiliselt käituvad nagu indiviididele osutavad ainulised kirjeldused, aga tegelikult pole osutavad fraasid. Aga kõigepealt tuleb vaadata, kuidas tõelised osutavad väljendid osutavad. Kirjeldav fraas ei ole pärisnimi, ning denoteeritavat omaduste kandjat ei denoteerita mitte sellega, et teda nimetatakse "the selleks-ja-selleks", vaid sellega, et tal ainsana on mingi eriline omadus, mida deskriptiivne fraas tähistabki. Deskriptiivne fraas on predikatiivne väljend – väite osa, millega väljendatakse teatud tunnuse või tunnuse omamist. See omamine ei ole omaduste kandja, see väljend ei nimeta iseenesest omaduste kandjat ega registreeri fakti, et millelgi on omadused. See väljend saab esineda ainult täieliku väite predikatiivse elemendina. Näiteks täielik väide "Jonesi vanim poeg abiellus täna" tähendab sama mis "keegi (Tommy) 1) on Jonesi poeg, 2) on Jonesi teistest vendadest vanem ja 3) abiellus täna". Kogu väide on tõene ainult juhul, kui kõik osaväited on tõesed. Aga see, et on keegi, kelle kohta nii 1) kui ka 2) on tõesed, ei ole väitmisega veel tagatud. Järelikult "... on Jonesi vanim poeg" ei tähenda Tommyt: see pole tema pärisnimi ega väljend, mille mõistmine eeldab, et tegu on Tommyga. Väljenditest, mis sisaldavad kvaasinimesid ja kvaasi-ainulisi kirjeldusi, on võimalik aru saada tänu sellele, et teatakse, mis siis oleks, kui keegi oleks selle nimega või sellele kirjeldusele vastav ning tal oleks ka teised tunnused, mida väite predikaatidega preditseeritakse. Nii et kirjeldavad fraasid on tihendatud predikatiivsed väljendid, millega väljendatakse tunnuseid.

Ühesõnaga, Ryle püüdis hajutada järgmised ekslikud vaated: 1) kirjeldavad fraasid on pärisnimed ja 2) asi, mida kirjeldus kirjeldab, on see, mida ta tähendab.

Tavajutus on sageli the-artikleid, mis ei ole ainulised kirjeldused. Et filosoof ei langeks grammatilise vormi lõksu, peab ta need ümber sõnastama. Kui kirjeldavat fraasi kasutatakse formaalselt mitteeksitaval kombel lause alusena, näiteks lauses "the kuningas läks täna jahile", siis on teada, et selleks et väide oleks tõene või väär, peab olema konkreetselt keegi, kellele kirjeldus "the kuningas" osutab. Ja siis võib küsida "Kes kuningas on?" ja "Kas Walesi printsi isa ja kuningas on üks ja seesama isik?" Ent tavatarvituses on ka kvaasikirjeldavaid fraase kujuga "the nii-ja-niisugune", mis mitte millelegi ei osuta ja mille abil analoogseid küsimusi esitada ei saa. Võtame väite "Poincaré ei ole Prantsusmaa kuningas". Väide "Poincaré ei ole Prantsusmaa kuningas" on formaalselt erinev lausest "Tommy Jones ei ole Inglismaa kuningas", sest viimane on tõene, esimene aga ei ole tõene ega väär, sest "Tommy Jones on Inglismaa kuningas" ei ole tõene. "Tommy Jones ei ole seesama isik mis Inglismaa kuningas tähendab seda, mida tähendab "1) Kellegi ja (täpsustamata ringis) ainult tema nimi on Tommy Jones; 2) kellelgi ja ainult temal on Inglismaal kuningavõim; ja 3) pole kedagi, kelle nimi oleks Tommy Jones ja kes ühtlasi oleks Inglismaa kuningas." Algne väide ei saaks tõene olla, kui 1) ja 2) poleks tõesed. "Poincaré ei ole Prantsusmaa kuningas" tähendab sama mis "1) Kellegi nimi on Poincaré" ja 2) Poincarél ei ole Prantsusmaa kuninga seisust." Ja see ei eelda, et kellelgi see seisus oleks. Mõnikord tekitab the-artikli osutav ja mitteosutav tarvitamine tavajutus kahemõttelisus. "Smith ei ole ainuke inimene, kes on Mont Blanci otsas käinud" võib tähendada sama mis "Mont Blanci otsas on käinud üks ja ainult inimene, aga Smith ei ole tema" või "Smith käis Mont Blanci otsas ja vähemalt keegi teine on seal veel käinud". Ryle'i huvitab see, et kui sellist väljendit tarvitatakse mitteosutavalt, võidakse teda vääriti mõista nii, nagu teda tarvitataks osutavalt. Filosoofid ja teised abstraheerijad kalduvad seetõttu välja mõtlema entiteete, mis oleksid nende väljendite osutused.

Võtame fraasid "puu ots/latv" ja "põõsa kese" väidetes "öökull istub puu otsas" ja "nool lendas põõsa keskelt läbi". Nende lauseehitus on analoogne väidete "mees istub asekantsleri kõrval" ja "minu nool lendas läbi kardina" omadega. Aga kui just ei mõelda puu kõige ülemist oksa või lehte, siis "puu ots" ei osuta mingile objektile, vaid tähistab suhtelist asendit, millest räägivad väited kujul "x on puu otsas või puu otsa kohal või puu otsast allpool". Jutt on asendist teistest puu osadest kõrgemal. Asukoht ei ole asi. Ryle kahtlustab, et paljud René Descartesi ja võib-olla Isaac Newtoni vead ruumi ja aja asjus tulevad asjade dateerimiseks ja lokaliseerimiseks kasutatavate the-artiklite eksitavuseks.

"Jones vihkab haiglasse minemise mõtet", "mulle tuli just pähe mõte minna puhkusele". Need kvaasikirjeldavad fraasid jätavad mulje, nagu oleks olemas haiglasse minemise mõte ja puhkusele mineku mõte. Sellepärast on filosoofid on uskunud ideedesse, kontseptsioonidesse, mõistetesse ja otsustustesse, nii nagu nende eelkäijad (sarnastel põhjustel) substantsiaalsetesse vormidesse ja lapsed ekvaatorisse, taevasse ja põhjapoolusesse. Kui aga need ümber sõnastada, siis tuleb välja, et nad ei räägigi John Locke'i demonoloogia kasuks. "Jones vihkab haiglasse minemise mõtet" tähendab lihtsalt sedasama mis "Jones on kurb, kui ta mõtleb, mis ta peab haiglas läbi tegema".

Hulk samasuguseid vigu on tekkinud loogikas eneses ja epistemoloogias sellepärast, et on jäetud analüüsimata kvaasikirjeldav fraas "väljendi x tähendus". Ryle kahtlustab, et sellest tulevadki ekslikud õpetused mõistetest, ideedest, terminitest, otsustustest, objektiivsetest propositsioonidest, sisudest, objektiividest jne tulevad sellestsamast eksitusest, et väljendid nagu "sõna (fraasi või lause) x tähendus" peavad millelegi osutama. Muidugi on küsimused selliste objektide staatuse kohta (kas need on subjektiivsed või objektiivsed) tähendusetud, sest neid objekte pole olemas. Predikatiivselt võib lauseid, mis sisaldavad väljendit "x-i tähendus" vabalt kasutada.

Ütluse "Tööerakonna kaotus oli mulle üllatuseks" võiks ümber sõnastada "fakt, et Tööerakond kaotas, oli mulle üllatuseks", või "Tööerakond kaotas ja mind üllatab, et nad kaotasid". The-artikkel ei osuta siin mingile asjale, vaid registreerib tihendatult mingit fakti. Alati võib öelda "et A on B, siis C on D" asemel "C D-sus tuleb A B-susest". Aga kui öelda "Tööerakonna kaotus leidis aset 1931. aastal", siis the-artiklit kasutatakse osutavalt sündmuse kirjeldamiseks ja see ei ole mingi fakti tihendatud registreering. Sündmustel on daatumid, faktidel mitte. Ja kolmandat sorti on see: "Tööerakonna võit oleks olnud mulle üllatuseks." Siin on the-artikkel tingimuslause asemel. Ja veel teistsugune on: "konservatiivide kaotus järgmistel valimistel on tõenäoline" või "võimalik" või "võimatu", sest need tähendavad "teadaolevad andmed räägivad selle kasuks, et" või "ei ole ühitamatud sellega, et" või "on ühitamatud sellega, et konservatiivid järgmistel valimistel kaotavad". Nii et on vähemalt neli faktitüüpi, mida grammatiliselt eristamatuid the-artikleid sisaldavad väited võivad registreerida. Aga neid väiteid saab niimoodi ümber sõnastada, et tuleb välja, millise ehitusega fakte need registreerivad.

"The vaal ei ole kala, vaid imetaja" ja "tõeline inglane vihkab valemängu" registreerivad fakte, kuid need ei käi konkreetse vaala ega konkreetse inglase kohta, ja need võib-olla tõesed isegi juhul, kui vaalu või tõelisi inglasi ei oleks. Tõenäoliselt on need maskeeritud hüpoteetilised väited.

Kõik need näited tekitavad kiusatuse "entiteete multiplitseerida". Ryle pidas silmas Occami habemenoa sellist formuleeringut: "ära võta kõiki väljendeid, mis on grammatiliselt nagu pärisnimed või osutavalt kasutatavad the-artiklid, nagu nad sellepärast oleksid pärisnimed või osutavalt kasutatavad pärisnimed".

Aga on veel teistsuguseid süstemaatiliselt eksitavaid väljendeid. "Jones on väidetav mõrvar" või "kahtlustatav mõrvar", "Smith on võimalik või tõenäoline linnapea", "Robinson on näiline kangelane", "Brown on tulevane või endine parlamendiliige" jätavad mulje, nagu öeldaks, et nad on teatud laadi mõrvar või linnapea või parlamendiliige.

"Jones on populaarne" jätab mulje, nagu populaarne olemine on kvaliteet nagu tark olemine, kuigi see tegelikult on relatsiooniline tunnus, mis ei iseloomusta otseselt Jonesi.

Seda, mida väljendatakse ühe väljendiga, saab sageli väljendada hoopis teistsuguse grammatilise vormiga väljenditega. Kahest väljendist, millest kumbki tähendab sama mida teine, on üks sageli süstemaatiliselt eksitavam kui teine. Mingit fakti või asjade seisu saab väljendada ühtedes grammatilistes vormides paremini (loogilist vormi paremini avavalt) kui teistes. Ideaal, mida võib-olla kunagi teoks ei tehta, on täiesti mitteeksitav sõnastus.

Oletame, et teatud grammatilise vormiga väljend on kohane (või ligikaudu kohane) teatud loogilise vormiga faktidele ja ainult nendele. Kas see kohasussuhe on siis loomulik või konventsionaalne? Ryle ei usu Ludwig Wittgensteini õpetust, et väljend on faktile formaalselt kohane mingi reaalse ja mittekonventsionaalse üksühese kujutamissuhte tõttu väljendi ehituse ja fakti ehituse vahel. Ryle'ile pole arusaadav (peale väheste spetsiaalselt valitud juhtude), kuidas fakte või asjade seise saab hinnata ehituse poolest sarnaseks või mittesarnaseks lause, žesti või skeemi ehitusega. Fakt ei ole ju tükkide kogum, nii nagu lause on mürade korrastatud kogum ja kaart on kriipsude korrastatud kogum. Fakt ei ole asi. Kaart võib küll sarnaneda mõne maaga või raudteevõrguga ning üldisemas mõttes võib mürade järjestatud jada sarnaneda sõidukite jadadega liikluses ja päevade jadaga nädalas. Aga selles, et Sokrates on vihane, või faktis, et kas Sokrates oli tark või Platon oli ebaaus, ei näe Ryle sellist tükkide konkatenatsiooni, mis arhitektooniliselt üldplaanilt sarnaneks sõnade konkatenatsiooniga. Teiselt poolt on raske aktsepteerida ka alternatiivi, et teatud grammatiline vorm seostub teatud loogilise vormiga ainult konventsiooni põhjal. Tavatarvitus on ju süstemaatiliselt eksitavate väljendite suhtes täiesti salliv. Ja on raske seletada, kuidas keelte tekke ajal meie eeldatavalt mittefilosoofidest esivanemad otsustasid seostada või juhtumisi seostasid teatud grammatilise vormi teatud loogilise vormiga faktidega. Eeldatavalt hakati ju abstraktset loogilist vormi uurima hiljem, kui grammatiline vorm tavakasutusse võeti. Ryle'i arvamus on, et grammatilise vormi kohasus loogilisele vormile on rohkem konventsionaalne kui loomulik, kuigi ta ei pea neid tuju ega teadliku plaani tagajärjeks.

Kuidas konkreetsetel juhtudel teada saada, kas väljend on süstemaatiliselt eksitav? Ryle kahtlustab, et vastus oleks umbes niisugune. Me kohtame ja mõistame ning isegi usume teatud väljendit, näiteks "Mr Pickwick on väljamõeldud isik" ja "Ekvaator ümbritseb maakera". Ja me teame, et kui need väljendid ütlevad seda, mida nad näivad ütlevat, siis järelduvad teatud teised propositsioonid. Aga osutub, et loomulikult järelduvad propositsioonid "Mr Pickwick sündis sellel-ja-sellel aastal" ja "Ekvaator on nii-ja-nii paks" ei ole mitte ainult väärad, vaid ka vastuolus millegagi, mille loogilised järeldused need näisid olevat. Ainus lahendus on aru saada, et väljamõeldud isik olemine ei ole teatud laadi isik olemine ja Ekvaator ei ole rõngas ümber Maa. Ja see tähendab arusaamist, et algsed propositsioonid ei ütle seda, mida nad näisid ütlevat. Paralogismid ja antinoomiad annavad tunnistust sellest, et mingi väljend on süstemaatiliselt eksitav. Süstemaatiliselt eksitavad väljendid iseenesest vastuolu ei sisalda. Lihtsalt need maskeerivad registreeritavate faktide vormi. Aga me abstraheerimegi ja üldistamegi selleks, et neid vorme välja tuua. See abstraheerimine ja üldistamine toimub juba enne filosoofilist analüüsi, ja tundub, et filosoofia käsitleb selle tulemusi. Filosoofiaeelset abstraktset mõtlemist eksitavad süstemaatiliselt eksitavad väljendid alati, ja isegi, filosoofiline abstraktne mõtlemine, mille ülesanne õieti ongi seda haigust ravida, on tegelikult üks selle hullemaid ohvreid.

Ryle ei tea, kuidas saaks süstemaatiliselt eksitavaid väljendeid ammendavalt klassifitseerida. Ta arvab, et nende võimalikke liike on põhimõtteliselt piiramatult, aga domineerivaid ja kangekaelseid tüüpe on vähe.

Ryle ei tea, kuidas saaks tõestada, et konkreetne väljend pole mitte mingis suhtes süstemaatiliselt eksitav. See, et antinoomiaid pole leitus, ei tõesta, et neid kunagi ei ilmne.

Filosoofia peab siis tegelema süstemaatilise ümbersõnastamisega. Aga see ei tee teda filoloogiaks ega kirjanduskriitikaks. Ümbersõnastused muudavad süntaksit, et näidata faktide vormi, mida filosoofia uurib. Järelikult saab mingis mõttes uurida ja öelda, mida mingi lause tegelikult tähendab. Ryle kaldub uskuma, et see ongi filosoofiline analüüs ning see on filosoofia kogu ja ainus ülesanne. Ryle'ile see lahendus hästi ei meeldi, ta tahaks anda filosoofiale ülevama ülesande kui korduvate vääritimõistmiste ja absurdsete teooriate allika avastamine idioomides.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed eesti keeles

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gilbert_Ryle&oldid=5857415"