Harf
 | See muusikaalane artikkel vajab toimetamist. (2013) |
 | |
| Liigitus | Keelpillid (näppekeelpill) |
|---|---|
| Diapasoon | |
 | |
| Sugulaspillid | |
| lüüra | |
| Muusikuid | |
| Harfimängijate loend | |
Harf on näppekeelpill, millel on enamasti 47 keelt ja diapasoon kuus ja pool oktavit.
Harfi kõlakast laieneb ülevalt alla madalamate keelte suunas. Pilli kaela (lookleva ülaosa) küljes asuvad häälestusvirblid ja kettad keelte pikkuse muutmiseks. Sammas on instrumendi toetamiseks, selle sees asub pedaale ja kettaid ühendav mehhanism. Harfi mängitakse istudes, nii et pill toetub mängija õlale. Vasaku käega mängitakse madalamaid, parema käega kõrgemaid keeli. Heli järelkõla summutatakse vajadusel peopesaga. Pilli jala sees on seitsme pedaaliga mehhanism. Iga pedaaliga saab kõrgendada talle vastavat astet oktavi seitsmest helist (keelest) kõikides oktavites pool- või täistooni võrra.
Päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]Tõenäoliselt leiutati harf sõltumatult mitmes maailma piirkonnas juba esiajal. Sageli on öeldud, et harfi leiutamisele võis kaasa aidata pinguletõmmatud vibunööri tinistamine. Üks harfitüüp, vibuharf, ongi sisuliselt vibu, millele on kinnitatud kõlakast ja mitu keelt. Selleks, et harfile oleks võimalik kinnitada rohkem keeli, hakati hiljem harfe tegema mitte ühest, vaid kahest puutükist, mis ühest otsast omavahel kinnitati. Seda harfitüüpi nimetatakse nurkharfiks.
Harfide vanimad kujutised kunstis pärinevad Vana-Egiptuse 6000 aastat tagasi (need olid eessambaga)[viide?] ja Pärsiast 5000 aastat tagasi.
Näppekeelpille on traditsiooniliselt mainitud ka Piiblis, eriti seoses kuningas Taavetiga, kuid vastava heebrea sõna "nevel" tähendus on teadmata: see võib tähendada ka lüürat, lautot või isegi flööti. Sellele segadusele on kaasa aidanud asjaolu, et ajalooliselt on ingliskeelne sõna harp tähistanud mitte üksnes harfi, vaid enam-vähem iga keelpilli, mida ei mängita poognaga, alates parmupillist (jew's harp) ja suupillist (french harp) kuni orelini välja. Sageli on mõistlik ingliskeelne harp tõlkida kandleks.
Vanad kreeklased tundsid küll mitut sorti kolmnurkharfe (trigonon, sambuuk), kuid omaseks see pill neile ei saanud. Nad eelistasid lüürat.[1]
Lääne-Euroopasse jõudis harf 8. sajandil mauride kaudu, kes sel ajal Pürenee poolsaare vallutasid.
Aafrika rahvamuusikas kasutatakse mitut sorti harfe, nii vibu- kui ka nurkharfe. Aafrika harfid on eessambata. Peale selle on Aafrikas eurooplase jaoks veidraid pille, näiteks Lääne-Aafrikast pärit kora, mida sageli kirjeldatakse harflautona.
Harf on kujutatud Iirimaa vapil.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Antiigileksikon", I kd., lk. 176